Liigu edasi põhisisu juurde
Sisukaart
Sotsiaaltöö

Mõeldes sotsiaaltööpäevale

Sotsiaaltöö kui elukutse

Mis tähenduse saab tänavuse rahvusvahelise sotsiaaltöö päeva motos äramärkimist leidnud ökosotsiaalne mõtteviis üleöö muutunud maailmas?

Merle Linno
sotsiaalse heaolu nooremlektor, Tartu Ülikool

Kirjutan neid ridu märtsis, nädal enne rahvusvahelist sotsiaaltöö päeva, kui Ukrainas käib sõda, inimesed surevad, miljonid põgenevad kodust. Keeruline on mõelda, mida ikkagi tähendab 24.02.22-järgses maailmas tänavune sotsiaaltööpäeva moto „Kujundame uut ökosotsiaalselt maailma kedagi maha jätmata“. Sõda on meid ajas tagasi kiskunud ma-ei-tea-kui-kaugele ja muutnud varem nii olulisena tundunud põhimõtted täiesti ebaoluliseks.

Ökosotsiaalne käsitus sotsiaaltöös on hakanud laiemalt levima viimastel aastatel, esmajärjekorras vastusena kliimasoojenemisele, mis üleilmse probleemina mõjutab kogu maailma inimesi. Justkui. Siiski, Eestis võib-olla on keeruline näha üleilmse kliimasoojenemise mõju argielule, sealhulgas sotsiaaltööle, sest geograafiline asend hoiab meid. Me ei ole kogenud suuri raputusi, näiteks vihmametsade põlenguid, oma tormidega aga oleme suutnud toime tulla. Ökosotsiaalne käsitus sotsiaaltöös lähtub tuttavast „inimene keskkonnas“ vaatenurgast, lisades vastastikmõju mõtte: mitte ainult keskkond/keskkonnad ei mõjuta inimese heaolu, vaid inimene oma tegevusega mõjutab keskkondi ja nende kestma jäämist.

Sotsiaaltööpäeva moto taga ongi mõte luua maailma raputanud ja räsinud koroonakriisi järel koos parem maailm, mis lähtub uutest väärtustest, pakub usaldust, turvalisust kõigile ning tagab planeedi kestmise.

Nõnda peaks sotsiaaltööski mõtlema oma tegevuse keskkonnamõjule ja leidma sekkumisviise, mis inimesi aidates ei kahjustaks planeeti. Keeruline, eks. Tõenäoliselt ei vaidle keegi vastu, et looduskeskkond mõjutab positiivselt inimese heaolu. Aga kuidas mõtestada inimese ja looduskeskkonna vastastikust mõju ja samaväärsust? Muidugi, ökosotsiaalsus ei olegi niivõrd indiviiditasandi kontseptsioon, pigem on sel laiem makrotasandi vaade.

Üleilmse kliimamuutuse jõudmist koduõue on keeruline märgata, kuid viimased aastad on näidanud väga selgelt, et oleme globaalse „küla“ liikmed. Hiinast alanud COVID-19 pandeemia muutus väga kiiresti argielu osaks, nõudis hoopis teistmoodi tegutsemist kõigilt. Milline on olnud selle kriisi mõju inimestele ja keskkonnale, ei oska veel keegi öelda, sest uurimusi on vähe. Sotsiaaltööpäeva moto taga ongi mõte luua maailma raputanud ja räsinud koroonakriisi järel koos parem maailm, mis lähtub uutest väärtustest, pakub usaldust, turvalisust kõigile ning tagab planeedi kestmise.

Paraku ei olnud me veel saanud hakata ehitama pandeemiajärgset uut maailma, kui meid tabas uus üleilmne mõjutus. Olgem ausad, jutt inimese ja looduskeskkonna vastastikusest mõjust, üleskutsed leida kestlikke ning loodust arvestavaid lahendusi, tundub praeguse sõja ajal ebaoluline, sest 21. sajandil on Euroopas küsimus inimeste ellujäämises. Kõigi turvalisus ja stabiilne argipäev on saanud tugeva raputuse, me kõik oleme äkki väga haavatavad.

Sõda sunnib meid uuesti keskenduma progressiivsete ideedega „mängimiselt“ ja ökoinnovaatiliste lahenduste leidmiselt inimesele, sest inimestena me teisiti ei saa ega oska. Me tunneme Maslow’ vajaduste hierarhiat ja teame, et kui baasvajadused on rahuldamata, ei saa keskenduda kõrgematele. Praegu tõusevad inimeste jaoks taas keskmesse ellujäämiseks olulised toit, vesi, koht, kus ööbida, ja turvalisus.

Sotsiaaltöö päeva moto teine pool, et kedagi ei jäeta maha, mis algidee kohaselt on ilmselt küll tähendanud ka looduskeskkonna „kaasa võtmist“, on saanud väga selge praktilise väljundi: inimkond on näidanud, kuidas elab solidaarsuse printsiip „omasid ei jäeta maha“. See annab lootust, et suudame koos keerulise aja üle elada, taas avastada ökosotsiaalse maailmavaate tähtsuse ning lõpuks luua uue ja parema maailma.

Sotsiaaltööpäev on see kord aastas, kui kogu maailmas öeldakse kõva häälega seda, mida meie kõik teame: sotsiaaltöö on oluline, iga sotsiaaltöö tegija on oluline. Seekord saabub sotsiaaltööpäev sügava üleilmse kriisi ajal, kui keeruline on mõelda pidupäevaselt, aga las olla selles päevas korrakski kas või üks rõõmuhetk! Sotsiaaltööd kriisiolukordades käsitlevas kirjanduses rõhutatakse abivajajate abistamise kõrval sama tähtsana sotsiaaltöötajate enesehoidu, sest traumaatilised sündmused mõjutavad ka abistajat. Mul on kõigile Eestimaa sotsiaaltöö tegijatele ainult üks soov. Palun, ära väsi! Hoia ennast! Ainult nii jõuame koos uue ja parema maailma loomiseni.


Lisalugemist

Närhi, K., Matthies, A.-L. (2018). The ecosocial approach in social work as a framework for structural social work. International Social Work, 61(4), 490–502.

Powers, M., Schmitz, C., Moritz, M. B. (2019). Preparing social workers for ecosocial work practice and community building. Journal of Community Practice, 27(3–4), 446–459.

Boetto, H. (2017). A transformative eco-social model: Challenging modernist assumptions in social work. British Journal of Social Work, 47(1), 48–67.

 


Artikkel ilmus ajakirjas Sotsiaaltöö nr 2/2022