Liigu edasi põhisisu juurde
Sotsiaaltöö

Anne Tiko: „Õpetades tulevasi sotsiaaltöötajaid õppisin ise väga palju”

Persoon

Eelmisel aastal täitus 30 aastat sotsiaaltöö kõrghariduse andmist Eestis. Anne Tiko, sotsiaaltöö eriala üks ülesehitajaid, õpetas Tallinna Ülikoolis psühhosotsiaalse töö ja eriala eetika aineid. Tema nime juhendajana leiab arvukatelt lõputöödelt.

Kadri Kuulpak
Kadri Kuulpak MA (sotsiaaltöö ja sotsiaalpoliitika)
ajakirjanik

Tiko ütleb, et sotsiaalala töötajal ei piisa pelgalt koolis õpetatud oskustest ja teadmistest, olulisim on eetika ja suhtumine klienti. Tema teine kirg, arengupsühholoogia, aitab aga ära tunda inimeste vajadusi arengu eri etapil ja selle abil valida, kuidas inimest aidata.

 

Sotsiaaltöö ajakirja palvel vaatab Tiko tagasi 30 aasta pikkusele karjäärile. Praegu rõõmustab ta lapselapse ja heade sõbrannade üle, kellega saab käia teatris-kontserdil ning Eestit avastamas.

Meenutage aega, kui sotsiaaltööd õpetama hakkasite.

Anne Tiko
Anne Tiko
Tallinna Ülikool

Aasta oli 1991. Sel ajal ei olnud Eestis ühtegi sotsiaaltöö eriala inimest. Sotsiaaltöö eriala õpetamise katkestas Nõukogude aeg. Enne seda õpetati välja sotsiaalassistente. Kui alustasime sotsiaaltöö õpetamist, olid veel elus mõned kodanlikuaegse hariduse saanud, nagu näiteks Asta Kiitam.

See oli tohutu õppimise aeg! Professor Taimi Tulva sai ülesande rajada sotsiaaltöö õpe. Kahel suvel õpetasid meid Soome kolleegid. Sotsiaaltöö grand old lady Marjatta Eskola kutsus meid oma talusse. Sinna oli kutsutud ka Soome sotsiaaltöö ja -poliitika professuur. Järgmisel suvel käisime koolitusel Helisingi ülikooli juures. Sellest hoolimata ei olnud me valmis õpetajad.

Igaüks õpetas vastavalt oma varasemale haridusele. Mina olin psühholoog, seega hakkasin õpetama arengupsühholoogiat, samuti sotsiaaltöö eetikat, mis on sotsiaaltöö juures hästi oluline. Eetika on küsimus sellest, kuidas suhtuda klienti, missugused on selle ameti põhiarusaamad ja -hoiakud. Eetika on esimene aine, mida Tallinna Ülikooli sotsiaaltöö tudengitele õpetatakse. Ütlesin üliõpilastele alati, et kui te inimesest ei hooli, pole mõtet seda eriala omandada. Ameerika professor Steven Rose, kes on meil õpetanud külalisprofessorina, on öelnud, et sul võivad olla kõikvõimalikud oskused ja teadmised, aga kui sa ei suhtu klienti vastavalt eriala eetikale, on see kõik mõttetu. Siis sa ei saavuta midagi. Olen seda meelt, et nii see ongi. Eetika on kõige alus.

Arengupsühholoogina oli minu jaoks tähtis lapse ja noore toimetulek. Õpetasin ainet „Laps ja kriis”. Seda kursust kuulasid huviga ka teiste erialade üliõpilased. Pean oluliseks, et sotsiaaltöötaja märkaks lapse vajadusi, tunneks ära erinevad probleemid ja oskaks asjakohaselt sekkuda. See eeldab arengupsühholoogia tundmist.

Sotsiaalala töötajal ei piisa pelgalt koolis õpetatud oskustest ja teadmistest, olulisim on eetika ja suhtumine klienti.

Õppekavas on veel selline õppeaine nagu psühhosotsiaalne töö. Sageli on sotsiaalsed põhjused need, mis mõjutavad inimese psüühikat ja käitumist. Sotsiaaltöö jaoks on see üsna oluline. Õpetasin ka nõustamist. Selge on see, et kui õppisin psühholoogiks, ei õpetanud keegi mind nõustajaks. Pidin ise õppima. Ma ei peagi ennast nõustamise guruks, aga loodan, et olen suutnud edasi anda seda, mida just sotsiaaltöös vaja. Nimetatud õppeained olid minu kui õpetaja jaoks sotsiaaltöö õpetamisel olulised.

Ütlen ausalt, et ma ei olnud vaimustuses psühholoogia vahetamisest sotsiaaltöö vastu. Olin kurb, et pidin sisenema võõrasse erialasse. Tagantjärele mõtlen aga, et õppisin tänu sellele väga palju.

Dagmar Kutsar rääkis, et kui tema hakkas Tartu Ülikoolis sotsiaaltöö eriala rajama, aitas teda vaid üks toonane õpik, „Abnormal psychology”. Kui palju teid on psühholoogia aidanud?

Väga palju aitas! Dagmar Kutsar on meie hea tuttav ja on meile õpetanud intervjueerimistehnikaid. Kunagi olid ajad, kui riigieksami komisjoni esimees pidi olema külaline. Dagmar oli meie komisjoni esimees ja mina käisin Tartu ülikoolis. Ma olen kaitsnud oma teaduskraadi Moskva pedagoogiliste teaduste akadeemia psühholoogia instituudis. Kuidas Nõukogude ajal käis kraadi kaitsmine? See oli ikka karm värk. Magistrikraadi saamist ei saa sellega võrreldagi!

Eetika ainest rääkides, kas oli neid tudengeid, kes sel ajal aru said, et sotsiaaltöö pole ikkagi nende jaoks?

Raske öelda, kas mõni loobus just selle aine pärast. Pigem vastupidi. Oleme seal arutlenud, mis on sotsiaaltöö vastutus, eriala sisu ja õppija missioon. See pigem tõstab motivatsiooni. Kool jäetakse pooleli perekondlikel või tervislikel põhjustel, aga on ka neid, kes saavad aru, et sotsiaaltöö ei sobi neile.

Kui Tartus sotsiaaltööd õppisin, kerkis loengutes sageli küsimus, mis piirini saab sotsiaaltöötaja kliendi ellu sekkuda.

See on üsna tõsine küsimus. Õpetajana saan vahendada põhiprintsiipe ja väärtusi. Õppija saab öelda, kas ta võtab need omaks. Ma ei saa kontrollida, kas õppija eetika vastab teatud situatsioonile või mitte. Ma ei saa õppijat ka muuta. Küll aga saan öelda, et kui sa pole teatud põhimõtetega nõus, peaksid erialavalikut veel kaaluma.

Arengupsühholoogiaga meenuvad mulle elukaare teooria ja Erik Erikson. Mida on sotsiaaltöötajatel arengupsühholoogiast õppida?

Erikson ongi arengupsühholoog. Psühholoogia osakonna töötajad leidsid, et ma ei peaks õpetama tulevastele sotsiaaltöötajatele arengupsühholoogiat. Ütlesin, et kui ma ei saa seda õpetada, siis ma ei õpetagi. See oli ainuke, mida teadsin ja oskasin. Nii arengupsühholoogiat kui ka eetikat on oluline õpetada erialakeskselt.

Kui tunned arengu seaduspärasid, normi ja hälbe piiri, siis näed hälbimist normist, oled targem sekkuja. See on lähtepositsioon. Ükskõik, kas see on aeglane või eriti kiire areng, mis on samuti psühholoogide jaoks erivajadus. Arengupsühholoogia tundmine on sotsiaaltöö jaoks väga oluline. Kui tead, mida ütleb arenguteooria kindlas vanuses inimese ja tema vajaduste kohta, oskad valida sekkumisviisi.

Keda te arengupsühholoogia valdkonna autoritest esile tooksite ja miks?

Igaüks suurtest autoritest keskendub eri aspektile. Jean Piaget rääkis mõtlemise arengust, Erik Erikson uuris isiksuse arengut. Peame tundma nii mõtlemise kui ka isiksuse arengut. Tundub, et isiksuse pool on sotsiaaltöö jaoks tähtsam. Aga kui probleem on mõtlemisvõime arengus, mõjutab see ka psüühika teisi aspekte. Ükski autor pole ülim. Küsimus on, missugusele arenguaspektile keskendud: isikus, mõtlemine, sotsialiseerumine jne.

Olete ka hariduslike erivajaduste (HEV) teemat käsitlenud. Kas HEV-lapsed peaksid õppima väikeklassis või koos teistega, nagu praegu?

Tavalises massikoolis jäävad HEV-lapsed vajaliku toeta. Suurtes klassides ei suuda õpetaja keskenduda erivajadusega lapsele. Pannes aga HEV-lapsed kokku teiste õppuritega, jätame mõned tublimad lapsed arengurõõmust ilma. Üliandekas vajab samamoodi eritähelepanu.

Mulle ei meeldi see jutt eliitkoolidest. Süvaõpe peaks olema keskkoolis. Mu mõlemad lapsed käisid alguses külakoolis. Üks hetk nägin, et pojal hakkas igav. Esimeses-teises klassis ütles poja klassijuhataja, et laseb tal teistele ette lugeda, sest poeg loeb sama hästi kui õpetaja. Siis aga õpetaja märkas, et see ei meeldinud poisile. Õpetaja märkas, et poisil tulnud peaaegu pisar silma ja ta loobus poisi kasutamisest ettelugejana. Vot oli selline empaatiline õpetaja. Mu poeg ei vajanud niisugust tähelepanu.

See tõlgendus, et mõned koolid on eliit, ei ole õige. Ma nimetaksin seda süvaõppe kallakuks, sest tõesti on lapsi, kes vajavad võimalust rohkem kaevuda, samal ajal liikuda kiiremini edasi. Öelda, et sellist kooli pole vaja, pole ka õige.

Hariduslikest erivajadustest on hästi palju juttu. Kas laste eripärasid on hakatud rohkem teadvustama või on need probleemid ulatuslikumalt levima hakanud viimastel aastatel?

Arvan, et kahjustavaid tegureid on keskkonnas rohkem. Kui klassis on peaaegu 40 last, ei suuda õpetaja kõigiga tegeleda. Küsimus on selles, kas meil on piisavalt abijõudu. Kui erivajadusega lapsel oleks abiline, saaks ta seal klassis edasi käia. Meie haridussüsteem aga on vaene ja hoiab raha kokku. Eripedagoogid ja erivajadustega laste psühholoogid on mõnes üksikus koolis. Nendel põhjustel peaks eelistama hariduslike erivajadustega laste suunamist väikeklassidesse.

Väikeklassis õppiv laps ei tunne, et on kuidagi kehvem. Ta tunneb ennast teiste seas võrdväärse ja teadvustatuna ning arvatavasti areneb kiiremini. Siin tuleb jälle mängu arengu seaduspärade tundmine ja vastavalt sellele sekkumisviiside leidmine.

Kuidas on sotsiaaltöö õpe aastate jooksul muutunud?

Kui alustasime, olime ainete valimisel suhteliselt vabad. Kui praegu vaatan toonast õppekava, siis paljusid asju ei õpeta me enam sellepärast, mida tegi kõrgharidusega Bologna protsess[1]. Vanasti oli bakalaureuseõpe neli aastat. Ma ei jõua ära imestada, et õppekava vähendamise kasuks otsustas esimesena Tartu Ülikool.

Õppekava kuraatornina ei saanud ma peaaegu millegi eest vastutada, sest kusagil olid normid ja pügalad, millest pidi lähtuma. Näiteks tuli kord, et õppekavas peab olema kolm üleülikoolilist kuue ainepunkti mahus ainet. Me olime sellest löödud, sest erialaaineid oli niigi kokku tõmmatud. Kokkuvõttes on üliõpilastel üha vähem aega süveneda erialateadmistesse, sest nende osa on õppekavas aasta-aastalt vähenenud.

Oluline on märgata ja toetada, aga ka sellele mõelda, miks sa selles ametis oled.

Mida soovite tulevastele sotsiaaltöö õpetajatele?

Sedasama empaatiat. Jõuame jälle eetikani. Oluline on märgata ja toetada, aga ka sellele mõelda, miks sa selles ametis oled.

Kuidas selle enda jaoks sõnastasite, miks te sotsiaaltööd õpetama hakkasite?

Ma ei tea, kas olen seda kunagi sõnastanud. Ma lihtsalt sattusin selle koha peale ja mõistsin: sotsiaaltöö missioon ühiskonnas on märgata ja toetada neid, keda vaja, tasakaalustada erinevaid nõudmisi. Hoolimine on üks hästi oluline märksõna.

Kuidas võiks sotsiaaltööteadmised ja hoiakud aidata lahti harutada tervisekriisist tulenevaid pingeid? Näiteks neid, mida põhjustavad erimeelsused vaktsineerimise vajalikkuse suhtes.

Mul on omal konkreetne näide. Mul on hea tuttav, kes ütleb, et koroonaviirust pole olemas ja ta ei kavatsegi vaktsineerida. Kogu oma tarkuse ja teadmiste juures ei suuda ma teda muuta. Ma ei tea, kes selliseid mõtteid talle sisendanud on. Kogu see lugu on nii ebamugav, et ütle kas või sõprus üles. Tunnen, et mina teda muuta ei saa. Küsimus on vist inimese loomuses.

Kui pandeemia puhkes, muutusid info, suhtumised ja hinnangud kiiresti. See tekitas inimestes segadust. Kommunikatsioon päris hästi ei toiminud. Loodan, et olukord paraneb, sest teadusnõukojas on nüüd ka Andero Uusberg, kes pakub otsustajatele psühholoogi vaadet. Aga kusagil on ikkagi need, kes ei võta teatud infot vastu. Minusugune on nendega võimetu.

See on täpselt niisugune probleem, mis sotsiaaltöötajal võib kliendiga ette tulla: klient keeldub abist. Kas isikliku nõustamisega võiks midagi ära teha?

Seda küll, jah. Aga kui tegemist on sellise juurikaga, keda mina just kirjeldasin, ei näi miski aitavat. Olen temaga korduvalt rääkinud, aga see pole tulemuslik olnud.

Teie kohta on öeldud, et olete hästi empaatiline ja väga tagasihoidlik. Kust need omadused tulevad?

Kõik, mis me oleme, tuleb kodunt kaasa. Oluline on ka see, kuidas esimene õpetaja sinuga käitub. Olin esimese klassi fotol kõikidest pea jagu lühem, tõeline nublu. Minu esimene klassijuhataja ütles mulle neljanda klassi lõpus: „Kui sind meile toodi, mõtlesin, et sellest ei saa küll asja.” Esimene õpetaja kujundab kindlasti arusaama, kes sa oled. Mu emagi oli selline, kes tavaliselt ei kiitnud.

Kõik, mis me oleme, tuleb kodunt kaasa.

Kas mõni tudeng on teile eriliselt meelde jäänud?

Mul on aegade jooksul olnud fantastilisi tudengeid, kes tõeliselt süvenevad probleemi, mille nad on valinud. Näiteks Mari-Liis Velberg tõi õpingutesse sotsiaalteatri ja tegeleb sellega siiani. Ta on mind kui õpetajat kutsunud oma etendustele. Ta valis täiesti enda tee, mille viis selleni, et Viljandi kultuuriakadeemias õpetatakse tema lõputöö kui õppevahendi järgi sotsiaalteatrit.

Kuulasin hiljuti üht tööturu-uuringu esitlust, millest koorus välja, et inimene on Eesti ühiskonnas väärtus seni, kuni ta töötab. Kuidas te pensionipõlvega kohanenud olete?

Nii ongi, nagu ütlete. Minu õnn on see, et sain vahepeal vanaemaks ehk kellelgi on mind veel vaja. Hooldasin oma ema viimase hetkeni ja see kaotus võttis mu tühjaks, jaks kadus. Õppejõud peab olema tasemel, mitte see, kelle kohta saaks öelda, et tema parim enne on möödas.

Raamatuid, mida tahaks läbi lugeda, on virnade viisi! Mul on ka kamp kursuseõdesid, kellega kokku hoiame. Oleme koos Eesti läbi käinud ja väisame kultuuriüritusi. Sõprussuhted on väga tähtsad. Tunnen, et mu elu ei jää tühjaks.


[1] Euroopa Liidu kõrgharidusstandardite ühtlustamise riikidevaheline kokkulepe. Bologna protsessi käigus allkirjastasid 29 riiki 1999. aastal deklaratsiooni, millega seati eesmärk luua Euroopa ühtne kõrgharidusruum 2010. aastaks


Artikkel ilmus ajakirja erinumbris 30 aastat sotsiaaltöö õpetamist Tallinna Ülikoolis