Sotsiaaltöö

Eestis on viimastel aastatel aina enam pööratud tähelepanu kiirabisüsteemi koormatusele sotsiaalsete probleemidega. Kuigi teadusuuringuid leidub vähe, on senised andmed ja rahvusvaheline kogemus piisavalt kõnekad, et toetada sotsiaaltöötaja kaasamist erakorralise abi teenuse osutamisele.

Rehabilitatsioonisüsteemi muudatused on osa suuremast ja pikaajalisest kavast lõimida tervishoiu- ja sotsiaalsüsteem.

Rahvastik vananeb, linnad kasvavad, inimeste enesemõistmine muutub mitmekesisemaks ning tehnoloogia areneb tormilise kiirusega – niisugune areng mõjutab otseselt ka sotsiaaltööd. Milline on sotsiaaltöö roll nende muutuste keskel? Just selle üle mõtisklesid kevadel Tallinna ülikooli üliõpilaste esseekonkursil osalejad. Artikli alus on essee, mis valiti konkursi kolme parima hulka.

Eelmise aasta lõpus asutatud lastekaitsetöötajate ühingu eesmärk on tugevdada lastekaitsetöötajate professionaalset identiteeti, toetada nende tööheaolu ja esindada valdkonna huve. Ühing pakub erialast kuuluvustunnet, ühishäält tööprotsesside kujundamisel ning koostöö ning teadmiste jagamise platvormi.

Üha kahanev sündimus ja sellega kaasnev rahvastiku vananemine on jäänud teiste murede varju, ootama oma aega, kui tähelepanu haaranud terav küsimus on leevenenud või lahenenud. Mida on sotsiaaltööl pakkuda, kui eri vanuses ja vajadustega hooldusperet vajavaid lapsi on palju, hooldusperesid aga vähe, ning rahvastik vananeb?

Lapsepõlves on nukud meie esimesed sõbrad: kaaslased mängudes, turvatunde pakkujad ja salajaste tunnete usaldusisikud. Vähem teatakse, et nukud on olulised ka dementsusega inimeste toetamisel mittefarmakoloogilise meetodina, aidates säilitada väärikust, heaolu ja turvatunnet ning võimaldades emotsionaalset eneseväljendust.