Keskmine oodatav eluiga sünnimomendil on üks enim kasutatud rahvastiku tervise näitajaid. Seda mõjutavad kogu elukaare jooksul mitmed tegurid, näiteks eluviis, elukeskkond ja tervishoiuteenuste kvaliteet. Seetõttu aitab oodatava eluea muutus hinnata nii rahvastiku terviseseisundit kui ka tervisevaldkonna tegevuste tulemuslikkust. Võrreldes 2016. aastaga on oodatav eluiga Eestis pikenenud 1,7 aasta võrra, jõudes 2024. aastal kõigi aegade kõrgeima tasemeni − 79,5 aastani. Meestel kasvas oodatav eluiga sel perioodil 1,9 ja naistel 1,5 aastat. Selle tulemusena vähenes meeste ja naiste eluea erinevus 8,3 aastani, kuid see ületab endiselt Euroopa Liidu keskmist 2,2 aastaga (joonis 1). 

2024. aastal jäi Eesti elanike oodatav eluiga Euroopa Liidu keskmisele alla 2,2 aastaga, sest EL-i keskmine oli 81,7 aastat (joonis 2). Balti riikide võrdluses on Eesti seis parem kui Leedus ja Lätis, kus oodatav eluiga oli vastavalt 2,0 ja 2,9 aastat lühem kui Eestis. Põhjamaadega võrreldes on vahe aga selgelt suurem. Rootsis elati keskmiselt 4,5; Soomes 2,8 ja Taanis 2,7 aastat kauem kui Eestis. See näitab, et kuigi Eesti on piirkonnas paranenud positsioonil, on mahajäämus Põhjamaadega võrreldes endiselt suur.

Oodatav eluiga erineb Eestis tugevalt ka haridustaseme järgi. Statistikaameti andmetel elas kõrgharidusega inimene 2024. aastal keskmiselt 4,1 aastat kauem kui keskharidusega ja 11,4 aastat kauem kui põhiharidusega inimene. Võrreldes 2017. aastaga on põhi- ja kõrgharidusega inimeste eluea vahe suurenenud 1,7 aastat [2]. Eriti teravalt ilmneb ebavõrdsus meeste ja naiste võrdluses: 2024. aastal oli põhiharidusega meeste oodatav eluiga 17,6 aastat lühem kui kõrgharidusega naistel (joonis 3). See viitab, et haridus ei mõjuta ainult sissetulekut või töövõimalusi, vaid ka inimeste võimalusi ning valikuid elada kaua ja tervena.

Piirkondlikus vaates on oodatava eluea muutused Eestis olnud ebaühtlased. Aastatel 2016–2024 kasvas oodatav eluiga kõige rohkem Ida-Viru maakonnas − 2,2 aastat. Samal ajal vähenes see Järva maakonnas ning jäi Lääne maakonnas samale tasemele. Endiselt on oodatav eluiga madalaim Ida-Viru ja Lääne-Viru maakonnas, kus inimesed elavad keskmiselt 3,5 aastat vähem kui Harjumaal ja Tartumaal, kus näitaja on kõrgeim (joonis 4). See osutab, et elukoht mõjutab Eestis jätkuvalt inimeste tervise ja eluea väljavaateid.

Tervena elada jäänud aastad sünnihetkel näitavad, kui palju aastaid võib inimene tõenäoliselt elada ilma tervisest tulenevate igapäevapiiranguteta eeldusel, et suremus ja rahvastiku tervise näitajad püsivad samad. Hea tervis tähendab siin igapäevategevusi piiravate terviseprobleemide puudumist ning andmed põhinevad Eesti ja Euroopa sotsiaaluuringul EU-SILC. Võrreldes 2016. aastaga on tervena elada jäänud aastate arv suurenenud meestel 2,7 ja naistel 3,2 aasta võrra. 2024. aastal elasid Eesti mehed tervena keskmiselt 56,6 aastat ja naised 60,5 aastat ehk vastavalt 75,4% ja 72,5% oma elust [3]. See tähendab, et lisaks eluea pikenemisele on kasvanud ka tervena elatud aastate arv.

Tervena elada jäänud aastate poolest jäi Eesti 2023. aastal Euroopa Liidu keskmisele alla viie aastaga (joonis 5). Võrreldes Rootsiga oli mahajäämus 8,1 aastat ja Leeduga 2,8 aastat. Samal ajal elasid inimesed tervena 5,4 aastat vähem Lätis, 1,8 aastat vähem Taanis ja ühe aasta vähem Soomes kui Eestis. Mitmes Euroopa riigis on tervisepiirangutega inimeste osakaal võrreldes 2016. aastaga suurenenud. See viitab, et pikem eluiga ei tähenda automaatselt rohkem tervena elatud aastaid ning krooniliste haiguste sagenemine võib üha enam mõjutada inimeste elukvaliteeti.

Ka tervena elada jäänud aastates on Eesti maakondade vahel suured erinevused. Kuigi võrreldes 2016. aastaga on piirkondlik lõhe mõnevõrra vähenenud, oli 2024. aastal parima näitajaga maakonna, Hiiumaa, ja halvima näitajaga maakonna, Võrumaa, vahe endiselt 
12 aastat. 2016. aastal oli see erinevus 19,5 aastat (joonis 6). See näitab, et piirkondlik ebavõrdsus on küll vähenenud, kuid inimeste võimalus elada kaua ja tervena sõltub Eestis endiselt suurel määral nende elukohast.