Lemme Haldre: laste mõistmist oleks rohkem vaja

Enam kui 30 aastat tagasi asutati Tartu laste tugikeskus. Tol ajal keegi teine väärkoheldud lapsi ei abistanud. Probleemist ei tahetud isegi rääkida ja vastuseis oli tuntav. Kust tuli teil pealehakkamine see tühimik täita?

Seda ei teinud mina üksinda. See idee tuli Ruth Soonetsilt, tolleaegselt lastepolikliiniku juhatajalt. Ruth kutsus mind oma meeskonda. Sinna kuulusid veel psühholoogid Malle Roomeldi ja Ivika Põldsepp ning sotsiaaltöötaja Aino Popova.

Olen lõpetanud pediaatria ja psühholoogia eriala. Pediaatrina nägin lapsi, keda ei käidud kordagi haiglas vaatamas, kellele ei tuldud järele. Mõnele vanemale pidi korduvalt helistama. Võis aimata, et kodus lapsest ei hoolita. Nägime lapsi, kes pöördusid tervisekaebustega, mille taga oli tõenäoliselt väärkohtlemine ja hooletusse jätmine. Seksuaalsest väärkohtlemisest tol ajal üldse ei räägitud.

Kui nendel teemadel rääkima hakkasime, oli vastuseis suur. Ka Tartu linnast tuli märkusi, et Eestis selliseid asju ei toimu, see on välismaa teema. Rahvusvahelistel konverentsidel käinuna leidis Ruth Soonets, et me ei saa kuidagi erilisemad olla, selle teemaga peab ka siin tegelema.

Kõige keerulisem ongi halli tsooni juhtumitega. Nendest ei olda valmis teavitama.

Moodustasime laste väärkohtlemise probleemi teadvustamiseks laiema võrgustiku. Sinna kuulusid prokurör Raul Heido, väliseesti psühhiaater Jüri Männik jt. Mõni aasta hiljem toetas meid Dagmar Kutsar Tartu ülikoolist, temast sai tugikeskuse meeskonna koostöös välja antud raamatute „Laste väärkohtlemine I ja II“ toimetaja.

Kuidas te vastuseisust üle saite?

See oli lõputu lobi. Ruth Soonets käis mitu korda ministeeriumis rääkimas. Meid toetasid avatud Eesti fond ja Mall Hellam. Alustasime lastepolikliiniku keldris 1995. aastal ühe ruumiga. Selle koristasime ise ära, kandsime kola välja ja avasime laste vastuvõtu. Paar aastat hiljem pani fond õla alla ja saime Annelinna korteri, kus tegutseme siiani. Sel aastal tähistab Tartu laste tugikeskus 30. aastapäeva. Ma ei tea, kui palju on MTÜ-sid, kes on nii kaua vastu pidanud. Sügisel toimub ka juubelikonverents.

Millist tuge te lastele tugikeskuses täpsemalt pakkuma hakkasite?

Ega me ise ka osanud väärkoheldud lastega hoobilt tööd teha. Avatud Eesti fondi kaudu saime minna Ungarisse koolitusele. Mitmenädalastes programmides õppisime, kuidas väärkoheldud lastega töötada. Hakkasime paralleelselt ka Eestis koolides, lasteaedades, Tartus ja väljaspool loenguid pidama. Otsustasime kohe alguses, et meil on nii rahvusvaheline kui ka Eesti-sisene koostöö. Pidasime loenguid Haapsalus, Tallinnas, Ida-Virumaal. Hakkasime rääkima ka lapse seksuaalsest arengust: kuidas üldse aru saada, mis on eakohane areng ja millised on kõrvalekallete märgid. 

Astusime rahvusvahelisse organisatsiooni ISPCAN (International Society for the Prevention of Child Abuse & Neglect – rahvusvaheline laste väärkohtlemise ja hooletussejätmise ennetamise ühing). Sealt tekkis meil ka progressiivsemate Ida-Euroopa kolleegidega kontakt. Tegime Peterburi ülikoolis psühholoogiatudengitele kolmepäevase koolituse väärkohtlemisest. Käisime ka Gruusias ja Kasahstanis. 

Lapsele parima väljaselgitamine kipub mõnikord tagaplaanile jääma.

Malle Roomeldiga käisime kümme aastat Valgevenes Minski pedagoogilises instituudis sotsiaalpedagooge õpetamas. Tartu laste tugikeskus oli mingil ajal isegi laste väärkohtlemise vastase tegevuse Ida-Euroopa koordinaator ISPCAN-i toetusel. Pidime jälgima, kuidas kvaliteet on, millest räägitakse, korraldasime aruandluse, töötasime välja materjale.

Kes on need spetsialistid, kes peaksid laste väärkohtlemist märkama?

Kindlasti õpetajad. Uuringutest on paraku välja tulnud, et spetsialistid jätavad võimalikust seksuaalsest väärkohtlemisest teavitamata, kui märgid pole täiesti selged, on ainult kahtlus. Kõige keerulisem ongi halli tsooni juhtumitega. Nendest ei olda valmis teavitama lasteaias ega ka koolis. Väärkohtlemise võiksid ära tunda ka huviharidustöötajad, perearstid, politseinikud.

Nüüdseks on töölõigud paremini jaotunud. Me ei pea enam tugikeskuses kõike ise tegema. Varem intervjueerisime ise ka lapsi ja võtsime seda videosse – see oli kohtulik tunnistus. Nüüd on politseil laste töögrupid, kus on ametis väljaõppinud inimesed. Paar aastat tagasi koolitasin neid, kuidas intervjueerida erivajadusega lapsi. Kinnistest lasteasutustest, kus elatakse ööpäevaringselt, tuleb paraku läbi aegade väärkohtlemise juhtumeid.

Tugikeskuse algatajatest töötab asutuses peale minu veel Malle Roomeldi. Ma sain tänavu 70-aastaseks. Enam ei jõuakski kõike ise teha. Tore, et see töö läheb edasi!

Paratamatult seostuvad puudujäägid vaimse tervise abi kättesaadavusega.

Mõeldes 30 aasta tagusele ajale, on tugikeskuse töö sisu muutunud. Varem tulid meile kõik Lõuna-Eesti lapsed, kelle väärkohtlemist kahtlustati. Praegu tegeleme rohkem teiste küsimustega, näiteks vanemate vaidlused laste üle. Nendes lugudes on palju vaimset vägivalda, mida on raske fikseerida. Ajuti tundub mulle ka, et õigusruumis tegeletakse rohkem vanemate kui laste õigustega. Ometi räägime, et lapse häält peaks kuulda võtma. Lapsele parima väljaselgitamine kipub siiski mõnikord tagaplaanile jääma.

Olete ühes taskuhäälingus huvitavalt öelnud, et väärkohtlemisest võib aimu anda kehv lühimälu. Laps õpib kodus luuletuse pähe, järgmisel päeval on see mälust pühitud. Milliste tundemärkide abil võib võimalikku väärkohtlemist veel ära tunda?

Meile pöördub palju lapsi vaimse tervise probleemiga – see võib olla üks märk. Enesevigastamine, lõikumine, kraapimine või trihhotillomania, kui laps tõmbab endal juukseid peast ära. Mitmesugused ebaadekvaatsed eneserahustamise meetodid, näiteks küünte närimine. See ei tähenda alati, et laps on füüsiliselt väärkoheldud, aga midagi tema kasvukeskkonnas on valesti.

Seksuaalsest väärkohtlemisest võib aimu anda see, kui lasteaia- või algklassilaps on väga huvitatud seksuaalteemadest. Nad nagunii räägivad ja tunnevad huvi, aga kui viieaastane laps näiteks pildistab teiste laste suguelundeid, siis peaks uurima, miks ta seda teeb. Või kui kümneaastane poiss räägib pidevalt seksuaalse sisuga juttu, käitub kuidagi väljakutsuvalt. Ka siis tuleks tugikeskuse või lastemajaga nõu pidada.

Eestis on laste seksuaalkäitumise hindamiseks lipusüsteem. Millal on valgusfooris roheline, millal kollane ja millal punane tuli. See on laste ja noorte seksuaalkäitumise hindamiseks ja sellele reageerimiseks hea juhend.

Kas väärkoheldud laste abistamise süsteemis on veel midagi puudu?

Paratamatult seostuvad puudujäägid vaimse tervise abi kättesaadavusega. Probleemide hulk suureneb aasta-aastalt. Kümme aastat tagasi ei kohanud nii palju algklassilapsi, kellel olid suitsiidimõtted. Vaimse tervise õdede süsteem on väga hea, aga psühhiaatrilise abi kättesaadavus on vähenenud. Järjekorrad üha pikenevad, spetsialistid on üha koormatumad. 

Kui näen, et mul on lapsele kindlasti kohe psühhiaatrit vaja, siis uurin, kui paks on vanemate rahakott, kas nad saavad erakliinikusse minna. Samuti palun perel uurida, kas kusagil võtaks arst-resident vastu või kas mõnes teises linnas pääseks kiiremini löögile.

„Imeliste aastate“ gruppi tulevad hoolivad vanemad, kes tahavad areneda.

Teine probleem on see, et mina kui kliiniline psühholoog ei näe, mida on patsiendiga haiglas tehtud. Tavaliselt palun vanemal digiloost info printida. Paljud teevad seda, aga mitte kõik. Sellisel juhul pean lapse puhtalt lehelt ette võtma, ometi on talle juba haiglas mitu kallist uuringut tehtud. See on kokkuvõttes raha raiskamine.

Lastekaitsjad teevad tublit tööd. Nad on saanud hea hariduse. Paraku aga on nad väga ülekoormatud. Seetõttu ei toimu enam nii palju võrgustikukoosolekuid, kus pannakse pead kokku. Vähemalt siin piirkonnas on sellised kooskäimised soiku jäänud.

Meditsiinitaustaga inimestelt kuuleb kriitikat, et sotsiaalvaldkonna esindajatega on raske ühist keelt leida, sest sotsiaaltöös napib teaduspõhisust, professionaalsust.

Tartu linna lastekaitsjatega on meil üksteisemõistmine olemas. Küll aga ei saa seda öelda kogu Eesti kohta. Just väiksemates piirkondades olen kogenud, et räägime nagu eri keelt. Mõistan, et raha peab lugema, aga kui lapsel on suitsiidsed mõtted, siis on valus kuulda juttu, et meil ei ole võimalusi, käitugu paremini, ise ta on süüdi. Siis tekib küll tunne, et elame justkui erinevates maailmades.

Seda tuleb ette ka asenduskodude töötajatega. Võib öelda, et kõik asenduskodude lapsed on väärkoheldud. Nad on peredest ära võetud, sest puudus vanemlik hool või neid väärkoheldi. Nad on kõik keerulised lapsed, võiks ehk isegi öelda erivajadusega või käitumuslike iseärasustega. Sotsiaalses käitumises on neil vajakajäämisi. 

Selliste lastega töötavate inimeste suust aga kuuleb väga kergelt laste süüdistamist, et käitugu paremini. Laste mõistmist oleks rohkem vaja. Paraku ei oska nad alati selliste lastega toime tulla või pole selleks tööriistu.

Mis mõtteid tekitab teis riigikontrolli hinnang, et sotsiaalsüsteemis orienteerumine on tohutult keeruline ja abivajajad kipuvad süsteemi aukudesse kukkuma?

Jah, see on niimoodi. Osalt on see tingitud ehk praegusest majandusolukorrast. Tugikeskusesse saab tulla lastekaitse suunamisel nõnda, et omavalitsus maksab. Sageli vajab laps abi pikemat aega, ei piisa ühekordsest kohtumisest. Praegu kuuleme tihti vastust, et raha ei ole ja laps saabki ainult viis korda käia. Täiskasvanuga saab esimesest visiidist alates tööle hakata, kuid lapsega kulub esimene visiit kontakti loomiseks. Kindlasti on vaja ka vanemaga suhelda.

Kui lapsel on tõsised foobiad, ärevushäired, siis jääbki nende lahkamiseks kaks-kolm korda. Kui vanem lapsest hoolib, saan anda talle näpunäiteid, kuidas probleemiga kodus edasi tegeleda. Aga tegelikult jääb tõsise vaimse tervise probleemiga laps abita. Laps n-ö kukub süsteemi auku ja hädad süvenevad. Ärevushäire võib edasi areneda paanikahoogudeks, mis pärsivad koolis käimist, ta jääb koduseks. Kokkuvõttes läheb tagajärgedega tegelemine rohkem maksma.

Rääkige palun mõni lapse lugu, mis on teid kuidagi eriliselt liigutanud.

Inimesed arvavad, et mäletan nende lugusid peensusteni. Tegelikult enamikku lugusid ma ei mäleta. Meenub paar korda, kui keegi on juurde tulnud ja tänanud, et nende pere on palju abi saanud. Ühe lapse tädi tuli mind kord näituse avamisel tänama. Eesti inimene tavaliselt nii ei tee.

Olen 30 aasta jooksul kogunud laste joonistusi. Mul on hästi meeles üks paarikümne aasta tagune joonistus, mille tegi laps, kelle vanemad vaidlesid tema hooldusõiguse pärast. Vestlesin vanematega ühes toas, palusin poisil teise tuppa joonistama minna. Kui ta kutsusin, siis see kuueaastane poiss näitas meile pilti, millel oli akvaarium, selle sees kala ja akvaariumi mõlemast otsast tuli õng. 

Ta ütles: „Emme ja issi, mina tunnen nii. Ma olen nagu kala ja emme-issi püüavad mind.“ Ta oli teinud ka teise joonistuse, millel oli kõik mustaks värvitud, aga sellele oli ka jalg joonistatud. Ta rääkis, et kui oli pisike, siis ta kukkus porisse, ainult üks jalg jäi välja ja praegu on ka nii. See oli uskumatu! Kuueaastane suutis selliste metafooridega rääkida. Need vanemad jäid vait. Nad olid intelligentsed inimesed. Rohkem nad mu vastuvõtule ei tulnud.

Selliseid joonistusi olen talletanud veel. Meenub ka tüdruk, kes oli väärkoheldud ja tema elukohas teati seda. Ta väljendas enda kõrvalejäetust ja tõrjutust joonistusega ükssarvikust.

Kiindumussuhe on nagu nähtamatu seljatugi, tänu millele saad eluraskustega paremini hakkama. 

Eks iga psühholoog pea ära tundma, mis on tema pimetähnid. Laste muresid ei tohi hakata liiga isiklikult võtma, ei tohi minna lapsevanema rolli. Mul on sellega raskusi olnud töös asenduskodu lastega. Olen nende elulugusid ja läbielatut kuulates tundnud, et hakkan kaotama professionaali rolli, nad jäävad liiga südame külge. Hästi on meelde jäänud mõni halvaks lapseks tembeldatud laps, keda väntsutatakse ühest asutusest teise, keegi temaga hakkama ei saa. 

Meenub üks poiss, kelle madratsi alt leiti 20 pastapliiatsit. Oli suur skandaal, et ta varastas. Nähti ainult seda aspekti. Aga sellel lapsel ei olnud elus kunagi mitte midagi olnud. Ta vajas, et miski oleks tema oma. See vajadus kandus nendesse pastapliiatsitesse. Seda oleks pidanud teistmoodi käsitlema, aga ma ei suutnud seda töötajatele selgeks teha ja too laps sai karistada. Olen ennast mõnikord abituna tundnud.

Mõni laps on meelde jäänud aga puhtalt oma väljaütlemiste või naljasoonega. Üks laps ütles mulle: „Sa oled vist juba nii vana, et sul on hormonaalsed häired.“ Seda ütles kuueaastane, kes peegeldas oma ema ja tädi vestlust.

Olete 2015. aastast vanemlusprogrammi „Imelised aastad“ koolitaja. Missuguste küsimustega vanemad sinna pöörduvad?

Olen tugikeskuses töötades kogenud läbipõlemist. Sain aru, et keeruliste juhtumitega töötamist peab tasakaalustama millegi muuga. „Imeliste aastate“ grupp on just see võimalus. Sinna tulevad hoolivad vanemad, kes tahavad areneda. Nad on valmis lugema, üksteisega soovitusi jagama. Kui alustasime, oli isasid vähe, aga nüüd tulevad isad ka. Kodus tõuseb igapäevaolme üle pea, aga selles programmis saab rahulikult arutada lastega seotut. Lapsed on samal ajal hoitud teises toas, pakutakse ka süüa.

Rõhutate oma sõnavõttudes tihti varajase kiindumussuhte tähtsust. Miks see nii oluline on?

Alguses arvati, et esimene eluaasta paneb kiindumuse paika ja see võib olla turvaline või mitteturvaline. See määrab, kuidas inimene hakkab hilisemas elus suhteid käsitlema ja endasse suhtuma. Nüüdseks on tehtud uuringuid, et seda suhtumist on võimalik siiski ka hiljem parandada, kui laps saab uusi kiindumussuhte kogemusi. Küll aga jään selle juurde, et neil, kellel ei ole olnud varast kiindumussuhet, on madalam enesehinnang, minapilt mõranenud ja eluraskuste korral kukuvad nad rohkem auku. Kiindumussuhe on nagu nähtamatu seljatugi, tänu millele saad eluraskustega paremini hakkama.

Kirjeldasite ETV saates „Plekktrumm“, kuidas huvi inimeste vastu sai alguse lapsena raamatukogus erinevate tüpaažide jälgimisest, vestluste kuulamisest. Kas inimeste probleemide kuulamisest väsimus pole tekkinud?

Sellepärast teemegi oma juubelikonverentsi teemal „Raamatud või TikTok“, mitte väärkohtlemisest. Kutsume sinna inimesi, kes räägiksid oma kogemustest raamatute kaudu. Sinna tuleb kirjanikke, psühholooge. Kutsume kuulama lapsevanemaid, et nad mõtiskleksid, kui oluline on varane vanema haridus, et laps hilisemas elus hakkama saaks. Usun, et raamatud, muusika, kunst – need on võtmed, mida vanem saab ise kasutada, et laps üldse ei jõuaks kuhugi tugikeskusesse psühholoogi vastuvõtule. Või kui jõuab, saab kergemini jalad alla.

Olen läbi elu maalimisega tegelenud ja seotud Konrad Mäe ateljeega. Minu jaoks on see olnud väga vabastav. Sellepärast kasutan ka oma töös hästi palju joonistamist, savi, liiva. Mitteverbaalsed vahendid toovad esile ja aitavad leida lahendusi paljudele elu probleemidele. Kui asendushooldusel kasvavad lapsed leiavad endale mõne sellise väljundi, aitab see neid palju.

Pälvisite tänavu presidendilt Eesti Punase Risti III klassi teenetemärgi. Mida see tunnustus teile tähendab?

CV