Diabeet on üks enam levinud kroonilisi haigusi Eestis ning selle levik on kasvutrendis. Tegemist on ainevahetushaigusega, mis vajab igapäevast eneseravi ja pidevat jälgimist. Krooniliste haiguste riskitegurite kujunemist käsitletakse käesoleva aastaraamatu fookuspeatükis põhjalikumalt, kuid diabeedi puhul on oluline rõhutada, et haiguse levikut mõjutavad muu hulgas rahvastiku vananemine, ülekaalulisuse kasv, vähene kehaline aktiivsus ning riskitegurite ebapiisav varajane avastamine. Diabeedi tegelik levimus on hinnanguliselt ligi kaks korda suurem kui diagnoositud juhtude arv.

2024. aastal diagnoositi Eestis enam kui 6000 diabeedi esmashaigusjuhtu, millest 94% moodustas 2. tüüpi diabeet. 1. tüüpi diabeedi esmashaigusjuhte lisandus samal aastal ligi 200.

1. tüüpi ehk insuliinsõltuvat diabeeti esineb rohkem nooremates vanuserühmades (joonis 28) [42]. 2024. aastal registreeriti enim 1. tüüpi diabeedi esmashaigusjuhte 5–14-aastaste seas.

2. tüüpi ehk insuliinsõltumatut diabeeti diagnoositakse seevastu sagedamini vanemas eas (joonis 29) [42]. 2024. aastal oli enim 2. tüüpi diabeedi esmashaigusjuhte 65–74- ja 55–64-aastaste hulgas. See peegeldab hästi ka kahe haigusvormi erinevat olemust: kui 1. tüüpi diabeet kujuneb enamasti lapseeas või nooremas eas, siis 2. tüüpi diabeet on tugevalt seotud eluviisi ja vanusega.

Maailma terviseorganisatsiooni (WHO) hinnangul elab lihasluukonna haigustega üle 1,71 miljardi inimese maailmas [43]. Neid haigusi iseloomustavad enamasti valu, sageli ka püsiv valu ning liikumis- ja tegevusvõime piiratus, mis mõjutavad otseselt inimeste töövõimet, iseseisvat toimetulekut ja osalemist igapäevaelus. Ühtlasi on lihasluukonna haigused kogu maailmas kõige olulisem põhjus taastusravi vajaduseks.

Euroopa tööohutuse ja töötervishoiu ameti hinnangul on tänapäevased töövormid, eriti istuv töö, üks peamisi selja- ja kaelaprobleemide kujunemise põhjuseid. TAI korraldatava Eesti terviseuuringu andmed näitavad, et viimastel kümnenditel on kroonilise seljavalu või radikuliidi esinemine elu jooksul sagenenud, eriti naiste seas. Kui 2006. aastal esines kroonilist seljavalu umbes igal viiendal inimesel, siis 2019. aastaks juba igal kolmandal naisel ja igal neljandal mehel. Kroonilist kaelavalu on elu jooksul esinenud 16% naistest ja 8% meestest. 2022. aastal olid lihasluukonna ja sidekoehaigused Eestis peamine kutsehaigestumise põhjus, mis näitab nende suurt mõju just tööealisele elanikkonnale [44].

2024. aasta andmed osutavad, et lihasluukonna haigustest tingitud tervisekaotus (ehk kaotatud eluaastad) suureneb selgelt vanuse kasvades ja jõuab kõrgeimale tasemele 70–74-aastaste vanuserühmas (joonis 30) [45]. Haiguskoormus on kogu vanusjaotuses suurem naistel. Kui meestel oli tervisekaotuse kordaja 1000 elaniku kohta kõrgeim vanuserühmas 70–74 ja ulatus kuni 30,7, siis naistel oli samas vanuserühmas vastav näitaja märksa kõrgem: 43,8 juhtu 1000 elaniku kohta. Kordaja hakkab märgatavalt kasvama juba pärast 45. eluaastat, mis viitab nende haiguste kroonilisele iseloomule ja kuhjumisele tööea teises pooles.

Eriti paistab silma seljavalu sage esinemine noorte naiste seas. Vanuserühmas 16–24 oli viimase 30 päeva jooksul seljavalu kogenud koguni 65,4% naistest, mis on selgelt rohkem kui samaealiste meeste hulgas, kus vastav näitaja oli 39,2%. Meeste puhul sageneb seljavalu vanuse kasvades üsna ühtlaselt, nooremates vanuserühmades on selle levimus 39%, tõustes 55–64-aastaste seas 52%-ni. Naistel on seljavalu levimus aga kõrge kõigis uuritud vanuserühmades, püsides 49–65% vahel (joonis 31) [29].

Seljavalu kõrval on levinud ka teised lihasluukonna vaevused. Näiteks kaela- ja õlapiirkonna valu on kogenud ligi 58% naistest ja 39% meestest. Ka see probleem ilmneb naiste seas sageli juba noores eas: 16–24-aastaste hulgas teatas sellisest vaevusest 54,8% naistest [29].

Eesti täiskasvanud rahvastiku terviseuuringu [29] andmed kinnitavad, et seljavalu on üks laialdasemalt levinud tervisehäireid. Küsitletutest on viimase 30 päeva jooksul seljavalu kogenud keskmiselt 51,9%. Kuna lihasluukonna vaevused, eriti seljavalu, algavad sageli juba noores täiskasvanueas ja nende mõju tervisele suureneb vanuse kasvades, on oluline pöörata tähelepanu ennetusele. Selleks on tähtis toetada nii töökeskkonna ergonoomikat kui ka inimeste igapäevast liikumisaktiivsust.