Annika Veimer: kes hoiab Eestit kriisi ajal käigus? Tervis on julgeolekuinvesteering

Annika Veimer on Tervise Arengu Instituudi direktor. TAI korraldab 27. oktoobril tervisedenduse konverentsi „Tervisekindel riik julgeolekukriisides“, kus tervise ja riigi vastupidavuse seoseid käsitletakse koos tervise-, julgeoleku- ja poliitikakujundamise ekspertidega. 

Arstid ja õed, päästjad ja politseinikud, kaitseväelased, õpetajad, ettevõtjad, omavalitsuste töötajad, lapsevanemad ja vabatahtlikud. Kõiki süsteeme, millest riigi toimevõime sõltub, hoiavad käigus inimesed. Aga millise tervise ja toimevõimega me neilt seda kriisis ootame? Seetõttu ei ole rahvastiku tervis ainult heaolu- või sotsiaalpoliitika küsimus. See on osa riigi toimevõimest ja seega ka julgeolekust. 

Seitse päeva. Aga millise tervisega? 

Eesti julgeolekupoliitika eeldab, et inimene peab kriisi ja sõja korral suutma kuni abi saabumiseni ise toime tulla ning vajaduse korral ka teisi aidata. Valmis tuleb olla vähemalt seitsmeks päevaks (Riigikantselei, 2026). See on vajalik ja mõistetav eesmärk. Aga seitsmepäevane varu ei tähenda kõigi jaoks sama asja. 

Päästeameti 2026. aasta juuni küsitluse järgi oli 73% vastanutest teinud vähemalt mingis ulatuses ettevalmistusi nädalaseks elektri-, sooja- ja veevarustuse katkestuseks, kuid põhjalikult valmistunuks pidas ennast vaid 12% (Päästeamet, 2026). Veel olulisem on aga see, millise tervise ja toimetulekuvõimega inimesed sellele seitsmele päevale vastu lähevad. 

Eesti ei ole veel saavutanud rahvastiku tervise arengukavas seatud eesmärki jõuda 2030. aastaks 62 tervena elatud aastani meestel ja 63 aastani naistel (Sotsiaalministeerium, 2021). 2024. aastal olid vastavad näitajad 56,6 ja 60,5 aastat. Maakondade vahel ulatus tervena elatud aastate erinevus 12 aastani (Tervise Arengu Instituut, 2026a). 

Ka inimeste lähtepositsioonid erinevad väga palju. 2024. aastal oli põhiharidusega meeste oodatav eluiga 17,6 aastat lühem kui kõrgharidusega naistel. See näitab, kui erineva tervise ja toimevõimega inimesed kriisile vastu lähevad (Tervise Arengu Instituut, 2026a). 

Peaaegu pooltel Eesti inimestest on mõni krooniline haigus ja kolmandikul kaks või enam kroonilist haigust. Samal ajal on meil suur südame-veresoonkonnahaiguste ja vähktõve koormus ning vaimse tervise probleemid puudutavad märkimisväärset osa tööealisest elanikkonnast (Tervise Arengu Instituut, 2026a). 

Kriisis ei kao need probleemid kuhugi. Südame- ja veresoonkonnahaigusega inimene vajab ravimeid ja jälgimist. Vähiravi peab jätkuma. Vaimse tervise toe vajadus võib suure pinge ajal hoopis suureneda. Samal ajal peab tervishoiusüsteem olema valmis ravima ka uusi kannatanuid. 

Kriis lisab tavapärasele haiguskoormusele uue koormuse juurde 

Ja siit jõuame olulise küsimuseni: kui suudame nädal aega ise hakkama saada, mis saab kaheksandal päeval? Kriisis ei ole inimene ainult abivajaja. Julgeoleku seisukohalt on oluline vaadata inimest kahest vaatenurgast. 

Ta võib olla inimene, kes vajab kriisis abi. Aga ta võib olla ka inimene, kes aitab teisi – arst, päästja, politseinik või kaitseväelane. Aga sama hästi võib ta olla õpetaja, bussijuht, hooldaja, ettevõtja, lapsevanem või naaber, kes aitab oma lähedastel ja kogukonnal toime tulla. Mida rohkem inimesi suudab kriisis ise hakkama saada ja teisi aidata, seda väiksem on surve riigi kriitilistele teenustele. 

Seetõttu peaksime vaatama kriisivalmidust ka läbi rahvastiku tervise. Lisaks küsimusele, kas kodus on seitsmeks päevaks vett ja toitu, võiksime mõelda ka sellele, kas inimene suudab selle seitsme päeva jooksul liikuda, otsuseid teha, oma ravimeid kasutada, infot mõista ja vajaduse korral teisi aidata. 

Siin muutub oluliseks ka terviseteadlikkus. Värske TAI uuringu järgi oli 71%-l täiskasvanutest ebapiisav terviseteadlikkus. See tähendab raskusi terviseinfo leidmisel, mõistmisel, hindamisel või kasutamisel. Tavapärases elus on see probleem. Kriisis, kus infot võib olla vähem, see võib olla vastuoluline ning tavapärased teenused häiritud, muutub see veelgi olulisemaks (Tervise Arengu Instituut, 2026b). 

Mida teevad teised? 

Me ei pea seda mõtteviisi nullist looma. Soome 2025. aasta ühiskonna julgeolekustrateegias käsitletakse elanikkonna toimevõimet ja teenuseid ühiskonna elutähtsate funktsioonide osana. Toimevõime hõlmab seal füüsilist, psühholoogilist, sotsiaalset ja eetilist mõõdet (Security Committee, 2025). 

See on oluline mõtteviisi nihe. Kriisivalmidus peaks lisaks taristule, varudele ja kriisiplaanidele hõlmama ka küsimust, millise tervise ja üldise toimetulekuvõimega inimesed kriisi lähevad. 

Ukraina kogemus näitab omakorda, miks ei saa rahuaegset tervist ja sõjaaegset valmisolekut eraldi käsitleda. WHO ülevaate järgi suurendasid 2025. aastal Ukraina tervishoiusüsteemi koormust rünnakud tervishoiule, inimeste ümberasumine ning energia- ja muu tsiviiltaristu kahjustused. Samal ajal jätkus vajadus krooniliste ja nakkushaiguste ravi, esmatasandi abi, vaimse tervise toe ja taastusravi järele (World Health Organization, Regional Office for Europe, 2026). 

See tuletab meelde lihtsat asja: sõda ei pane rahuaegseid terviseprobleeme pausile. 

Tervist tuleb ehitada enne kriisi. Mida siis teha? 

Üksikisiku tasandil algab valmisolek endiselt praktilistest asjadest: vesi, toit, vajalikud ravimid, kokkulepped peres ja teadmine, kuidas teenusekatkestuse korral käituda. 

Omavalitsus peab teadma, kes tema piirkonnas võib kriisis abi vajada. Kuidas jätkub koduteenus? Kuidas saab inimene kätte ravimid? Kuidas jõuab oluline info eaka või liikumisraskusega inimeseni? 

Tervishoius tuleb vaadata kogu raviahelat. Haigla kõrval peavad kriisis toimima perearst, apteek, kiirabi, koduõendus, ravimite tarneahel ja inimesed, kes neid teenuseid osutavad. Õppustel tuleb harjutada olukordi, kus korraga on suur hulk kannatanuid, elektrikatkestus, töötajate puudus ja vajadus jätkata tavapärast ravi. 

Aga kõige olulisem töö algab veel varem. Tervem inimene on kriisis suurema toimevõimega inimene. Seetõttu on ennetus julgeolekupoliitika mõttes pikaajaline investeering. 

Tänaste laste tervis kujundab homset julgeolekut 

Kui räägime sellest, millist riiki suudame kümne või kahekümne aasta pärast kriisis hoida, räägime tegelikult tänastest lastest. Krooniliste haiguste riskitegurid hakkavad kujunema juba varases eas. Lapse tervist mõjutavad tema harjumused, psühhosotsiaalne keskkond ja kasvutingimused (Tervise Arengu Instituut, 2026a). 

TAI juhtivteaduri Toomas Veidebaumi osalusel valminud IDEFICS/I.Family pikiuuringus jälgiti Euroopa lapsi ja noori kuue aasta jooksul ning leiti seos liikumissoovituste järgimise ja parema psühhosotsiaalse heaolu vahel (Masip jt, 2026). 

Tänastest lastest saavad tulevased õpetajad, tervishoiutöötajad, ettevõtjad, päästjad, kaitseväelased ja lapsevanemad. Seega on küsimus laste tervisest ühtlasi küsimus Eesti pikaajalisest toimevõimest. 

Tervis peab olema nähtavam osa kriisivalmidusest 

Eestis on kriisivalmiduse arendamisel viimastel aastatel palju edasi liigutud. Tänavusel NATO meditsiiniõppusel Vigorous Warrior harjutasid Eesti tsiviiltervishoid, Kaitsevägi ja liitlaste meditsiiniüksused tegutsemist relvakonflikti tingimustes. Testiti tsiviiltervishoiu toimimist sõjaolukorras, ravi järjepidevust ning tsiviil- ja militaarmeditsiini koostööd (Terviseamet, 2026). See on vajalik, aga järgmine samm võiks olla vaadata kriisivalmidust veel terviklikumalt. 

Julgeolekupoliitika ütleb, millist toimevõimet Eesti kriisis vajab. Rahvastiku tervise arengukava seab eesmärgid, mis aitavad hoida inimesed kauem terved ja toimevõimelised. Need ei peaks olema kaks eraldi poliitikavaldkonda (Riigikantselei, 2026; Sotsiaalministeerium, 2021). 

Kui inimene vajab kriisis abi, peab see abi olema kättesaadav. Kui inimene suudab ise toime tulla, vähendab see kriitiliste teenuste koormust. Kui inimene suudab teisi aidata, suurendab see kogu ühiskonna vastupidavust. See tähendab, et tervist ei saa kriisivalmidusse lisada alles siis, kui kriis on käes, sest selleks ajaks on liiga hilja. 

2027. aasta Riigikogu valimiste eel tasub seetõttu arutada ka seda, millise koha saavad rahvastiku tervis, ennetus ja terviseteadlikkus Eesti pikaajalistes prioriteetides (Riigi valimisteenistus, 2026). Julgeolekuolukord on toonud kaitsevõime põhjendatult riigi otsuste keskmesse. Samal ajal tuleb vaadata, milliste inimeste ja millise tervise peale meie kaitsevõime ning kogu riigi toimevõime toetuvad. 

Rahvastiku tervise arengukavas oleme kokku leppinud põhimõtte „tervis igas poliitikas“. Inimeste tervist kujundavad hariduse, sotsiaalvaldkonna, majanduse, keskkonna, tööelu ja paljude teiste valdkondade otsused. Sama mõtteviisi vajame kriisivalmiduses (Sotsiaalministeerium, 2021). 

Sest lõpuks ei kaitse Eestit kriisis ainult relvad, varud ega taristu. Eestit kaitsevad ja hoiavad käigus inimesed. Mida tervemad, teadlikumad ja paremini ettevalmistatud need inimesed on, seda tugevam on ka Eesti võime kriisile vastu pidada. Tervis ei seisa julgeolekust eraldi, vaid on üks selle eeldusi. 

Annika Veimer Foto: Arno Mikkor