Eesti tervishoiusüsteemi üks suurimaid kitsaskohti on tervishoiutöötajate nappus, mis süveneb aastatega. Selle tagajärg on pikemad ravijärjekorrad ja keerulisem ligipääs vajalikule arstiabile.

Riigikontroll on hinnanud, et tervishoiutöötajate puudus on Eesti tervishoius isegi suurem probleem kui rahapuudus [73]. 2023. aastal oli Eestis 1000 elaniku kohta 3,5 arsti ja 6,6 õde, mis jääb alla Euroopa Liidu keskmisele [74]. Arstide puhul teeb olukorra keerulisemaks ka tööjõu vananemine. Kui Euroopa riikides moodustavad vähemalt 65-aastased arstid keskmiselt 14% kõigist arstidest, siis Eestis oli see näitaja 2023. aastal 23% [75]. Eriti terav on töötajate puudus peremeditsiinis.

Aastal 2024 töötas Eestis 960 perearsti, ühe perearsti ravida oli keskmiselt 1427 inimest. Perearstide arvu kõrval valmistab üha enam muret nende vanuseline koosseis. Kui 2014. aastal oli vähemalt 65-aastaseid perearste 15%, siis 2024. aastaks oli nende osakaal kasvanud 31%-ni (joonis 47). See tähendab, et suur osa esmatasandi arstiabist tugineb arstidele, kes lähiaastatel võivad töölt lahkuda, mis suurendab omakorda survet juba praegu pingelisele süsteemile.

Tervishoiusüsteemis tervikuna napib juba aastaid mitte ainult arste, vaid ka õdesid, hooldustöötajaid ning teisi tugispetsialiste, näiteks psühholooge, logopeede ja füsioterapeute. Eriti palju on puudu õdesid. Kui Euroopa Liidus on keskmiselt 8,6 õde 1000 elaniku kohta, siis Eestis on see näitaja 6,6 [76]. Nii jääb Eesti aasta-aastalt EL-i keskmisest maha kahe õega 1000 elaniku kohta (joonis 48).

Töötajate puudust leevendatakse sageli ületunnitööga, kuid see tähendab, et tervishoiutöötajatele ei jää piisavalt puhkeaega. Väsimus võib omakorda mõjutada ravikvaliteeti ning suurendada riske patsiendiohutusele.