Sotsiaaltöö

Eestis on viimastel aastatel aina enam pööratud tähelepanu kiirabisüsteemi koormatusele sotsiaalsete probleemidega. Kuigi teadusuuringuid leidub vähe, on senised andmed ja rahvusvaheline kogemus piisavalt kõnekad, et toetada sotsiaaltöötaja kaasamist erakorralise abi teenuse osutamisele.

Rahvastik vananeb, linnad kasvavad, inimeste enesemõistmine muutub mitmekesisemaks ning tehnoloogia areneb tormilise kiirusega – niisugune areng mõjutab otseselt ka sotsiaaltööd. Milline on sotsiaaltöö roll nende muutuste keskel? Just selle üle mõtisklesid kevadel Tallinna ülikooli üliõpilaste esseekonkursil osalejad. Artikli alus on essee, mis valiti konkursi kolme parima hulka.

Üha kahanev sündimus ja sellega kaasnev rahvastiku vananemine on jäänud teiste murede varju, ootama oma aega, kui tähelepanu haaranud terav küsimus on leevenenud või lahenenud. Mida on sotsiaaltööl pakkuda, kui eri vanuses ja vajadustega hooldusperet vajavaid lapsi on palju, hooldusperesid aga vähe, ning rahvastik vananeb?

Sotsiaalkiirabi ellukutsumise mõte tuleb taas üles korjata. Häirekeskuse vaates annab probleemile hoogu juurde see, et üksi elavate eakate hulk suureneb. Eriväljaõppe saanud sotsiaaltöötajate osalusel korraldatud sotsiaalkiirabi aitaks ennetada kõrgema taseme sekkumisvajadust.

Abi otsima minnes on tähtis mõelda, millist suhtumist abi pakkuja võib minult oodata ja mida saaksin ise teha selleks, et olukorra lahendamisele kaasa aidata ning koostöö abistajatega sujuks. Pakun välja teenuste kasutaja meelespea, mille üle edasi arutleda.

Kas ühiskond on valmis toetama noori, et ennetada nende sattumist kinnipidamisasutustesse? Kinnisest asutusest vabanenud noored aga seisavad sageli silmitsi usaldamatuse ja negatiivsete eelarvamustega, mis takistab neil uuesti jalule saada. Häbimärgistamine võib vähendada eneseusku ja suurendada korduvkuritegevuse riski.