Tervishoiuteenuste tegelikku kättesaadavust ei määra ainult see, kas teenus on olemas, vaid ka see, kui kiiresti ja kui hõlpsasti inimene selleni jõuab. Ravi kättesaadavust võivad piirata tervishoiutöötajate puudus, pikad ravijärjekorrad ja suur vahemaa lähima teenuseosutajani. OECD andmetel on katmata ravivajadus madalaima sissetulekuga inimeste seas Eestis üle kolme korra suurem kui Euroopa Liidu kõrgeima sissetulekuga elanikel keskmiselt [70]. Üldise ravi kättesaadavuse tagamiseks on vaja piisaval hulgal sobiva ettevalmistusega tervishoiutöötajaid, kes jaotuksid vastavalt elanikkonna vajadustele üle kogu riigi.

Küsitlusuuringud näitavad, et Eestis jäävad tervishoiuteenused paljudele inimestele kättesaamatuks eelkõige pikkade ravijärjekordade tõttu. Inimeste hinnangul piiravad perearsti, eriarsti ja hambaarsti abi saamist sageli ka teenuse hind, pikk ooteaeg või selle kaugus. Katmata ravivajaduse poolest kuulub Eesti hinnanguliselt Euroopa probleemsemate riikide hulka koos Läti, Soome ja Kreekaga. 2024. aastal ulatus katmata ravivajadus Eestis 8,5%-ni rahvastikust, samal ajal kui Euroopa Liidu keskmine oli 2,5% [71].

Teenuste kättesaadavust mõjutab palju ka tervishoiutöötajate nappus. See pikendab ooteaegu ja raskendab abi saamist. 2023. aastal oli Eestis Euroopa Liidu keskmisest vähem nii arste kui ka õdesid ning üks suuremaid probleeme on arstide vananemine. Perearstide ja eriarstide koostöö parandamiseks kasutatakse e-konsultatsiooni, mis aitab säästa patsientide aega ja toetab sujuvamat raviteekonda. Samal ajal on kasvanud õdede roll tervishoiusüsteemis, mis aitab vähendada arstide koormust ja lühendada ravijärjekordi.

Viimasel kümnendil on Eestis investeeritud palju nüüdisaegsetesse diagnostikaseadmetesse ja tehnoloogiatesse [72]. Need aitavad märgata terviseprobleeme varem ning kinnitada diagnoose täpsemalt. Samas on meditsiinitehnoloogia ka suur kulukoht, eriti siis, kui seadmeid kasutatakse liiga palju või tehakse uuringuid, millel ei ole patsiendi raviteekonnas tegelikku lisaväärtust.