Kuidas peab Eesti tervishoid päris kriisile vastu?

Teemat käsitletakse 27. oktoobril Tervise Arengu Instituudi tervisedenduse konverentsil „Tervisekindel riik julgeolekukriisides“.

Eesti tervishoiu kriisivalmiduse üle otsustamisel tuleb arvestada, et süsteem töötab juba praegu suure surve all. Töötajate nappus piirab arstiabi kättesaadavust, kokkuhoiusurve vähendab võimalusi lisavõimekust arendada ning hädaabiteenuste juhtimiseks vajalikust teabest puudub terviklik ülevaade. Julgeolekukriis võib neid probleeme süvendada.

Peamine küsimus on, kui kiiresti suudab Eesti tervishoid muutunud oludes oma tööd ümber korraldada. Selleks on vaja piisavat ravivõimekust ja selgeid kokkuleppeid, kuidas kasutada olemasolevaid inimesi, ravikohti ja varusid.

Töötajaid ja rahastust napib juba rahuajal

Arenguseire Keskuse (2025) analüüsi järgi ületavad Tervisekassa aastased kulud tulusid kuni 100 miljoni euro võrra. Prognoosid näitavad, et palgafondilt kogutavast maksutulust jääb üha enam vajaka tervishoiukulude katmiseks, sest vananeva rahvastiku ravivajadus ja tervishoiuteenuste hinnad kasvavad kiiremini kui palgafond. 

Rahastamise kõrval on tõsiseks probleemiks tervishoiutöötajate järelkasv. Järgmise kümne aasta jooksul võib Eestis puudu jääda üle 700 õe ning töölt võivad lahkuda ligikaudu pooled praegustest perearstidest.

Tervise Arengu Instituudi (2026) rahvastiku tervise aastaraamatu järgi oli Eestis 2023. aastal 1000 elaniku kohta 3,5 arsti ja 6,6 õde, mõlemat vähem kui Euroopa Liidus keskmiselt. Tööjõupuudus väljendub juba praegu pikemates ravijärjekordades ja töötajate suuremas koormuses.

Julgeolekukriisis kasvaks vajadus erakorralise meditsiini, intensiivravi ja teiste kriitiliste teenuste järele. Samal ajal võib osa töötajaid vajada ise abi või sattuda olukorda, kus tavapärases töökohas jätkamine on raskendatud.

Tervishoiutöötajate väljaõpe võtab aastaid, mistõttu sõltub lähiaastate valmisolek suuresti olemasoleva personali kasutamisest. Üks praktiline lahendus on töötajate ajutine ümberpaigutamine tervishoiuasutuste vahel ning sobiva ettevalmistusega spetsialistide ülesannete paindlikum jaotamine. Selle toimimiseks peavad vastutus, töökorraldus ja vajalik väljaõpe olema varem kokku lepitud.

Teine praktiline lahendus, mis samuti nõuab asutuste koostööd, on nappivate spetsialistide aja vabastamine digilahenduste abil. Näiteks saaks ambulatoorsete vastuvõttude automaatse dokumenteerimisega, kui seda kasutataks vähemalt pooltel visiitidel, vabastada arstide aega ligikaudu 60 aastase tööaja jagu. Olulise aja- ja rahasäästu tooks ka dubleerivate uuringute parem tuvastamine. Teisalt ei pruugi IT-süsteemid kriisiajal alati töötada, seega peab katkestuse korral säilima ka võimalus jätkata tööd ilma tavapäraste digilahendusteta.

Pikemas vaates kujundavad Eesti ravivõimekuse otsused, mis puudutavad õppekohtade arvu, töötingimusi, digilahenduste juurutamist ja järelkasvu. Kriisivalmiduse parandamine algab seega ka igapäevase tööjõupuuduse vähendamisest.

Ka kriisi ajal vajavad inimesed tavapärast arstiabi

Ulatusliku kriisi korral suureneb haiglate erakorralise ravi koormus, mistõttu võib osa plaanilistest teenustest edasi lükkuda. Teatud ravi katkemine võib aga kiiresti põhjustada raskeid tervisekahjustusi. Näiteks vajavad dialüüsipatsiendid regulaarset ravi ning sünnitusabi peab olema kättesaadav ka häiritud transpordiühenduste korral.

Ukraina kogemus kinnitab tervishoiuteenuste järjepidevuse olulisust sõja ajal. Maailma Terviseorganisatsiooni ja Maailmapanga (2024) analüüsi järgi aitasid tervishoiusüsteemil muutunud tingimustes kohaneda varasemad rahastamisreformid, ühtsem teenuste korraldus ja e-terviselahendused.

Ulatusliku kriisi korral on oluline tagada esmajärjekorras nende tervishoiuteenuste osutamine, mille katkemine võib ohustada inimeste elu või tervist. Selleks vajavad tervishoiuteenuse osutajad ühiseid põhimõtteid, kuidas piiratud ravivõimekust kasutada, milliseid teenuseid vajadusel ümber korraldada ning kuidas tagada patsientide ravi juhul, kui mõne tervishoiuasutuse tegevus on häiritud.

Perearstidel, pereõdedel ja apteekidel on kriisides täita väga oluline roll. Krooniliste haigustega inimeste ravi ja ravimite kättesaadavuse säilitamine aitab vähendada haiglate erakorralise abi koormust. Seetõttu hõlmab kriisivalmidus kogu tervishoiusüsteemi, sealhulgas esmatasandit.

Abi jõudmine inimeseni sõltub koostööst 

Tervishoiu kriisivalmiduse aluseks on haiglate, kiirabi ja teiste tervishoiuteenuse osutajate võime jätkata tööd ka häiritud tingimustes. Oluline on kriisiplaanide praktiline toimivus ning valmisolek elektri-, vee-, side- ja tarnehäireteks. Tervishoiu toimepidevus sõltub otseselt ka teistest elutähtsatest teenustest. Näiteks ei piisa haigla varugeneraatorist, kui puudub kütuse juurdeveo võimalus. Seetõttu on tervishoiu toimepidevuse tagamine tervishoiu ja teiste valdkondade ühine vastutus. 

Oluline on ka see, kuidas jagunevad tervishoiutöötajad ja ravivõimalused avaliku ja erasektori vahel. Arenguseire Keskuse stsenaarium „Turutervishoid“ kirjeldab võimalikku olukorda, kus erakindlustuse laienemine suurendab konkurentsi tervishoiutöötajate pärast ning üha suurem osa neist liigub erasektorisse. Kui selline areng peaks aset leidma, muutub kriisideks valmistumisel järjest olulisemaks koostöö avalike ja eraraviasutuste vahel.

Näiteks võiksid erakliinikud kriisi ajal võtta enda kanda osa vähem kiireloomulisest ravist, et haiglates jätkuks rohkem töötajaid ja ravikohti erakorraliseks abiks. Selleks tuleb juba rahuajal kokku leppida, milliseid patsiente erakliinikud vastu võtavad, kuidas nende ravi eest tasutakse ja kes korraldab patsientide suunamist. Kriisi puhkedes ei pruugi selliste kokkulepete sõlmimiseks enam aega olla.

Ulatusliku kriisi korral muutub oluliseks ka koostöö teiste riikidega. Eesti peab sellises olukorras olema valmis patsientide evakueerimiseks nii riigisiseselt kui ka teistesse riikidesse. Eesti ei pea suutma kogu vajalikku ravivõimekust üksinda tagada, kuid rahvusvahelise abi kasutamiseks on vaja eelnevaid kokkuleppeid ja toimivat transpordikorraldust. Arvestada tuleb ka võimalusega, et laiaulatusliku piirkondliku kriisi korral on naaberriikide ravivõimekus piiratud ning transport häiritud.

Sama oluline on ajakohane ülevaade haiglate vastuvõtuvõimekusest. Kui mõne raviasutuse tegevus katkeb või patsientide arv ootamatult suureneb, peab olema võimalik abi kiiresti ümber korraldada. Selleks on vaja teavet ravikohtadest, vajalikest spetsialistidest ja transpordivõimalustest ning selget otsustusõigust patsientide suunamisel.

Eestis on ühise kriisialase väljaõppe aluseks rahvusvaheline MIMMS-metoodika ning toimuvad traumakoolitused. Samuti on olemas tsiviil- ja militaarmeditsiini koostöö, mille tähtsust suurendab asjaolu, et mõlemad toetuvad suuresti samadele tervishoiutöötajatele ja raviasutustele. Koolituste ja ühiste õppuste järjepidevus aitab tagada, et kriisi ajal suudetakse olemasolevaid ressursse koordineeritult kasutada.

Lisaks ravikohtadele ja personalile vajatakse kriisis ravimeid, verd, meditsiinilist hapnikku ning muid kriitilisi varusid. Eestis arendatakse riiklikke meditsiinivarusid, kuid oluline on ka nende paiknemine, uuendamine ja kiire kasutuselevõtt. Selleks peab olema teada, kus vajalik varustus asub ja kuidas see tarnehäirete korral abivajajani jõuab.

Millise valmisoleku eest on Eesti valmis maksma?

Tervishoius püütakse kasutada raha ja tööjõudu võimalikult tõhusalt. Kriisivalmidus nõuab samal ajal lisavõimekust, mille hoidmine tähendab püsivaid kulusid.  See tegelik valmisolek selgub õppustel, mille käigus tuvastatud puudused tuleb ka kõrvaldada. Kriisivalmiduse arendamine ja säilitamine vajab piisavat ning pikaajalist rahastamist. Lisaks investeeringutele tuleb tagada vahendid varude uuendamiseks, hoiustamiseks, töötajate koolitamiseks, õppuste korraldamiseks ja olemasolevate võimekuste hoidmiseks.

Arenguseire Keskuse (2025) analüüs näitab, et Eesti tervishoid vajab uusi pikaajalisi lahendusi juba praeguse, ajas kasvava ravivajadusega toimetulekuks. Arenguseire Keskuse üks tulevikustsenaarium „Liiga vähe ja liiga hilja“ kirjeldab olukorda, kus vajalikke rahastamisotsuseid lükatakse üha edasi, Tervisekassa reservid ammenduvad ning raviteenuste kättesaadavus  väheneb. Kui tervishoiu rahastamise puudujääk sunnib juba rahuajal teenuste osutamist piirama ja investeeringuid edasi lükkama, muutub kriisiks vajaliku lisavõimekuse hoidmine veel keerulisemaks. 

Maailma Terviseorganisatsiooni ja Euroopa tervisesüsteemide vaatluskeskuse (2024) käsiraamat soovitab hinnata tervishoiusüsteemi vastupidavust kriisistsenaariumide abil. Näiteks saab katsetada, kuidas mõjutaks ravi kättesaadavust ulatuslik elektrikatkestus, suur töötajate puudus või korraga mitme haigla koormuse kasv. Sellised õppused annavad otsustajatele konkreetse ülevaate kitsaskohtadest ning aitavad seada investeeringutele põhjendatud järjekorra.

Eesti tervishoiu vastupidavuse parandamisel on kolm olulist suunda. Olemasoleva personali paindlikum kasutamine aitab leevendada kriisiaegset tööjõupuudust. Kriitiliste raviteenuste kokkuleppimine toetab ravi järjepidevust. Ühine ülevaade ravivõimekusest ja varudest võimaldab suunata abi sinna, kus seda kõige rohkem vajatakse. Kriisivalmiduse tegelik mõõdupuu ei ole üksnes ressursside hulk, vaid võime neid keerulistes oludes kiiresti ja tulemuslikult kasutada.

Nende lahenduste toimimine sõltub rahuajal tehtud otsustest ja koostööst. Kriisiolukorras jääb otsustamiseks sageli vähe aega ning võimalused on piiratud. Mida paremini on tervishoiu töökorraldus ja vastutus eelnevalt läbi mõeldud, seda kindlamalt jõuab vajalik abi inimeseni ka keerulistes oludes.