Skip to content

Sotsiaalpedagoogika tulevik on helge

Kogemus

Millised on sotsiaalpedagoogika võimalused, kuidas näevad asjaosalised oma eriala praegust olukorda ja tulevikku? Vestlesid Tallinna Ülikooli sotsiaalpedagoogika (BA) eriala esimese ja teise kursuse tudengid Agnes Värik ja Einar Ilves ning vilistlane Merilin Uder. Küsis vilistlane Mailis Ostra.

Mailis Ostra_foto erakogust
Vestlusringis osalejad Agnes Värik ja Mailis Ostra (ülemises reas), Merilin Uder ja Einar Ilves (alumises reas). Foto: Mailis Ostra erakogust

Miks valisite erialaks sotsiaalpedagoogika? Inimesi abistavaid elukutseid on teisigi. Miks mitte õpetaja-, noorsoo- või sotsiaaltöö?

Agnes: Õppisin pool aastat noorsootööd, töötasin koolis tugiisikuna ja mõistsin, et noorsootöö on minu jaoks liiga rõõmus. Mulle meeldivad eriliste vajadustega lapsed, see, et saan nendega pidevalt koolikeskkonnas töötada, sai määravaks.

Einar: Tahan töötada inimestega koos ja inimeste heaks. See oli selge juba gümnaasiumi lõpus, kuid otsustasin enne õppima minekut end proovile panna ja maailma tundma õppida. Reisisin kolm aastat nii Ameerikas kui ka Euroopas. Enne ülikooli tegin noorsootööd. Noorteprojekti kaudu kohtusin Tallinna Ülikooli õppejõuga, kes soovitas mulle sotsiaaltöö asemel sotsiaalpedagoogikat. Uurisin asja ja otsustasingi selle kasuks.

Merilin: Mulle on pedagoogika ja sotsiaaltöö pakkunud huvi juba väikesest peale. Mind puudutas koolikiusamise teema, lapsest peale olen märganud ebavõrdseid olukordi. Sotsiaalpedagoogika erialale sattusin siiski pool juhuslikult. Töötasin ehitusbuumi ajal müügi alal, 2008. aastal, kui algasid majandusraskused, tundsin, et äri ei haaku minu väärtushinnangutega. Haridusmessil jäi silma sotsiaalpedagoogika eriala, mida õpetati siis veel Tallinna Ülikooli Rakvere Kolledžis. Avastasin üllatusega, et see liidab pedagoogika ja sotsiaaltöö ja ma ei peagi valima nende kahe vahel.

Millised unistused, väärtused ja isikuomadused peaksid sotsiaalpedagoogil olema?

Agnes: Ta võiks näha inimeses alati helgemat poolt. Mõistev, väga hea kuulaja, natukene nunnu ka veel pealekauba. Unistused võiksid olla helged ja inimeste kesksed: inimeste ja iseenda heaolule suunatud.

Merilin: Järjepidevus, kannatlikkus ja usk, et kõik on võimalik.

Einar: Maailm on erakordselt kompleksne, oluline on enda sisse vaadates seada eesmärgid, mille poole liikuda ja mille täitumisest unistada. Muidu kaod killustatud asjade sisse, mida on vaja tähele panna.

Pidevalt sihti silme ees hoides ja edasi liikudes on sotsiaalpedagoogil võimalik jääda iseendaks ka raskuste keskel.

Kui juhtub midagi ootamatut, siis ei kõiguta see nii väga. Vaja on oskust mõista, soovi vaadata sügavamale, uudishimu ja võimet kanda vastutust – see on väga vastutusrikas töö.

Merilin: Lisan veel aktsepteerimise ja hinnanguvaba suhtumise.

Agnes ja Einar, teid on valitud kursusevanemaks. Rääkige oma kursusekaaslastest. Kes õpivad sotsiaalpedagoogikat? Missugune grupp te olete?

Agnes: Meil on hästi mitmekesine grupp. Oleme kõik omamoodi lahedad ja moodustame hästi kihvti terviku. Kõigil on teistega jagada väärt kogemusi: kes on väga hea kuulaja, kes oskab väga hästi lohutada. Mõnusas seltskonnas saame asjadest rääkida, ilma et keegi ütleks pahasti. Mõistmine ja kuulamine on meie grupi märksõnad.

Einar: Meil on mõnus väike grupp, 12 inimest, hoolitseme üksteise eest. Kõik on omamoodi ja kõik meeldivad üksteisele. Oleme kaunis ja värviküllane kooslus.

Sotsiaalpedagoogika erialale astuvad sisse eri kogemusega ja erinevas eas inimesed?

Einar: Vanus ega kogemus ei ole üldse küsimus ei takistus ega eeldus. Meil on kõige noorem vist 23 ja kõige vanem 50. eluaastates. Kõik on väga inimlikud ja hingelised inimesed.

Kuidas ülikoolis distantsõppe ajal hakkama saada? Mida soovitate tulevastele üliõpilastele?

Agnes: Tasub hoida pidevat kontakti oma kursusekaaslastega. Meie saadame materjale, lobiseme kursuse sõnumivahetusegrupis. Mind aitab kindel ajakava ja tegevuste plaanimine, kalendermärkmik on suureks abiks.

Einar: Aitavad omavaheline regulaarne suhtlus ja rutiini hoidmine. Suhtleme samuti veebi vahendusel. Jõulude ajal olime oma kodudes kaamerate taga, jõime teed ja rääkisime juttu. Mind aitab füüsiline aktiivsus ja õues liikumine, toetab ka päeviku pidamine. Kursusevanemana jälgin kursuse veebivestlusi ja kui keegi mõnda aega seal ei kirjuta, siis võtan temaga ühendust.

Kursusevanem saab seega juba sotsiaalpedagoogi praktikat. Töötate mõlemad ülikooli kõrvalt. Mis kaasneb töö ja õpingute ühildamisega?

Agnes: Saan õpitut tööl kasutada. Näiteks Foorumteatri ainest sain mänge ja ideid, kuidas lastega kontakti luua. Olen märganud, et kõik ei tööta nii hästi, kui on räägitud. Saan meetodeid katsetada. Halb on suur koormus – puhata pole aega. Minu õpilastel on ka raske aru saada, miks mind vahepeal ei ole. Erilisematel lastel on raske ilma minuta toime tulla ja see teeb mulle haiget.

Einar: Töötan sotsiaalpedagoogina Saue Gümnaasiumis. Raske on ajaplaneerimine selline elukorraldus nõuab head aja plaanimise oskust. Tööpäev kestab u 916, aga olen iga päev natukene kauem koolimajas ja kasutan oma kabinetti, et õppida. Pikad päevad ei morjenda mind, sest minu eriala on mulle südamelähedane ja põnev. Mu tööandja arvestab minu õpingutega. Mul on vedanud ka sellega, et tugiteenuste meeskond on meil küllaltki suur ja alati saab keegi mind vajaduse korral asendada.

Missugune on ühe sotsiaalpedagoogi tööpäev?

Merilin: Minul on koolis mitu rolli: olen poole koormusega sotsiaalpedagoog ja poole koormusega HEV-koordinaator. Iga päev on omamoodi. Praegu pean peamiselt telefonivestlusi õpilaste, vanemate ja õpetajatega. Mulle meeldivad väga ka need tööpäevad, mille olen sättinud nii, et saan rohkem keskenduda ennetusele, näiteks vahetundides, mida sisustavad õpilased ise. Korraldame ka teemapäevasid: vaimse tervise päev, tolerantsuse päev jt.

Einar: Nõustun Meriliniga. Kindlat mustrit ei ole, iga päev on unikaalne. Päris tihti ei teagi, mida toob järgnev päev. Mulle meeldibki töö juures dünaamilisus ja loomingulisus.

Merilin: Mugavustsooni ei ole.

Einar: Jah, vahel juhtub, et on mugav päev, aga enamasti on need hästi tegusad. Suhtlemist on palju. Distantsõppe ajal on töö ju samasugune, lihtsalt suhtlemiskanal on teine kas telefoni või interneti teel.

Mis teemade või probleemidega silmitsi seisate?

Merilin: Esimesena tuleb meelde suhete teema. Suhted kooliruumis: õpilaste-õpetajate vahel, õpilastel omavahel, vahel ka õpilase ja tema perekonna suhted. Siis õppetööga seotud küsimused. Mõnel õpilasel puudub nt õpimotivatsioon. Koolis kerkib ka reeglite ja normide probleem: millised on õpetajate ootused õpilastele ja millised on õpilaste arusaamad nendest nõudmistest. Minule ongi vist kõige suurem proovikivi ja mõttekoht, et millised reeglid on õigupoolest vajalikud ja millised mitte.

Einar: Mina näen oma rolli kooli ja kodu ning üldse omavahelise suhtluse toetajana.

Merilin: Me julgustame ja innustame inimesi, kellega töötame.

Einar: Just, eriti praegu on see suur osa meie tööst. Teatud hulk õpilastest naudib distantsõpet väga. Osal õpilastel on aga väga raske. Pean aitama neil olukorrast selgust saada. Eriti siis, kui õpilane on hakanud maha jääma ja kohustusi tuleb muudkui juurde. Näiteks saan aidata koostada järelevastamiste kava. Tähtis on toetada õpilast ja aidata ta väikeste eduelamustega uuesti järje peale. Tuleb lahendada ka konflikte ja kiusamisi. Mindki innustavad ennetustegevused, milles saan sotsiaalpedagoogina kaasa lüüa. Meil oli hiljuti koolis inspiratsioonipäev, kus esinesid mitmed oma ala professionaalid ja mina täitsin moderaatori rolli. Koos tugimeeskonnaga oli väga lahe korraldada kooli vaimse tervise nädalat.

Merilin: Meeskonnatöö võimestab sotsiaalpedagoogi. Kogu tekkiv sünergia kandub veel edasigi.

Laiemale avalikkusele on sotsiaalpedagoogika endiselt tundmatu eriala, mida aetakse segamini sotsiaaltööga. Valdkonna siseseltki on tihtipeale segadus, mis eristab sotsiaalpedagoogikat sotsiaaltööst. Kas see on müüt või tegelikkus?

Agnes: Kui ülikooli kandideerisin, olin segaduses. Tööl olen sotsiaaltöötajatega tihedalt kokku puutunud ja mulle paistab, et neid piiravad rohked ettekirjutused ja nad peavad juhinduma pigem ametniku rollist. Mulle tundub, et sotsiaalpedagoog on oma töös vabam ja loomingulisem. Aga erialad aetakse tõesti segi. Ka mu vanaema arvab, et õpin sotsiaaltööd.

Merilin: Teatud olukorras teebki sotsiaalpedagoog koolis sotsiaaltööd. Sotsiaalpedagoogikas on väga oluline inimese enda aktiivsus lahenduse poole liikumisel. Sotsiaaltöö uuemad teooriad räägivad aga sellest, et anname kliendile kala asemel õnge ja õpetame ta kalastama. Olemuslikult tugevdavad mõlemad alad inimese ressursse ja panevad keskkonna tema heaks tööle. Ka sotsiaaltöö ei ole ainult teenuse ja toetuse pakkumine. Kui alustasin sotsiaalpedagoogina, toimusid arutelud, kus vastandati kooli sotsiaaltööd ja sotsiaalpedagoogikat. Arvan, et oleme sellest välja kasvanud ning sotsiaalpedagoogika rõhutatud eristamine sotsiaaltööst ei olegi enam vajalik.

Pigem peaksime rääkima võrgustikutööst, koostööst ja ühisosast lastekaitsega, see on hindamatu tugi igale abivajajale.

Einar: Nõustun Meriliniga. Olen töötanud ka lastekaitsespetsialistina sotsiaaltöö osakonnas. Laiale avalikkusele ei pruugi tõesti olla arusaadav, mida sotsiaalpedagoog täpselt teeb. Oluline osa on pedagoogikal, usun, et sotsiaalpedagoogikas on rohkem nõustamist.

Merilin: Sotsiaalpedagoog töötab asutuses, kus tegeletakse kasvatusega. Eks nii sotsiaalpedagoogika kui ka sotsiaaltöö eesmärk on inimese toimetulek, aga see, kuidas eesmärgini jõuame, on erinev.

Millised on sotsiaalpedagoogika tugevused ja võimalused Eesti hariduses?

Agnes: Sotsiaalpedagooge tuleb haridusvaldkonda juurde üha enam. Teadlikkus suureneb iga aastaga. Võimalusena näen asjaolu, et mitmed ametikohad on täitmata ja leidub asutusi, kus veel ei olegi sotsiaalpedagoogi kohta.

Katsumuseks on pidev enda olemasolu tõestamine või põhjendamine, sest paljudel, kellega kokku puutun, pole arusaama sotsiaalpedagoogikast.

Einar: Sotsiaalpedagoogika on küllaltki noor teadus ja arenguruumi on palju. See on justkui avatud maastik, mida saab praegu ise kujundada ja mille arengutes kaasa rääkida. Saame mõjutada ka haridusvaldkonna arengusuundi. Oleme haridussüsteemi sees, aga samal ajal natukene ka selle kõrval. Sotsiaalpedagoog saab märgata seda, mida õpetaja või koolijuht oma rollist tõttu ei märka.

Merilin: Usun, et sotsiaalpedagoog peab õpilase rolli taga nägema last kui tervikut.

Einar: Jah, sest õpetajal võib see olla keerulisem.

Merilin, sind valiti teist korda Eesti Sotsiaalpedagoogide Ühenduse juhtorganisse. Einar, sina oled samuti juhatuse värske liige. Millised on teie arvates praegu sotsiaalpedagoogide mured ja rõõmud?

Merilin: Oluline on, et sotsiaalpedagoog ei tunneks end üksi. Lahenduseks võiksid olla järjepidevad kovisioonid. Rõõmu teeb, et ühtegi seina pole ees ja kõik teed on lahti.

Einar: Vaja on luua tugev võrgustik. Värskelt ametisse astuvad sotsiaalpedagoogid vajavad süsteemset tuge. Rõõmud lõputu potentsiaal. Tundub, et oleme kanda kinnitamas, kasvu on tunda ja näha. Hästi põnev on seda kaasa teha.

Missugune on sotsiaalpedagoogika kaugem tulevik? Kas sotsiaalpedagoogi ametit ikka väärtustatakse tehisintellekti kõrval? 

Agnes: Usun, et sotsiaalpedagoogika jõuab täiskasvanuteni edaspidi veelgi rohkem. Selle teadmisi saab rakendada mistahes valdkonnas, ka tööheaolu loomisel töökohtades, kus on suured kontorid ning kus on omavaheline suhtlus ja koostöö igapäevane. Praegune distantsõpe näitab, et sotsiaalpedagoog on väga väärtustatud ametikoht.

Einar: Tehisintellekt ei asenda kunagi sotsiaalpedagoogi. Meid ei asenda ükski robot, see on täiesti võimatu! Loodan ja mõtlen samuti, et sotsiaalpedagoogika võiks olla laiemalt levinud. Sotsiaalpedagoogika tuum on sotsiaalsete probleemide lahendamine ja need ei saa kunagi otsa.

Merilin: Võib-olla läheb vastupidi mida rohkem on tehisintellekti, seda rohkem vajame ka sotsiaalpedagooge, kes toetavad ja arendavad inimeste sotsiaalseid oskusi.

Loodame, et tulevikus tunneb sotsiaalpedagoog oma väärtust ja saab tänu sellele oma tööd hästi teha.

Merilin: Just ja seda ka, et kvaliteetne sotsiaalpedagoogiline töö on tagatud kogu Eestis.

Einar: Mina olen väga optimistlik. Usun siiralt, et sotsiaalpedagoogika areneb jõudsalt ja loob aina rohkem lisaväärtust Eesti inimestele kõigis ühiskonnakihtides.


Tule õppima Tallinna Ülikooli! Sotsiaalpedagoogika praktiliseks väljundiks on lapse ja noore tõhusam integreerimine ühiskonda ja selleks vajaliku sotsialiseerumistoe võimaldamine – teda nõustades, juhendades ja suunates ning positiivseid toimetulekuoskusi õpetades. Õpingute jooksul saad teadmised sotsiaalse ja pedagoogilise problemaatika ühisosast ning oskused, kuidas sotsiaalseid probleeme ennetada või leevendada. Sisseastumise info: www.tlu.ee/hti/sotsiaalpedagoogika.


Eesti Sotsiaalpedagoogide Ühendus (ESPÜ) on avalikes huvides mittetulundusühinguna tegutsev ühendus, mis liidab sotsiaalpedagoogilist tööd tegevaid füüsilisi ja juriidilisi isikuid, edendades ja koordineerides selleks vajalikku tegevust. ESPÜ on koostöös Kutsekojaga välja töötanud sotsiaalpedagoogi kutsestandardi tasemed 6 ja 7 ning annab välja kutsetunnistusi. Selle aasta suvel käivitub mentorprogramm, kuhu oodatakse kandideerima nii uusi kui ka kogemusega sotsiaalpedagooge, et alustada 2021/22. õppeaastal mentori või menteena. Uuri lisaks: https://sotsiaalpedagoogid.ee.


Artikkel ilmus ajakirjas Sotsiaaltöö nr 2/2021