Tervishoiukulude analüüs annab ülevaate, kuidas tervishoidu rahastatakse, kust raha tuleb ja kuidas see süsteemis jaotub. Tervishoiu rahastamine mõjutab otseselt seda, kui hästi on vajalik abi inimestele kättesaadav ning milliseid valikuid saab riik teha teenuste arendamisel ja prioriteetide seadmisel.

Kui palju kulutatakse riigis tervishoiule, võrreldes teiste kaupade ja teenustega ning kuidas see ajas muutub, sõltub nii tervishoiukulutuste tasemest kui ka majanduse üldisest suurusest. Aastal 2023 kulutati Euroopa Liidu riikides tervishoiule keskmiselt 10% sisemajanduse kogutoodangust (SKT), Eestis aga 7,5% (joonis 42). Avaliku sektori rahastatud osa moodustas SKT-st 5,7% ning vabatahtlik rahastamine koos leibkondade omaosalusega moodustas 1,8%. Tervishoiukulude arvestamiseks kasutatakse rahvusvahelist WHO, OECD ja Eurostati ühiselt väljatöötatud metoodikat SHA 2011 [67], mis võimaldab võrrelda Eesti tervishoiukulude andmeid teiste riikidega.

2024. aastal ulatusid Eesti tervishoiukulud 3,169 miljardi euroni, mis moodustas 8% sisemajanduse kogutoodangust. See tähendab, et tervishoid moodustas märkimisväärse osa kogu riigi majandusmahust. Suurem osa tervishoiukuludest kaeti avaliku sektori vahenditest, mille osakaal oli 77%, samas kui leibkondade omaosalus moodustas 21%.

Igaühel peab olema võrdne ligipääs tervishoiuteenustele, sõltumata tema sissetulekutest või sotsiaalsest staatusest. WHO hinnangul on Eesti tervishoiusüsteemi üks suuremaid kitsaskohti ebavõrdsus tervises sotsiaalmajanduslike rühmade vahel [68]. Seda peegeldab ka inimeste suur omaosalus tervishoiukuludes. Sellega erineb Eesti rahvusvahelises võrdluses silmatorkavalt (joonis 43). Eesti ületab märgatavalt Euroopa Liidu keskmist ja WHO soovitatud omaosaluse taset, mille järgi võiks omaosalus olla kuni 15% tervishoiukuludest.

Kui inimeste enda kanda jääb suur osa ravikuludest, võib see halvendada teenuste kättesaadavust, näiteks hambaravis, ning suurendada majanduslikku haavatavust, eriti kallite ravimite ostmisel. Viimaste aastate meetmed − täiendav ravimihüvitis, hambaravihüvitised ja õendusteenuse rahastamine üldhooldekodudes − on aidanud omaosaluse kasvu mõnevõrra pidurdada. Rahvastiku tervise arengukava 2020–2030 seab üheks eesmärgiks inimkeskse tervishoiu ning selle eeldus on ravikindlustuse kättesaadavus kogu Eesti elanikkonnale [68].

2024. aastal moodustasid leibkondade omaosaluses suurima osa hambaravikulud, mille osakaal oli 32%. Neile järgnesid õendus- ja hooldusabi kulud 18% ning retseptiravimid 15% [69]. Samal aastal ulatusid tervishoiukulud ühe inimese kohta 2305 euroni, millest 1766 eurot kaeti avaliku sektori vahenditest ja 487 eurot tuli inimestel endal tasuda (joonis 44).

Suurem osa avalikust tervishoiurahast suunatakse otseselt haiguste diagnoosimisse ja ravisse. Avaliku sektori tervishoiukuludest moodustasid 2024. aastal suurima osa aktiivravi kulud, kokku 56%. Sellest haiglaravile kulus 26%, päevaravile 3,5% ja ambulatoorsele ravile 27%. Ligikaudu 15% moodustasid kulud erinevatele tugiteenustele (kiirabi, radioloogilised ja laboriuuringud). Pikaajaline õendus- ja hooldusabi ning retseptiravimid moodustasid kumbki umbes kümnendiku avaliku sektori tervishoiukuludest. Ennetusele kulus 4% ja taastusravile vaid 2% avaliku sektori tervishoiurahast (joonis 45).