Südame- ja veresoonkonnahaigused (SVH) on Euroopa Liidus jätkuvalt peamine haigestumuse ja suremuse põhjus. 2022. aastal põhjustasid need haigused ligikaudu kolmandiku kõigist surmadest ehk umbes 1,7 miljonit surmajuhtu. Samuti elab Euroopa Liidus hinnanguliselt ligi 62 miljonit inimest südame- ja veresoonkonnahaigustega, mis mõjutavad oluliselt nende elukvaliteeti, sealhulgas üldist heaolu ning füüsilist ja vaimset tervist. Viimastel aastakümnetel on SVH ennetus, diagnoosimine ja ravi märkimisväärselt arenenud ning selle tulemusel on haigestumus ja suremus vähenenud. Samas on koroonapandeemia seda positiivset trendi mõnevõrra aeglustanud [11].

Südame- ja veresoonkonnahaigustega kaasneb ka märkimisväärne majanduslik koormus. Arvestades nii otseseid kui ka kaudseid ravikulusid, ulatusid SVH-ga seotud kulud Euroopa Liidus 2021. aastal ligi 2%-ni sisemajanduse kogutoodangust [11]. Ka Eestis on nende haiguste ravi tervishoiusüsteemile väga kulukas, 2023. aastal tasus tervisekassa vereringeelundite haiguste ravi eest kokku 248 miljonit eurot [12].

Südame- ja veresoonkonnahaiguste esinemises on märkimisväärsed erinevused nii piirkonniti, sooti, vanuseti kui ka sotsiaalmajanduslike tegurite lõikes. Euroopa Liidus on meeste suremus vereringeelundite haigustesse 26–60% kõrgem kui naistel. Eriti suur on erinevus enneaegse ehk alla 65-aastaste suremuse puhul, kus meeste näitaja on enam kui kolm korda kõrgem. Eesti kuulub SVH-ga seotud suremuse poolest Ida- ja Kesk-Euroopa riikide hulka, kus suremus on Euroopa Liidu keskmisest kõrgem – 2021. aastal oli see Eestis 1,7 korda suurem kui EL-is keskmiselt [11]. 2024. aastal suri Eestis vereringeelundite haigustesse üle 7000 inimese ning need haigused moodustasid enam kui poole kõigist surmapõhjustest [13].

Lisaks suremusele avaldub südame- ja veresoonkonnahaiguste mõju ka tervisekaotuses. Need haigused on üks peamisi tervena elatud eluaastate vähenemise põhjuseid ning moodustavad umbes kolmandiku kogu tervisekaotusest. Nii tervisekaotus kui ka vereringeelundite haiguste osakaal selles suureneb vanuse kasvades. Kuna naised elavad keskmiselt kauem, on vanemaealiste naiste vereringeelundite haigustest tingitud tervisekaotus suurem kui meestel. 2023. aastal kaotasid nii mehed kui ka naised enim eluaastaid kõrgvererõhktõve, südame isheemiatõve ja insuldi tõttu [14].

Kõrgvererõhktõbi on üks suuremaid südame- ja veresoonkonnahaiguste riskitegureid ning ka peamine ravipõhjus paljudes vanuserühmades. See kuulub viie sagedasema tervisekaotuse põhjuse hulka juba 25–44-aastaste seas ning on suurim tervisekaotuse põhjustaja alates 45. eluaastast. Vanemas eas muutub selle mõju eriti suureks. 85-aastaste ja vanemate meeste tervisekaotusest moodustab kõrgvererõhktõbi üle viiendiku ning naistel ligikaudu kolmandiku [14].

Majandusliku koostöö ja arengu organisatsiooni (OECD) raport Euroopa Liidu südame- ja veresoonkonna tervise olukorrast näitab, et vererõhu regulaarne jälgimine ei ole piisavalt levinud. Näiteks ei olnud 30% 45–54-aastastest inimestest viimase aasta jooksul vererõhku mõõtnud ning 6% ei olnud seda teinud isegi viimase viie aasta jooksul [11].

Eestis toetab kõrgvererõhktõvega patsientide jälgimist perearstide kvaliteedisüsteem, kus tasustamisel arvestatakse muu hulgas analüüside tegemist, ravimite väljakirjutamist ja patsientide nõustamist [15]. Samuti on tervisekassa koordineerimisel koostatud tegevusjuhend 40–65-aastaste inimeste tervise jälgimiseks ja haiguste ennetamiseks, mis sisaldab algoritme kardiovaskulaarse riski hindamiseks ja ravieesmärkide individuaalseks määramiseks [16].

Samas on tervisekassa kliinilised auditid kõrgvererõhktõve diagnoosimise ja käsitluse kohta esmatasandil toonud esile probleeme patsientide jälgimise ühtluses ning madalas ravisoostumuses [17]. Kõrgvererõhktõve ennetamise ja ravi parandamine on oluline, kuna tegemist on ühe peamise riskiteguriga ägeda südamelihaseinfarkti, insuldi ja mitmete teiste tõsiste terviseprobleemide kujunemisel.

Üks südame isheemiatõve kõige raskemaid avaldumisvorme on äge südamelihase infarkt (ÄMI). 2024. aastal hospitaliseeriti selle diagnoosiga Eestis üle 2300 inimese. Enamiku patsientide jaoks oli tegemist esimese infarktiga. Koguni 78% juhtudest esines ÄMI esmakordselt ning haigestumise risk suurenes vanuse kasvades. Iseloomulik on ka meeste sagedam ja varasem haigestumine. Hospitaliseeritutest moodustasid 62% mehed ja 38% naised ning mehed olid keskmiselt umbes kümme aastat nooremad kui naised [18]. Samas on viimastel aastatel täheldatav nii ÄMI haigestumuse kui ka suremuse järkjärguline vähenemine (joonis 13).

Ligikaudu kolm neljandikku südame- ja veresoonkonnahaigustest põhjustatud surmadest on seotud mõjutatavate riskiteguritega. Kõige sagedasemad neist on metaboolsed ja kliinilised tegurid nagu kõrge vererõhk, diabeet, lipiidide ainevahetushäired ja rasvumus, samuti vaimse tervise probleemid. Lisaks mängib suurt rolli riskikäitumine, eeskätt suitsetamine, ebatervislik toitumine, vähene liikumine ja alkoholi liigtarbimine. Keskkonnategurite, näiteks äärmuslike temperatuuride või õhusaaste mõju on Euroopa Liidus küll olemas, kuid nende osakaal südame-veresoonkonnahaiguste kujunemisel on mõnevõrra väiksem [11].

Eestis on ägeda südamelihase infarkti (ÄMI) patsientide seas registreeritud riskiteguritest kõige sagedasem kõrge vererõhk ehk hüpertensioon. 2024. aastal esines see ligikaudu kahel kolmandikul alla 65-aastastest ning kuni 90%-l 75-aastastest ja vanematest ÄMI-ga hospitaliseeritud patsientidest (joonis 14). Samuti esines ligi kolmel neljandikul ägeda südamelihase infarkti haigetest lipiidide ainevahetushäireid. Nooremates vanuserühmades, eriti alla 65-aastaste seas on lisaks vererõhu- ja lipiidiprobleemidele väga suur ka suitsetamise ja ülekaalu osakaal, mõlemad riskitegurid esinevad rohkem kui 70%-l patsientidest [18].

Kuigi südame- ja veresoonkonnahaigustesse, sealhulgas ägedasse südamelihase infarkti haigestumus ja suremus on viimastel aastatel vähenenud, on ägeda südamelihase infarkti 30-päeva suremus Eestis endiselt kõrgem kui enamikus Euroopa Liidu riikides ning sarnaneb teiste Balti riikide näitajatega. 2023. aastal suri 30 päeva jooksul pärast hospitaliseerimist 12,7% ÄMI tõttu ravile sattunud patsientidest [11]. Seda näitajat kasutatakse enamasti ravikvaliteedi hindamiseks, kuna see peegeldab muu hulgas ravi õigeaegsust, kliiniliste sekkumiste tõhusust ning raviprotsessi korraldust. Samuti võivad tulemust mõjutada erinevused haiglaravi kättesaadavuses, haiglas viibimise kestuses ja ÄMI raskusastmes. Ekspertide hinnangul võib suremuse aeglasem vähenemine olla seotud nii ravile jõudmise õigeaegsuse kui ka raviteekonna killustatusega.

Eestis haigestub igal aastal insulti üle 4000 inimeseEestis jätkatakse olemasolevate südame- ja veresoonkonnahaiguste ennetus- ja ravimeetmete kõrval insuldi raviteekonna arendamist. Lisaks tegutseb Eestis ÄMI register, arendatakse geeniandmete kasutamist tervishoius ning on tehtud esimesed sammud patsientide regulaarse tagasiside kogumiseks, et tervishoiuteenuste kvaliteeti hinnata.19]. Insult jaguneb kaheks peamiseks alaliigiks: ajuinfarkt ehk isheemiline insult ning ajuveresoone lõhkemisest tingitud hemorraagiline insult. Sarnaselt ägeda südamelihase infarktiga kuulub ka Eesti insuldi 30-päeva suremuse poolest Euroopa Liidu viie kõrgema näitajaga riigi hulka koos teiste Balti riikidega. 2023. aastal oli isheemilise insuldi 30-päeva suremus 15,3% ning esmaste isheemilise insuldi patsientide ühe aasta suremus püsis üle 23% [11]. RES-Q andmeplatvormi andmetel, kuhu panustavad Eesti insuldikeskused, kirjutatakse insuldi põdenud patsientidele haiglast lahkumisel kõrge vererõhu ravimeid välja enam kui 80% juhtudest, mis on sarnane teiste riikide praktikaga. Antikoagulantravi määratakse ligikaudu 100% patsientidest. Samas on probleem haiglajärgse jälgimise vähene ulatus: 2024. aastal jõudis vaid umbes viiendik patsientidest ühe kuu jooksul ja kolmandik kolme kuu jooksul perearsti kontrolli [20].

Südame-veresoonkonnahaiguste vähendamiseks peetakse oluliseks inimkesksema lähenemise tugevdamist, sealhulgas inimeste terviseteadlikkuse suurendamist ja patsientide aktiivsemat kaasamist raviprotsessi. Üha enam nähakse võimalust kasutada ka uusi terviseseisundi jälgimise vahendeid, sealhulgas digilahendusi ja tehisintellektil põhinevaid lahendusi [11]. 

Eestis jätkatakse olemasolevate südame- ja veresoonkonnahaiguste ennetus- ja ravimeetmete kõrval insuldi raviteekonna arendamist. Lisaks tegutseb Eestis ÄMI register, arendatakse geeniandmete kasutamist tervishoius ning on tehtud esimesed sammud patsientide regulaarse tagasiside kogumiseks, et tervishoiuteenuste kvaliteeti hinnata.