Sotsiaaltöö aastal 2050. Unistus sotsiaalkiirabist

Milline on sotsiaaltöö tulevik?

Mariann Märtsin, Tallinna ülikooli psühhosotsiaalse töö dotsent

Tallinna ülikoolis tähistati rahvusvahelist sotsiaaltöö päeva selle aasta märtsis mitmekesise programmiga: korraldati nii konverents kui ka näitus. Sotsiaaltöö tudengite kaasamiseks toimus esseekonkurss. Õppureid kutsuti mõtisklema sotsiaaltöö tuleviku üle, pidades silmas üleilmseid suundumusi. Rahvastik vananeb, linnad kasvavad, inimeste enesemõistmine muutub mitmekesisemaks ning tehnoloogia areneb tormilise kiirusega – niisugune areng mõjutab otseselt ka sotsiaaltööd. Milline on sotsiaaltöö roll nende muutuste keskel? Kuidas peaks sotsiaaltöö kui ühiskondliku hoolivuse ja õiglustunde kujundaja reageerima neile proovikividele?

Konkursile laekunud tööde hulgast valiti välja kolm esseed, mis eristusid oma visioonikuse ja originaalsuse, probleemide ning lahenduste analüüsi ning akadeemilise ja praktilise sügavuse poolest. Meil on hea meel jagada noorte autorite mõtteid ka Sotsiaaltöö ajakirja lugejatega. Avaldame kolmest esseest esimese ajakirja selles numbris.

Eestis otsitakse häirekeskuse numbri 112 kaudu riigilt abi umbes miljon korda aastas. Abivajadus ehk olukord, kui helistajale tuleb kehtestatud põhimõtete alusel keegi appi saata, registreeritakse neis kõnedes hinnanguliselt vaid pooltel kordadel. See suhtarv ei ole maailmas midagi enneolematut, sest kõigi riikide häirekeskused on hädas ühe ja sama nähtusega: nendeni jõudvad kõned ei vasta seatud kriteeriumidele, mis võimaldaksid neid registreerida väljakutsetena politseile, päästele või kiirabile (European … 2011).

Probleem avaldub eri riikide häirekeskuste töös sarnaselt, lahendusviisid on aga erinevad (Cutajar 2010). Sotsiaaltöö ja sotsiaaltöö õppe tulevikku vaadates näeme, et just kõrgharitud sotsiaaltöötajad võiksid olla selle mure lahendajad. See omakorda eeldab sotsiaaltöökorralduse ümbermõtestamist, arvestades selle kokkupuuteid kiirabi, politsei ja pääste tegevusega.

Kõnede analüüsi järeldus: tarvis on muuta mõtteviisi 

Siinkirjutajad on praegu küll Tallinna ülikooli doktorandid, aga mõlemad on varem töötanud häirekeskuses ja muu hulgas tegelenud ka valel põhjusel tehtud hädaabikõnede küsimusega. Eesti häirekeskus on meedias sellest avalikult kõnelenud aastaid (vt näiteks Delfi 2002, Parksepp 2021). Probleemi olemust on nii mõnigi kord käsitletud teenuse väärkasutusena: inimesed otsivad valest kohast abi ega oska oma abivajadust hinnata riigi kehtestatud põhimõtetest lähtudes. 

Oma rolli võib mängida ka see, et hädaabinumber on piisavalt tuntud ja usaldusväärne, mistõttu on see sageli esimene koht, kuhu pöördutakse. Kahjuks võib abi jääda saamata ka siis, kui helistaja ei suuda end piisavalt selgelt verbaalselt väljendada, mida võib põhjustada oht (nt pantvangis olemine, lähisuhtevägivald vm) või tervislik seisund (nt insult, joove vm).

Abita jäänud inimeste kõnedest oli üllatavalt suur osa sellised, mille taga oli eluline mure.

Häirekeskuses otsustati 2021. aasta suvel teadaolevalt esimest korda operatiivteenistuste mõistes abivajaduseta käsitletavaid kõnesid põhjalikult uurida. Kuulati läbi kõik ühe ööpäeva kõned, mille põhjal selgus, et abita jäänud inimeste kõnedest oli üllatavalt suur osa sellised, mille taga oli eluline mure. Aga mitte selline mure, mille korral saaks aidata praegune kolmainsus: politsei, kiirabi ja pääste. 

Üks meist, toonane 112 teenuse juht Heiko Leesment (2021), võttis kõnede kuulamise tulemused kokku järgnevalt: 5. juunil vastas häirekeskus ööpäevas 3096 kõnele. Analüüsist selgus, et neist veerandi (üle 700 kõne) sisu korral saab rääkida otsesest või kaudsest sotsiaalsest abivajadusest. Mis ehk kõige märkimisväärsem: nende kõnede teenindamisele, mis olid keskmisest pikemad ja hoidsid hädaabiliini kõige kauem hõivatuna, kulus häirekeskuse päästekorraldajatel kolmandik kõneajast – kokku 35 tundi. Kiirabi, politsei või päästeameti pädevusse kuuluva abivajadusega kõnede menetlemine on kiirem ja efektiivsem, sest nendele keskendub ka päästekorraldajate väljaõpe.

Otsides lahendust kõnede arvukusele, millele abi osutamist ei järgnenud, kasutasime abduktiivset meetodit ehk ühe kaupa erinevate selgituste kontrollimist. Esiteks püstitasime Häirekeskuses 2019. aastal hüpoteesi, et mõned inimesed helistavad liiga palju (Delfi 2020). Võttes luubi alla numbrite korduvuse, selgus, et enamik Eesti elanikke ei helista aasta jooksul häirekeskusesse kordagi, kuid on inimesi, kes helistavad sadu kordi kuus. Miks mõned helistavad nii palju? Kuigi neid helistajaid on läbi aegade peetud teenuse häirijateks, on aeg suhtumist muuta. Kui keegi helistab sadu kordi ükskõik mille pärast, siis … tal on ju probleem! Probleemiga on tegemist ka siis, kui vanem inimene on jäänud üksi või abita argitoimetustes.

Jaotus kolme kategooriasse – päästeameti, kiirabi või politsei kiiret sekkumist vajavad juhtumid – ei ole Eesti inimeste abivajadust arvestades piisav.

Küsimus on mõtteviisis. Kas näeme või ei näe kolme tunnelisse, mille alusel päästekorraldajad hädaabikõnesid praegu jagavad  – päästeameti, kiirabi või politsei kiiret sekkumist vajavad juhtumid – mitte mahtuvas abivajaduses abivajadust? Pöördujates ei tuleks näha probleemi, vaid küsida, kas meie riiklik hädaabisüsteem vastab nende vajadusele. Ja kui ei vasta, siis proovida mõista, millest on puudus.

Meie hinnangul leidis kinnitust järeldus, et inimeste abivajaduse jaotus kolme kategooriasse ei ole Eesti inimeste hädaabikõnede sisu arvestades piisav. Oleks vaja neljandat tunnelit, mis näiteks soomlastel on kasutusel juba 2000. aastast. See on sotsiaalkiirabi ehk ööpäev läbi ja seitse päeva nädalas kiiret professionaalset abi osutav sotsiaalvaldkonna üksus.

Siin tulebki mängu sotsiaaltöö tähtsus. Tarvis on ühiskondlikku kokkulepet, et selliste sotsiaalsete probleemidega tuleb tegeleda.

Vananev ühiskond. Olukord praegu ja unistustes

Sotsiaalsed probleemid erinevad, ent paljud neist on seotud vananeva ühiskonnaga. See suundumus tõenäoliselt jätkub ja nii muutub üha olulisemaks ka paremate võimaluste tekitamine ühiskonnas osalemiseks. Statistikaameti rahvastikuprognoos ütleb, et 2085. aastaks väheneb rahvaarv praegusega võrreldes väheneva sündimuse ja rahvastiku vananemise tõttu. Ligi 1,2 miljonist inimesest oleks 2085. aastaks praeguse prognoosi järgi tööealisi 50 protsenti. Aastaks 2085 on rahvastiku keskmine vanus tõusnud 48,6 aastale.

Häirekeskuse vaates annab probleemile hoogu juurde see, et üksi elavate eakate hulk suureneb. Kõige sagedamini helistavadki numbrile 112 eakad. Neist on saanud „professionaalsed abikutsujad“. Nende pöördumiste juurpõhjus on toimetulekuprobleemid, halvenev vaimne tervis ja üksildus. Seda korduv kiirabivisiit aga ravida ei saa.

Suurenemas on ka vaesus. Tõsi, mitte absoluutne vaesus, küll aga suhteline. 

Argo Soolep (2019) on toonud oma magistritöös välja, et kiirabi paljude väljakutsete põhjus ei ole kiiret sekkumist nõudev tervisehäire. Need väljakutsed on seotud sotsiaalprobleemidega, nagu näiteks vaesus, töötus, madal iive, inimkaubandus, alkoholism, narkomaania, rassi- ja etnilised konfliktid. Soolep kirjutas, et kiirabi väljakutsetel ignoreeritakse sotsiaalprobleeme sageli, sest keskendutakse eelkõige meditsiinilistele probleemidele (samas). Võimalikele lahendustele mõeldes leidis Soolep, et tervishoiukulusid aitab efektiivselt vähendada juhtumipõhine sotsiaaltöö. Eraldi mainis ta vajadust, et sotsiaaltöötaja oleks kogu ööpäeva kättesaadav. Mõistagi tuleks paremini korraldada tervishoiu- ja sotsiaalteenuseid osutavate institutsioonide koostöö.

Sotsiaalsed probleemid on olemuslikult mitmetahulised ja vaja on osaliste koostööd.

Soolep kirjeldas oma töös ka mitteametlikku kiirabitöötajate initsiatiivi, et iga nädal käiakse ennetavalt n-ö piimaringil ehk teeninduspiirkonna püsivalt abi kutsuvad eakad sõidetakse läbi ja nendega suheldakse, mistõttu nad ei tee väljakutseid, kui neil puudub tegelik abivajadus. Viidates rahvusvahelistele uuringutele toob Soolep välja, et kiirabi sagedaste kutsujate vajaduste kindlaks tegemine ja neile suunatud sotsiaalprogrammid vähendavad nende inimeste vajadust erakorralise meditsiiniabi järele. 

Sarnane probleem on ka politsei ressursside kasutamisega: ühe ööpäeva kõnede hulgas, mida häirekeskus analüüsis (Leesment 2021) oli ka juhtum, kus politsei reageeris suurte jõududega teatele bussipeatuses alkoholi tarvitavamise kohta, kuna teadaolevalt märgati sündmuskohal  lapsekäru. Politsei sündmuste logi kohaselt lahenes juhtum sellega, et seltskond aeti lihtsalt laiali.

Miks pole siiani leitud lahendust? Kulud ja tulud

Sotsiaalkiirabi mõte jõudis avaliku sektori innovatsiooniprojektide hulkagi, ent üksteise otsa kuhjuvate kriiside tõttu – koroonale järgnenud Ukraina sõja uue etapi algus 2022. aastal – kadus päevakorrast.

Sotsiaalkiirabi küsimust analüüsiti paari aasta eest ka Tartu ülikooli muutuste juhtimise eriala grupitöös (Virro jt 2023). Peamise probleemina toodi välja, et kiireloomulise sotsiaalabi vajajad ei saa praegu parimat teenust nende tegelikust vajadusest lähtuvalt. Vajaduste rahuldamine on jaotunud eri süsteemide vahel ja nõnda ei käsitleta neid terviklikult. Asjaomaste abivõimaluste rahastus ei ole piisav, et kujundada uus kompleksteenus, olemasolevat teenustekobarat edasi arendada või isegi küsimusega tegelemisel initsiatiivi näidata.

Probleemi adresseerimine riigi tasandil osutuski järgmiseks proovikiviks. Häirekeskuse 112 teenust rahastab siseministeerium, mille töötajad saavad sisekaitseakadeemias siseturvalisusele keskenduva väljaõppe. Suur osa nende tööajast aga kulub kiirabi ja sotsiaalse abivajaduse teenindamiseks. Mõlemad küsimused kuuluvad hoopis sotsiaalministeeriumi haldusalasse, sh need, mis on seotud sotsiaaltööga ja on oma olemuselt erinevad pääste ja politsei vastutusala juhtumitest. Ehk siis side selle valdkonnaga on olnud pigem nõrk, sest riikliku kõnekeskuse eesmärk on teistsugune. Siiski väärib märkimist, et 2020. aastal alustas häirekeskuses tööd esimene sotsiaalvaldkonna arendusekspert. 

Palju räägitakse rahast, mida sotsiaalkiirabi käivitamiseks ei olevat. Aga ei räägita sellest, kui palju raha põletab praegune korraldus ja kui palju inimesi jätab abitusse olukorda.

Mitmetahuliste probleemide korral saab kulusid ja kokkuhoidu mudeldada vaid teatava täpsusega, ent mõned arvutused võib siiski välja tuua. Tol korral neli aastat tagasi, kui häirekeskuses ühe päeva sotsiaalse abivajadusega kõnesid analüüsiti, küsisid analüütikud ka partnerite umbkaudseid hinnanguid oma kuludele. Umbkaudsed hinnangud politsei, kiirabi ja häirekeskuse kulude kohta tõid kokku sellise ligikaudse tulemuse: ühe ööpäeva sotsiaalsete kõnede ajakulu oli 35 tundi ja nendele kõnedele reageerimine praeguste vahenditega oli vähemalt 55 000 eurot. Päevas. Aga see arvutus pole täielik, sest keegi Eestis ühegi väljakutse teenindamise hinnastamisega nii ei tegele, mistõttu võib arvata, et kilometraaž ja töötunnid peegeldavad vaid osa kogu kulust. 

Pöördumiste juurpõhjus on toimetulekuprobleemid, halvenev vaimne tervis ja üksildus.

Kokku reageeris Eestis sotsiaalse kiirabi vastutusalasse kuuluvatele väljakutsetele tol ööpäeval politsei 444, kiirabi 161 ja päästeamet 6 korral, saates välja kas väiksemas või suuremas isikukoosseisus meeskonna. Kahjuks olid häirekeskuse töötajad sunnitud ütlema189-le sotsiaalse abivajadusega inimesele, et nende abistamisega riik ei tegele. Soomes kehtivate kriteeriumide alusel kuuluksid need kõned sotsiaalkiirabi vastutusalasse ja inimesed oleksid saanud abi.

Häirekeskuse kõnetüüpe vaadates võib välja tuua, et näiteks sõltuvushäireid on võimalik kontrollida ja vaos hoida (ja sõltuvushäired moodustasid 70% sotsiaalse abivajadusega kõnedest), vaimse tervise probleeme samuti. Edukas sekkumine võinuks häirekeskuse analüütikute esmaste arvutuste ja hinnangute põhjal aidata sotsiaalseid probleeme vähendada näiteks poole võrra, millega riik hoiaks ainuüksi häirekeskuse ja häirekeskuse partnerite vahendite pealt aastas kokku üle seitsme miljoni euro.

Läbipõlemisest tingitud kaadrivoolavust siseturvalisuse valdkonnas, sellega kaasnevat ületunnitöö vajadust ja lõpuks kahju vaimsele tervisele, pereelule jne, pole võimalik rahasse ümber arvutada. Kaotamata jäänud elud, maksmata jäänud maksud, tervishoiukulud, sotsiaaltoetused ja muu selline lisavad siia summad, mida on keeruline kokku arvutada. Järeldus on üks ja sama: ennetus on alati odavam, kui tegeleda tagajärgedega. 

Sotsiaalkiirabi Soome ja Taani kogemus

Sotsiaalsed probleemid on olemuslikult mitmetahulised ja vaja on osaliste koostööd. Teistes riikides on sellised küsimused lahendatud erinevalt, nii et lahendusi ei saa otse üle võtta. Küll aga on võimalik uurida paremaid näiteid kõrvuti meie olukorra analüüsiga.

Soomes[1] on sotsiaalne hädaabi eraldi määratletud teenus, mida osutavad sotsiaalse hädaabi keskused. Süsteem töötati välja 2003. aastal, üleriigilise toimiva süsteemini jõuti 2007. aastal, kui kohalikele omavalitsustele pandi kohustus tagada pidev sotsiaaltöötaja teenus ja sündmuskohale väljasõidu võimekus. Soome sotsiaalkiirabi peamised ülesanded on järgmised: kiire sotsiaalabi sündmuskohal (sotsiaaltöötajad reageerivad koos politsei, kiirabi või päästeteenistusega); psühhosotsiaalne kriisiabi, mis hõlmab psühholoogilist esmaabi ja sotsiaaltööd (nt lähedaste surm, suitsiidid, õnnetused); baastugi (ajutine majutus, toit, esmavajadused), valdkondade koostöö (sotsiaaltöötajad on samas raadiosidevõrgus Virve nagu politsei ja päästeteenistused); sündmuste lahenduse juhtimissüsteem (Kejo) ning koostöö häirekeskusega (sotsiaalvaldkond lisati häirekeskuse süsteemi ja see aitas ühtlustada teenuste osutamist).

Järeldus on üks ja sama: ennetus on alati odavam, kui tegeleda tagajärgedega. 

Teiseks on meile lähedalt võtta ka Taani Sociolance’i näide (Kristensen jt 2018). Selle väljatöötamiseni viis arusaam, et sotsiaalselt haavatavate ja kodutute inimeste elu iseloomustavad mitmekülgsed sotsiaalsed, füüsilised ja vaimsed probleemid, mis toovad kaasa keerulised tervishoiuvajadused. Siiski on neid inimesi raske leida ja sageli nad ei otsi ega soovi abi. 

Sotsiaalselt haavatavate inimeste eeldatav eluiga on oluliselt lühem kui ülejäänud elanikkonnal. Selle teadmise põhjal töötatigi Kopenhaagenis välja Sociolance, mida katsetati 2015. aasta detsembrist 2017. aasta augustini. Hiljem pikendati teenuse osutamist. Sociolance on mobiilne kliinik, mille eesmärk on aidata sotsiaalselt haavatavaid ja kodutuid inimesi sotsiaalsete ning terviseprobleemide korral, mis ei vaja kiirabi sekkumist. See teenus ühendab häirekeskusega seotud kiirabiteenuse ja sotsiaaltöö. Sociolance pakub abi kohapeal ning sõidutab abivajajaid asjakohaste teenuste juurde.

Sotsiaalkiirabi sekkuks kohe

Praegune hoolekandesüsteem ei suuda piisavalt kiiresti ega operatiivselt reageerida kriisiolukordades, kui inimene vajab viivitamata sotsiaalset tuge. See ei ole sarnaselt siseturvalisusega keskselt ja koordineeritult korraldatud. Sotsiaalabi killustatus on probleem, sest erinevate teenuste osutajad tegutsevad iseseisvalt ja puudub ühtne töövoog kiireloomuliste juhtumite lahendamiseks. Eestis on spetsialistide nappus, mis takistab kiire sotsiaalse reageerimise süsteemi loomist.

Surve sotsiaalvaldkonnale on suurenenud nii koroonapandeemia kui ka Ukraina sõja tõttu. Praegune poliitiliselt turbulentne aeg ei ennusta rahunemist. Lisaks on surve seestpoolt näiteks vananeva ühiskonna tõttu. Majanduskriisid võivad tekitada olukorra, kus abistajatest saavad abivajajad. Omastehooldusega seotud ebapiisavad toetused ja sotsiaalsed garantiid võivad abivajajaks muutumist veelgi tagant tõugata. 

Mõistagi tuleks paremini korraldada tervishoiu- ja sotsiaalteenuseid osutavate institutsioonide koostöö.

Sotsiaalkiirabi järele oleks suur vajadus näiteks järgmiste rühmade seas: lähisuhtevägivalla ohvrid, kes vajavad kiiret põgenemisvõimalust ja psühholoogilist tuge; vaimse tervise kriisis inimesed, kellel on enesevigastamise risk või suitsiidimõtted; eakad ja sotsiaalselt tõrjutud inimesed, kes vajavad tuge igapäevases tegevuses ja elukorralduses; sõltuvusprobleemidega inimesed, kelle abistamine aitab ennetada kõrgema taseme sekkumisvajadust.

Lahendus, mida võib nimetada sotsiaalkiirabiks, tähendaks uut käsitlust, mille kohaselt sotsiaaltöötajad saaksid 112 tulevate kõnede põhjal sekkuda kohe ja lisada infot inimese kohta ka teistele teda abistavatele spetsialistidele kättesaadavasse kohta (jah, teame, et sellised ligipääsud on praegu unistus, aga räägime aastast 2050!). Lisaks oleks võimekus sotsiaalsete murede korral saata hambuni relvastatud politseinike või kiirabibrigaadide asemel appi päriselt pädevad inimesed ja hoida politsei ja meedikud valmisolekus neile, kes just nende appi vajavad. See vähendaks reageerivates valdkondades töötavate inimeste tööstressi ja läbipõlemist ning hoiaks kokku ka riigi raha.

Sotsiaaltöö valdkonna spetsialistide kvaliteetne ülikooliharidus, paljude kasvamine teadlaseks – need on protsessid, mis aitavad 2050. aasta unistustemaastikule tuua piisavalt inimesi, kes suudaksid sotsiaalkiirabi strateegia välja töötada, selle süsteemi ellu rakendada ja seda pidevalt arendada. See tähendab ka nende spetsialistide pealekasvamist, kes asuksid tööle sotsiaalkiirabi tiimides.

Erakorralise sotsiaalabi süsteemi arendamisvajaduse märkamine ühiskonnas on üldiselt kasvanud. Nii et nullist sedasorti mõtlemist juurutada ei tuleks. Lühiajalisest majutusest algav abikorraldus (ingl housing first, loe lähemalt Housing First Europe Hub veebilehelt) on sotsiaalkaitse ja -abi korraldajate ning osutajate seas üha levinum. Ehk ei jääda ootama, kuni niigi keerulises olukorras inimene suudab raske olukorra ise lahendada, vaid osutatakse esmast toetavat abi, et seejärel ise edasi pusida.

Milline võiks sotsiaalkiirabi ikkagi olla?

Niisiis väidame, et sotsiaalkiirabi ellukutsumine on mõte, mis tuleb taas üles korjata. Pakume, et sotsiaaltöötajad kui lahenduse osalised võiks olla suureks abiks selle väljatöötamisel. Eeldused on selleks olemas. Sotsiaaltöö on valdkond, kus tegutsejatel on kokkupuude nii tegeliku eluga kui ka laiemad teadmised. Tallinna ülikoolis on võimalik jõuda sotsiaaltöö valdkonnas doktorikraadini, mis tähendab, et lisaks praktilistele oskustele ja teadmistele on valdkonnas olemas ka analüüsivõimekus, oskus näha suurt pilti ja aidata kujundada poliitilisi otsuseid.

Nagu öeldud, Eesti peaks põhjalike analüüside järel leidma võimaluse, mis sobiks erinevatele partneritele. Üks võimalik üldine töövisioon oleks järgnev. Häirekeskusesse saabunud sotsiaalse abivajadusega 112 kõned liigitatakse eraldi n-ö neljanda tunnelina. Välja saadetakse sotsiaalkiirabi, vastavalt vajadusele varustatud masin, mis suudab liikuda ka keerulisel maastikul ja ilmastikuoludes. See on mehitatud spetsiaalse väljaõppe saanud autojuhiga, kes suudab toeks olla füüsilist abi vajavatel juhtudel, ja eriväljaõppe saanud sotsiaaltöötajaga.

Sotsiaalkiirabi ja haritud sotsiaaltöötajad on investeering, mis tasub end õnnelikumate inimeste tõttu kiiresti ära.

Kohapeal tuvastab selline meeskond esmase abivajaduse ja võimalikud probleemid, mis tuleb edasi suunata juba järgmistele ekspertidele. Võib-olla on vaja korraldada abi söögi tegemisel või poest toidu toomisel vanemale inimesele, kes seda ise küsida ei ole osanud. Uut abikorraldust saaksid sotsiaaltöö teadlased ja eksperdid pärast katseprojektina alustamist pidevalt analüüsida ja tagasisidet anda.

Sellise süsteemi väljatöötamise esimeses etapis on mõistagi üksjagu kulusid: tuleb sotsiaaltöötajaid koolitada ja tõsta palkasid; koolitada sotsiaalkõnede menetlejaid; soetada tehnika ehk näiteks masinad, mis ei vaja küll nii põhjalikku sisustust nagu kiirabiautod, ent on siiski valmis esmast abi andma; panustada tuleb infosüsteemide arendustesse. Ent see toob tulevikus kaasa suure kokkuhoiu. Välja ei saadeta enam vale võimekust (näiteks kiirabiautod ei ole enam toidutaksod), sotsiaalsetele probleemidele saadakse sageli jaole enne, kui need arenevad edasi vaimse ja füüsilise tervise krooniliseks probleemideks. Väheneb surve riigi tervishoiusüsteemile ja sotsiaalsetele toetustele.

Milliste avaliku võimu asutusega oleks sotsiaalkiirabi seotud – kus ja kui palju sotsiaalkiirabi brigaade paikneks, tuleb kindlaks teha (nagu teiste operatiivvahendite korral) andmetest lähtuvalt. Kindlasti on mõnevõrra lihtsam uus operatiivabivorm siduda olemasolevate organisatsioonide, näiteks kohalike omavalitsuste juurde, aga see ei pea nii olema.

Läbi tuleb mõelda ka spetsialistide küsimus. Kes võiks veel abiks olla, kui mitte ülikool, mis saab kujundada seda, keda ja kuidas koolitada. Muidugi, see ei ole eraldiseisev lahendus. Vaja on tellimust, konkurentsivõimelisi palkasid ja nii edasi. Komplekssete probleemide sage probleem: kui seotud on palju osalisi, siis peaksid tegutsema kõik. Aga kõige lihtsam on öelda, et näe, too teine ju ei tee midagi, ei saa ka mina! Kuid ülikool saab eest vedada, sotsiaaltöötajad saavad olla need hädavajalikud superkangelased ka selles valdkonnas.

Väidame, et sotsiaalkiirabi ja sotsiaaltöötajad ning valdkonna teadlased, kes sellega tegelevad, ei oleks kulu. Sotsiaalkiirabi ja haritud sotsiaaltöötajad on investeering, mis tasub end olemata jäänud vaimse ja füüsilise tervise kulutuste ja lihtsalt õnnelikumate inimeste tõttu kiiresti ära. See väljendaks ka riigi hoolimist oma inimestest. Väikese riigina peabki iga inimene olema meile oluline, hoolimata sellest, mis on tema probleemide põhjused. Peaksime kõik tundma vastutust nende inimeste abistamise ees. Aga see eeldab meilt juba märksa suurema lohe pea raiumist: mõtteviisi, mille järgi igaüks on oma õnne sepp ja hädade põhjus. Aeg on sellest kohast ära tulla ja hakata nägema, kuidas päriselt inimeste probleemid tekivad ning mida saaksime meie teha lahenduste leidmisel.