Paljudesse nakkushaigustesse haigestumine oli aastatel 2020–2021 COVID-19 pandeemia ja sellega seotud piirangute tõttu ebatavaliselt väike (joonis 32). Soolenakkused on taastunud pandeemiaeelsele tasemele, enamiku neist moodustavad viirusnakkused (nt rota-, noro-, sapo- ja adenoviirus).

Piisknakkustesse haigestumise kasv 2023. aastal oli seotud tuulerõugete ja sarlakite levikuga, mis järgib 5–7 aasta pikkusi tsükleid. Aastatel 2024−2025 nende juhtude arv vähenes, kuid läkaköha haigestumus hakkas 2023. aasta lõpus järsult kasvama, esines palju mitme haigega kodukoldeid. 2025. aastal vähenes haigestumine läkaköhasse 44%. Samuti kasvas 2025. aastal haigestumine leetritesse, esines nakkuse kohalik levik.

Viimase kümne aastaga on puukide kaudu levivate haiguste, eriti Lyme’i tõve ehk puukborrelioosi esinemine märgatavalt suurenenud, 2023. aastal registreeriti maksimaalne haigete arv. Aastatel 2024 ja 2025 oli registreeritud puukborrelioosi ja puukentsefaliidi juhtude arv väiksem kui 2023. aastal.

Inimese immuunpuudulikkuse viiruse (HIV) levik on Eestis viimasel kümnendil märgatavalt vähenenud. Ka 2025. aasta andmed viitavad sellele, et olukord püsib kontrolli all ning uute juhtude arv on mõõdukas langustrendis (joonis 33). 2025. aastal avastati 113 uut HIV-nakkuse juhtu, neist 95 Eesti elanike seas. Osa juhtudest puudutas inimesi, kes teadsid oma HIV-staatusest juba varem ja olid saanud ravi ka enne, sealhulgas välisriigis. Samas ei ole täpselt teada, kui paljud neist püsivalt Eestis elavad.

2025. aastal vähenes võrreldes eelneva aastaga ka HIV-testimise maht. HIV-analüüside koguarv kahanes ligikaudu 2000 võrra ning vähem teste tehti ka HIV-i nõustamiskabinettides. Neis teostati 3109 HIV-testi, mille käigus tuvastati 16 HIV-positiivset inimest. Kolm neist ei olnud oma nakkusest varem teadlikud. Eriti tähelepanuväärne oli olukord Ida-Virumaal, kus HIV-i nõustamiskabinettides tehtud analüüsidest osutus positiivseks 1,3%. See näitab, et piirkondlikult suunatud testimine aitab paremini jõuda kõrgema nakatumisriskiga inimesteni ning toetab varasemat avastamist seal, kus nakkuse levik on suurem.

2025. aastal moodustasid naised 40% uutest HIV-juhtudest (joonis 34). Nakatunute keskmine vanus on tõusnud ning kõige rohkem registreeriti uusi juhte 40–49-aastaste seas. Noorim diagnoositud inimene oli 21- ja vanim 75-aastane. See osutab, et HIV ei puuduta ainult üht kitsast vanuserühma, vaid võib esineda väga erinevas eas inimestel.

Kuigi uute juhtude arv on viimastel aastatel stabiilselt vähenenud, ei ole see piisavalt väike, et sellele vähem tähelepanu pöörata. Edaspidi on oluline suunata testimist veel sihipärasemalt suurema riskiga rühmadele ning tugevdada esmatasandi rolli HIV-testimise pakkumisel. Senisest süsteemsemalt tuleks arvestada ka indikaatorhaigustega, mis võivad viidata võimalikule HIV-nakkusele ja aidata avastada haigust varem. Sama oluline on ravilt kõrvale jäänud patsientide uuesti ravile suunamine, et tagada ravi järjepidevus ja vähendada nakkuse edasikandumise riski. Ennetus peab olema järjepidev ning ravi kättesaadav kõigile, kes seda vajavad.

Tuberkuloos on õhu kaudu piisknakkusena leviv nakkushaigus, mis kahjustab kõige sagedamini kopse, kuid võib haarata ka teisi elundeid. Haigust võib elu jooksul põdeda rohkem kui üks kord. Vaktsineerimine aitab ennetada lapseeas kõige raskemaid ja eluohtlikumaid tuberkuloosivorme, kuid ei anna eluaegset kaitset. Tuberkuloosi põhjustavad Mycobacterium tuberculosis’e kompleksi kuuluvad mükobakterid. Haiguse kiire diagnoosimine on keeruline, sest tuberkuloositekitajad kasvavad aeglaselt, vajavad mükobakterioloogia laboris eritingimusi ega ole tavapäraste kliinilise mikrobioloogia meetoditega alati tuvastatavad. Tuberkuloos on ravitav, kuid ravi kestab üldjuhul vähemalt kuus kuud ning ravimresistentsete haigusvormide korral veelgi kauem.

Tuberkuloosi haigestumus on Eestis alates 2000. aastate algusest olnud langustrendis ning see suund on jätkunud ka viimasel kümnendil (joonis 35). Samal ajal püsib probleemina ravimresistentse tuberkuloosi suur osakaal. See on jäänud umbes 20% juurde, mis on Euroopa Liidu ja Euroopa majanduspiirkonna riikide seas kõrgeim näitaja, samal ajal kui nende riikide keskmine on ligikaudu 5% [46]. Kui 2001. aastal registreeriti Eestis 812 tuberkuloosijuhtu ehk haigestumuskordaja oli 58,4 100 000 elaniku kohta, siis 2024. aastaks oli juhtude arv 90 ja 2025. aastal 88. Haigestumuskordajad olid vastavalt 6,6 ja 6,4.

2025. aastal registreeritud tuberkuloosijuhtude hulgas oli 74 esmasjuhtu, 12 retsidiivi ja kaks muud korduvravi juhtu. Väikelastel tuberkuloosi samal aastal ei diagnoositud, kuid haigus avastati kahel teismelisel. Üheksal juhul esines tuberkuloos HIV-positiivsel patsiendil. Ravimresistentse tuberkuloosi juhte registreeriti 2025. aastal 12 ja 2024. aastal 13, mis moodustas vastavalt 17,2% ja 17,3% neist juhtudest, mille puhul ravimitundlikkus oli teada. Tuberkuloosihaigetest 76,5% olid mehed ja 23,5% naised. Haigete keskmine vanus oli 53 aastat, noorim patsient oli 12- ja vanim 89-aastane.

2024.–2025. aastal ajakohastati tuberkuloosi ravijuhendit [47], mis aitab edaspidi haigust paremini diagnoosida ja ravida kooskõlas uuemate käsitlustega. Koostöös tervisekassa lepingupartneri Celsius Healthcare’iga korraldati 2025. aastal ravijuhendi tutvustamiseks tuberkuloosikoolitusi Tartus, Ida-Virumaal ja Tallinnas.

Tuberkuloosi leviku piiramisel on väga oluline kontaktsete kiire väljaselgitamine ja vajadusel profülaktilise ravi määramine, et ennetada haigestumist. Sama tähtis on jälgida tuberkuloosi põdenud inimeste tervist ka pikema aja jooksul, et avastada võimalik korduv haigestumine.

Tuberkuloos ei ole kadunud haigus, mistõttu tuleb seda teemat järjepidevalt meeles hoida nii tervishoiutöötajate kui ka elanikkonna seas. Nakkuse leviku tõkestamisel on endiselt kõige olulisemad varajane diagnoosimine ja õigeaegne ravi.