2023. aastal diagnoositi Eestis 9835 uut vähi esmasjuhtu, neist 5010 meestel ja 4825 naistel. Kui mittemelanoomne nahavähk välja jätta, oli uusi vähijuhte kokku 8194 (joonis 15) [21]. Rohkem kui 9000 vähi esmasjuhtu registreeriti Eestis esimest korda 2019. aastal, kuid COVID-19 pandeemia ajal diagnoositud juhtude arv vähenes. Alates 2022. aastast on see taas kasvanud. Juhtude arvu suurenemist mõjutab tõenäoliselt mitu tegurit korraga: rahvastiku vananemine, tervishoiusüsteemi taastumine pärast pandeemiat ning sõeluuringutes osalemise kasv. Viimane tähendab ka seda, et rohkem kasvajaid avastatakse varasemas staadiumis.

2023. aastal diagnoositi meestel kõige sagedamini eesnäärmevähki, naha mittemelanoomi ja kopsuvähki. Eesnäärmevähk moodustas seejuures ligi 30% kõigist meestel registreeritud pahaloomulistest kasvajatest. Võrreldes eelneva aastaga kasvas absoluutarvudes kõige rohkem eesnäärmevähi ja naha mittemelanoomi juhtude arv, mõlema puhul ligi 180 juhuga. Naistel diagnoositi kõige sagedamini naha mittemelanoomi, rinnavähki ning käär- ja pärasoolevähki. Rinnavähk moodustas umbes viiendiku kõigist naistel registreeritud pahaloomulistest kasvajatest ehk 878 juhtu, kuid võrreldes aasta varasemaga vähenes rinnavähijuhtude arv ligikaudu 50 võrra.

Vähki haigestumise risk suureneb vanusega. 2023. aastal diagnoositi enam kui kolmandik kõigist vähi esmasjuhtudest 75-aastastel ja vanematel inimestel. Nooremates vanuserühmades esineb vähki sagedamini naistel, kuid alates 55. eluaastast haigestuvad mehed sagedamini kui naised. Lastel ja noortel on pahaloomulised kasvajad siiski harvad: 2023. aastal registreeriti 0–14-aastastel lastel 21 ning 15–24-aastastel noortel 36 esmasjuhtu. Vanuserühmas 25–39 oli juhtude arv 287.

Pandeemiaeelsele tasemele on tõusnud ka vanusestandarditud haigestumus, mis võimaldab hinnata vähki haigestumist nii, et rahvastiku vananemine tulemust ei moonutaks (joonis 16). 2024. aastal suri Eestis pahaloomuliste kasvajate tõttu ligi 3500 inimest. Kõige sagedamini põhjustasid vähisurma kopsuvähk, käär- ja pärasoolevähk ning kõhunäärmevähk. Samal ajal on vanusestandarditud vähisuremus viimasel kümnendil vähenenud nii meeste kui ka naiste seas (joonis 16).

Eestis on kolm organiseeritud vähi sõeluuringut. Emakakaela ja soolevähi sõeluuringud on suunatud vähieelsete muutuste avastamisele, et vähijuhtude teket ennetada, rinnavähi sõeluuring aga haiguse võimalikult varasele avastamisele. Sõeluuringute mõju saab kõige paremini hinnata selle järgi, kuidas muutuvad haigestumus ja suremus ajas.

Emakakaelavähi haigestumuse ja suremuse pikaajaline langus viitab sellele, et 2006. aastal alanud sõeluuring on olnud tulemuslik (joonis 17). Samas osutavad teadusuuringud, et ennetus ei jõua kõigi inimesteni võrdselt. Osa rahvastikurühmi jääb emakakaelavähi ennetusest endiselt kõrvale ning vajab seetõttu senisest rohkem tähelepanu [22, 23].

Rinnavähki suremus on Eestis vähenenud alates 1990. aastate teisest poolest ning see langustrend on jätkunud ka viimastel aastatel (joonis 18). Teadusuuringute põhjal ei ole selle taga üksnes ravi areng, vaid suur roll on olnud ka 2004. aastal käivitatud sõeluuringul, mis aitab haigust avastada varasemas staadiumis [24]. Kui rinnavähi haigestumus kasvas Eestis pikka aega, tõenäoliselt nii riskitegurite leviku suurenemise kui ka mammograafia laialdasema kasutamise tõttu, siis viimaste aastate andmed viitavad haigestumuse stabiliseerumisele (joonis 18).

2016. aastal käivitunud soolevähi sõeluuringu mõju käär- ja pärasoolevähi haigestumusele on praegu veel keeruline täpselt hinnata, sest vahepealseid trende mõjutas ka COVID-19 pandeemia. Käär- ja pärasoolevähi suremus on pikaaegses langustrendis (joonis 19).

Vähielulemus aitab hinnata, kui hästi toimib vähitõrje tervikuna, sest see peegeldab nii haiguse varast avastamist kui ka ravi tulemuslikkust. Eestis diagnoositud kõigi vähijuhtude ühe, viie ja kümne aasta suhteline elulemus oli aastatel 2019–2023 vastavalt 79%, 66% ja 62%. Kui mittemelanoomne nahavähk välja jätta, olid vastavad näitajad 75%, 60% ja 54%. Võrreldes perioodiga 2014–2018 on viie aasta elulemus kõige enam paranenud käärsoolevähi ja Hodgkini lümfoomi korral, mõlemal juhul 4% võrra, ning mao- ja neeruvähi puhul 3% võrra (joonis 20). Samas tuleb viimase perioodi näitajaid tõlgendades arvestada COVID-19 pandeemia mõjuga, kuna vähiga elavatel inimestel oli suurem risk surra COVID-19 tagajärjel kui elanikkonnal keskmiselt. Mitme vähipaikme puhul on Eesti elulemusnäitajad juba Põhjamaade tasemel, näiteks eesnäärme-, munandi-, mao- ja kopsuvähi ning Hodgkini lümfoomi korral. Mõne vähi puhul on aga mahajäämus endiselt olemas, näiteks mitte-Hodgkini lümfoomi ning pea- ja kaelapiirkonna kasvajate korral [25].

Vähitõrje koordineerimisele riigis aitab kaasa Eesti vähitõrjevõrgustiku ESTCAN moodustamine, mis ühendab tervishoiu-, teadus- ja haridusasutused, patsiendiorganisatsioonid ning poliitikakujundajad koostööks.