Dementsusega inimestele parima abi pakkumises ollakse poolel teel

Tulevikus läheb vaja rohkem teenuskohti sügava dementsusega inimestele, lähedasi on vaja aktiivsemalt kaasata ja töötajaid väärtustada, et dementsusega inimese elu oleks turvaline, väärikas ja pakuks rõõmu.

Dementsusega inimestele pakutava abi ja tulevikusuundade üle arutlevad Eesti sotsiaaltöö assotsiatsiooni tunnustatud eksperdid. 

Annely Ilomets tähistas augustis Koeru hooldekeskuses 35. tööaasta täitumist. Sellest 19 aastat töötas ta erihoolekandeteenuse kasutajatega, 2021. aastast juhib aga dementsusega inimestele mõeldud osakonda. Haridusvaldkonnast sotsiaalvaldkonda liikunud Andri Võsokovski juhib 2024. aasta oktoobrist seni 122 teenuskohaga Tartu Südamekodu, kus oktoobris avati täiendavalt 60 kohta dementsusega inimestele. Anne-Ly Reede on Kaerepere hoolekandekeskuse juhataja, töötab ka õena ja osutab õendusteenust kuues hoolekandeasutuses. Lisaks juhib ta Raplamaal dementsusega inimeste tugigruppi ja õpetab Koolitaja OÜ juures hooldajaid dementsuse jt teemadel. 

Annely Ilomets ja Anne-Ly Reede, te olete dementsusega inimestega kokku puutunud paar aastakümmet. Kuidas on selle aja jooksul suhtumine mäluhäiretega inimestesse muutunud?

Anne-Ly Reede (A-LR): Varem olid mäluhäiretega inimesed kodus luku taga. Lähedane tuli töölt ja teda ootas kodus teine tööpäev. Praegu oskame näha inimest kui tervikut ega võta teda tükkideks. Me ei räägi enam ainult füüsilisest hooldamisest, nagu hügieen ja abistamine söömisel, vaid üha enam keskendume ka mentaalsele poolele. Ühiskonnas on hakatud häbimärgistamisest üle saama, teadvustame vanemaealiste depressiooni, mis kaasneb üksikuks jäämisega. Tegeleme vaimse tervise küsimustega, mitte ainult sellega, kas rulaatoriga saadakse üle lävepaku.

Hooldustoimingute kõrval pööratakse hoolekandeasutustes aina enam tähelepanu vaimsele tervisele.

Annely Ilomets (AI): Koerus avati 2008. aastal mälutreeningu osakond. Hooldajad käisid Soomes teadmisi omandamas, kuidas mäluhäiretega inimestega toime tulla. See aga ei tähenda, et varem hooldekodus selliseid inimesi ei elanud. Olgem ausad: nad olid ka asutustes luku taga. Vastasel juhul oleks nad ära põgenenud – tingimusi ei olnud. Ajaga on palju paremaks läinud.

Areng on suuresti toimunud tänu dementsuse kompetentsikeskusele ja kogu Eestis moodustatud tugigruppidele. Soovitame lähedastel nendega ühendust võtta ja grupiga liituda. Nad saavad sealt palju abi. See omakorda teeb meie töö palju lihtsamaks. Aastal 2021 osakonda juhtima hakates ei olnud ka minul veel kõiki teadmisi. Lähedaste nõustamine oli päris suur koorem lisaks oma põhitööle, ei osanud seda ka kõige paremini teha. Õpin siiani iga päev.

A-LR: Sageli jõuavad tugigruppi lähedased, kes on läbi põlenud, väsinud. See on justkui viimane õlekõrs. Tahaks, et inimesed tuleksid siis, kui näevad, et nende omaksel alles hakkab mäluhäire tekkima. Pole ravimit, mis selle haiguse ära võtaks, aga on selliseid, mis head aega pikendavad. Meile, tugigruppi jõutakse liiga hilja ja siis anname nõu juba hooldekodu kohta. Nendest aga on paraku tohutu suur puudus!

AI: Puudus on ka sellistest teenuskohtadest, kus suudetaks aidata sügava dementsusega inimesi. Kui asutuses on kas või paar keerulise käitumisega inimest, on raske tagada ülejäänute turvalisust. Minu unistus on, et meil osakonnas oleks eraldi osa, kus saaks aidata sellises olukorras inimesi. Ka meie keskkond võiks olla paremini kohandatud, et ei oleks radiaatoreid seinal, stepsleid ...

Kui keegi vajab kohta, läheb tal seda vaja kohe täna.

A-LR: Kui veel ajas tagasi vaadata, siis hoolekandeasutuse juhina on mul omal ajal tulnud paaril korral inimene lihtsalt päeva-paari pärast ära saata, nii kahju kui see ka poleks olnud. Keeruliste olukordadega toimetulekuks puudusid töötajad, teadmised ja sobiv keskkond.

Kui kaua teie asutustes ootama peab, et dementsusega inimestele mõeldud osakonnas koht saada?

Andri Võsokovski (AV): Umbes viis aastat on järjekord. Meil on tublisid lähedasi, kes on hakanud selle peale aegsasti mõtlema ja pereliikme järjekorda pannud. Mõni on siin käinud ka tingimustega tutvumas, tuba valimas. Üldiselt käib kõik järjekorra alusel „Kes ees, see mees“. Aga oleneb ka sellest, kuidas inimesed omavahel tubadesse sobivad. Dementsusega inimeste osakonnas on ühe- ja kahekohalised toad. Päris Ö-d ja A-d kokku panna ei saa. Peame palju kombineerima ja majasisene kolimine on igapäevane. Inimeste sobitamine aitab konflikte ära hoida ja niiviisi tahab ka tööpere parema meelega tööl käia. 

Areng on suuresti toimunud tänu dementsuse kompetentsikeskusele ja kogu Eestis moodustatud tugigruppidele.

A-LR: Seda viit aastat ei jaksa keegi ära oodata! See on ekstreemne. Kui keegi vajab kohta, läheb tal seda vaja kohe täna.

AI: Järjekord on meil ka. Paraku teeb loodus oma valiku. Kui keegi lahkub, saab järgmine koha.

Mida peab silmas pidama dementsusega inimestega töötades?

A-LR: Meil oli üks kiiresti areneva dementsusega klient. Ta istus söögilaua ääres ja võttis käega naabri toitu, enda oma jättis söömata. Hiljem sain targemaks, et mäluhäirega inimene ei näe otse enda ette. Ta silmafookus läheb nii palju kaugemale. Eksperdinõustamisel saab head nõu, kuidas erinevate probleemidega toime tulla. Teadlik tegutsemine muudab hooldusprotsessi lihtsamaks. Nagu rääkisime, pole spetsiaalseid kohti nipsust võtta, ise peab hakkama saama. Kui ei saa, siis tõesti soovitan eksperdinõustamist.

AV: Kuldreegel on, et peame hooldekodu elanikke kohtlema nii, nagu me tahaks, et meid endid koheldaks. Enne teenusele tulemist kohtume tulevase elaniku ja tema lähedasega, osalevad juhataja, hooldusjuht ja tegevuskoordinaator. Selgitame välja inimese lemmiklaulud ja -söögid, harjumused, mis kell ta tõuseb, millal hakkab magama minema.

Oluline on keskkond. Akende küljes ei ole ühtegi lõhutavat elementi. Valamud on spetsiaalselt ankurdatud. Valamute all olevad sifoonid on peidetud seina sisse. Peame silmas, et keskkond oleks võimalikult kodune: fotod seintel, kardinad, pehme mööbel. Kavas on teha ka igale uuele elanikule mälestuste sein. Oleme teinud aluse, mis lähedastel tuleb täita info ja piltidega. Ruumis aitavad liikuda erinevad viidad.

Meie tähelepanu keskmes on individuaalne lähenemine. Kõik, mida inimene suudab ise teha, teeb ta ise, olgu see pudru panemine oma taldrikule, laua katmine, riietumine. Kui inimene taha hommikust süüa, siis ta ei pea seda tegema. Toitu saab ise valida: kas näiteks soovib ta lõunaks tatart, riisi või kartulit.

Igal dementsusega inimesel on oma kindel ajakava, mida saab lugeda toa seinalt. Kui ta on harjunud sööma lõunat kell 13, siis võimaldame seda. Me ei aja kõiki täpselt kindlal kellaajal sööma. Kes tahab, sööb varem, kes tahab, see hiljem.

Teadlik tegutsemine muudab hooldusprotsessi lihtsamaks.

Kaasame dementsusega inimeste hooldusesse nende lähedasi kui senini kasutamata abivõimalust.. Üheski hooldekodus pole personali üleliia. Dementsuse osakonna töötajatel on 8- ja 12-tunnised vahetused, et ei tekiks väsimust. Pikemad vahetused kahjustavad nii töötajaid kui ka meie elanikke. Sellistesse vahetustesse on töötajaid raske leida, aga Tartust õnneks leiab huvilisi. Iga 12 elaniku kohta on üks töötaja 12 järjestikust tundi.

Kõlab ambitsioonikalt! Kuidas ikkagi üks töötaja 12 inimese individuaalseid päevakavasid järgida suudab?

AV: See on võimalik. Ühes osakonnas see juba toimib. Meie majas on reegel, et enne kella seitset ei äratata ühtegi eakat. Ärkamine on seitsmest kümneni. Selles vahemikus sööb mõni hommikust juba kell kaheksa, mõni pool üheksa, hiljemalt pool kümme peab hommikusöögilauas olema. Praegu toimib see ideaalselt nendes osakondades, kus on ka teisi elanikke lisaks dementsusega inimestele. Nad on n-ö vedurid. 

Nõnda proovime edasi liikuda ka uues osakonnas. Elanikest moodustuvad kuuesed seltskonnad, kes tegutsevad koos: käivad õues jalutamas, võtavad ringidest osa. Selle praktika võtsime Poolast. Seal oli ühes hooldekodus üle 200 dementsusega inimese ja need kuuesed grupid toimisid hästi. Kui keegi ära kadus, siis mõni grupist ikka teadis, kuhu too läks.

AI: Nagu Andri rääkis, ka meie teeme väga palju koostööd perega. Hästi oluline on teada inimese tausta, mis meeldib, mis mitte. See on eriti tähtis siis, kui inimesel enam kõnet väga ei ole. Peame oluliseks, et igas päevas oleks rõõmu. Hügieenitoimingute ja muu rutiinse tegevuse vahele peaks mahtuma muusikat ja lusti. Meil on hästi mõnus õueala ja palju koridoripinda, kus liikuda – seda nad tõesti vajavad. Teeme koos elanikega ka aiatöid. Koos külvame ja kui midagi on sügisel järele jäänud, siis korjame ka. Üldiselt teevad nad suvel juba kõik aiatööd ära. [Naerab.]

AV: Nad on väga usinad selles tõesti! Ka usinad toorete saaduste sööjad.

AI: Just! Ja sellest pole midagi hullu. Lihtsalt nii on.

Tooge palun veel näiteid, milline tegevus hoolealuste iseseisvust toetab.

AI: Tubast tegevust jätkub ka. Mõni on näiteks usin tolmuimejaga tolmu tõmbaja või tolmulapiga ringi käija. Mõnele meeldib viia jalutama kaaselanik, kes vajab selles tuge. Abiks olemine on igaühele suur tunnustus! Kui pesumajast tulevad sokid, siis pannakse need ise kokku.

A-LR: Otsisime ühele kliendile kampsunit, mida ta harutada saaks, et tal tegevust oleks. Mälu toetavad pusled, doomino mängimine, igasugune käeline tegevus. Töötan valla hoolekandeasutustes ja näen, et erinevat tegevust võiks rohkem korraldada. Hooldajad teevad seda oma töö kõrvalt, aga selleks võiks olla eraldi õppinud inimesed, kes teaksid, mis teatava dementsuse vormiga inimesele sobib. Dementsust süvendab üksindus, isoleeritus. Sotsiaalsust on väga oluline toetada, nagu Andri tõi näite kuueliikmeliste gruppide kohta.

AI: Oleme õnnega koos, sest meil on kevadest tegevusterapeut. Senimaani juhatasid tegevust hooldajad.

Dementsust süvendab üksindus, isoleeritus.

A-LR: Mulle väga meeldis, et Soome ühes hooldekodus olid vestibüülis Soome presidentide fotod. Iga presidendi valitsemisaeg on ju mingi ajastu. See võib kajastuda moes või seostuda hoopis mõne katastroofiga. Igal juhul meenutab see inimesele midagi. Lisaks muule oli see ka riigi vastu lugupidav ja ilus. Sellised väikesed nüansid on olulised.

AV: Meil on kaks tegevuskoordinaatorit ja kui dementsusega inimeste osakonna avame, tuleb kindlasti juurde. Tegevus on jagatud kategooriatesse. Esiteks igapäevased ja kodused toimetamised. Väga populaarne on meenutusteraapia, mille käigus luuakse teatud teemal mälestuste tahvel. 

Praegu käsitleme postkaartide ajalugu, millised need olid kaheksakümnendatel, üheksakümnendatel, oleme neid kogunud. Järgmine kategooria on looming ja käeline tegevus: väga menukad on savi ja plastiliin. Ühel hooldajal on kodus savikoda, kus ta meie elanike töid põletab ja glasuurib. Praegu valmistame koostööpartneritele jõulukinkideks telefonialuseid. Iga inimene paneb sinna juurde oma loo.

Kaasame dementsusega inimeste hooldusesse nende lähedasi.

Kolmas kategooria on liikumine: võimlemine ja pallimängud. Teeme koostööd Tartumaa spordiliiduga. Sealt tuleb iga nädal keegi meie inimestega tegelema. Avame ka uue 140-ruutmeetrise saali, kus saame hakata pallimänge korraldama. Neljas kategooria on meeled ja tajud, mille osas teeme koostööd Tartu rakendusliku kolledži (VOCO) ja Tartu tervishoiu kõrgkooli õpilastega. 

VOCO-st käivad meil ilu- ja heaoluteenindajateks õppijad, tervishoiu kõrgkooli tudengid käivad teatavatel õrnadel teemadel rääkimas eakatega. Pakume ka lõhnateraapiat: vanillilõhn, kohvimaitse, terav pipar – saab erinevaid lõhnu ja maitseid proovida, et need ei ununeks.

Samuti jagub igasugust sotsiaalset tegevust: üritused, kontserdid, väljasõidud. Käisime just kahe bussitäie inimestega botaanikaaias. Kui eakas teenusele tuleb, siis küsime ka, millest ta unistab. Sageli on see seotud loodusega: tahaks veel näha kuldset sügist või langevaid lehti. Botaanikaaed seob neid soove. Sinna tuli meile appi ka 70 õpilast. Vürtsi ja särtsu tuleb ka pakkuda argitegevuse kõrval!

A-LR: Mul on seda nii ilus kuulata! Kui oleks ainult neid tegelejaid. Võimalusi, mida teha, on ju piiramatult!

AI: Oleme oma asukoha tõttu natuke unarusse jäänud. Koeru on küll Eesti südames, aga tudengeid meile praktikale väga ei tule, vabatahtlikke ka mitte.

AV: Mäletan detsembrit, kui meil oli vabatahtlikke ja töötajaid majas rohkem kui teenuse saajaid: 68 töötajat ja abilist ning 58 meie elanikku. Kui noored ära lähevad, tekib nagu leinameeleolu. Elanikud jäävad rohkem oma tubadesse, sest keegi ei tulnudki enam rõõmsalt tervitama.

Kuidas te endale vabatahtlikud olete saanud? Või on teid ise üles otsitud?

AV: Meid on ise üles otsitud. Kodulehel on vabatahtliku vorm, mille saab täita. Igal esmaspäeval loeb üks tütarlaps pärast õhtusööki vaegnägijatele raamatuid ette. See on väga populaarne. Olen ka käinud kuulamas, väga mõnus.

Kuidas valmistatakse hooldajaid ette tööks dementsusega inimestega?

AV: Töötaja on number üks. Usun, et kolleegid nõustuvad sellega. Mina ei ole veel seda võluvitsa välja nuputanud, kuidas juhtida tööpere uues osakonnas toimetama nii, nagu ideaalis tahaks. Kas või see, et ma ei hõika osakonda sisenedes „Luule, kuhu sa lähed?“, vaid jalutan Luule juurde ja küsin, kuhu ta minemas on.

Number üks võiks olla see, et hooldekodu ei nähtaks enam viimase võimalusena.

Praeguseks on meil tehtud kaheksa sisekoolitust, kuidas dementsusega inimestega toimetada ja lähedastega suhelda. Aga see töö ei lõppe iial. Mitte kunagi. Paneme töötajaid koolituste käigus keerulistesse olukordadesse. Filmime neid situatsioone, et nad näeksid ennast kõrvalt: kuhu panin käe, kuidas midagi tegin, mida rääkisin. Kas tagan esmase turvalisuse kliendiga toimetades: kui näiteks tõmban lamava inimese voodist pesuraamile, kas siis raamil on pidurid peal. Alustame kõige elementaarsematest hooldusvõtetest, aga seda tuleb vahel iga päev rääkida.

Tööperre liikmete leidmine on nagu üks suur Tartu maarjalaat. Kaupa on palju, aga korvi ei ole midagi panna. Nendest üksikutest tuleb hakata välja noppima ja koolitama, aga see on väga keeruline.

Teenuse kvaliteet paraneb ainult siis, kui töötajaskond on stabiilne.

A-LR: Andri võttis väga hästi kokku, millega kõik hoolekandeasutused kimpus on. Esimene asi, mis peab muutuma, on see, et inimene ei ütle enam „dementne“, vaid „dementsusega inimene“. Teine samm on, et hooldajal tuleb unustada küsimus „Miks?“. Kolmas on, et ta ei hakka vaidlema. Kui need kolm asja saab selgeks, siis on olemas alus, millele edasi ehitada.

Kui keegi tuleb ja kurjustab minuga, siis see jääb meelde. Ükskõik, kas olen süüdi või ei ole, aga see inimene oli minuga kuri. Kui sama töötaja tuleb kolme päeva pärast majja, kas arvate, et hoolealune unustab selle ära? Ei unusta. Samamoodi ei unusta ta seda, kui töötaja tuleb ja kallistab, ütleb ilusa sõna. See hooldaja on talle kolme päeva pärast jälle armas.

AV: Muidugi kuuleme tihti ka etteheidet, et makske meile rohkem palka, sest töötame väga keerulist abi nõudva inimestega. Ütlen selle peale, et teeme ära. Maksame 20 eurot tunnis, aga näita mulle palun, mida sina teed rohkem, kui teed praegu. Selle peale ei osata midagi öelda.

Töö struktuur peab olema väga kindel. Oleme vist seitse korda muutnud hooldajate töökava. Kindlatel kellaaegadel peavad olema täidetud kindlad tööülesanded ja need peab kandma ka ELDYcare’i [digiplatvorm hooldustoimingute haldamiseks]. Muutus algab kokkuvõttes iseendast.

AI: Nõus! Kõik algab töötajast. Missugused oskused tal on, kuidas ta suhtleb, midagi teeb, kui palju ette mõtleb, kui palju tal on uudishimu, kuni selleni, missugune on ta hääletoon.

AV: Toon ühe näite. Meil on hommikuti infokoosolekud. Töötaja jagas muret, et ühel härrasmehel võtab habemeajamine liiga kaua aega. Uurisin, kas habet ajab härra ise või hooldaja. „Ei no tema ise, susserdab ja pusserdab. Küll tal on aku tühi, siis ta ei saa käima seda, siis ta on liiga palju vahtu pannud, siis jäävad kuskil karvad lõikamata. 

Lihtsam oleks nii, kui te annaksite lähedastele teada, et sellega toimetame meie,“ kurtis hooldaja. Mina aga ikka räägin, et kullakesed, toetame seda tegevust senikaua, kuni eakas saab ise hakkama. „Aga nii läheb kaua aega,“ vastas hooldaja. Ja lähebki ja tulebki võtta see 30 või 40 minutit, et habe saaks aetud. Eaka minapildi toetamine on keeruline, kui töötaja on harjunud jooksma mitte maratoni, vaid sprinti.

A-LR: Eks see ole paratamatu. Hooldajaid on vähe ja tööülesandeid palju. Tal ei olegi aega. See on praegune tegelikkus paljudes kodudes.

Kuidas teile tundub, missuguses arenguetapis me Eestis oleme dementsusega inimeste ja nende lähedaste abistamisel?

AI: Võib-olla kusagil poole peal.

AV: Number üks võiks olla see, et hooldekodu ei nähtaks enam viimase võimalusena. Võiksime olla kohad, kuhu tullakse hea tundega. Siin on turvaline, ümberringi on seltskond, kõiksugu tegevus, tervist jälgib õde. Mul oli eelmisel laupäeval ühel elanikul 90 aasta juubel. Lähedased uurisid, kas hooldekodus tähistatakse tihti juubeleid. Nad olid mõelnud ka ema koju viimise peale. 

Ütlesin, et te eksisite oma sõnades praegu – te tähistategi oma ema kodus juubelit. Siis ta mõistis, et see ongi tema ema uus kodu. Paraku arvan, et me ei jõua sinna veel lähiajal. Selleks on vaja laiemat ühiskonna abi.

Võimalusi, mida teha, on ju piiramatult!

AI: Kui uurin lähedastelt, millal mäluhäired algasid, siis nad tunnistavad, et olid probleeme kaua eitanud, äkki see ikkagi muutub, äkki tablett aitab. Haigust osatakse ka päris kaua ja hästi peita. Sellepärast ei jõuta ka äratundmiseni, et asi on tõsine.

A-LR: Meil võiksid olla tegevusmajad, kuhu inimene saaks minna, kui mäluhäired on väiksemad. Päeval ollakse seal, õhtuti oma kodus. Kui hiljem on rohkem abi vaja, pakutaks seda samas asutuses, kus inimene on juba harjunud.

AV: Soovin, et lähedased suhtleksid meiega ausamalt. Kui palju ma kohtumisõhtutel ütlen, et teeme nüüd nii: siin ei ole hooldekodu juhataja, vaid siin on Andri, kes teid lihtsalt kuulab, ja rääkige nüüd oma eakast. Hästi palju ilustatakse. Peaasi, et saaks koha.

AI: See on väga õige tähelepanek! Mõnikord varjatakse, et inimene on teisi löönud. Ometi on nii tähtis seda teada. Mis aga puutub varem hooldekodusse jõudmisesse, siis paraku pärsib seda koha maksumus. Meie asutuses maksab koht dementsusega inimeste osakonnas 1880 eurot, sinna juurde veel mähkmed, ravimid, ilutoimingud. Omavalitsused toetavad erinevas ulatuses ja võib olla, et paarsada eurot tuleb oma taskust juurde panna. Väikeste lastega peredele on see suur summa. Sageli tuleb peredel ka kahe eaka hooldekodukoha eest maksta.

Kuidas saaksime tulevikus dementsusega inimesi kõige paremini toetada?

A-LR: Dementsuse kompetentsikeskuses on hea ütlus: „See, mis sobib dementsusega inimesele, sobib kõigile. Aga see, mis sobib meile, ei pruugi sobida dementsusega inimesele.“ Mina unistan sellest, et meil oleks külalaadne tegevusmajade süsteem.

AI: Mina soovin, et oleks rohkem teenuskohti ja osa neist oleks mõeldud sügava dementsusega inimestele. Kogu olme peaks olema hästi toetav ja turvaline. Loomi võiks olla. Oleme mõelnud kanade ja jäneste võtmisele, see oleks tore! Soovin ka, et teenuse kvaliteet jõuaks nii kõrgele, et suudaksime lähedaste soove ette aimata.

AV: Haridussüsteem on ju nõnda üles ehitatud, et me teame, mida peab oskama esimese, teise jne klassi laps. Miks siis eakatega ei võiks nii olla, et olenevalt hooldusvajadusest saaks osutada sobivat teenust. Küll oleks hea! [Naerab.]

Keskkond on meil hästi kohandatud. Minu peamine südameasi on ikkagi tööpere: et hooldajatel oleks rohkem aega inimestega aega veeta, suhelda. Tahan töötajaid ka rohkem tunnustada. Teenuse kvaliteet paraneb ainult siis, kui töötajaskond on stabiilne. Tahaksin, et töötajad saaksid tulevikus head tasu ühel kohal töötades ega peaks selle nimel ennast lõhki rügama. Samuti unistan, et tehnoloogia tuleks meile rohkem appi. Meie koristusrobot suhtleb juba eakatega tehisintellekti abil, aga neid võimalusi on veel nii palju.

A-LR: Nii et ikkagi kusagil poole peal oleme veel arengus.

AI: Tegelikult on iga hommik suur rõõm tööle tulla. Kunagi ei tea, mis sind ees ootab. Iga päev on uus.

A-LR: Nõustun sellega täielikult! See töö toob tagasi. Seda ei saa mõõta rahas ega ajas, hoopis õnnetundes. Nalja saab meie töös kuhjaga.

AV: Ma lõpetan naljaga. Majja tulid praktikandid, võtsid üheksa eaka proteesid, panid need kõik ühte valamusse ja hakkasid neid pesema. [Kõik naeravad.]

Intervjuus osalejad kirjutasid enda kohta

Andri Võsokovski: Olen omandanud pedagoogilise hariduse ja töötanud nii haridus- kui ka sotsiaalvaldkonnas. Teekond on viinud mind õpetajaametist eakatekodu juhtimise juurde. Nii Kunda kui ka Tartu Südamekodus töödes olen saanud väärtuslikke kogemusi inimeste toetamisel. 

Pean oluliseks pidevat enesetäiendamist. Vabal ajal naudin looduses viibimist ja jalutamist, sest see aitab leida tasakaalu ja uusi mõtteid. Pean end rahulikuks, hoolivaks ja siiraks inimeseks, kelle jaoks on igaüks väärtuslik ja väärib tähelepanu ning austust. Naudin vett ja ujumist!

Annely Ilomets: Lõpetasin 1990. aastal Koeru keskkooli. Sama aasta augustis asusin tööle Koeru hooldekeskusesse. Olen töötanud erinevatel ametikohtadel: infolaua töötaja, laohoidja, tööinstruktor, vanemtegevusjuhendaja päevakeskuses (19 aastat) ja alates 2021. aastast dementsuse osakonna juht. Läbisin 2001. aastal tegevusjuhendaja koolituse, aastatel 2014–2017 omandasin rakenduskõrghariduse sotsiaaltöö erialal Tallinna tehnikakõrgkooli teenusmajanduse instituudis Mõdrikul. Aastal 2019 õppisin Järvamaa kutsehariduskeskuses puhastusteenindajaks ja alates 2024. aastast omandan hooldustöötaja 4. taseme kutset Järvamaa kutsehariduskeskuses.

Olen kahe tütre ema ja viie lapselapse vanaema, mis on minu kõige tähtsam seisus! Veedame perega koos palju aega. Mul on väike majapidamine, aed ja kanapere. Toimetame lastelastega aias ja meile meeldib ka koos kalal käia.

Vabal ajal tantsin Koeru kultuurimaja segarahvatantsurühmas Karap, juhendan tervisevõimlemist Koeru kultuurimajas, kolleegidega käime koos matkamas ja jooksuüritustel kõikjal Eestis. Kuulun Ervita külaseltsi juhatusse. Tahan end arendada, õpin igast päevast ja püüan olla olemas.

Anne-Ly Reede: Minu erialane haridustee algas Tallinna meditsiinikoolis, kus omandasin õe eriala. Edasi läksin õppima Tartu ülikooli sotsioloogiat sotsiaaltöö kõrvalerialaga.

Olen töötanud Raplamaa haiglas nii kirurgia- kui ka psühhiaatriaosakonnas. Juhatasin üheksa aastat Käru hooldekodu. Seejärel olen töötanud ikka eakatega. Uute kogemuste hankimiseks töötasin 2018. aastal viis kuud ka Saksamaal hooldajana. See oli mu elus väga tore aeg! 

Saksamaalt naastes töötasin kolm aastat Viljandimaal Avitar OÜ-s juhatajana. Hing aga ihkas aga Raplamaale, kus on mu kodu. Alates 2021. aastast töötan õena Juuru ja Kaiu hooldekodus.

Juhin Kaerapere hoolekandekeskust. Koolitaja OÜ juures koolitan hooldustöötajaid. Olen ka Rapla dementsusega inimeste lähedaste tugigrupi liige. Tegevust on kuhjaga, aga see annab energiat! Mulle meeldib joonistada, see viib mind täiesti teise maailma ja värvid lummavad mind. Pean ennast rõõmsameelseks, armastan head nalja, teinekord ka musta huumorit – see kulub ikka marjaks ära. Armastan oma tööd!