Uus keelejuhend: räägime uimastitarvitamisest ilma sildistamata
TAI meditsiiniterminoloogia kompetentsikeskuses on valminud keelejuhend, mis aitab mõtestada, kuidas rääkida uimastitarvitamisest nii, et see ei süvendaks stigmat ega looks eelarvamusi. Väljaanne selgitab, kuidas häbimärgistav keelekasutus mõjutab uimasteid tarvitavaid inimesi, nende lähedasi ja abi otsimist ning miks stereotüübid ja müüdid võivad viia inimeste abita jäämiseni.
Selles juhendis tuuakse ära valik neutraalseid ja hinnanguvabu sõnu ja väljendeid uimastitarvitamisest, uimasteid tarvitavast inimesest ja üledoosisurmast rääkimiseks. Nende abil saavad näiteks ajakirjanikud, kommunikatsioonispetsialistid, teadlased jpt luua tekste ja sõnumeid, mis vastavad uimastitarvitamise tegelikkusele ja inimeste kogemusele.
Miks on vaja ühist ja täpsemat sõnakasutust?
Juhendamaterjali autor, TAI terminoloog Ruth Erm ütleb, et sõnavalik suunab mõtlemist ja hoiakuid palju. „Olen keele ja sõnadega tegelnud üle poole oma elust ning tean, et sõnad saavad oma tõelise jõu kontekstis. Kirjutaja saab lugejat oma sõnavalikuga suunata, näiteks suunata teda mõtlema teemast nii, nagu kirjutaja mõtles, kuid see tähendab ka autori hinnangute mõjuvälja sattumist ja sealt edasi on lihtne hakata asjast mõtlema nii, nagu autor mõtleski. Mõeldu ja öeldu kokkupanemine on teinekord üpris lihtne, kuid ka väga mõtlemapanev. Tegelen igapäevatöös terminoloogiaga ja üks peamisi küsimusi sellest töös on, et mida sa selle all mõtled. Mida sa mõtled, kui sa nii ütled?“
Näiteks suhtutakse uimastit tarvitavasse inimesesse ja alkoholi joovasse inimesesse erinevalt. Esimene on sagedamini igas kontekstis narkomaan või sõltlane, teine pigem alkoholitarvitaja, kuid kindlasti mitte alkohoolik või joodik. Lisaks teeme vahet pidevalt alkoholi jooval inimesel (joodik, alkohoolik), õhtuti pärast tööd alkoholi tarvitaval inimesel (nn funktsioneeriv alkohoolik, „võtan õhtuti klaasi või paar veini“ –inimene), isegi vaid nädalavahetusel või pühapäeviti jooval inimesel on oma nimetus – pühapäevatipsutaja. Kuid uimasteid tarvitavad inimesed on olenemata tarvitamise sagedusest või mustrist ikka ja alati ainult narkomaanid.
Alkohol ja uimastid mõjuvad tervisele ühtmoodi, kuid inimesed suhtuvad alkoholitarvitamisse kui millessegi palju õilsamasse ja ohutumasse kui uimastitarvitamisse, sest miks muidu on tarvis viimast demoniseerida „tänaval lokkavaks narkomaaniaks“, kõiki tarvitajaid ühe „narkomaani“ kapuutsi alla koondada või tekitada hirmu (öösiti häirivad linnainimesi narkomaanid).
Keelejuhend kui tööriist vastutustundlikuks suhtluseks
Neutraalsem keelekasutus on sageli täpsem ja seega selgem. Uimasteid tarvitatakse eri põhjustel ja erinevat moodi, enamik tarvitajatest on igapäevaelus hästi hakkama saavad inimesed ja tervistkahjustavat uimastitarvitamist esineb tarvitajate seas vähe. Pigem on oluline teada saada, millised uimastitarvitamise mustrid eri inimeste hulgas esinevad, et jõuda inimesteni sobivamate sõnumitega ja ennetada võimalikku terviseprobleemi.
Juhend pakub teadmispõhist tuge ja praktilisi suuniseid teadlikumaks, lugupidavamaks ja sildivabamaks keelekasutuseks, tuginedes Tervise Arengu Instituudi uuringutele, eksperttööle ja rahvusvahelistele soovitustele. Materjal on abiks kõigile, kes oma töös või igapäevasuhtluses käsitlevad uimastitarvitamisega seotud teemasid ning soovivad toetada inimkeskset ja eetilist lähenemist.
Kuidas rääkida uimastitarvitamisest lugupidavalt juhendmaterjal
