Vägivalla katkestamine algab põhjustest, mitte tagajärgedest

Viimasel aastal on meedias kajastatud juhtumeid, mis näitavad, et vägivald Eestis ei vähene. Kõrvale ei saa vaadata noorte agressiivsest käitumisest ega lähisuhtevägivalla episoodidest, kui politsei on pidanud korduvalt sekkuma samade perede ellu ja olukord on lõppenud traagiliselt. Need juhtumid näitavad, et vägivald ei teki tühjalt kohalt ega vaibu sihipärase sekkumiseta. Vägivalla ennetamine eeldab varajast sekkumist ja selget arusaama vägivalla kujunemisest.

Artikli eesmärk on näidata, miks Eestis praegu pakutavaid toevõimalusi oleks vaja laiendada ja kujundada terviklik süsteem, mis ühendab varajase sekkumise, psühholoogilise-terapeutilise töö ning kindlate kvaliteedistandardite järgmise. Küsimus on oluline ka seetõttu, et Istanbuli konventsiooniga liitununa on Eesti võtnud kohustuse tagada tõenduspõhine ja ohutu sekkumine vägivalla toimepanijatele.

Vägivalla toimepanijaga tuleb tegelda ohvri turvalisuse tagamiseks

Vägivalla vähendamine eeldab tööd nii selle ohvrite kui ka toimepanijatega. Töö toimepanijatega ei tähenda vägivalla õigustamist. Vägivaldseid käitumismustreid on sageli võimalik muuta, aidates sellega suurendada ohvri turvalisust.

Vägivaldseid käitumismustreid on sageli võimalik muuta, aidates sellega suurendada ohvri turvalisust.

Maailma terviseorganisatsiooni (WHO) määratluse järgi on vägivald jõu või võimu tahtlik kasutamine, millega kaasneb vigastuse või psühholoogilise kahju oht (WHO 2002). Uuringud näitavad, et sageli on vägivald õpitud käitumine ja selle taga võivad olla varasemate kogemuste trauma, peremustrid või peresuhetes kujunenud pinged. Lapsed, kes kasvavad vägivaldses keskkonnas, õpivad suhtlemist ja konfliktide lahendamist eeskujude kaudu. Kui agressiivne käitumine muutub tavaliseks reaktsiooniks pingelistes olukordades, kandub see muster sageli täiskasvanuikka ja võib kujuneda põlvkondadeüleseks.

Istanbuli konventsioon kohustab riike välja töötama ja võtma kasutusele tõenduspõhised programmid, mis tegelevad vägivalla põhjustega ja kujundavad ümber hoiakuid. Ohvri turvalisus peab olema tagatud kogu protsessi vältel. Süsteemset tööd tuleb teha ka vägivalla toimepanijatega, et vähendada vägivalla kordumise riskitegureid ja ennetada ohvrite lisandumist. Sellised programmid aitavad vägivalla toimepanijatel võtta vastutuse oma teo eest, mõista oma käitumist ja õppida uusi viise konfliktidega toimetulekuks. (Council of Europe 2011)

Eestis on konventsiooni nõuete rakendamine olnud ebaühtlane. Euroopa Nõukogu eksperdirühm GREVIO tõi oma hinnangus 2022. aastal välja, et Eestis puudub püsiv vägivalla toimepanijatega töötamise riiklik programm ning teenuste kättesaadavus ja kvaliteet olenevad suurel määral kohalike omavalitsuste tegevusest. Märgiti, et abi on killustunud ja tõenduspõhiseid sekkumisi ei rakendata järjepidevalt. (GREVIO 2022)

Rahvusvahelises praktikas on edukaid näiteid käsitlustest ja programmidest, mis võimaldavad vägivaldse käitumisega süstemaatiliselt tegeleda. Näiteks Ameerika Ühendriikides välja töötatud Duluthi mudel rõhutab vastutuse võtmist ja hoiakute muutmist ning käsitleb vägivalda sotsiaalse kontrolli mustrina (Pence ja Paymar 1993). Suurbritannia standard Respect määrab kindlaks sekkumise kvaliteedi ja ohutuse põhimõtted ning pakub teenuseosutajatele raamistikku, mille abil tagada teenuste tõenduspõhisus ja vastavus ohvri turvalisuse nõuetele (Kelly ja Westmarland 2015). Soomes tegutsev abiliin Lyömätön Linja pakub vabatahtlikku ja konfidentsiaalset nõustamist meestele, kes teadvustavad ohtu, et nad võivad käituda vägivaldselt, ning on aastaid pakkunud neile ruumi analüüsida oma käitumist hukkamõistva surveta, mis omakorda toetab muutust (Lyömätön Linja 2020).

Tõhus sekkumine eeldab ka süvendatud psühholoogilist-terapeutilist tööd vägivalla toimepanijatega.

Saksamaa kogemus näitab, et moodulitest koosnev teenus, mis ühendab mitmesuguseid teraapiaid (kognitiiv-käitumuslikud tehnikad, profeministlikud põhimõtted, psühhodünaamilised käsitlused), võimaldab kohandada sekkumist vastavalt inimese individuaalsetele riskidele ja vajadustele (Bonnemann ja Heidtmann 2018). Norra kogemus kinnitab, et programmid, nagu Aggression Replacement Training, mis keskenduvad sotsiaalsete oskuste arendamisele, impulsiivsuse vähendamisele ja moraalse otsustusvõime kujundamisele (Goldstein jt 1998), ning mitmedimensiooniline pereteraapia, mis pakub mitmetasandilist perepõhist sekkumist riskikäitumisega noortele (Liddle 2010), võivad oluliselt vähendada noorte agressiivset ja antisotsiaalset käitumist. Samuti näitab Šotimaal kasutatav lõimitud käsitlus Caledonian System, et suurim mõju saavutatakse siis, kui õigussüsteem, sotsiaaltöö ja terapeutiline tugi tegutsevad kooskõlastatult ühiste eesmärkide nimel ning moodustavad terviku (Scottish Government 2017).

Kõigi nimetatud töövõtete keskne sõnum on, et tõhus sekkumine eeldab ka süvendatud psühholoogilist-terapeutilist tööd vägivalla toimepanijatega. Sageli on vägivaldselt käituvate inimeste käitumise taga varasemad traumakogemused, emotsioonide regulatsioonihäired, sõltuvusprobleemid või püsivad väärtushinnangud, mis õigustavad kontrollivat või vägivaldset käitumist. Selliste probleemidega tegelemine vajab professionaalset terapeutilist sekkumist ja kliinilist pädevust. Järjekindla psühholoogilise tööta suureneb vägivalla kordumise risk ja muutus ei kinnistu.

Eesti süsteemi kitsaskohad

Eestis on küll olemas teenuseid, kuid süsteem on killustunud. Vägivalla toimepanijatega töötavad nii riiklikud nõustajad kui ka kohalikud omavalitsused, kuid sekkumise sisu ja kvaliteet erinevad piirkonniti. Kogukonna ja erateenuseid kasutatakse vähe ning nende rahastamine ei ole järjepidev. 

Sotsiaalkindlustusameti pakutav esmane nõustamine on oluline, kuid selle käigus ei pruugita jõuda psühholoogiliste mustriteni, mis kujundavad vägivalla riski ja mille muutmiseks on vajab terapeutilist käsitlust. Kriminaalhooldus sekkub enamasti alles siis, kui rikkumine on juba toimunud, mis jätab ennetava töö tagaplaanile. Ka riskis noortele suunatud ennetustegevust ja struktureeritud programme on olnud vähe, kuigi uuringud viitavad nende olulisusele vägivalla kordumise vähendamisel (Praxis 2015; Tolan jt 2013).

Tõhus ennetus eeldab järjepidevat ja professionaalset vahetut tööd noortega.

Vägivalla ennetamiseks noorte hulgas ei piisa üksnes teavituskampaaniatest. Tõhus ennetus eeldab järjepidevat ja professionaalset vahetut tööd noortega. Kui soovime vähendada vägivalla kordumist ja ennetada uute juhtumite tekkimist, tuleb pakkuda tuge ka neile, kelle käitumine teisi ohustab.

Eesti vajab terviklikku süsteemi, mis seob ühtsed kvaliteedistandardid, tõhusa riskihindamise, teaduspõhise terapeutilise töö ja järjepideva järeltoe. Vaja on raamistikku, mis määratleks selgelt, millised sekkumised on ohutud ja tõenduspõhised ja kuidas neid rakendada ühtlaselt kogu riigis.

Süsteem peab ühendama psühholoogilise pädevuse, ohvri turvalisuse ja moodulitest koosneva programmi, mis võimaldab sekkumist kohandada vastavalt inimese riskiprofiilile. Paindlikkus ei kao, kuid spetsialistidel on selge struktuur, mille alusel tegutseda. Vägivalda ei ole võimalik vähendada ainult ohvreid toetades: see on ühiskondlik probleem, mis nõuab järjekindlat tööd vägivalla põhjustega ja põhjalikku psühholoogilist sekkumist.

Rahvusvaheline kogemus kinnitab, et muutus on võimalik. Selle eeldus on poliitiline tahe, süsteemsus ja professionaalsete teenuste järjepidev kättesaadavus. Ainult nii on võimalik ennetada vägivalda juba selle kujunemise varases etapis.

Vägivalla toimepanijatele suunatud programm

Moodulitest koosnev programm, mis on suunatud vägivalla toimepanijatele, võimaldab programmi osi vastavalt inimese vajadustele kokku sobitada. Programmi sellist ülesehitust on vaja, sest vägivalla toimepanijad on väga erineva taustaga. Nende käitumine, riskid ja valmisolek end muuta ei ole ühesugused. Paindlik korraldus võimaldab pakkuda täpselt seda tuge, mida inimene vajab, olenevalt ka sellest, kas ta on täiskasvanu või noor, kelle käitumismustrid on alles kujunemas.

Rahvusvahelised kogemused kinnitavad, et moodulitest koosnev ülesehitus toetab sekkumise tõhusust. Ka eespool viidatud näited Saksamaalt, Norrast, Šotimaalt ja Soomest toimivad just selle põhimõtte kohaselt, ühendades teraapiasuundade kasutamist, oskuste õpetamist ning väärtuste ja hoiakutega tegelemist, kasutades nii õigussüsteemi, sotsiaaltöö kui ka psühholoogilise toe võimalusi. Samal ajal jälgitakse, et kindlasti on tagatud ka ohvri turvalisus.

Moodulitel põhineva käsitluse väärtus on paindlikkus ja selge struktuur.

Moodulitel põhinev käsitlus sobib hästi ka Eesti oludesse. Vägivalla toimepanijad jõuavad esmanõustamisele või teistele teenustele väga erinevatel põhjustel ja nende valmisolek end muuta võib olla väga erinev. Alguses võib olla tarvis tegeleda inimese motivatsiooniga, aidates tal mõista, miks on muutust vaja. Põhiprogramm võiks koosneda osadest, mis hõlmavad suhtlemise, hoiakute, emotsioonide regulatsiooni, traumade, sõltuvuskäitumise või vanemluse küsimusi. Noortele tuleb lisada perepõhiseid mooduleid, sotsiaalsete oskuste treenimist ja impulsiivsusega tegelemist, mida täiskasvanud sageli samas palju ei vaja.

Moodulitel põhineva käsitluse väärtus on paindlikkus ja selge struktuur. See võimaldab pakkuda tõenduspõhist sekkumist nii noortele, kelle käitumist saab kergemini  muuta, kui ka täiskasvanutele, kellel on vägivallamustrid juba sügavamalt juurdunud. Rahvusvahelised kogemused näitavad, et just selline diferentseeritus võimaldab vähendada vägivalla kordumise riskitegureid ja toetab püsiva muutuse kujunemist.

Eestis annaks moodulitest koosnev teenus võimaluse ühendada psühholoogiline pädevus, ohvri turvalisus ja järjepidev tugi ühtseks süsteemiks, mis toimiks nii varajases ennetuses kui ka tagajärgedega tegelemisel. See on käsitlus, mille toimivust kinnitavad rahvusvahelised kogemused ja tugev teaduslik alus.