Sündimus ja vastsündinute tervis peegeldavad nii ühiskonnas toimuvaid demograafilisi muutusi kui ka tervishoiusüsteemi toimimist ja korraldust. Sündinud laste arv, sünnitajate vanus, rasedus- ja sünnitusaegse meditsiinilise abi kättesaadavus ja kvaliteet annavad olulist teavet rahvastikuprognoosi ja tervishoiukorralduse kohta. Sündide arvu mõjutab otseselt fertiilses eas naiste arv. Statistikaameti andmetel elas Eestis 2024. aasta 1. jaanuari seisuga 295 845 fertiilses eas naist (15–49 aastat) [4]. Eesti meditsiinilisse sünniregistrisse hakati andmeid koguma alates 1. jaanuarist 1992, sel ajal oli fertiilses eas naiste arv Eesti rahvastikus 375 766. Fertiilses eas naiste arvu vähenemine mõjutab otseselt sündimust ning aitab selgitada viimaste aastakümnete sündimustrende.

Sündimuse erikordaja ehk elussündide arv 1000 fertiilses eas naise kohta oli 2000. aastal 38,0, kuid aastaks 2024 oli see näitaja langenud 32,2 elussünnini (joonis 7). Sündide arvu mõjutab lisaks fertiilses eas naiste arvule rahvastikus ka keskmine sündinud laste arv ühe naise kohta. Varasemate aastatega võrreldes sünnib praegu ühe naise kohta vähem lapsi. Aastatel 2002−2010 sündimus aasta-aastalt suurenes, alates 2011 on sündimus olnud languses.

Sünnitusabi kättesaadavus on Eestis hea ning valdav osa sünnitusi toimub haiglates, kus on olemas valmisolek keerulisemateks olukordadeks. 2024. aastal osutas sünnitusabi 12 tervishoiuasutust, neist kolm olid kõrgema etapi sünnitusabi osutavad haiglad: SA Tartu Ülikooli Naistekliinik, AS Ida-Tallinna Keskhaigla Naistekliinik ja AS Lääne-Tallinna Keskhaigla Naistekliinik. Need on piirkondliku funktsiooniga haiglad, kus on tagatud vastsündinute intensiivravi ning kuhu suunatakse vajadusel nii riskirasedad kui ka täiendavat ravi vajavad vastsündinud. Ülejäänud haiglad liigituvad kesk- ja üldhaiglateks [5]. Kodusünnitusabi osutati kahes asutuses: Sünnitusabi OÜ ja Pingeprii OÜ. 2024. aastal sündis 76% vastsündinutest kõrgema etapi haiglates, kodus sündinud lapsi oli 0,6% [6].

Rasedusaegne jälgimine on Eestis hästi kättesaadav. Raseduse infosüsteemi [6] andmed näitavad, et rasedad jõuavad Eestis jälgimisele varakult ning saavad raseduse ajal järjepidevat tuge. Enne 12. rasedusnädalat rasedusega arvele võtnud sünnitajate osatähtsus kõikidest jälgimisel olnud rasedatest oli 1992. aastal 53,8%, aastal 2024 oli see näitaja 92,8%. Varajane raseduse jälgimine aitab märgata võimalikke riske, toetada raseda tervist ning teha vajadusel täiendavaid uuringuid ja ravi. Keskmiselt tegi naine 2024. aastal raseduse jälgimise ajal 12 külastust, neist 3 naistearsti ja 9 ämmaemanda juurde. Rasedusaegsel jälgimisel on suur roll ämmaemandatel. Valdav enamus rasedaid on sünnieelse diagnostikaga hõlmatud: 95% sünnitajatest tehti I trimestri kombineeritud sõeluuring ja 96% naistest läbis ka II trimestri UHD sõeluuringu, sõeluuringutest keeldus 0,09%. Esmassünnitajate osakaal kõikidest sünnitajatest oli 42% ja see on alates 2020. aastast tõusuteel.

Sünnitamisviisis toimunud muutuste osas on näha, et loomulik sünnitus on aastatel 2020–2024 vähenemas ja see on statistiliselt oluline (p < 0,001). Kasvanud on vaakumsünnituste osatähtsus: 2020. aastal oli see 5% ja 2024. aastal 7%. See aastatega toimunud kasv on statistiliselt oluline (p < 0,001). Nii plaaniliste kui ka erakorraliste keisrilõigete osakaaludes ei olnud 2020. aastaga võrreldes statistiliselt olulist erinevust ning need püsisid vastavalt 7% ja 15% (joonis 8).

Kunstliku viljastamise abil sündinud laste osakaal on viimastel aastatel kasvanud. Kui 2020. aastal moodustasid kunstliku viljastamise teel sündinud lapsed 5,1% kõikidest vastsündinutest, siis 2024. aastaks oli see arv 6,9%. Ajavahemikul 2020–2024 toimunud tõus on statistiliselt oluline (joonis 9). Kehaväline viljastamine (IVF) on Eestis hästi kättesaadav, ravikindlustatud kuni 40-aastastele naistele tasutakse alates aastast 2008 embrüosiirdamise ja IVF-i kulud [7]. Sünnitajate vanuse kasvades suureneb viljatusravi vajadus, mistõttu tõuseb kunstliku viljastamise abil sündinud laste osakaal.

Ajavahemikul 1992–2024 suurenes sünnitajate keskmine vanus 22,7 aastalt 31,9 aastani. Esmassünnitajate keskmine vanus kasvas 27,1 aastalt 29,7 aastani ja korduvsünnitajate keskmine vanus 28,3 aastalt 33,5 aastani. Samal ajal on sünnitajate koguarv märgatavalt vähenenud: kui aastal 1992 sünnitas 18 031 naist, siis aastal 2024 oli sünnitajaid poole vähem (n = 9404). Positiivse arenguna on alates 1992. aastast vähenenud alla 20-aastaste sünnitajate osakaal. Siin mängib suurt rolli rasestumisvastaste vahendite parem kättesaadavus ja koolides antav seksuaalharidus. Samal ajal on jätkuvalt vähenenud 20–24- ja 25–29-aastaste sünnitajate arv, mis näitab, et esimese lapse sünd lükatakse edasi hilisemasse eluetappi. Tõusutrendis on nii 30–34-, 35–39- kui ka 40-aastaste ja vanemate sünnitajate arv (joonis 10).

Keskmine sünnikaal oli 2024. aastal 3512 grammi, poistel 3590 ja tüdrukutel 3431 grammi, keskmine sünnipikkus 50,8 cm, poistel 51,2 ja tüdrukutel 50,5 cm. Nii vastsündinute keskmine sünnikaal kui ka keskmine sünnipikkus pole ajavahemikul 2020–2024 märkimisväärselt muutunud.

Enneaegselt sündinud laste osakaal ajavahemikul 2020–2024 muutunud ei ole. Raseduskestusega kuni 34 nädalat (k.a) sündinud laste osakaal kõikidest sündinud lastest on püsinud 2,0–2,3% juures. Raseduskestusega 35−37 (k.a) nädalat sündinud laste osakaal on 9,2–9,8%. Raseduskestusega kuni 34 nädalat elussündide kohta kogutakse sünniregistrisse toimingute ja haigusseisundite andmeid kuni lapse haiglaravi lõpuni või postmenstruaalvanuseni 44 rasedusnädalat. Valdav enamus väga enneaegsetest lastest sünnib piirkondliku funktsiooniga haiglates, kus osutatakse kõrgema etapi sünnitusabi ja vastsündinute intensiivravi. Enneaegsete laste elulemus on märgatavalt paranenud ning esimesel elunädalal kirjutatakse koju ligikaudu 40% [5].

Mitmiksünnituste osakaal oli 2024. aastal 1,5%, sündis 137 paari kaksikuid ning ühed kolmikud.

Perinataalperioodi suremus on Eestis vähenenud. Kui aastal 1992 oli perinataalsuremuskordaja 20,1, siis suurim langus toimus ajavahemikul 1992–2001, mil näitaja vähenes kuni 8,0. Aastaks 2024 oli perinataalsuremuskordaja vähenenud juba kuni 2,73 [8]. Perinataalperioodi suremuse langus näitab sünnitusabi ja vastsündinute ravi kõrget taset.

Aastal 1992 sündis surnult 1,0% kõikidest vastsündinutest, aastal 2024 oli surnultsündinute osakaal 0,2%. Surnultsündimuskordaja 1000 sünni kohta oli 1992. aastal 9,8 ja 2024. aastal 2,1. Elusalt sündinud, kuid esimesel elunädalal surnud laste osakaal oli 2024. aastal 0,06%.

2024. aastal kirjutati esimesel elunädalal koju 92,6% vastsündinutest. 5,8%-ga jätkati ravi samas asutuses ning 1,3% suunati edasi teise raviasutusse, enamasti Tallinna lastehaiglasse või Tartu ülikooli kliinikumi lastekliinikusse. Enamik vastsündinutest ei vaja pikemat haiglaravi.

Vastsündinu toitmisviisis suuri muutusi esinenud ei ole (joonis 11). Esimesel elunädalal sai 2024. aastal täielikult rinnapiima 74% vastsündinutest, 23% sai osaliselt rinnapiima, mis tähendab, et vähemalt ühel toidukorral sai laps rinnapiima. Andmed näitavad, et esimesel elunädalal on vastsündinu esimene toit valdavalt rinnapiim.