Viimase paarikümne aastaga on nii noorte kui ka täiskasvanute seas järjepidevalt kasvanud liigse kehakaaluga inimeste osakaal. Kuigi selle tekkemehhanismid on keerukad, tuleneb liigne kehakaal eluviisi (sh tasakaalustamata toitumine ja vähene liikumine), keskkonna ja geneetika tegurite koosmõjust ning on üha suurem rahvatervishoiu probleem nii Eestis kui ka mujal Euroopas. Kehakaalu kasvades suureneb märgatavalt haigestumisrisk südame- ja veresoonkonna haigustesse ja risk diabeedi tekkeks. 

Näiteks rasvunutel on võrreldes normaalkaalus täiskasvanutega ligi 80% suurem risk südame isheemiatõve tekkeks ja ligi 90% suurem risk insuldiks ning üle kolme korra kõrgem risk II tüüpi diabeedi kujunemiseks [27]. Maailma haiguskoormuse uuringu järgi seondus liigse kehakaalu kui riskiteguriga Eestis hinnanguliselt 11,2% tervisekaotusest ehk 2023. aastal kaotati 55 700 eluaastat. Samuti on ligikaudu 15,4% surmajuhtudest aastas omistatav liigsele kehakaalule [28].

Erinevad täiskasvanuid hõlmavad küsitlusuuringud osutavad üheselt, et kuigi muutus on toimunud pikkamööda, on tänaseks enam kui pooled Eesti elanikest ülekaalus (KMI 25–29,9) või rasvunud (KMI ≥ 30). Eesti täiskasvanud rahvastiku tervisekäitumise uuringu (TKU) andmetel oli 2024. a 16−64-aastastest ülekaalus või rasvunud 52% [29]. Meestest oli 2024. a ülekaalus 42,9% ja naistest 26,9%, rasvunud vastavalt 18,6% ja 18,4%. Pikaajalises vaates on suurenenud eelkõige liigse kehakaaluga meeste osakaal (joonis 23).

Kehakaalu suurenemine on nii meestel kui ka naistel seotud vanusega. Ülekaalu ja rasvumise levimust soo ja vanuserühmade lõikes kõrvutades (joonis 24) on selgelt märgata, et meestest vanuses 40 aastat ja vanemad on ülekaalus või rasvunud enam kui 60%, samas kui sama näitaja on üle 60% vaid 60−64-aastaste naiste seas.

Rasvumuse osakaal suureneb siiski selgelt mõlemas soorühmas vanuse kasvades. Tähelepanuväärne on seegi, et keskmine kehamassiindeks ületab normaalkaalu ülempiiri (24,9 kg/m²) meestel juba alates vanuserühmast 20−24 aastat (joonis 25). Kui võrrelda inimese enda öeldud kehakaalu ning seda kaalu, mis vastaks tema pikkusele normaalkaalu ülempiiri järgi, siis on Eesti 16−64-aastastel meestel keskmiselt 6,2 ning naistel 2,2 lisakilo. Liigse kehakaalu kui rahvatervishoiu probleemi süvenemisele viitab seegi, et veel 2014. aastal oli lisakilosid vastavalt 4,4 ja 1,6. Kui ülekaaluliste rühmas on lisakilosid keskmiselt 7,1 kg, siis rasvunutel koguni 29,3 kilo.

Liigne kehakaal ei mõjuta üksnes täiskasvanuid. Eesti kooliõpilaste tervisekäitumise uuringu (HBSC) andmetel on ülekaaluliste noorte osakaal aastatega pidevalt suurenenud. Kui 2001/2002. õppeaastal läbiviidud uuringus oli ülemäärase kehakaaluga 11–15-aastaseid õpilasi keskmiselt 7%, siis 2021/2022. õppeaastal juba 20% [30]. Poiste hulgas on ülekaalulisi (25%) märksa rohkem kui tüdrukute hulgas (15%). Rasvunute osakaal koolinoorte hulgas oli 2022. aasta andmetel keskmiselt 4%. Rasvunuid on 11–15-aastaste tüdrukute hulgas keskmiselt 3%, sama vanade poiste seas aga kaks korda enam.

Liigsel kehakaalul on ka suur mõju tervishoiusüsteemile: ülekaalu ja rasvumisega seotud haigustega kaasneb Eestis ligi 250 000 haigusjuhtu aastas (neist ligi 2/3 südame- ja veresoonkonnahaigused ja II tüüpi diabeet), mille ravikulu on üle 100 miljoni euro [31]. Tuginedes rahvusvahelisele kuluanalüüsile [32], on otsesed tervishoiukulud aga u 15% liigse kehakaalu majanduslikust mõjust ja seega võib ülekaalu ja rasvumise ühiskondlikust perspektiivist lähtuv „hinnasilt“ ületada 1,2 miljardit eurot. Lisaks suurematele omast taskust makstavatele tervishoiukuludele [33], madalamale töötasule ja väiksemale töö leidmise tõenäosusele [34] kaasneb liigse kehakaaluga ka väga otsene mõju igapäevaelule ja vaimsele tervisele [35]. Nii on liigsel kehakaalul lisaks rahvatervishoiule ja majandusele ka väga sügav sotsiaalne mõõde.