Kroonilisteks haigusteks peetakse terviseseisundeid, mis kestavad vähemalt ühe aasta või kauem ning vajavad meditsiinilist tähelepanu või piiravad igapäevaseid tegevusi. Levinumate krooniliste haiguste hulka kuuluvad mitmed südame- ja veresoonkonna (nt kõrgvererõhutõbi, südameinfarkt, insult), ainevahetuse (nt rasvumine, II tüüpi diabeet, metaboolne sündroom, lipiidide ainevahetuse häired), luu- ja lihaskonna (nt osteoporoos) ja hingamisteede (nt astma, krooniline obstruktiivne kopsuhaigus) haigused, erinevad vähivormid ning vaimse tervise häired (nt depressioon ja ärevushäired). Kroonilised haigused tulenevad geneetiliste, füsioloogiliste, keskkonna- ja käitumuslike tegurite koosmõjust ning kujutavad endast üht suurimat proovikivi rahvatervishoiule. Need moodustavad arenenud riikides suure osa haiguskoormusest ja on ise või oma tüsistustega peamisi surmapõhjuseid [141].

Peaaegu pooltel Eesti elanikest on mõni krooniline haigus ning kolmandikul kaks või enam kroonilist haigust [142]. Kuigi teadmised krooniliste haiguste riskiteguritest ja tekkemehhanismidest on viimastel aastakümnetel märkimisväärselt paranenud, ei ole haiguskoormus ühiskonnas vähenenud. Selle taga on mitme teguri koosmõju: ühelt poolt rahvastiku vananemine, eluviisi ja keskkonna muutused, teisalt krooniliste haiguste pikk ja keerukas kujunemistee, kus põimuvad bioloogilised, käitumuslikud ja sotsiaalsed tegurid.

Riskitegurid (nt ebatervislik eluviis, sotsiaalmajanduslikud toimetuleku raskused, psühhosotsiaalsed pinged ja keskkonnamõjud) ei avalda mõju üksnes lühiajaliselt, vaid kujunevad ja kuhjuvad aastate jooksul. Paljud neist saavad alguse juba enne sündi või varases lapseeas ning kanduvad suure tõenäosusega edasi teisme- ja täiskasvanuikka. Selleks, et mõista, miks ja kuidas inimesed erinevate diagnoosideni ja haigusseisunditeni jõuavad ning millal ja milliste ennetus- või sekkumistegevustega on võimalik krooniliste haiguste teket pidurdada, edasi lükata või sootuks vältida, tuleb neid riskitegureid ja nende kujunemist põhjalikumalt uurida.

Krooniliste haiguste riskitegurite mõju tervisele saab uurida mitmel viisil, nt läbilõike- või pikiuuringuga. Läbilõikeuuringud (cross-sectional studies) annavad väärtusliku ülevaate hetkeolukorrast ning aitavad tuvastada krooniliste haiguste levimust, võimalikke riskitegureid ja haavatavamaid rahvastikurühmi. Ent krooniliste haiguste kujunemise mõistmiseks jääb sellisest lähenemisest väheks mitmel põhjusel. Näiteks muutuvad tervisenäitajad ja riskitegurid ajas, teisalt aga võib mõne riskiteguri mõju avalduda alles pikema perioodi jooksul. Just seetõttu on piki- ehk longituuduuringud (longitudinal studies) krooniliste haiguste uurimisel asendamatu meetod.

Kui läbilõikeuuringud võimaldavad hinnata vaid nähtuste omavahelist seost ühel kindlal ajahetkel, siis pikiuuringud võimaldavad analüüsida seoste ajalist muutumist ja viidata võimalikele põhjuslikele seostele. Need kirjeldavad arenguteid ning aitavad mõista, kuidas varajased tegurid avalduvad ja tervist hilisemas elus mõjutavad. Sellised uuringud pakuvad ainulaadset võimalust mõista tervise kujunemist kogu elukaare vältel ning loovad tugeva aluse tõenduspõhiste ennetus- ja sekkumismeetmete väljatöötamiseks. Samuti toetavad need pikaajalise tervishoiupoliitika kavandamist, võimaldades hinnata nii riskitegurite muutumist kui ka sekkumiste ja poliitikate mõju põlvkondade üleselt.

Järgnevas peatükis käsitleme pikiuuringute olemust ja nende osa krooniliste haiguste riskitegurite kujunemise mõistmisel. Selgitame, kuidas riskitegurid kujunevad kogu elukaare vältel: alates varasest lapsepõlvest, mil kujunevad esimesed tervisekäitumise mustrid ja sotsiaalsed mõjutegurid, kuni täiskasvanuikka jõudmiseni, mil nende tegurite pikaajaline mõju võib viia krooniliste haiguste avaldumiseni. Käsitleme pikiuuringute metoodilist eripära, tugevusi ja piiranguid ning nendega kaasnevaid korralduslikke proovikive. Samuti tutvustame kahte olulist TAI osalusel teostatavat pikiuuringut, mille valimid on moodustatud lastest, kes on nüüdseks juba täiskasvanud. Praeguseks on meie pikiuuringute valimites olevad uuritavad jõudnud alles noorde täiskasvanuikka (umbes 20–40 eluaastat), mistõttu esineb selles vanuserühmas veel suhteliselt vähe tõsiseid kroonilisi haigusi. Küll aga on avaldunud juba mitmed riskitegurid (liigne kehakaal, muutused biomarkerites, erinevad riskikäitumised), mille uurimine annab väärtuslikku teavet haiguste kujunemise varasemate arengujärkude kohta. Niisuguste esmaste riskitegurite ajaliste muutuste mõistmiseks on oluline hinnata, kuidas varajased mõjurid kanduvad edasi kesk- ja hilisesse täiskasvanuikka ning jätkata samade kohortide jälgimist ka järgnevatel aastakümnetel.