Skip to content

Nähtamatu nähtavaks: pagulaste igapäevaelu mõtestamine visuaalsete meetoditega

Uurimus/analüüs

Kuidas mõista paremini meile saabuvaid pagulasi, et osata neid hästi toetada ja võimestada? Annela Samuel jagab magistritöö „Islamimaadest pärit pagulasnaiste kohanemine Tallinnas” kirjutamise ajal saadud kogemusi. Oma artikliga juhib ta tähelepanu võimalusele kasutada visuaalseid meetodeid laiemalt nii teadustöös kui ka sotsiaaltöötaja igapäevatöös.

Annela Samuel
Annela Samuel, MA

 

 

 

 

 

 


Artikli eesmärk on tutvustada eelmisel aastal kaitstud magistritööd Tallinnas elavate islamimaadest pärit pagulasnaiste rändekogemustest ning kohanemisest  (Samuel 2020, juhendaja PhD Mariann Märtsin). Juttu tuleb ka visuaalsete meetodite kasutamise võimalustest teadustöös ning sotsiaaltöötaja igapäevatöös. Uurimuse tulemustele toetudes rõhutatakse artiklis, et spetsialistid, kes sisserändajatega tegelevad, peaksid võtma arvesse iga sisserändaja eripära ning unikaalseid kogemusi. Ja ka seda, et neist igaüks liigub talle ainuomasel katkestuse-ülemineku teekonnal edasi oma ajakavas ja suunas, mida ei saa ühtsesse raami ja vormi suruda. Visuaalsete meetodite kasutamine võib marginaalsete gruppidega töötamisel olla jõustav, luua sotsiaaltöös hea võimaluse usalduse tekitamiseks ja heaolu suurendamiseks ning selliste lugude päevavalgele toomiseks, mis võivad olla võtmetähtsusega ühisosa leidmisel ja sidususe tekitamisel nii kogukonnas kui ka ühiskonnas tervikuna.

Märksõnad: sotsiaaltöö pagulastega, sundränne, kunstil põhinevad meetodid, fotointervjuu, kultuuripsühholoogia, pagulasnaiste kogemused


Varjupaigataotlejate ja pagulaste vastuvõtmise kogemus on Eestis lühike; Eesti ühines pagulasseisundi konventsiooni ja 1967. aasta lisaprotokolliga 1997. aastal. Aastatel 1997–2019 on Eestis rahvusvaheline kaitse(1) antud kokku 530 välismaalasele, kellest 41% on mehed, 23% naised ja 36% lapsed (Politsei- ja piirivalveamet 2020). Tegelikult elab meil rahvusvahelise kaitse saanud inimesi vähem, sest paljud neist on Eestist lahkunud.

2019. aasta lõpu seisuga oli maailmas kokku oma kodudest sunnitud lahkuma u 79,5 miljonit põgenikku, neist umbes 45,7 miljonit asusid ümber riigisiseselt ja ülejäänud otsisid varjupaika kaugemalt. Pagulasstaatusega inimesi on nendest ligi 26 miljonit (UNHCR 2020). Eestis on nii rahvusvahelise kaitse taotlejate kui ka saajate hulk sellega võrreldes imeväike. Kõige rohkem on siin kaitse saajaid Süüriast, järgnevad Ukraina, Venemaa, Iraak, Sudaan, Afganistan, Türgi ja Eritrea (Politsei- ja piirivalveamet 2020).

Töö rahvusvahelise kaitse saajatega

Teemadering, millega nii pagulastel kui ka nendega töötavatel spetsialistidel tuleb silmitsi seista, on väga lai. Suurim erinevus võrreldes teiste sisserännanutega on selles, et pagulased ei lahkunud kodumaalt vabatahtlikult, vaid sõja või tagakiusamise pärast ning neil on seetõttu sageli traumaatilisi kogemusi. Nad on kaotanud oma kodu, pere, positsiooni, identiteedi, kogukonna jpm. Raske on kohaneda kõige uuega: harjumatu tööga, teistsuguste perekondlike ja soorollidega, õppida võõrast keelt, mitte jääda isolatsiooni, sobituda uue riigi institutsioonidega, asjaajamistavadega jms (Berte 2015).

Kultuuriline üleminek hõlmab mh oma õigusliku seisundi kindlustamist, keele omandamist, töö ja turvalise eluaseme leidmist, sotsiaalset lõimumist ja taasühinemist oma perega. Võttes arvesse sundrände keerukust, on tähtis, et sotsiaalteenuste pakkujad suudaksid tagada pagulastele igapäevaelu toimimise ning julgustaksid neid kasutama meetodeid, ideid ja juhiseid, mis toetavad nende säilenõtkust (Berte 2015). Kuigi traumeerivad kogemused tulevad pagulastega nende teekonnalt kaasa ja jäävad neile kauaks meelde, aitavad igapäevategevused neil oma elu mõtestada ja leida uusi sihte.

Kultuuripsühholoogiline vaade

Oma magistritöös toetusin teooriale ja meetoditele, mis lasevad pagulastel olla uuringus eksperdi rollis ja tõlgendada süvitsi oma rände- ja kohanemiskogemusi.

Kultuuripsühholoogiline raamistik (nt Valsiner 1998, 2007) keskendub inimeste komplekssete märgisüsteemide muutustele ning mõistmisele, lubab suunata tähelepanu traumadest eemale ja pagulaste igapäevaelule tähenduste loomisele.

Elukogemused, mis tunduvad tavalised ja ebaolulised, võivad aidata muuta „nähtamatu” kultuurilise maailma nähtavaks ja arusaadavaks ning näha pagulasi teisest vaatenurgast. Teisest kultuuriruumist tulnud inimesed võivad näida tülikate klientidena, kes ei soovi ehk kasutada meie pakutud teenuseid, ei hooli tehtud ettepanekutest, ei suhtle väljaspool kodu või lahkuvad Eestist ootamatult mõnda teise Euroopa riiki. See võib viia tõdemuseni, et pagulastele mõeldud teenused on ebaefektiivsed.

Mida aga tegelikult tähendab olla täiesti teises kultuuriruumis ja oma elu seal uuesti üles ehitada? Kuidas käituda, kui sa ei saa aru nt tänavanimedest, sest ei tunne selliseid tähti? Kodumaal pole sa naisena kunagi üksi poes piima ostmas käinud, aga nüüd pead kohe tööle minema. Kuidas reageerida, kui võõral maal on kombeks lapsi teisiti kasvatada, toita ja ravida?

Meie oleme nende reeglite ja märkide keskel üles kasvanud ega mõtle, kuidas võivad neid tõlgendada teisest kultuuriruumist pärit inimesed.

Pagulastega tegelevatel sotsiaaltöötajatel on väga oluline teada, kuidas nad mõtestavad oma igapäevaelu uues riigis. Kirjandusest (nt Lenette 2019) selgub, et soospetsiifilisi probleeme ja naiste narratiive on uuritud vähe. Oma töös keskendusin ainult islamimaadest pärit pagulasnaistele.

Tahtsin välja selgitada selliste Tallinnas elavate naiste rändekogemuse ja sellega kaasneva kohanemise tõlgendused ning uurida, mis ressursse nad selleks kasutavad.

Töö teoreetilise raamistikuna kasutasin 1980. aastatel esile tõusnud kultuuripsühholoogia suunda (nt Jaan Valsiner või Tania Zittoun), mis ühendab psühholoogilisi teadmisi antropoloogiliste ja semiootilistega. Kultuuripsühholoogias määratletakse kultuuri kui märkide ja tähenduste süsteemi, mis vahendab inimese ja keskkonna suhteid ning mis toimib sotsiaalsete ja psüühiliste protsesside regulaatorina (vt nt Valsiner 2000). Kultuur on vaadeldav inimese fundamentaalse osana: see on tema psüühika tööriist, objektiiv inimese ja keskkonna vahel, mille kaudu nähakse maailma ja positsioneeritakse end maailma suhtes (Märtsin 2019). Valsineri (1998) järgi moodustavad kollektiivse kultuuri ühised tähendused, mis on mingile grupile omased, küllaltki stabiilsed ning seavad välised piirangud (raamistiku), mille sees indiviidid saavad konstrueerida üsna vabalt oma subjektiivseid tähendusi. Need indiviidi eesmärke, individuaalset kogemust ja unikaalset seost maailmaga väljendavad tähendused moodustavad omakorda isikliku kultuuri.

Sundrände läbi teinud naiste jaoks tähendab võõrasse kohata elama asumine olukorda, kus seni kehtinud tähendused enda, teiste ja ümbritseva maailma kohta enam ei kehti ja need tuleb uuesti luua (Stenner 2017). Zittouni sümboolsete ressursside teooria üks põhiidee on kultuurielementide (nt raamatud, toit või religioosne pagas) kui sümboolsete ressursside kasutamine märkide vahendamiseks sellises katkestuse-ülemineku situatsioonis, ajal, mil seni enesestmõistetavaks peetud tähendused enam ei kehti (nt Zittoun jt 2003; Zittoun 2007). Ühest kultuurilisest elemendist teeb sümboolse ressursi talle subjektiivse tähenduse omistamine, mis on erinev selle elemendi kollektiivsest tähendusest mingis kultuuris.

Kooskõlas eespool esitatud teoreetiliste lähtepunktidega uurisin naiste isikliku kultuuri muutumist sundrände kui katkestuse ja ülemineku situatsioonis ning ka seda, millele naised selles olukorras toetusid.

Fotointervjuu isikliku kultuuri avamiseks

Minu jaoks oli algusest peale oluline, et uuringus kasutatud meetodid ja teooria oleksid kooskõlas. Oluline oli ka minu taust. Olen fotograaf, fotode keel on mulle tuttav ja omane. Mujal maailmas on kunstipõhiste meetodite kasutamine pagulaste ja rändeteemalistes uuringutes väga levinud. See hõlmab igasuguste kunstivormide kasutamist uute teadmiste loomiseks, tõlgendamiseks või edastamiseks (Lenette 2019, 27). Pildid, skulptuurid või etendused võivad andmete kogumisel asendada traditsioonilisi intervjuude vastuseid või toetada tõlgendusprotsessi (Coemans ja Hannes 2017).

Oluline on teha vahet, et tegu on kunstipõhise meetodi kasutamisega uurimuses või miks mitte ka sotsiaaltöötaja tööriistakastis, mitte kunstivormi kui teraapilise vahendiga. Kasutatud kunstivormid võivad osalejatele muidugi ka teraapiliselt mõjuda.

Kogusin andmeid fotointervjuu meetodil (Rose 2014; Lenette 2019), mis näeb ette fotode kasutamist uurimuses, lubades osalejal pildistada ja ärgitades teda seejärel fotodega seotud teemasid arutama.

Kaheksa Tallinnas elava pagulasnaisega tegin kõigepealt poolstruktureeritud intervjuud, seejärel osalesid nad fotointervjuudel. Naised olid pärit Egiptusest, Pakistanist, Afganistanist, Türgist, Iraanist ja Süüriast (3 osalejat). Naiste vanus jäi vahemikku 19–37 (keskmine vanus 26,4) ja Eestisse olid nad saabunud 2016–2019. Neli neist töötasid, kolm ei töötanud ja üks õppis. Viis naist olid abielus, üks elas eestlasest elukaaslasega, üks oli lahutatud ja üks vallaline. Kuut naist intervjueerisin inglise keeles, üht tõlgi vahendusel araabia keeles ja üht eesti keeles.

Naised tegid kahe nädala jooksul fotosid asjadest, kohtadest ja olukordadest, mis tekitasid neis vastakaid emotsioone (nt rõõm – kurbus, hirm (ebaturvalisus) – turvalisus, üksindus – koosolemine) ning mis olid neile rände või kohanemise seisukohalt tähenduslikud.

Järgmisel kohtumisel analüüsisime fotosid koos. Kõigepealt valisid naised välja kolm neile endile kõige tähenduslikumat fotot ja seejärel fotod, mis neile etteantud emotsioonidega seostusid. Tehtud fotode arv, pildistamiseks kulunud aeg ja ka fotode sisu varieerus palju (nt toit, lilled, koduümbrus, töökoht, töökaaslased, sõbrad, lapsed, pildid endast). Fotode sisu avanes siiski alles fotointervjuul naiste seletuste ja tõlgenduste kaudu. Oli ka naisi, kes saatsid teiste, nt pereliikmete tehtud pilte varajasemast ajast, pildistatud oli neid või siis kohti, kus nad Eestis olid käinud. Hiljem analüüsisin koos visuaalset materjali ja naiste selgitusi. Jälgisin, kas esile tõuseb mõni peamine liin või liinid ja kuidas fotod seda toetasid või piirasid. Minu töö on mõjutatud kultuuripsühholoogiast, seetõttu tuginesin ka fotosid analüüsides semiootilisele tõlgendusele (Rose 2014).

Mida fotointervjuu meetod andis? Eelkõige sain vastuse kahele küsimusele. Tekstil põhineva ja visuaalse materjali vahel liikudes koorusid naistega toimunud suuremate muutuste vaatlemisel välja kolm sagedasemat teemat: ambivalentsus enesemääratluses, vabaduse mitu tähendust ja suletus kodus vs avatus Eestis. Fotod ja fotointervjuud andsid palju täiendavat teavet, millest naised esimesel intervjuul ei rääkinud.

Uusi asju õppides ja kogedes kasutasid naised ära nii kognitiivseid teadmisi kui ka sotsiaalseid ja sümboolseid ressursse. Sümboolseteks ressurssideks võivad saada väga erinevad asjad nii kodumaalt kui ka uuest kultuurist (toit, maal, müts, raamat, nätsupaber, film jne).

Maryami lugu

Toon mõne näite. Maryami (34) loo valisin, et avada isikliku kultuuri muutumist isikliku, koduse sfääri laienemisel ja avanemisel väljapoole, kui tekkisid töökoht, töökaaslased jne. Tema isiklik ruum kasvas varasemast palju suuremaks, avardus kodust välja. See tõi kaasa palju uusi kogemusi ja vajaduse neid mõtestada.

Maryam tuli Eestisse 2016. aastal abikaasa ja kolme lapsega. Nende sihtkohaks oli teine riik, alles piiril said nad teada, et sattusid Eestisse. Inimkaubitsejate korraldatud teekond ja esimene aasta siin olid väga rasked. Uus elu algas Maryami meelest alles siis, kui pere sai Tallinnas korteri ja tema koos abikaasaga töökohad.

Maryam sai restoranis koka abiks ja tegi pere paremaks toimetulekuks pikki vahetusi. Oma kodumaal oli naine olnud kodune, järsk rollimuutus ei olnud kerge. Restoranitöö aitab toidu kaudu mõtestada uut kultuuri enda ümber. Paljud Maryami fotod olid toitudest tema töökohas ja neis peitus katse seda maailma enda jaoks avada.

Foto töökohas peetud poissmeeste peost oli tema jaoks seotud emotsioonidega „naljakas” ja „uudishimu”. Kohe jääb silma, et foto on tehtud veidi varjatult, selgelt eristub „oma vsteised”. Fotograaf on ühel pool barjääri ja teisel pool on tundmatu objekt. Sellist tõlgendust tugevdab autori joonistatud nool fotol, suunaga seest välja. Barjääri taga on laudkond inimesi, ühel mehel on seljas naiste öösärk. Nii selle kui ka paljude teiste piltidega küsib Maryam: „Miks see nii on?” või „Mida see tähendab?”. Ta ei olnud kunagi näinud poissmeesteõhtut ja see, et mees kandis naiseriideid, tekitas küsimusi ja tegi ka nalja.

Mina ja teised suhe iseloomustab praegu tema maailma, järjest rohkem tekib küsimusi, mis sunnivad mõistetamatutele asjadele vastuseid otsima. Sama naine tegi ka foto suurest venekeelsete tähtedega reklaamtahvlist, mis oli pildistatud meie jaoks tagurpidi vaates, tähed jooksid vastupidises suunas. Ka see näitab hästi, kuidas loevad teisest kultuuriruumist tulnud inimesed märke meie ümber ja et meile ainuvõimalikena tunduvate tõlgenduste kõrval on ka palju teisi. Selle pildi emotsioon oligi jälle „uudishimu” – Maryam soovis teada, miks nii paljudes kohtades on reklaamid ja info vene keeles, kuigi elame Eesti riigis. Meie jaoks on meie lähiajaloo jäljed iseenesestmõistetavad, kuid Maryamile mitte.

Magava Printsessi lugu

Magava Printsessi (34)(2) juhtumi valisin välja vabaduse teema avamiseks. Vabaduse teema oli naiste jaoks oluline, kuid seda tõlgendati oma (rände)kogemuse tõttu väga erinevalt. Kui mitmed naised tundsid Eestis suuremat vabadust, siis Magava Printsessi puhul oli see vastupidi. Naise valitud nimi iseloomustab tema lugu, mis koorus välja intervjuudest ja eriti tema tehtud fotodest – Magav Printsess kui unne suikunud Okasroosike, kes ootab, et teda üles äratatakse. See motiiv saadab kogu naise sundrändest tulenevat isikliku kultuuri muutust.

Magav Printsess tuli oma perega Eestisse nelja aasta eest ümberasustamise programmi kaudu vahepealsest sihtriigist, kus elati kolm aastat. Oma kodumaal oli naine kodune ja kasvatas lapsi, tema haridustee oli jäänud poolikuks. Kahe aasta pikkust eluperioodi Eestis väikeses ja üksikus kohas peab ta raskeks. Normaalne elu algas tema arvates siis, kui pere kolis Tallinnasse.

Tema juhtumi avamiseks valisin foto, mille poeg oli temast teinud nende elurajoonis. Fotol on talvisel ajal bussipeatuses kaugusse vaatav naine, kes kannab peas mütsi. Pingil istuval naisel olid käed koos nagu oote- või puhkehetkel. Naine selgitas, et sel hetkel mõtles ta tuleviku peale. Naine loobus Eestisse tulles täielikult hidžaabi kandmisest ega kandnud peas mitte midagi, kuid mingil hetkel tundis ta vajadust millegi vahepealse järele, ta leidis, et sobib eestlasele omane müts. Näeme, kuidas tavaline ja igapäevane tegevus avas täiesti ootamatult uue võimaluse rääkida kultuurilisest identiteedist ja sellest, kuidas ta seda mütsi kandes on leidnud mugava tsooni kahe traditsiooni vahel. Julgen arvata, et tavaline intervjuu poleks sellise diskussioonini viinud – foto aga viis.

Meetodi kasutamise piirangud

Kindlasti andis fotode kasutamine palju ka neile, keda uurisin. Sageli räägitakse võimalusest sel viisil osalejaid võimestada, sest fotode tegemine ja nendest rääkimine asetab osalejad uurimistöö keskmesse ja laseb neid tunda oma elu ekspertidena. Samuti võimaldab fotode kasutamine nähtavale tuua pagulaste grupid, kes on ühiskonnast tihti isoleeritud ja peidetud.

Lenette (2019) juhib tähelepanu ka mõningatele piirangutele fotode kasutamisel. Pildid tähistavad ainult ühte ajahetke, need ei saagi kajastada käitumise, suhtlusvormide ja sotsiaalsete suhete paljusust. Mõnikord võivad sümbolid olla nii võimsad, et neid saab ka tahtlikult vaigistada, st esitleda avalikkusele ainult soovitud fotosid. Ka kogukond või kitsamalt perekond võib otsustada, mida tohib pildistada, mida mitte.

Äratuntavate inimestega fotode kasutamine uurimuses on samuti problemaatiline, tuleb olla kindel, et sellega ei ohustaks inimeste turvalisust (Lenette 2019). Osalejad võivad ka küsida, mida nad täpselt peavad pildistama ning nad võivad luua pilte, mis vastavad „eeldatavatele” narratiividele. Alati võib fotosid ka vääriti tõlgendada.

Leavy (2015) räägib näiteks, kuidas ajaloos on visuaalseid kujutisi kasutatud domineerivate ideoloogiliste eesmärkide saavutamiseks. Kindlasti eeldab nii fotointervjuu kui ka kõigi teiste kunstiliste meetodite kasutamine põhjalikku eeltööd, sh eetiliste aspektide ning kultuurilise ohutuse (ingl cultural safety) kontseptsiooni (Lenette 2019) arvesse võtmist.

Enesereflektsiooni tähtsus

Viimase kolme aasta jooksul olen olnud pagulaste tugiisik ja osalenud mitmes projektis, kus puutusin kokku nii uussisserändajate kui ka pagulastega. Minu taust ja kogemused (sh fotograafina ja dokumentaalfotograafina) mõjutasid ka minu magistritööd – alates teema, teooriate ja meetodite valimisest kuni andmete tõlgendamiseni.

Berger (2015) rõhutab, et teadlased peavad pöörama üha enam tähelepanu enese tundma õppimisele ja tundlikkuse arendamisele, et paremini mõista oma rolli teadmiste loomisel ja jälgida hoolikalt oma eelarvamuste, uskumuste ja isiklike kogemuste mõju uurimistööle. Küsisin endalt uurimistöö käigus pidevalt, kas ma kuulen ja edastan ikka seda, mida naised räägivad või hoopis seda, mida ma ise arvan ja usun. Selle vastuolu ületamiseks pöördusingi pidevalt tagasi andmete ja teooriate juurde, tehes pause, enne kui jätkasin teksti ja fotodega. Vestlused juhendajaga aitasid näha teistsuguseid perspektiive ja suhtuda tõlgendustesse kriitiliselt.

Olen ju ise siiski teisest kultuuriruumist, mul pole pikemaajalist rändekogemust ning minu töö ja tõlgendused on paratamatult seotud minu isiku ja taustaga. Eelkõige oli mu eesmärk esitleda andmete analüüsiga välja tulnud uusi teemasid ja nägemisi pagulastega seotud diskussioonis. Oluline oli anda naistele võimalus rääkida oma lugusid, teha nad ühiskonnas nähtavaks ning pakkuda uut teavet sundrände läbi teinud naiste kogemuste mõistmiseks.

Mõistmise kaudu teenuste loomiseni

Leian, et nii minu magistritöös valitud kultuuripsühholoogiline lähenemine kui ka fotointervjuu meetod võimaldavad uurida konkreetseid, unikaalseid ja ainuomaseid arenguteid, mis on vajalikud pagulaste kogemuste mõistmiseks ning nende toetamiseks.

Valisin osalejateks küll väga selgelt piiritletud grupi, kuid selgus, et heterogeensus valitses ka väikeses grupis. Seega liigub iga uus sisserändaja edasi oma ajakavas ja suunas, mis on ainuomane just talle ja vastab tema kogemustele. Seda peaksid arvesse võtma spetsialistid, kes sisserändajatega tegelevad.

Fotointervjuud ja fotod andsid mulle uut tõendusmaterjali teadmiste kinnitamiseks ja täpsustamiseks. Fotode kaudu oli naistel kergem ennast väljendada nii teatud teemadel kui ka keelebarjääri tõttu, võttes arvesse seda, et eesti ega inglise keel ei ole nende emakeel. Fotode abil sain teada palju naiste igapäevaelu iseloomustavaid üksikasju, mis olid minu jaoks väga väärtuslikud. Fotointervjuu meetod, mis tugineb koostööle, koosloomele ja osalusele, aitas näha pagulasi mitmekülgsemas vaates, leida uusi narratiive ning andis neile endile võimaluse olla kaasatud uurimusse oma elu eksperdina.

Eri kunstivormid on järjest levinumad ja mõjusamad vahendid nii õpetamises kui ka käitumisoskuste muutmisel. Need võimaldavad nii võrdsustada positsioone võrdsustada ja julgustada kriitiliselt mõtlema, sest on avatud eri tõlgendusteks (Huss ja Sela-Amit 2018).

Kuigi kunstil põhinevaid meetodeid on sotsiaaltöös kasutatud juba ammu, hirmutab sotsiaaltöötajaid see, et sel teemal on vähe teoreetilisi aluseid, millele tugineda. Heinonen, Halonen ja Krahn (2019) räägivad nt joonistamisel, fotograafial, tantsul, teatril põhinevatest meetoditest, mida sotsiaaltöötajad saavad kasutada nii individuaalselt kui ka grupitöös, kombineerides neid sotsiaaltöö erisuguste praktiliste meetoditega, näiteks töös laste või noortega, vaimse vägivalla valdkonnas, perele orienteeritud praktikates ja kogukonna projektides.

Individuaalne ja sotsiaalne muutus, samuti sotsiaalse õigluse edendamine, indiviidide võimestamine – need on sotsiaaltöö praktika ja teadusharu tähtsad eesmärgid, mida saab arendada kunstil põhinevate meetodite kaudu. Tähtsad märksõnad on keskkond, kohalikud perspektiivid, printsiibid ja praktikad; sotsiaalne õiglus ja tegutsemine; kultuuriline ohutus; loominguline eneseväljendus kui inimese vajadus heaolu järele (samas).

Usun, et kunstipõhiste meetodite kasutamisel võib just marginaalsete gruppide puhul olla jõustav efekt, aga sotsiaaltöös on see ka hea võimalus usalduse tekitamiseks ja heaolu suurendamiseks teistegi sotsiaaltöö sihtgruppide puhul. Kunstil põhinevate meetodite abil saame jutustada lugusid, mis võivad olla võtmetähtsusega ühisosa leidmisel ja sidususe tekitamisel nii kogukonnas kui ka ühiskonnas tervikuna.

Tänan veel kord kõiki osalenud naisi uurimusele pühendatud aja ja enda avamise eest!


Viidatud allikad

Berger, R. (2015). Now I see it, now I don’t: researcher’s position and reflexivity in qualitative research. Qualitative Research, 15(2) 219–234.

Berte, D. Z. (2015). Mental Health Issues in Immigrant Communities. Teoses: Chang-Muy, F., Congress, E. P. (toim.) Social work with Immigrants and Refugees. Legal issues, Clinical Skills, and Advocacy. Singapore: Springer, 143–174.

Coemans, S., Hannes, K. (2017). Researchers under the spell of the arts: Two decades of using arts-based methods in community-based inquiry with vulnerable populations. Educational Research Review, 22, 34–49.

Heinonen, T., Halonen, D., Krahn, E. (2019). Expressive Arts for Social Work and Social Change. New York: Oxford University Press.

Huss, E., Sela-Amit, M. (2018). Art in Social Work: Do We Really Need It? Research on Social Work Practice, 29 (6), 721–726.

Leavy, P. (2015). Method meets Art: Arts-based research practice. New York: Guilford Press.

Lenette, C. (2019). Arts-Based Methods in Refugee Research. Singapore: Springer.

Majumdar, A. (2011). Using photographs of places, spaces and objects to explore South Asian women’s experience of close relationships and marriage. Teoses: Reavey, P. (toim.), Visual Methods in Visual Methods in Psychology. Using and interpreting images in qualitative research, 69–84. Hove & New York: Psychology Press.

Märtsin, M. (2019). Identity Develompent in the Lifecourse. A Semiotic Cultural Approach to Transitions in Early Adulthood. Cham: Palgrave Macmillan.

Politsei- ja piirivalveameti statistikapäringud. (2020).

Reavey, P. (Ed.). (2016). Visual Methods in Psychology. Using and interpreting images in qualitative research. Hove & New York: Psychology Press.

Samuel, A. (2020). Islamimaadest pärit pagulasnaiste kohanemine Tallinnas. Magistritöö. Tallinn: Tallinna Ülikool.

Stenner, P. (2017). Liminality and Experience. A transdiciplinary Approach to the Psychosocial. Milton Keines: Palgrave Macmillan.

Valsiner, J. (1998). The guided mind. Cambridge, MA.: Harvard University Press.

Valsiner, J. (2000). Culture and human development. London: Sage.

Valsiner, J. (2007). Culture in minds and societies: Foundations of cultural psychology. New Delhi: Sage.

Zittoun, T., Duveen, G., Gillespie, A., Ivinson, G., Psaltis, C. (2003). The Use of Symbolic Resources in Developmental Transitions. Culture & Psychology, 9(4), 415–448.

Zittoun, T. (2007). Symbolic resources and responsibility in transitions. Young, 15(2), 193–211.


(1) Pagulasstaatuse andmine tugineb 1951. aasta Genfi pagulasseisundi konventsioonile ja seda täiendavale 1967. aasta New Yorgi protokollile. Konventsioon määratleb, kes on pagulane, mis alustel pagulasstaatust antakse ja mis õigused pagulastel on. Välismaalasele rahvusvahelise kaitse andmise seaduse (VRKS) § 1 lg 2 kohaselt antakse kaitse välismaalasele, kelle suhtes on tuvastatud pagulasseisund või täiendava kaitse seisund või kelle suhtes on tuvastatud, et ta kuulub Euroopa Liidu Nõukogu otsusega määratletud ajutist kaitset vajavate isikute kategooriasse.

(2) Kõik naised valisid endale pseudonüümi ise. See oli ainuke eestikeelne pseudonüüm.

Artikkel ilmus ajakirjas Sotsiaaltöö nr 2/2021

sotsiaaltöö pagulastega, sundränne, kunstil põhinevad meetodid , fotointervjuu, kultuuripsühholoogia, pagulasnaiste kogemused