Sotsiaaltöö roll ühiskonnas aastal 2050. Rohkem vanemaealisi hooldusperesid

Enamik riike maailmas seisab silmitsi rahavastiku vananemisega. See üleilmne suundumus mõjutab ka Eestit. Samal ajal kui sündimus ja perede soov lapsevanemaks saada kahaneb, on meie väikeses Eestis lapsed, kes eri põhjustel ei saa kasvada sünniperes ning seetõttu vajavad asendushooldust. Vanemaealine elanikkond on Eestis praegu kasutamata väärtus, keda võiks rohkem võimestada ja kaasata asendushoolduse pakkumisse, et anda lastele võimalus kasvada peres ja kogeda armastust.

Rahvastiku vananemine ja väike sündimus on nähtamatu kriis

Rahvastiku vananemise tendentsi oleme Eestis sedastanud juba mõnda aega. See suundumus on paljude sündmuste tagajärg. Paljude aastate vältel on vähenenud laste sündimine. Meie riik on kogenud raskusi ja probleeme läbi aegade, kuid iseäranis viimased aastad on kaasa toonud sündimust negatiivselt mõjutavate tegurite kombinatsiooni: tervishoiukriis, majanduslik surve ja sõda Ukrainas. Sündimust pärssivaid tegureid on muidugi rohkem. 

Kuid kriis ei oota ja sellele on vaja reageerida siis, kui see tekib. Järjekordse probleemi või kriisiga tegelemiseks oleme ühiskonnana koondanud tähelepanu ja vahendid keerulise olukorraga toimetulekule ja lahendamisele, mille kõrval on teised olulised teemad jäänud varju ning paremate aegade ootele.

Viimased aastad on kaasa toonud sündimust negatiivselt mõjutavate tegurite kombinatsiooni: tervishoiukriis, majanduslik surve ja sõda Ukrainas.

Üha kahanev sündimus ja sellega kaasnev rahvastiku vananemine on jäänud teiste murede varju, ootama oma aega, kui tähelepanu haaranud terav küsimus on leevenenud või lahenenud. Täitumata on jäänud lootus ja ootus, et raskustele vaatamata sündimus oluliselt ei kahane. Nii olemegi jõudnud olukorda, mille tulemusena registreeriti Eestis mullu sajandi väikseim sündimus – vaid 9646 sündi (Peegel 2025), võrdluseks, veel 2018. aastal registreeriti Eestis 14 367 sündi (Statistikaamet 2025). Aina tekkivate kriiside ja põletavate probleemide varjus on väikesest sündimusest saanud nähtamatu kriis. Sündimusstatistika drastiline muutus näitab paljude perede valikut lapsi mitte (juurde) saada, loobudes või edasi lükates vanema rolli ja lapse kasvatamisega kaasnevate väljakutsete ja rõõmude kogemist. 

Perepõhine asendushooldus toetab lapse arengut paremini

Samal ajal on meil ligi paartuhat last, kes ei saa kasvada sünniperes (Õiguskantsler 2023). Selle põhjused on vanemate tervisehädad või surm, sõltuvusprobleemid, laste hooletussejätmine või väärkohtlemine.

Siin tuleb mängu sotsiaaltöö, võimaldades ühiskonna ühele kõige haavatavamale grupile kaitset asendushooldusena. Kui sugulastel või sõpradel pole võimalik lapse eest hoolitseda (ka eestkoste on üks asendushoolduse vorm), saab asendushooldusteenust vajavate laste uueks koduks hoolduspere, asendus- või perekodu. Väike arv lapsi lapsendatakse. Kuigi paljud asendushooldusel olevad lapsed vajavad pikaajalist hooldust, tuleb ette ka juhtumeid, et laps vajab asendushooldust ajutiselt ja saab tagasi pöörduda sünniperre. Vaid lapsendamise korral on lapse naasmine sünniperre välistatud.

Riiklik lastekaitsepoliitika Eestis ja teistes arenenud riikides seab esmaseks pakkuda asutusepõhise asemel perepõhist hooldust, et lapsed kasvaksid hooldusperedes. Uuringud näitavad, et hooldusperes kasvamine pakub lapsele paremaid arengu- ja tulevikuväljavaateid võrreldes asutusepõhise kasvukeskkonnaga (Li, Chng ja Chu 2017). Peres kasvamise kogemust ei saa pakkuda muul viisil ega asendada millegi muuga, seda saab tunda vaid peres kasvades.

Väikeses Eestis on iga laps väärtus, iseäranis sajandi väikseima sündimuse ajal. Asendushooldusel olevad lapsed, vastsündinu east kuni 17-aastase nooreni, vajavad ja väärivad võimalust kasvada peres. Kahjuks suudame seda võimaldada vaid vähestele: 2024. aasta statistika järgi vaid 162 last hooldusperedes, seevastu pere- ja asenduskodudes kasvas 732 last (Kessler 2025). 

Peres kasvamise kogemust saab tunda vaid peres kasvades. 

Hoolduspereks soovijate arv on samuti tugevas langustrendis: 2024. aastal esitas 36 peret sotsiaalkindlustusametile avalduse sooviga alustada hoolduspereks saamise protsessi (avalduse esitamisele järgneb taustainfo kogumine, pereuuring ja ettevalmistav koolitus). Võrdluseks: 2020. aastal esitati 72 avaldust (Kessler 2025). Väikese sündimuse ja hoolduspereks saada soovijate avalduste kahanemise vahel võib oletada seost: kui keeruliste olude tõttu lükkavad paljud pered edasi või loobuvad plaanist bioloogilisi lapsi saada, ei nähta ka võimalust kodu ega hoolitsust pakkuda teises peres sündinud lapsele.

Isegi kui väiksema sündimuse korral peaks ka asendushooldust vajavate laste arv edaspidi vähenema, on meil ka tulevikus neid lapsi, kes ei saa kasvada sünniperes ja vajavad hooldusperet.

Hoolduspere valikus lähtutakse lapse vajadustest

Kuigi hooldusperesid on vähe ja uute perede pealekasv on langustrendis, ei ole kõik sobivaks hinnatud pered siiski hõivatud. Suur osa asendushooldust vajavatest lastest on kogenud traumeerivaid olukordi, mis võivad lapse arengut ja vajadusi mõjutada ning see muudab nad eriti haavatavaks. Seetõttu ei kehti siin enamasti lihtne aritmeetika, mis viiks kokku peret vajava lapse ja vaba hoolduspere. Hoolduspere valimisel lähtutakse lapse vajadustest. 

Nii nagu hooldust vajavatest lastest on igaüks eriline ja oma vajaduste, võimete ning soovidega, nii erinevad ka hoolduspered oma suuruse, vanuse, soo, võimaluste ja kogemuste poolest, mida neil on lastele pakkuda. Samuti erinevad eelistused perre oodatud lapse vanuse, vajaduste ja muu suhtes. 

Suur osa asendushooldust vajavatest lastest on kogenud traumeerivaid olukordi.

Madli Raudkivi intervjueeris 2021. aastal 16 sobivaks hinnatud hooldusperet, et teada saada, mis motiveerib neid hoolitsema teises peres sündinud lapse eest (Raudkivi 2024). Uuringus osalenud kogenud hooldusperesid motiveeris varasem kehv olukord lastekodudes, uusi peresid aga soov luua pere ja kasvatada võimalikult noores eas last pikaajaliselt. Paljude asendushooldusele tulnud ja hooldusperet vajavate laste elukorraldus aga on lahtine: kohtuprotsess vanemate hooldusõiguse üle võib kesta mitu kuud ja laps võib naasta ka sünniperre. Siit tulevad välja laste vajaduste ja osa hooldusperede võimaluste ning ootuste erinevused, mis omakorda vähendavad laste võimalusi kasvada peres.

Vanemaealised kui kasutamata võimalus

Sotsiaaltöö on olemuselt paindlik ja muutub ajas, see peab tingimustega kohanema ja leidma võimalusi uusi probleeme lahendada. Juba 11 aastat tagasi esitleti sotsiaaltöö uut definitsiooni, mis määratleb sotsiaaltööd kui praktikal põhinevat professiooni ja samal ajal ka akadeemilist teadusala, mis aitab kaasa sotsiaalsetele muutustele ning arengule, võimestab inimesi ja sotsiaalseid gruppe ning edendab sotsiaalset ühtekuuluvust (IASSW 2014). Milliseid lahendusi on sotsiaaltööl pakkuda, kui eri vanuses ja vajadustega hooldusperet vajavaid lapsi on palju, hooldusperesid aga vähe ning olemasolevad hoolduspered eelistavad pigem noorema lapse perre tulekut ja kindlamat võimalust laps üles kasvatada, uusi hooldusperesid lisandub vähe ning rahvastik vananeb?

Tuleks laiendada haaret ja hooldusperede leidmiseks rohkem kaasata vanemaealisi peresid, keda on üha rohkem. Pensioniealised ja vanemaealine elanikkond on väga varieeruv ühiskonna grupp. Jah, me kõik tunneme vanemaealisi, kes on kehva tervisega või vajavad ise igapäevategemistes abi. Aga teame ka vanemaealisi, kes on üsna hea tervisega, löövad aktiivselt kaasa ühiskonnaelus, aitavad kasvatada lapselapsi või käivad tööl, kuigi vanuse (ja majandusliku toimetuleku) tõttu võiksid jääda pensionile. Seega on ka vanemaealistel ühiskonnagruppidel võimalusi, mida sotsiaaltöös ja ühiskonnas peaks muutunud demograafilises olukorras rohkem teadvustama ning otsima nende rakendamise võimalusi.

Tuleks laiendada haaret ja hooldusperede leidmiseks rohkem kaasata vanemaealisi peresid, keda on üha rohkem.

Vanemaealistel on nii mõndagi pakkuda. Kõigepealt aeg. Vaba aega on neil enamasti rohkem kui noorematel, kellel on palju ülesandeid ja nendega kaasnevaid kohustusi. Aega on asendushooldusel lapsega tegelemiseks väga vaja, seda saavad vanemaealised hoolduspered lapsele pakkuda. Elu jooksul on vanemaealised kogunud oskusi ja teadmisi, mis hooldusperena võivad kasuks tulla, neid saab lapsega jagada. Paljud vanemaealised on lapsevanemad, nende lapsed on täisealised ja ehk on neil endil juba lapsed. Seega on paljud vanemaealised kogenud lapsevanema rolli, näinud lapse kasvamist, lapse arenguetappe, vanemlusega kaasnevat vastutust, väljakutseid ja rõõme.

Ajutine hooldus või tugi noortele

Arvatavasti on vanemaealised avatumad lapse hooldusperes kasvamise aega silmas pidades ja valmis ka lapse võimalikuks naasmiseks sünniperesse. Teisest küljest on keskmisest elueast lähtudes vanemaealistel aega vähem: vähemalt 65 aasta vanuses ei ole realistlik planeerida imiku eest hoolitsemist lapse täisealiseks saamiseni. Küll aga võib vanemaealisel hooldusperel olla võimalik hoolitseda väikelapse või lasteaialapse eest ajutiselt või kasvatada täisealiseks saamiseni 15-aastasena hooldusperre tulnud noor. 

Vanemaealised hoolduspered võiks ennekõike hoolitseda lapse või noore eest lühemat aega. Nad võiksid pakkuda hooldusperes kasvamise võimalust lastele, kelle pikaajaline elukorraldus on lahtine või on ette teada, et laps vajab hooldusperet ajutiselt. Ka suurematele lastele võiks vanemaealised hoolduspered anda võimaluse kasvada peres. Siiani on paljudele vanematele lastele olnud hooldusperes kasvamise võimalus kättesaamatu, sest hoolduspered on eelistanud nooremaid lapsi.

Võimalused on tähtsad, kuid hoolduspereks saamine nõuab rohkem: tähtis on soov hoolitseda teises peres sündinud lapse eest. Sarnaselt nooremate generatsioonidega on kindlasti ka eakamate hulgas neid peresid, kes soovivad ja kellel on võimalik hakata hoolduspereks. Peresid, kellele meeldib lastega tegeleda ja kes naudivad vanemarolliga kaasnevaid igapäevaseid rõõme ning proovikivide ületamist. Peresid, kes mõistavad, et lapse või noore mure on suur ja soovivad kuulata ning toeks olla. 

Vanemaealised hoolduspered võiks ennekõike hoolitseda lapse või noore eest lühemat aega.

Peresid, kes mõistavad, kui oluline on sünnipere lapse jaoks koos selle kõigi vooruste ja puudustega. Peresid, kes lapse vajadustest lähtudes on valmis koostööd tegema lapse võrgustiku kõigi liikmetega (sünnipere, lastekaitse, tervishoid, haridus jt). Teises peres sündinud lapse eest hoolitsedes avaneb ühtlasi võimalus positiivselt mõjutada lapse väärtusi ja tõekspidamisi ning anda oma osa järgmise põlvkonna kujunemisse.

Vaja on muuta mõtteviisi

Selleks et sotsiaaltöö saaks enam kaasata vanemat elanikkonda lastele perepõhise asendushoolduse pakkujana, on oluline alustada teadvustamisest, et ühiskonna vanemaealistel gruppidel on, mida noorematele ja kogu ühiskonnale pakkuda. Vanemaealisi ei tohiks pelgalt näha kui võimaluste kasutajaid, vaid neid tuleks näha kui võimaluste pakkujaid. Ühiskonnas on kaua olnud valdav hoiak, et pensioniea saabudes oodatakse vanemaealiste taandumist töölt ja aktiivsest ühiskonnaelust, et kõrvale astudes teha ruumi nooremale põlvkonnale. Vananevas ühiskonnas aga on noori üha vähem ja vanemate põlvkondade suurem panus vältimatu.

Sotsiaaltöötajad ja nooremad põlvkonnad saavad selgete sõnumitega soodustada mõtteviisi muutust ja teadvustada ning väärtustada vanemaealisi kui ühiskonna vara. Veelgi enam, sotsiaaltöötajad saavad olla osa muutusest. Sotsiaaltöötajad puutuvad kokku paljude inimestega, sh võrgustikukohtumistel, milles osalejate või nende vanemaealiste tuttavate, sõprade või sugulaste hulgas võib olla peresid, kel on soov ja võimalus teises peres sündinud lapse eest hoolitseda. Ametipositsioon pakub sotsiaaltöötajatele soodsa võimaluse tõstatada oma kogukonnas hooldusperede vähesuse küsimust ning kutsuda ka vanema- ja pensioniealisi osalema hooldusperedena lastele ajutise asendushoolduse pakkumisel, suunates huvilisi asjakohase infoni (sh lehel hoolduspere.ee).

Vanema- ja pensioniealised on ühiskonnas väärtus ja noorematel tuleb neid väärtustada.

On tähtis, et potentsiaalsed hoolduspered oleksid teadlikud toe saamise võimalustest, alates  sotsiaaltöötajast, kes hoiab perega ühendust ja tunneb huvi lapse ning hoolduspere käekäigu ja vajaduste vastu, kuni teenuste, koolituste ja rahalise toeni, sh spetsiaalselt asendushoolduse pakkujatele mõeldud tugiteenusteni (Sotsiaalkindlustusamet 2025). Sotsiaaltöötajad saavad anda selge sõnumi, et ka vanemaealistel on hooldusperena (ennekõike ajutist) asendushooldust vajavale lapsele palju pakkuda ning neil on võimalik saada selles vastutusrikkas rollis tuge ja abi. 

Vaid siis, kui vanemaealisi väärtustatakse ja nende teadmisi, kogemusi ning panust arvestatakse, hakkavad nad end tundma kui olulised või isegi asendamatud hoolduspere rollis. 

Kui peame õigeks ja oleme otsustanud, et lapse loomulik kasvukeskkond on pere, ka nendel lastel, kes on ilma jäänud võimalusest kasvada sünniperes, peame nägema, väärtustama, julgustama ja looma võimalused vanemale elanikkonnale, et nad saaksid jagada oma oskusi ning teadmisi. Suhtumine ei muutu üleöö, kuid sihikindel ja järjepidev tegevus tekitab suuri muutusi, tuues vanemaealised abivajajatest andjateks.

Rahvastik vananeb, seetõttu peab sotsiaaltöö ka edaspidi olema paindlik. Teadvustamise ja väärtustamise kaudu tuleb leida võimalusi, kuidas ka sotsiaaltöösse rohkem kaasata vanemaealisi. Asendushooldust vajavatele lastele peres kasvamise võimaluse pakkumiseks tuleb tugineda ühiskonna vanematele gruppidele. Neil on palju võimalusi, mida saab kasutada hooldusperet vajavate laste heaks. Eri generatsioonide kokkutoomine pakub ka rohkem võimalusi probleemide lahendamiseks. Nõnda tekitab sotsiaaltöö muutusi ja edendab ühiskonnagruppide ühtekuuluvust.

Artikli aluseks on essee, mis valiti kevadel Tallinna ülikooli üliõpilaste esseekonkursil kolme parima hulka. Konkursil osalejad mõtisklesid sotsiaaltöö tuleviku üle, pidades silmas üleilmseid suundumusi, ning pakkusid lahendusi päevakajalistele probleemidele.

Loe ka esseekonkursi teisi võidutöid: 

„Sotsiaaltöö aastal 2050. Unistus sotsiaalkiirabist“, autorid Keiu Virro ja Heiko Leesment

„Sotsiaaltöö on aastal 2050 rohkem nähtav ja toetab ühiskonna sidusust“, autor Natalja Rosenthal