Skip to content

Nähtamatud barjäärid: uimastisõltuvus ja -probleemid praktikas

Kogemus

Sõltuvusprobleemide lahendamine on keeruline ülesanne kogu ühiskonnale. Teadlikku otsust hakata uimastisõltlaseks ei tee keegi. Sõltuvushäirega inimesed ja nende lähedased vajavad hukkamõistmise asemel mõistmist ja abi – see on inimese paranemise teel kõige olulisem.

Simone Eelmaa_Alisa Aalbok

Simone Eelmaa
Tartu Ülikooli sotsioloogia doktorant

Alisa Aalbok
programmi SÜTIK tugiisik, MTÜ Convictus Eesti, Confido Sõltuvusravi Keskuse sõltuvusravinõustaja


Uimastisõltuvus on üks stigmatiseeritumaid vaimse tervise probleeme, kuigi näiteks alkoholi tarvitamine ja sellega seotud kahjud (suhte- ja terviseprobleemid, kuritegevus jms) on suuremad võrreldes narkootikumide tarvitamisest põhjustatud kahjudega (vt nt Bonomo jt 2019, van Amsterdam jt 2015). Suhtumine uimastitarvitajatesse ja -sõltlastesse on pigem negatiivne. Enamasti tuleneb see väärarusaamadest, teadmatusest ja hirmust. Negatiivne suhtumine on levinud isegi spetsialistide seas, kes tegelikult peaksid inimesi aitama (nt tervishoiutöötajad, sotsiaaltöötajad, apteekrid jne). Stigmaga käivad kaasas ka eelarvamuslik suhtumine, diskrimineeriv kohtlemine, tõrjumine, süüdistamine, stereotüübistamine ja abita jätmine.

Seega toimib just stigma olulise barjäärina, ehitades seina abivajaja ja vajaliku abi vahele. Sõltuvushäirega inimesi koheldakse sageli kui kurjategijaid või kui inimesi, kes on nõrgad ja kelle jaoks sõltuvus on vaba valik. Üsna selgelt on välja joondunud kaks tugevat stereotüüpi, mis stigmat elus hoiavad ja taastoodavad – narkomaan ja narkokurjategija.

Joonis 1. Stigma mõjud
Joonis 1. Stigma mõjud

Narkomaani stereotüüp

Kasutame artiklis sõna narkomaan ainult selleks, et osutada valdkonnas juurdunud terminoloogilisele igandile, kuid me ei toeta selle kasutamist praktikas. Soovitame pigem eelistada termineid nagu narkootikume tarvitav inimene või sõltuvushäirega inimene. Üldiselt kiputakse narkomaani kujutama inimesena, kes on madala intellekti ja haridustasemega, probleemsest perest, emotsionaalselt ja psühholoogiliselt ebaküps, kehvade sotsiaalsete oskustega, kasvanud vaesuses, ei oska seada eesmärke ega piire, ei suuda töökohti hoida, manipuleerib, valetab ja kaldub vägivaldsusele ning delinkventsusele. Valdkonnas töötamine on näidanud sedagi, et ka mõni spetsialist usub, nagu oleksid uimastisõltlased kuidagi väliselt äratuntavad – eeldatakse räpast ja hoolitsemata välimust, süstlajälgi, lagunenud hambaid ja viltust silmavaadet.

Kirjeldatud stereotüüp põhineb osalt sõltuvuse kujunemise riskiteguritel, millel on tegelikult oluline roll, sest need aitavad mõista sõltuvust nähtusena, selle võimalikke tekkepõhjuseid ja kaitsefaktoreid, mis omakorda aitavad paremini plaanida ennetustegevusi ja aidata abivajajaid. Samal ajal on eelmises lõigus nimetatud tunnused osa sügavalt juurdunud stereotüübist, mis ei kirjelda reaalsust adekvaatselt. Oluline roll on ka meediarepresentatsioonidel, milles kujutatakse sõltlasi pigem spektri ühes äärmuses. Töös inimestega, kes vajavad abi sõltuvusega toimetulekul, võivad samad asjaolud mõnikord isegi raskendada probleemi märkamist, õigesti kategoriseerimist ja sobiva abi leidmist. Eelkõige seetõttu, et kui jätame mulje, nagu kujuneks sõltuvus pigem neil, kes on teistest kuidagi kehvemad, näiteks madala intellektiga, eesmärkideta või kriminogeense käitumisega, võivad inimesed, kes soovivad narkootikume proovida/tarvitada, eeldada, et kui nemad ei ole „sellisedˮ või neil ei esine riskitegureid, on sõltuvushäire kujunemine välistatud. Sõltuvushäiret on keerulisem tuvastada ka neil, kes ei ole stereotüüpsed (nt ei süsti opioide, vaid suitsetavad kanepit või tarvitavad amfetamiini nasaalselt). Sõltlase stereotüüp võib tekitada tunnet, et abi otsimine tähendab tunnistamist, et ollakse kuidagi nõrgem, ebaküpsem, saamatum jne.

Valdkonnas töötamise kogemus annab aga täiesti vastupidise pildi – suurem osa sõltuvushäirega inimestest ei sobitu sellesse stereotüüpi. Praktikas puutume sageli kokku n-ö funktsioneerivate sõltuvushäirega inimestega, mis tähendab, et neil on küll uimastisõltuvus (või on nad sellest taastumas), kuid nad tulevad oma igapäevaeluga toime – õpivad, töötavad, tegelevad ettevõtlusega, elavad pereelu, teevad sporti. Paljudel neist ei esine ka selliseid sotsiaalseid probleeme, nagu eeldatakse, et sõltuvusega peaks kaasas käima. Enamik sõltuvushäirega inimestest ei süsti end (võimalik, et ei ole kunagi ka proovinud). Programmi SÜTIK (pikaaegsetele tarvitajatele ja/või sõltuvushäirega inimestele mõeldud tugiisikuteenus) raames oleme kuulnud klientidelt korduvalt, et enne abini jõudmist püüavad nad vahel isegi aastaid ise toime tulla just seetõttu, et nad ei ole stereotüüpsed sõltlased. Kõige kurvem on see, et kõik ei ela sellist üksinda kannatamist üle.

Tõenäoliselt on üks kõige enam varjatud sihtrühm ravimitest sõltuvusse jäänud inimesed. Tihtilugu tarvitavad nad seaduslikult omandatud ravimeid, mille regulaarse tarvitamise üks kõrvalmõju võibki olla diagnoositava uimastisõltuvushäire kujunemine. Kõige sagedamini väärtarvitatakse sel moel uinuteid ja bensodiasepiine. Näiteks on arst inimesele välja kirjutanud mõne sellise ravimi, mida ta funktsioneerimiseks vajab ja mille regulaarsel manustamisel tekib organismil tolerantsus ja võimalik, et kujuneb välja ka sõltuvus.

Ravimite puhul kujuneb sõltuvus suurema tõenäosusega välja siiski siis, kui nende tarvitamisel ei järgita arsti ettekirjutusi. Samal ajal on aga sõltuvuse kujunemist keerulisem märgata, sest ravimid on määranud arst ja sõltuvust seostatakse pigem illegaalsete narkootikumide ja sõltlase stereotüübiga. Märkimisväärset osa „illegaalsetest” narkootikumidest kasutatakse meditsiinis täiesti legaalselt. Samal ajal ei erine ravimisõltuvusega kaasnevad terviseriskid ja muud probleemid oluliselt illegaalsete ainetega kaasnevatest probleemidest, ehkki esimene on ühiskonnas peaaegu märkamatu.

Nii tarvitamist kui ka sõltuvust pigem varjatakse, sest kardetakse kaotada pere, töö või sõbrad. Ei julgeta pöörduda ka arsti poole või minna võõrutusravile, sest kardetakse võimalikke tagajärgi. Näiteks muretsetakse, et kui isikuandmed kantakse riiklikku narkomaaniaravi registrisse (NARIS) või kui pelgalt tervise infosüsteemi märgitakse sõltuvushäire diagnoos, kaotatakse vanemlikud õigused või tekivad edaspidi töö tegemises piirangud.

Praktikas on tulnud ette sedagi, et osa sõltuvushäire diagnoosiga inimesi ei saa teha juhilube või on ilma jäänud lapse hooldusõigusest, sest varasemat sõltuvusprobleemi on tõlgendatud kui kindlat põhjust, miks inimene ei sobi lapsevanemaks. Kardetakse ka teiste inimeste üldiselt tõrjuvat suhtumist või võimalikke probleeme õigussüsteemiga. See aga tekitab olukorra, kus inimene vajab abi, aga ei saa seda, sest küsides saab ta hoopis karistada.

Kahjuks tuleb ette sedagi, et inimene otsib abi, kuid ei jõua selleni valdkonna spetsialistide suhtumise tõttu. Kliendid on rääkinud, kuidas on saanud perearstilt või kiirabi personalilt süüdistusi ja isegi sõimu, sest raiskavad aega, mida saaks kulutada nende inimeste aitamisele, kes ei ole sõltlased. Üledoosi üleelanule põhjustab selline suhtumine vaid põhjendamatuid lisakannatusi.

Keeruline on leida ka spetsialiste, kes oskavad päriselt aidata. Näiteks selgitas üks klient, et oli lapsepõlves toimunud kiusamise tõttu pea kogu elu olnud ebakindel ja kannatanud sotsiaalärevuse all. Ülikoolis õppides avastas ta, et narkootikumid võtavad ära nii ärevuse kui ka ebakindluse. Kuigi tarvitamisega seoses olid probleemid tekkinud hiljuti, väitis psühholoog talle järjekindlalt, et just tarvitamine põhjustab talle ärevust ja ebakindlust ning tarvitamine tuleb lihtsalt lõpetada ja ongi korras. Need on elulised näited probleemidest, mis aga kindlasti ei iseloomusta kogu tervishoiuvaldkonda ja kõigi spetsialistide suhtumist. Pigem soovime juhtida tähelepanu sellele, et spetsialistide teadmatus ei tohiks olla barjääriks.

„Kui meie töö on inimest aidata, aga me ei tea piisavalt või ei mõista probleemi olemust, siis hea spetsialistina peaksime suunama inimese sinna, kust ta saab abi ja kus teda tahetakse ja osatakse aidata.ˮ

Kuigi artikli fookuses on probleemkohad, soovime esile tuua ka positiivseid näiteid. Näiteks olid ühe kliendi jaoks just apteekri julgustavad sõnad need, mis andsid vajaliku tõuke, et võõrutusravile pöörduda. Häid sõnu oleme kuulnud nii apteekrite, arstide kui ka sotsiaaltöötajate kohta, kes on jaganud infot abi saamise võimalustest. Kuigi olukorrad on erinevad, tuli kõigi positiivsete näidete puhul esile see, et sõltuvushäirega inimesi koheldi nendes olukordades nii nagu spetsialist kohtleks iga teist inimest, keda ta oma töökohustuste raames aitab. Fookuses oli inimese aitamine, mitte hinnangute andmine.

Narkokurjategija stereotüüp

Vale on eeldada, et kõik tarvitajad või sõltlased on kurjategijad. Paraku on taoline eelarvamus ühiskonnas laialt levinud. Narkokurjategijana käsitatakse inimesi, keda on narkokuriteo eest karistatud. Kokkupuuted spetsialistidega on näidanud, et narkokurjategijaid peetakse ohtlikeks ja vägivaldseteks inimesteks, kes muuhulgas tahavad rikastuda teiste inimeste tervise ja elude arvelt. Kui kuuldakse, et keegi on narkootikumidega seotud või (narkokuriteo eest) kriminaalkorras karistatud, eeldataksegi tihtilugu halvimat.

Sellist arvamust süvendab eelkõige vähene teadlikkus Eesti uimastipoliitikast ja karistuspraktikast. Üsna levinud on väärarusaam, nagu karistataks ainult neid, kes narkootilisi aineid valmistavad ja müüvad. Reaalsuses karistatakse ka neid, kes ainult tarvitavad. Karistusseadustiku § 184 (suures koguses käitlemine) ei eelda narkootilise aine müümist ega rahalise kasu saamist, karistatav on ka suure koguse narkootilise aine käitlemine. Käitlemine tähendab omamist, valdamist, vahendamist, tarbimist, kasvatamist, korjamist, valmistamist, tootmist, töötlemist, pakkimist või säilitamist (see loetelu ei ole ammendav).

Seega võib narkokurjategijaks saada ka siis, kui ostetakse suures koguses oma tarbeks (omamine) või kui hoitakse oma käes nt sõbra ostetud ainet (valdamine). Oluline osa nendest nn narkokurjategijatest (st inimestest, keda on narkokuriteo eest süüdi mõistetud) sellesse levinud stereotüüpi ei sobitu. Seda enam, et narkootikume tarvitatavate inimeste seas kipub levima arusaam, et tarvitamine ja oma tarbeks omamine ei ole karistatav. Üha enam tuleb kohtupraktikas ette, et karistatakse noori, kes kasvatavad oma tarbeks paari kanepitaime või ostavad narkootikume isiklikuks tarvitamiseks. Suure koguse narkootilise aine käitlemise eest on karistuseks üks kuni kümme aastat vangistust.

Milline on suur kogus?

Aine tarvitaja sageli ei teagi kriminaalse koguse piirmäära. Levinud narkootikumide puhul algavad suured kogused grammidest (mõnel juhul isegi milligrammidest), mitte sadadest grammidest või kilodest, nagu sageli arvatakse. Seega võivad kriminaalkorras karistada saada täiesti tavalised noored, kes ei müü narkootikume, vaid ostavad neid tarvitamiseks näiteks mõnel peol. Kohtupraktikas on lubatud ka väikeseid koguseid suureks kokku liita (vt nt RKKK 3-1-1-4-04). See tähendab, et näiteks võib kolmel järjestikusel nädalavahetusel oma tarbeks väikeses koguses narkootikumide ostmise arvestada üheks teoks, mille tagajärjel saab inimest karistada suures koguses narkootikumide ebaseadusliku käitlemise eest. Seega võib inimene teadmatuse tõttu pälvida üsna lihtsasti karistuse narkokurjategijana, kuigi on narkootikume ostnud ainult oma tarbeks ja neid ise tarvitanud. Tarvitajatega, kel on välja kujunenud sõltuvushäire, on olukord veel keerulisem, sest sõltuvuse puhul tekib aine suhtes sageli tolerantsus, mistõttu tarvitatavad kogused ongi suuremad.

Oleme puutunud kokku ka noortega, kes on tellinud retseptiravimeid tumeveebist, sest järjekorrad psühhiaatrile pääsemiseks on pikad. See aga on põhjustanud probleeme õigussüsteemiga.

Eestis on veidi üle kahesaja psühhiaatri, kuid laste- ja noorukite psühhiaatreid oli 2019. aastal vaid 24 kogu riigi peale (Sotsiaalministeerium 2020), mis tähendab, et mõnikord tuleb oodata järjekorras kuude kaupa. Eestis ei ole andmeid selle kohta, et retseptiravimite tellimine sel viisil oleks väga levinud, mujal maailmas on aga märgata kasvutendentsi (Orsolini jt 2015). Näiteks otsivad ravikindlustuseta inimesed võimalusi tellida vajalikke ravimeid, mis maksavad tumeveebis mitu korda vähem kui apteegis (samas). Ka ei ole haruldane, et noored tellivad stimulante tumeveebist või ostavad diileritelt lihtsalt selleks, et eksamiperioode üle elada ja saavutada tulemusi, mida neilt oodatakse. Kas olukord, kus noored tarvitavad aineid selleks, et soorituspingega toime tulla, ei viita sellele, et probleem on kusagil mujal kui narkootikumides?

Me ei püüa väita, et narkootikumid on ohutud ja need tuleks legaliseerida või et igasugune karistamine on põhjendamatu. Pigem väidame, et inimeste karistamine olukorras, kus nad ei ole ühiskonnale ohtlikud ja vajavad hoopis abi, võib pikas perspektiivis olla märksa kahjulikum kui uimastite tarvitamise ja uimastisõltuvuse tagajärjed. Selline praktika teeb üha sagedamini narkokurjategijaid inimestest, kes narkootilisi aineid tarvitavad, kuid ei müü, valmista ega vahenda.

Muu hulgas lõhub kriminaalõigussüsteemi sattumine perekondi ja sidemeid kogukonnaga, suurendab töötusriski ja tõenäosust vaimse tervise probleemide tekkeks ning põhjustab majanduslikke raskusi vabaduses viibivatele pereliikmetele (vt nt Couloute ja Kopf 2018, Johns 2018, Wildeman ja Western 2010). Praegune süsteem ise tekitab riskitegureid juurde. Vangistatud tarvitajate ja sõltlaste lapsed kasvavad ilma ühe vanemata, sageli majanduslikult kehvemas olukorras, mis omakorda suurendab nende laste jaoks riski narkootikume proovida, sõltuvusse jääda ja ka ise sattuda sellesse süsteemi. Inimeste puhul, kes pelgalt tarvitavad narkootikume, ei tohiks (vähemalt esimeseks) mõjutusmeetodiks olla nende karistamine. Ka teaduskirjandus näitab, et selline lähenemine ei ole tõhus – karistus ei kasvata (Brown 2010, Lulham jt 2009). Karistada tuleks eelkõige ühiskonnale ohtlikke inimesi, mitte neid, kes vajavad meie abi. Pealegi – kuni tarvitamine on karistatav, ei ole realistlik oodata, et inimesed saavad ja julgevad oma muredele ise abi otsida.

„Kui soovime muuta inimeste käitumist ja mõtteviisi, peaksid mõjutusmeetodid olema eelkõige hariduslikud, mitte karistuslikud.ˮ

Tarvitamise häbimärgistamine

Sageli peetakse narkomaaniaks igasugust uimastitarvitamist. Oluline on mõista, et suurem osa uimastitarvitajatest ei ole sõltuvuses. Näiteks on uimastite tarvitamine väga levinud seltskondlikel üritustel. Tervise Arengu Instituudi 2019. aasta uimastite tarvitamise uuring näitas, et 38% 15–16-aastastest õpilastest on tarvitanud mõnd narkootilist ainet. Seega saab öelda, et põhikooli lõpuks võib igast keskmise suurusega klassikollektiivist (20–30 õpilast) umbes 8–11 õpilast olla proovinud mõnda narkootilist ainet (see on illustratiivne näide, mis ei tähenda, et igas koolis ja klassis on jaotus täpselt selline). Peamiselt tarvitatakse kanepit, rahusteid ja/või uinuteid, ecstasyt ja amfetamiini. Uuringutulemused näitasid ka, et võrreldes 2015. a uuringuga, peavad noored stimulante ja kanepit nüüd vähem ohtlikuks. (Vorobjov ja Tamson 2020)

Eesti täiskasvanud elanikkonnast 25%, s.o iga neljas täisealine inimene, on tarvitanud elu jooksul mõnd narkootilist ainet (Vorobjov jt 2019), kõige sagedamini kanepit ja stimulante. Ka reoveeuuringud kinnitavad, et kanepit, amfetamiini ja kokaiini tarvitatakse kõige enam (Abel-Ollo jt 2021). Hüppeliselt on kasvanud ka MDMA ja metamfetamiini tarvitamine ning COVID-19 tõttu kehtestatud piirangutest hoolimata ei ole näiteks Tallinnas narkootikumide tarvitamine vähenenud (samas). See tähendab, et kuigi Eestit külastas vähem turiste ja meelelahutusasutused ei olnud tavapäraselt avatud, tarvitati uimasteid ikka.

Veerand täiskasvanutest ja enam kui kolmandik noortest on üsna märkimisväärne osa elanikkonnast. Tarvitamise ja sõltuvusega seotud stigma ja stereotüübid mõjutavad väga suurt osa rahvastikust. Kõigi nende inimeste puhul on võimalus, et neil tekib tarvitamisega seoses mõni tervisehäire või muu probleem, kujuneb sõltuvus või tekib pahandusi õigussüsteemiga. Ning tõenäoliselt ei sobitu enamik neist narkomaani ega ka narkokurjategija stereotüüpi. Sellegipoolest võivad nad ühel hetkel vajada abi. Nii uimastisõltlasi kui ka -tarvitajaid koheldakse tihtilugu aga selliselt, nagu nad ei vääriks abi. Varasemad uuringud kinnitavad, et paljud jäävad abita just teiste inimeste (sh spetsialistide) suhtumise tõttu (Lloyd 2013, Luoma 2010, Wakeman ja Rich 2018).

„Inimeste aitamiseks vajame süsteemi, kus abi otsimine on normaalsus.ˮ

Ühiskondliku häbimärgistamise ehe näide on Audentese spordigümnaasiumi juhtumi kajastamine meedias. Nimelt otsustati heita neli kanepitarvitamisega vahele jäänud õpilast koolist välja. Ühe eksimuse tõttu on noortel probleeme politseiga, nad said ajutise võistluskeelu ning nad heideti ka koolist välja. Tõenäoliselt lisandub sellele veel sotsiaalne häbimärgistamine. Võistluskeeld keelatud ainete tarvitamise tõttu on täiesti mõistetav meede, kuid alaealiste koolist välja viskamine toob pigem kahju kui kasu. Varasemad uuringud kinnitavad, et koolist välja heitmine distsiplineerimismeetodina on väga kahjulik ja peaks olema võimalikest sekkumistest alati viimane variant (Dong ja Krohn 2020, Hirschfield 2018, Novak ja Krohn 2020). Hiljuti tehtud jätku-uuring näitas, et koolist välja heitmine põhjustab õpilasele rohkem kahjulikke tagajärgi kui kriminaalmenetlus ja ennustab tulevikus narkootikumide tarvitamist viimasest suurema tõenäosusega (Dong ja Krohn 2020).

Selline hirmutamistaktika loob ka olukorra, kus noored ei julge abi küsida, sest neil on ees ehe näide sellest, kuidas narkootikumide tarvitamisele reageeritakse. See annab ka ülejäänud sihtrühmale sõnumi, et kui oled seotud narkootikumidega, siis me ei tegele sinuga, me kasutame õigustuseks nulltolerantsi kaarti ja lükkame su lihtsalt kõrvale.

Laste ja noorte uimastitarvitamise ennetamisel on haridussüsteem vaid üks osa võimalikust lahendusest. Tervise Arengu Instituudi uuringust nähtub, et olulisemad mõjutajad on peretüüp, suhted vanematega ja vanemlik kontroll (Vorobjov ja Tamson 2020). Uuringust selgus, et narkootikumide tarvitamise tõenäosust vähendab elamine mõlema bioloogilise vanemaga, lapse rahulolu vanemasuhetega, emotsionaalse toe olemasolu perekonnas, võimalus oma probleemidest kodus rääkida ning vanemate aktiivne huvi selle vastu, kus ja kellega laps õhtuti aega veedab. See tähendab, et ennetamiseks ei piisa ainult laste hoiatamisest narkootikumide tarvitamisega kaasnevate ohtude eest.

Sõltuvusprobleemide lahendamine – keeruline ülesanne kogu ühiskonnale

Sõltuvuse kujunemist mõjutavad bioloogilised, psühholoogilised ja sotsiaalsed tegurid (Tatarsky ja Kellogg 2010). Problemaatiline sõltuvus võib välja kujuneda kõigil. Oluline on mõista, et keegi ei tee teadlikku otsust hakata sõltlaseks. Sõltuvushäire on keerukas kogum meditsiinilisi, psühholoogilisi, sotsiaalmajanduslikke jm probleeme, millest taastumine on protsess. Taastumise protsessi, sh ajus toimuvate muutuste ja käitumuslike aspektide mõistmine võib aidata nii sõltlastel, nende peredel kui ka spetsialistidel probleemi paremini hoomata ja leida sobivaid lahendusi.

Sõltuvushäire on meditsiiniline diagnoos, mille saab määrata vaid pädev arst. Üldiselt käsitletakse tervishoius sõltuvust ajuhaigusena, mis on välja kujunenud tarvitamise tagajärjel ajus toimunud neuropatoloogiliste muutuste tõttu (Harro 2006). See tähendab, et sõltuvus tekitab pikaajalisi muutusi aju biokeemilises tasakaalus, struktuuris ja talitluses ning neurotransmitterite töös. Häirunud ajutegevus põhjustab probleeme, mh võimetust tunda end hästi ilma narkootikumideta, probleeme mälu, tähelepanu ja keskendumisega ning raskusi stressiga toimetulekul (samas).

Sageli räägivad sõltlase lähedased, et ta ei ole enam sama inimene või ma ei tunne teda enam ära. Ajus tekkinud muutused võivadki inimest ja tema käitumist selliselt mõjutada, justkui oleks ta tundmatuseni muutunud. See aga ei tähenda, et kõik on kadunud. Asjakohane abi (sh ravi) on väga tähtis. Sobiva ravi määrab eelkõige arst. Ravile lisaks võib abi olla ka teraapiast ja muudest tugiteenustest (nt tugiisikuteenus, tööturuteenused, võlanõustamine, sotsiaalprogrammid). Ka uimastitarvitajatel, kellel ei ole kujunenud sõltuvust, võib olla abi nendest sekkumistest. Kahjude ennetamise ja vähendamise programmid on tarvitamisega seotud tervisekahjude vähendamisel ja ärahoidmisel väga olulised.

Unustada ei tohi, et sõltuvus ei mõjuta ainult sõltlast. Lapsed, vanemad, partnerid, sõbrad ja teised lähedased kannatavad samuti. Lähedase inimese sõltuvus ja sellega kaasnev võivad põhjustada ka lähedastele suhte- ja terviseprobleeme, emotsionaalset kahju ning majanduslikke või juriidilisi muresid. Enamik nendest peredest peab tekkinud probleemidega ise toime tulema, sest sõltuvusega kaasneva stigma tõttu ei julge ka nemad sageli abi otsida.

Sõltuvushäirega inimesed (ja nende lähedased) väärivad samasugust abi ja teenuste kvaliteeti nagu kõik teised. Nad ei ole halvemad või vähem väärtuslikud kui ülejäänud ühiskonnaliikmed. Iga elu on oluline ning haigusega võitlev inimene ei tohiks jääda oma mures üksi seetõttu, et süsteem on vigane ja ühiskond ei ole piisavalt arenenud. Me ei ütle ju kopsupõletikus inimesele, et võta ennast lihtsalt kokku. Samuti ei eelda me, et tegu on ohtliku (ja kuritegeliku) inimesega, kes on lisaks veel liiga nõrk, et enda eest hoolitseda ja elus õigeid valikuid teha. Me saame aru, et kui inimene on haige, vajab ta tervenemiseks ravi. Samamoodi peaksime suhtuma ka inimestesse, kes vajavad abi vaimse tervise probleemidega. Selline lähenemine ei vähenda kuidagi inimese enda rolli paranemisel, sest on ilmselge, et inimene peab ise tahtma paraneda. Kuid enamasti ei olegi küsimus selles, et inimesed ei taha paraneda.

Muutused uimastipoliitikas ja eri sekkumiste kättesaadavaks tegemine on aeganõudvad protsessid. Meil on veel pikk tee minna selleni, et sõltuvust käsitletaks eelkõige rahvatervise probleemina, mitte kuriteona. Ent on vähemalt üks asi, mida saame kohe teha – muuta oma suhtumist nendesse, kes vajavad abi. Loodame, et lugejad leidsid sellest artiklist mõne mõtte või infokillu, mis aitab näha veidi teistmoodi neid, kes sõltuvuse või narkootikumide tarvitamise tõttu abi vajavad. Anname inimestele võimaluse paraneda!

„Ükski laps ei peaks kasvama vanema(te)ta, sest nemad ei saanud õigel ajal vajalikku abi.ˮ

Mitte keegi ei peaks surema, sest tarvitas narkootikume, kuid ei julgenud stigma või karistushirmu tõttu õigel ajal abi kutsuda.


Kust saab abi?

SÜTIK on vähemalt 18-aastastele pikaaegsetele tarvitajatele ja/või sõltuvushäirega inimestele mõeldud tugiisikuteenus. Programmi raames aidatakse leida sobivaid ravi- ja rehabilitatsiooniteenuseid, pakutakse kogemusnõustamist, aidatakse suhelda ametiasutustega (nt toetuste taotlemiseks, dokumentide täitmiseks) ja pakutakse tuge muudele teenustele suunamisel (sh võlanõustamine, töökassa jt). Teenus on tasuta. Praegu on teenus kättesaadav Harjumaal, Ida-Virumaal ja Lääne-Virumaal.

Kontakt:

Tallinnas ja Harjumaal 5884 4225 (iga päev ööpäev läbi), sutik.tallinn@narko.ee
Rakveres ja Lääne-Virumaal 5684 9887 (tööpäeviti kell 9–17), sutik.rakvere@narko.ee
Jõhvis ja Kohtla-Järvel ning lähiümbruses 5770 3773 (iga päev ööpäev läbi), sutik.johvi@narko.ee
Narvas ja Sillamäel ning lähiümbruses 5860 0372 (iga päev ööpäev läbi), sutik.narva@narko.ee

VALIK on nõustamisprogramm (ka veebinõustamine) vähemalt 17-aastastele kanepit tarvitavatele inimestele, kes tunnevad, et tarvitamine mõjutab nende igapäevaelu ja kes soovivad tarvitamist vähendada või lõpetada. Teenust pakuvad MTÜ Peaasjad Nõustamine spetsialistid. Teenus on tasuta.

Kontakt: https://registratuur.peaasi.ee/valik, tel 516 3356 või kanep@peaasi.ee

PUHAS TULEVIK on alla 18-aastastele mõeldud uimastiennetusprogramm. Programmi eesmärk on vähendada narkootikumide tarvitamist, ennetada süütegude toimepanemist ja aidata kaasa noorte õiguskuulekusele ja edukamale toimetulekule. Programmi viivad ellu KOVi lastekaitsespetsialistid koos politseiga.

Kontakt: kohalike omavalitsuste lastekaitsespetsialistid koos piirkonna politseiametnikega, sh piirkonnapolitseinik või noorsoopolitseinik.

SA Ida-Viru Keskhaigla TORUJÕE NOORTEKODU on esimene üle-eestiline noorte ravikeskus sõltuvusprobleemidega noortele ja nende peredele. Teenuse sihtrühm on sõltuvus- ja käitumisprobleemidega noored vanuses 13–18 ja nende lähedased. Teenus koosneb ambulatoorsest ravist ja miljööteraapiast ning teenusele järgneb jätkutugi, pakutakse ka vajaduspõhist nõustamist. Teenust osutatakse Kohtla-Järvel. Teenus on tasuta.

Kontakt: tel 5688 1770, http://noortekodu.ivkh.ee

SA VILJANDI HAIGLA ravi- ja rehabilitatsioonikeskus pakub kahjude vähendamise teenust (Ida-Virumaal), võõrutusravi teenust Viljandi osakonnas, statsionaarset rehabilitatsiooniteenust Viljandi või Sillamäe osakonnas ning ambulatoorset rehabilitatsiooniteenust (järelteenus) Tallinnas, Narvas ja Jõhvis. Viljandi haigla pakub ka naloksooni kasutamise koolitusi. Võõrutusravi teenuse kestvus on kuni 30 päeva ning statsionaarse rehabilitatsiooniteenuse kestus 6–9 kuud. Teenused on tasuta.

Kontakt:

Viljandi osakond tel 524 4024 või 434 2293, marina.jurtova@vhm.ee
Sillamäe osakond tel 5814 0126, natalie.talvi@vhm.ee, järelravi tel 5304 6435, kaja.laidre@vhm.ee.

MTÜ CONVICTUS EESTI põhitegevus on teenuste pakkumine ja vahendamine uimastitarvitajatele, -sõltlastele ja nende lähedastele. Põhiteenuseks on kahjude vähendamine eesmärgiga parandada sihtrühma igapäevast toimetulekut, aidata vähendada uimastite tarvitamisega kaasnevaid kahjusid, vähendada riskikäitumist sõltuvusprobleemiga inimeste hulgas, aidata ennetada ja vähendada nakkushaiguste levikut ning tekitada motivatsiooni ravi alustamiseks.

Kontakt: tel 5690 0920, https://convictus.ee/et/sustlavahetus-ja-sotsiaalnoustamine/

CONFIDO SÕLTUVUSRAVI KESKUS on nüüdisaegse erameditsiinikeskuse üks osakondadest, mis pakub teenuseid sõltuvuseprobleemide lahendamiseks. Keskus pakub raviprogramme Minnesota mudeli baasil. Töö toimub grupiteraapia ja individuaalsete nõustamiste vormis. Meeskonnas on psühhiaatrid, psühholoogid, vaimse tervise õed, sõltuvusnõustajad ja kaassõltuvusnõustajad. Keskusesse saavad pöörduda ka tarvitava inimese lähedased, kellele pakutakse tugigruppe ja individuaalset nõustamist. Teenust osutatakse Tallinnas või veebi teel. Teenused on tasulised.

Kontakt: www.confido.ee/soltuvusravi/


Täname Mart Kalvetit, kes oli artikli kirjutamisel palju abiks.

Viidatud allikad

Abel-Ollo, K., Riikoja, A., Barndõk, T., Kurbatova, A. (2021). Tallinna ja Pärnu reovee uuring uimastite jääkide suhtes 2020. Tallinn: Tervise Arengu Instituut.

Bonomo, Y., Norman, A., Biondo, S., Bruno, R., Daglish, M., Dawe, S., ..., Castle, D. (2019). The Australian drug harms ranking study. Journal of Psychopharmacology, 33(7), 759–768.

Brown, D. (2010). The limited benefit of prison in controlling crime. Current Issues in Criminal Justice, 22(1), 137–148.         

Couloute, L., Kopf, D. (2018). Out of prison & out of work: Unemployment among formerly incarcerated people. Prison Policy Initiative.

Dong, B., Krohn, M. D. (2020). Sent home versus being arrested: The relative influence of school and police intervention on drug use. Justice Quarterly, 37(6), 985–1011.

Harro, J. (2006). Sõltuvuse neurobioloogia. Eesti Arst, 85(10), 697–703.

Hirschfield, P. J. (2018). Schools and crime. Annual Review of Criminology, 1, 149–169.

Johns, D. (2018). Confronting the Disabling Effects of Imprisonment. Social Justice, 45(1 (151), 27–56.

Lloyd, C. (2013). The stigmatization of problem drug users: A narrative literature review. Drugs: education, prevention and policy, 20(2), 85–95.

Luoma, J. B. (2010). Substance use stigma as a barrier to treatment and recovery. Raamatus: Addiction medicine. Springer, New York, NY, 1195–1215.

Lulham, R., Weatherburn, D., Bartels, L. (2009). The recidivism of offenders given suspended sentences: A comparison with full-time imprisonment. Crime and Justice Bulletin, (136).

Novak, A., Krohn, M. (2020). Collateral Consequences of School Suspension: Examining the ‘Knifing off’ Hypothesis. American Journal of Criminal Justice, 1–20.

Orsolini, L., Francesconi, G., Papanti, D., Giorgetti, A., Schifano, F. (2015). Profiling online recreational/prescription drugs' customers and overview of drug vending virtual marketplaces. Human Psychopharmacology: Clinical and Experimental, 30(4), 302–318.

Sotsiaalministeerium. (2020). Vaimse tervise roheline raamat. Tallinn.

Tatarsky, A., Kellogg, S. (2010). Integrative harm reduction psychotherapy: A case of substance use, multiple trauma, and suicidality. Journal of clinical psychology, 66(2), 123–135.

van Amsterdam, J., Nutt, D., Phillips, L., van den Brink, W. (2015). European rating of drug harms. Journal of Psychopharmacology, 29(6), 655–660.

Vorobjov, S., Salekešin, M., Vals, K. (2019). Eesti täiskasvanud rahvastiku uimastite tarvitamise uuring. Tallinn: Tervise Arengu Instituut.

Vorobjov, S., Tamson M. (2020). Uimastite tarvitamine koolinoorte seas: tubakatoodete, alkoholi ja narkootiliste ainete tarvitamine Eesti 15–16-aastaste õpilaste seas. Tallinn: Tervise Arengu Instituut.

Wakeman, S. E., Rich, J. D. (2018). Barriers to medications for addiction treatment: How stigma kills. Substance use & misuse, 53(2), 330–333.

Wildeman, C., Western, B. (2010). Incarceration in fragile families. The future of children, 157–177.