Anname jaanipäevale tähenduse tagasi!
Kohe on saabumas Eesti jaoks kaks sügava tähendusega püha: võidupüha ja jaanipäev. Need ei ole lihtsalt kauaoodatud vabad päevad kalendris, vaid meile kõigile olulised tähtpäevad, millel on selge sisu, ajalugu ja tähendus.
Kui võidupüha traditsioonid on alles rahva hulgas kujunemas, siis jaanipäev on iidsetest aegadest eestlastele üks tähtsamaid pühi aastaringis, mis tähistab valgust, looduse väge ja koosolemist.
Paraku valmistuvad samal ajal eesliinil olevad politsei, päästjad ja kiirabi ja erakorralise meditsiini töötajad üheks aasta kõige keerulisemaks vahetuseks, lootes et see möödub rahulikult. Põhjus selleks on alkohol.
Nagu paljudes teisteski kultuurides on alkoholil olnud ajalooliselt oma koht pidustustes, kuid vanarahva kommetes ei olnud see kunagi tähistamise keskne tuumik. Alkoholi tootmise muutumine suurtööstuslikuks ja selle monopoliseerumine on toonud suure muutuse inimeste tarbimiskultuuri. Tähtpäevad ja pühad loovad müügiga tegelevatele ettevõtetele korduva ja etteennustatava tarbimismustri, mida varmalt ära kasutatakse. See võib tunduda tüütu kõrvalnähtusena, kuid tegelikult on sellel sügavad tagajärjed. Kui pühade tähendust lastele ei õpetata ega teadvustata, astub selle asemele turundus, traditsioonid hägustuvad ning jääbki alles vaid „vaba päev kalendris“, poed täis eripakkumisi ning meedia kuvand sellest, kuidas peaks pühi „õigesti“ tähistama. Selline kommertsialiseerimine on globaalne nähtus, milles me kõik ise rohkem või vähem osaleme.
Tänapäeval on alkoholist saanud paljude jaoks jaanipidude lahutamatu osa ja alkoholi müüjad näevad aasta valgeimat ja õitsvamat aega kui kaubanduslikku tipphooajana. Kuidas teha nii, et sellega mitte kaasa minna? Alkoholi tähtsuse suurenemine jaanipäeva kombestikus on suurel määral mõjutatud aastakümneid kestnud kommertstegevustest. Alkoholi laialdane kättesaadavus ja selle nähtavus meid ümbritsevas keskkonnas on kujundanud sotsiaalseid norme ja moonutanud pühade algset tähendust, nihutades fookuse sisult vormile, mis muudab kõik peod liigagi ühesuguseks.
Alkoholitootjad ja müüjad armastavad kasutada argumenti, et tegelema peaks alkoholikultuuri edendamisega, mis vähendaks purju joomist. Julgen arvata et tänase alkoholikultuurini on meid pika aja vältel toonud just alkoholitarvitamist pealesuruv keskkond ning väljakujunenud sotsiaalsed normid, mis saavad meedias ühekülgse võimenduse. Kui vaadata sotsiaalmeedias levitatavaid fotosid, videosid ja meeme, siis on sageli näha, kuidas tähistamist ilmestavad alkoholiklaasid või erinevad situatsioonid tarvitamisest. Isegi kui see nii ei ole, jätab see mulje, et alkohol on see, mis toob inimesed kokku või muudab peo rõõmsaks.
Aga mitte kõik ei ole lootusetu. Uuringute andmed kinnitavad, et noorte puhul on alkoholiga seotud käitumine muutumas ning tarvitamisenäitajad on langustrendis. Igal juhul näeme me seda, et noored ei tähtsusta alkoholi samal viisil nagu vanem generatsioon. See on lootustandev trend ja väga oluline on leida nüüd viise, kuidas erinevatel tasanditel (riigis, kogukonnas, kodus) sellist muutust toetada.
Riigi tasandil on teaduspõhised meetmed sõnastatud uutesse alkoholipoliitika arengusuundadesse, mille taga on paljuski tegevused, mis aitavad vähendada alkoholi nähtavust ja kättesaadavust meid ümbritsevas igapäevaelus. Loodetavasti jagub otsustajatel selget pead, et mitte alla anda alkoholitootjate huvide eest võitlejatele, kes teevad järjekindlalt pingutusi, et alkoholi saaks müüa ja reklaamida kui esmatarbekaupa, mida see kindlasti ei ole.
Noorte käitumise muutmisel on suur roll ka kogukondadel ning kodudel ja seda eriti jaanipäeva traditsioonide kontekstis. Oleme ise pärimuskultuuri kandjad selle parimas mõttes, meie enda võimuses on teha jaanipäeva tähistamine sisukaks! Pühitseme koosolemist aktiivsete tegevustega ning ärme aseta alkoholitarvitamist kõige keskmesse. Kaasame noori ja lapsi jaaniõhtu kavandamisse, ja küsime neilt, millist pidu nemad sooviks. Jaanipidu ei pea olema lihtsalt õlle joomine lõkke ääres. See on aastaringi üks tähendusrikkamaid tähtpäevi, millest võiks jääda kaunis mälestus ning kuhu saab sisse põimida pärimusmuusika, ühismängud, sportlikud tegevused, tantsu, loodusretked, pärgade punumise, muidugi lõkke tegemise, sõnajalaõie otsimise ja päikesetõusu vaatamise. Need hetked väärivad kindlasti jagamist ka sotsiaalmeedias ja tehkem seda siis nii, et fookusesse jääks loodus, jaanilõke, koostegutsemise rõõm, aga mitte suures kaadris õlle või veini klaas.
Anneli Sammel
TAI uimastite ja sõltuvuste osakonna juhataja