Tervisedenduse üldpõhimõtted
Tervisedendust käsitleti eraldi valdkonnana 1974. aastal Kanadas. Sellest ajast on tervisedendust defineeritud erineval viisil, kuid kõige laiemat kasutust on leidnud Maailma Terviseorganisatsiooni (WHO) definitsioon 1986. aastast: tervise edendamine on protsess, mis võimaldab inimestel suurendada kontrolli oma tervise üle ning tugevdada seeläbi oma tervist.
Eesti Vabariigi Rahvatervise seadus defineerib tervise edendamist kui inimese tervist väärtustava ja soodustava käitumise ja elulaadi kujundamist ning tervist toetava elukeskkonna sihipärast arendamist.
Üks tervise edendamise aluseid on muuta keskkond selliseks, et tervislikud valikud oleks lihtsalt kättesaadavad. Seega on tervisedendus ulatuslik sotsiaalne ja poliitiline protsess.
Tervise edendamise seitse peamist põhimõtet (Ottawa Harta):
- Olla võimestav – võimaldada üksikisikutel ja kogukondadel mõjutada nii individuaalseid, sotsiaalmajanduslikke kui keskkonnast tulenevaid tervisemõjureid;
- Olla osalust suurendav – rohkem kaasata inimesi nende tervisetegurite soodsamaks muutmise plaanimisse, teostamisse ja hindamisse;
- Olla holistiline ehk kõikehõlmav – arendada kõiki tervise liike – nii kehalist, vaimset, sotsiaalset kui ka hingetervist (sh neid mõjutavaid tegureid);
- Olla intersektoraalne – teha koostööd erinevate asjassepuutuvate organisatsioonidega, ühiskonna erinevate sektorite, tasandite ja valdkondadega;
- Olla võrdsust arvestav – tagada võimaluste võrdsus ja sotsiaalne õiglus; pöörata tähelepanu eelkõige tõrjutud, kehvema sotsiaalmajandusliku taustaga gruppidele;
- Olla säästev ja jätkusuutlik – kasutada olemasolevaid ressursse säästvalt ning luua püsivaid muutusi;
- Olla multistrateegiline – kombineerida ja kasutada paralleelselt mitut erinevat sama eesmärki taotlevat strateegiat – terviseõpetust ja teavitamist, eestkostetööd, kogukondade arendamist, organisatsioonilisi muudatusi, poliitilist arengut, õigusloome suunamist.
Lähtudes Jakarta Deklaratsioonist (1997), on tervisedenduse valdkonnas peamisteks prioriteetideks:
- edendada sotsiaalset vastutust tervise nimel;
- suurendada tervist toetavaid investeeringuid;
- laiendada koostööd tervisedenduse valdkonnas;
- parandada kogukonna suutlikkust ja võimestada üksikisikuid;
- kindlustada tervisedendust toetavat infrastruktuuri.
Sotsiaalministeerium koostas rahvastiku tervise arengukava, mis annab visiooni ja eesmärgid, mille suunas liigutakse järgmise kümnendi jooksul ehk aastaks 2030.
Arengukavaga saab tutvuda Sotsiaalministeeriumi veebilehel.
Tervisemõjurid
Otsides vastust küsimusele, miks on mõned inimesed tervemad kui teised, peame teadma, millised on need tegurid, mis inimeste tervist kujundavad. Siis oskame tõhusamalt neid teadmisi ka praktikas kasutada.
Tervisemõjurite ehk tervise determinantide all mõistetakse selliseid tegureid, mis kutsuvad üksikisiku, grupi või rahvastiku tervises esile muutusi kas paremas või halvemas suunas.
Tervisedenduslikud tegevused on suunatud tervele reale potentsiaalselt muutuvatele tervisemõjuritele. Mitte ainult nendele, mis on seotud üksikisikute tegevusega, nagu tervisekäitumine ja eluviis, vaid ka sellistele teguritele, nagu sissetulek ja sotsiaalne staatus, haridus, tööhõive ja töötingimused, vajalike terviseteenistuste kättesaadavus ning füüsiline keskkond. Need tegurid loovad ühiselt erinevaid tervist mõjutavaid elamistingimusi.
Saavutatud muutusi eluviisis ja elamistingimustes, mis määravad terviseseisundit, vaadeldakse kui vahepealseid tervisenäitajaid.
Tervisemõjurite üldmõiste hõlmab endas suurt hulka tõenduspõhiseid ja omavahel põimunud üksikmõjureid ning mõjurite kombinatsioone. Paljud teadurid on viimase veerandsaja aasta jooksul püüdnud selgitada tervisemõjurite kompleksset toimet. Nende poolt koostatud tervisemõjurite mudelid peegeldavad erinevaid tervise käsitlusi ning tõdemust, et tervis on mitmeti mõistetav ning kujuneb mitmete mõjurite toimel.
Seega, soovides teada saada, miks inimesed teataval viisil käituvad, on vaja minna sügavamale ja uurida inimese käitumist mõjutavaid sotsiaal-poliitilisi, majanduslikke, kultuurilisi, keskkondlikke ja psühholoogilisi tegureid.
Bioloogilised tervisemõjurid
Bioloogiliste tervisemõjurite all mõistetakse individuaalseid tegureid, mis viivad tervisemuutusteni või vähendavad tervisemuutuste teket. Peamised bioloogilised tervisemõjurid on sugu ja vanus.
Neil on eriti suur mõju haigestumusele ja suremusele, seetõttu on enamik tervisenäitajaid demonstreeritudki soo ja vanuse järgi.
Samuti määravad geenid hulgaliselt bioloogilisi variatsioone inimeste vahel, olles samal ajal seotud mitmete teiste tervisemõjuritega nagu näiteks inimese kehakuju või nahavärv, mis omakorda on seotud sotsiaalsete, kultuuriliste ja keskkondlike näitajatega.
Individuaalne käitumine ja eluviis
Inimeste eluviisi on võimalik muuta eelkõige soodsa keskkonna loomise abil, mis lihtsustab ja toetab elanikkonna tervisekäitumist.
Muutused keskkonnas tingivad ise sageli muutusi inimese terviskäitumises, mis isegi ei pruugi alguses kokku langeda inimese väärtushinnangute ja uskumustega. Inimese uskumused ja suhtumised võivad muutuda aja jooksul ka selliselt, et läbitakse kõik muutuse etapid, kuid sootuks teises järjestuses. Näiteks elukoha vahetusest tingitud tööle ja tagasi kõndimise aja pikenemine, töökoha vahetuse tõttu suitsetamise lõpetamine, uues töökoha sööklas tervisliku toidu domineerimine.
Neil juhtudel on tegu muutustega elukeskkonnas või struktuurides, mis nõuavad uutmoodi käitumist. Inimestel on märgatavalt kergem aktsepteerida uut käitumisviisi, kui ta lähikondlased teda selles toetavad või ka ise selle üle võtavad. Toetava võrgustiku loomine on üks positiivsemaid strateegiaid, mis aitab inimesel kinnistada uut tervisekäitumise viisi.
Kirjeldades tervisekäitumist kui tervisemõjurit, kajastatakse peamiselt järgmisi valdkondi: toitumusharjumused, kehaline aktiivsus, sõltuvusainete tarvitamise harjumused ning seksuaal- ja turvakäitumine.
Eestis on ellu viidud mitmeid elanikkonna tervisekäitumise uuringuid. Praktiliselt identsel küsimustikul põhinevaid tervisekäitumise uuringuid on tehtud alates 1990. aastast igal paarisaastal. Uuringu elluviijate arvates peaksid sellise küsitluse tulemused pakkuma huvi kõigile, kelle tähelepanu keskmes on Eesti rahvastiku tulevik.
Sotsiaalpsühholoogilised mõjurid
Mida suurem on sotsiaalne sidusus ühiskonnas, seda paremad on rahvastiku tervisenäitajad.
Rahvastiku tervist mõjutavad oluliselt inimestevahelised suhted, nende kvaliteet, suhtlemisvõrgustike tihedus, vastastikune usaldus, kokkuhoidmise- ja sotsiaalse toetuse tunnetamine, mida tervikuna mõistetakse sotsiaalse sidususena.
Sotsiaalse sidususe planeeritud arendamine toob endaga kaasa nii sotsiaalse usalduse kui ka sotsiaalse turvalisuse kasvu, mis omakorda on olulised rahvastiku tervise mõjurid.
Sotsiaalse sidususe suurenemine on võimalik üksikisikute, rühmade, organisatsioonide ja kogukondade kaasamisega paikkondade terviseprobleemide lahendamisse. Terviseprobleemide lahendamise võime saavutatakse organisatsioonide ja paikkonnas elavate inimeste aktiviseerimisega, nende pädevuse ja oskuste arendamisega ning poliitiliselt ja sotsiaalselt toetava keskkonna loomisega.
Kogukonna koostöövõime sõltub suuresti sotsiaalsest toetusringist. Toetusringi all mõeldakse inimesi, kellel on hea üksteisemõistmine ja kokkukuuluvustunne, millega kaasneb vastastikune usaldus ja lugupidamine. Inimeste toetus võib olla nii otsene kui ka kaudne – sõprade vahel, perekonnas, organisatsioonis, kogukonnas, koolis, töökohas ja ka riiklikul tasemel.
Elamis- ja töökeskkond
Inimest ümbritsev füüsiline keskkond mõjutab terviseseisundit sageli enam kui seda tajutakse.
Elu-, töö- ja õpikeskkonda võivad sattuda erisugused ohutegurid (keemilised, füüsikalised, bioloogilised) peamiselt toodetest, ehitistest, rajatistest, sõidukitest ja tööstusettevõtetest. Eelnimetatud ohuteguritega puutub inimene kokku kas vahetu kontakti või õhu, vee ja toidu kaudu. Samuti võib kontakt ohuteguritega toimuda teiste inimeste või ka loomade kaudu.
Elu-, töö- ja õpikeskkonnast tulenevate ohutegurite negatiivne mõju võib ilmneda tihti alles aastate pärast (näiteks areneb välja allergia, närvikahjustus või kasvaja). Sageli mõjutab inimese tervist samal ajal mitu keskkonnast tulenevat ohutegurit. Seega on keskkonna mõju tervisele kompleksne ja sõltub nii keskkonnategurite iseloomust kui ka ajast, mille jooksul nad tervist mõjutavad.
Hinnanguliselt on kuni kolmandik rahvastiku tervisekaotusest otseselt seotud elu-, töö ja õpikeskkonnast tulenevate teguritega. Eelkõige mõjutavad keskkonnategurid lapsi, kusjuures alla 5-aastaste arvele langeb koguni 40% keskkonna negatiivsest tervisemõjust. Lisaks lastele on keskkonnamõjudele kõige vastuvõtlikumad veel rasedad ja vanurid.
Praktikas on oluline pidevalt järgida ning arendada elu- ja töökeskkonna kooskõla tervisenõuetega ning minimeerida võimalikud riskid.
Mitmed uurijad on leidnud, et mida laiem on lähedaste sõprade ja pereliikmete ring, seda pikem on inimese eluiga. Suhete puudumine võib esile kutsuda kehalisi häireid, kurvameelsust ja ärrituvust, aga ka käitumise muutusi (nt alkoholi kuritarvitamist, suitsetamist, vähest liikumist), mis omakorda võivad põhjustada tervise halvenemist.