Eelmisel aastal korraldati Eesti 15−16-aastaste kooliõpilaste hulgas uuring, mille eesmärk on saada ülevaade kooliõpilaste kogemustest ja hoiakutest tubaka- ja nikotiinitoodete, alkoholi ning narkootiliste ainete tarvitamise suhtes. Lisaks hinnati uimastitarvitamise seost perekondlike ja koduga seotud teguritega, samuti koolist puudumise, õppeedukuse ja vaba aja veetmisega (sh sotsiaalmeedia kasutamise sageduse, mõne elektroonikaseadmega mängimisega) ning suhetega sõpradega. Uuringus osales üle 2000 õpilase 8. ja 9. klassist nii eesti kui ka vene õppekeelega koolidest. Järgnevalt tutvustatakse põhilisemaid tulemusi.

Kuigi viimase viie aasta jooksul on mõnevõrra vähenenud sigarettide, alkoholi ja kanepi kergesti kättesaadavaks hinnanud noorte hulk, siis iga teine 15−16-aastane õpilane peab sigarettide, e-sigarettide, huuletubaka ja alkoholi kättesaadavust kergeks. Kanepit pidas kergesti kättesaadavaks kolmandik noortest.

Nikotiin vahetab tootevormi, kuid probleem püsib

Tavasigarettide suitsetamine on viimase kahekümnendi jooksul vähenenud, kuid on asendunud teiste tubaka- ja nikotiinitoodete tarvitamisega. On sagenenud e-sigarettide ja huuletubaka tarvitamine, seda eriti tüdrukute hulgas. Viimase kuu jooksul oli e-sigarette suitsetanud veerand õpilastest, 29% tüdrukutest ja 23% poistest. Huuletubakat või nikotiinipatju tarvitas viimasel kuul 14% õpilastest, 12% tüdrukutest ja 16% poistest. Hinnates tubaka- ja nikotiinitoodete koostarvitamist (tavasigaretid, e-sigaretid, huule­tubakas ja nikotiinipadjad), siis ligi kolmandik on viimasel kuul tarvitanud vähemalt ühte loetletud toodet ja see ei ole palju muutunud viimase kümne aasta jooksul. Täpsemalt, käesolevas uuringus oli 30% õpilastest tarvitanud vähemalt ühte tubaka- või nikotiinitoodet viimasel kuul, 2019. aastal 33% ja 2015. aastal 29% (vt joonis 1). Ligi kümnendik on neid, kes on tarvitanud viimasel kuul vähemalt kahte toodet. Noorte hulgas levinud tubakatoodete kombineeritud tarvitamine on seotud suurema nikotiinisõltuvuse ja terviseriskidega. Riikide vaheline võrdlus näitab, et kombineeritud tarvitamine on sagedasem, kus tubakatoodete regulatsioon on nõrgem.

Joonis 1. Viimasel kuul tubaka või nikotiinitooteid tarvitanud 15−16-aastaste õpilaste osakaal, 2015−2024, %

Alkohol ja uimastid – mis on muutunud?

Alkoholi mitte kunagi tarvitanute hulk 15−16-aastaste hulgas on suurenenud, 4%-lt 1999. aastal 25%-le 2024. aastal. Võrreldes viie aasta taguse uuringuga ei ole muutunud alkoholi tarvitamisega alustamise vanus. Iga viies Eesti koolinoor tarvitab alkoholi (vähemalt ühe klaasi) 12-aastaselt või nooremana. Samuti ei ole muutunud sageli (vähemalt kolm korda viimase kuu jooksul) alkoholi tarvitanute (13%) ja purjus olnute osakaal (8% viimasel kuul). Alkoholi tarvitamises poiste ja tüdrukute vahel suuri erinevusi ei ole. Alkoholi saadakse peamiselt sõpradelt, vanematelt või teistelt tuttavatelt, kusjuures igale neljandale pakub alkoholi lapsevanem ise ning kümnendik saab kodust alkoholi.

Narkootiliste ainete tarvitamine on pisut vähenenud 15−16-aastaste hulgas. Kanep on levinuim narkootiline aine, kuid tarvitamine on viimase kahekümne aasta madalaimal tasemel. Selle uuringu põhjal oli iga viies õpilane proovinud või tarvitanud kanepit. Kuigi stimulantide (nt amfetamiin, ecstasy, kokaiin) tarvitamine veidi kasvas, on see selles vanusrühmas siiski harvaesinev. Muudest ainetest oli sagedamini tarvitatavad ained rahustid ja uinutid ilma arsti korralduseta (13%) ning inhalandid ¹(11% õpilastest oli elu jooksul tarvitanud).

Sageli tõstatatakse küsimus, kas noorte seas vähenenud alkoholi tarvitamine on asendunud narkootiliste ainete tarvitamisega. Rahvusvahelised uuringud ja Eesti andmed seda ei kinnita − pigem on levinud mitme aine koostarvitamine. Näiteks nendest, kes on tarvitanud elu jooksul kanepit, on enamus tarvitanud alkoholi (96%) ja mõnda tubaka- või nikotiinitoodet (95%). Samas on viimase kümne aasta jooksul vähenenud nende õpilaste osakaal, kes on viimase aasta jooksul tarvitanud nii alkoholi kui ka kanepit, seda peamiselt nende arvelt, kes pole tarvitanud kumbagi ainet (vt joonis 2). Ainult kanepit tarvitanud noorte osakaal on püsinud stabiilsena, jäädes 1% juurde.

Joonis 2. 15−16-aastaste õpilaste osakaalud vastavalt alkoholi ja kanepi tarvitamisele viimase 12 kuu jooksul, 2015–2024, %

Uimastite tarvitamist mõjutavad mitmed tegurid, sh perekondlikud suhted, sõpruskond, vaba aja veetmise võimalused, aga ka koolikeskkond.

Keeld ei tööta: miks ennetus peab tuginema oskustele, mitte hirmule

Ennetustegevuste planeerimisel on oluline mõista, et pelgalt ühekordsed teavitusüritused uimastite kahjulikkusest ja tarvitamisega seotud riskidest ei ole tõhusad. Infopuudus ei ole uimastitarvitamise riskitegur ja noorte teadmiseid pole põhjust alahinnata.

Samuti on oluline rõhutada, et kindlasti ei ole õige kutsuda esinema endiseid sõltlasi. On teada, et see võib tahtmatult julgustada uimasteid proovima. Võib tunduda ahvatlev kutsuda esinema inimene, eriti kui ta on tuntud ja omal alal edukas, ning näida eeskujuna, kuidas uimastitarvitamisega edukalt toime tulla. Kuid uuringud kinnitavad, et endise sõltlase esinemine jätab noortele eksliku mulje: temal õnnestus sõltuvusest vabaneda, siis miks ei peaks see minul õnnestuma.

Inimese jaoks kaalub uimastite tarvitamisest saadav lühiajaline nauding üle hilisema kehva tunde ja keegi ei alusta uimastitarvitamist ajendiga luua endale probleeme. Uimastite tarvitamise ajendiks võivad olla uudishimu, rahulolematusele leevenduse otsimine, mis esialgu võibki pakkuda leevendust, kuid pigem aja jooksul kipuvad tekkima erinevad probleemid. Seega on oluline rakendada laiapõhjalist ennetust, mis ei keskendu ühe või teise uimasti tarvitamisele, vaid toetab noorte enesekohaste ja sotsiaalsete oskuste arengut läbi järjepidevate tegevuste. Enesekohaste ja sotsiaalsete oskuste arendamise juurde kuulub arusaam, et stress, konfliktid, läbikukkumised on vältimatud ja tähelepanu peab olema oskuste arendamisel, kuidas nende olukordadega toime tulla.

Toetavad suhted ja praktilised oskused – tõhusa ennetuse alustalad

Tõhus ennetus ei põhine keeldudel, vaid ühiselt kokkulepitud reeglitel nii koolis, noortekeskuses, kodus kui ka mujal. Oluliseks kaitseteguriks on usaldusväärsed ja toetavad suhted täiskasvanutega, sh kuuluvustunne ning teadmine, et noorest hoolitakse ja teda mõistetakse ka konfliktide korral, aitab luua turvatunnet ja julguse aususeks. Kui juba on tekkinud uimastitarvitamisega seotud probleem, on oluline püüda mõista, mis noorega toimub ja selgitada välja võimalikud juurpõhjused. Samal ajal tuleb noortele õpetada kahjude vähendamise põhimõtteid – näiteks kuidas käituda, kui ise või sõber on tarvitanud liialt, millal kutsuda abi ning miks ei tohi uimastitarvitajat jätta üksi. Praktiliste oskuste arendamine, nagu alkoholiühikute arvutamine ja vee joomise tähtsuse mõistmine, aitab ennetada tõsisemaid terviseriske.

Samas tuleb rõhutada, et siiski enamus koolinoori ei tarvita uimasteid ja üldjuhul piirdutakse proovimise või paarikordse tarvitamisega. Seega suur eesmärk on ehitada oskust, kuidas tervislikult elada, sõnumiga kui sa hoolid oma tulevikust, siis sa hoolid oma kehast ja vaimsest heaolust. Lõpetaks siinkohal ajuteadlase Jaan Aru sõnadega: „Hoidke oma aju, sest see on kõik, mis te olete“.

Autor: Sigrid Vorobjov, MSc, PhD, Tervise Arengu Instituudi riskikäitumise uuringute osakonna vanemteadur ja osakonna juhataja

Arvamuslugu ilmus Haridus- ja Noorteameti blogis.