Stress on organismi loomulik reaktsioon olukordadele, mis nõuavad kohanemist, pingutust või kiiret reageerimist. Psühholoogilist stressi eristatakse tavaliselt nelja alatüübi järgi: emotsionaalne, kognitiivne, tajutud ja psühhosotsiaalne stress. Stressiga kaasnevad organismis biokeemilised, füsioloogilised ja käitumuslikud muutused, mis aitavad inimesel kas stressi põhjustanud olukorda mõjutada või sellega kohaneda [53].

Stress kuulub igapäevaelu juurde ja võib paljudes olukordades olla ka kasulik, aidates paremini toime tulla. Pinget võivad tekitada isegi positiivsed elusündmused. Kui stress muutub aga püsivaks ja kestab kaua, hakkab see tervist koormama ning võib muutuda kahjulikuks [54]. Pikaajalise stressiga kaasnevad sagedamini raskused toimetulekus, elukvaliteedi langus ning suurem risk nii vaimse tervise probleemide kui ka kehaliste haiguste kujunemiseks [55–57].

2024. aastal esimest korda korraldatud laste vaimse tervise uuringus [58] küsiti vähemalt 11-aastastelt lastelt, kui sageli on nad viimasel ajal tundnud, et raskused kasvavad üle pea ja nendega on keeruline toime tulla. Stressiga toimetuleku raskustele viitavateks vastusteks loeti variandid „üsna sageli“ ja „väga sageli“.

Selliseid raskusi koges 22% kõigist uuringus osalenud 11–17-aastastest lastest. Kõige sagedamini esines stressiga toimetuleku raskusi 15–17-aastaste tüdrukute seas ning kõige harvem 11–14-aastaste poiste hulgas. Andmed näitavad selgelt, et vanuse kasvades muutuvad need raskused sagedamaks. Kui 11-aastaste seas oli stressiga toimetuleku raskusi kogenud 3% poistest ja 13% tüdrukutest, siis 17. eluaastaks olid vastavad näitajad tõusnud 22%-ni poistel ja 44%-ni tüdrukutel (joonis 37).

Tahtlik enesevigastamine ehk oma keha kahjustamine ilma suitsiiditahteta on oluline märk lapse või noore vaimsest heaolust. See võib viidata raskustele emotsioonidega toimetulekul ning osutada vajadusele pakkuda varakult tuge, et ennetada tõsisemate vaimse tervise probleemide kujunemist. Enesevigastamist esineb eri vanuses lastel, kuid sagedamini tüdrukute seas ning kõige rohkem alates 15. eluaastast. Uuringu andmetel oli vähemalt korra ennast vigastanud 32% vähemalt 15-aastastest vastanutest, samas kui 11–14-aastaste seas oli see näitaja 16%. Mõlemas vanuserühmas esines tahtlikku enesevigastamist märksa rohkem tüdrukute hulgas: 11–14-aastaste seas 22% ja vähemalt 15-aastaste seas 41% (joonis 38).

Eesti täiskasvanud rahvastiku tervisekäitumise uuringu (TKU) [59] andmed võimaldavad kirjeldada 16–64-aastaste Eesti elanike vaimset tervist mitme enesekohase näitaja kaudu. Viimase kümne aasta stressi¹ ja depressiivsuse² levimus (joonis 39) peegeldab hästi seda, kuidas suured ühiskondlikud kriisid, nagu COVID-19 pandeemia ja Venemaa–Ukraina sõda, on rahvastiku vaimset tervist mõjutanud. 2024. aasta andmete järgi on nii stressi kui ka depressiivsuse näitajad võrreldes 2022. aastaga naistel ja meestel mõnevõrra vähenenud. Tavapärasest suuremat stressi tundis 23% meestest ja 27% naistest ning depressiivsust 19% meestest ja 24% naistest.

Samas on stressitase endiselt kõrgem kui kümnendi alguses. Kui 2014. aastal teatas tavapärasest suuremast stressist 19% meestest ja 21% naistest, siis 2024. aastal olid vastavad näitajad kõrgemad. 2022. aasta andmetes paistis eriti silma meeste depressiivsuse järsk kasv, mida võib seostada Venemaa–Ukraina sõja mõjuga. 2024. aastaks on aga näha selget paranemist nii meeste kui ka naiste hinnangutes oma vaimsele tervisele.

Viimase 12 kuu jooksul oli depressiooni diagnoosi saanud 11% TKU 2024. aasta uuringus osalenud 16–64-aastastest vastajatest. Kui jätta kõrvale 2022. aasta selgelt eristuv tulemus (joonis 40), on diagnoosi saanud inimeste osakaal nii meestel kui ka naistel sarnane 2020. aasta tasemega. Pikemas vaates osutab aegrida siiski kasvutrendile, mis tuleb eriti selgelt esile naiste seas. See näitaja peegeldab ühtaegu nii vaimse tervise probleemide levikut kui ka seda, kui palju inimesed abi otsivad ja diagnoosini jõuavad.

TKU 2024. aasta andmetel oli viimase seitsme päeva jooksul tarvitanud antidepressante 5% 16–64-aastastest meestest ja 11% sama vanuserühma naistest. Meeste seas kasutatakse antidepressante sagedamini nooremas eas, samas kui naiste puhul on vanuserühmade erinevused väiksemad. Ravimite tarvitamine on selgelt seotud ka meeleoluhäirete esinemisega (joonis 41). Näiteks tavapärasest suuremat depressiivsust tundvatest meestest tarvitas antidepressante 17% ja naistest 23%.

TKU 2024. aasta andmete järgi oli viimase 12 kuu jooksul enesetapumõtteid esinenud 4,5%-l 16–64-aastastest meestest ja 3,7%-l sama vanuserühma naistest. Aastatel 2014–2024 on see osakaal püsinud ilma suuremate muutusteta. Samal ajal on meestel vanusele standarditud suitsiidikordaja aastatel 2020–2023 langenud 25,6 juhult 22 juhuni, kuid püsib Eurostati andmetel endiselt kõrgem kui Euroopa Liidu keskmine, mis oli 17,2 juhtu [60]. Naiste suitsiidikordaja on olnud võrdlemisi stabiilne, kuid kuni 2022. aastani siiski mõnevõrra kõrgem kui EL-is keskmiselt: Eestis 6,8 ja EL-is 4,8 juhtu.

Suitsiidirisk ei kujune tavaliselt ühe põhjuse tulemusel, vaid selle taga on mitme teguri koosmõju. Rolli mängivad bioloogilised ja geneetilised eeldused, psühholoogilised omadused, kaasuvad psühhiaatrilised haigused ning ka keskkonnategurid ja sotsiaalne taust. Suitsiidide vähendamiseks on vaja nii tõhusaid ennetusmeetmeid kui ka õigeaegseid sekkumisvõimalusi. Sama oluline on tagada, et vaimse tervise häiretele viitavate sümptomite ilmnemisel oleks inimestele õigel ajal kättesaadav tõenduspõhine abi, sealhulgas psühholoogiline ja vajadusel farmakoloogiline ravi [61].

TAI korraldas 2024. aasta kevadel küsitlusuuringu Eestis elavate Ukraina sõjapõgenike seas, et hinnata nende terviseseisundit ja heaolu Eestis [62]. Uuringus osales 1430 inimest vanuses 18–64 aastat, nende hulgas 334 meest ja 1096 naist. Keskmiselt olid vastajad elanud Eestis 1,7 aastat. Ligi 80% osalenutest oli kogenud varasemat traumat, kuid enesekohaste vaimse tervise probleemide näitajad olid siiski üsna sarnased samasuguse demograafilise profiiliga Eesti üldrahvastikuga^³.

• Tavapärasest suurem stress: 22% põgenikel vs. 29% üldrahvastikus
• Depressiivsus: 28% põgenikel vs. 25% üldrahvastikus
• Üleväsimus: 52% põgenikel vs. 53% üldrahvastikus

Märkused

^[1] Küsimus: „Kas olete viimase 30 päeva vältel olnud stressis, pinge all?“, kus tavapärasest kõrgemat stressi tähistavad vastusevariandid: „Jah, minu elu on peaaegu talumatu“ või „Jah, rohkem kui inimesed tavaliselt“.

^[2] Küsimus: „Kas te olete viimase 30 päeva jooksul olnud masendunud, õnnetu (depressioonis)?“, kus depressiivsust tähistavad vastusevariandid: „Jah, palju rohkem kui varem“ ja „Jah, mõnevõrra rohkem kui varem“.

^[3] Üldrahvastik tähistab soole ja vanusele sobitatud kontrollrühma TKU 2024. aasta andmete kohaselt.