Sotsiaaltööuurimuse eetika

---

Elame uurivas ajastus. Kõik uurivad midagi. Juba põhikooliõpilased teevad uuringuid, vaatamata sellele, et neil ja nende juhendajatel, õpetajatel, võib puududa metodoloogiline pädevus ehk piisavalt põhjalik ettevalmistus teha teaduslikke uuringuid. Kooliõpilaste uurimistööde eesmärk pole muidugi luua teaduslikku teadmist, vaid õppida probleemipüstituse kaudu. Probleemide sõnastamine, küsimuste esitamine ja neile vastuste otsimine on kahtlemata parim õppimisviis juba väikestele lastele, kuid seda ei saa nimetada teaduslikuks uurimiseks.

Teadusliku uurimistööga ei saa võrrelda ka uuriva ajakirjanduse tegevust. Uuriva ajakirjaniku töö sarnaneb pigem detektiivi omaga – selle eesmärk on paljastada mõne poliitiku või teise tähtsa ühiskonnategelase ebaseaduslik või ebamoraalne tegevus ja esitada see avalikkusele hindamiseks. See on oluline töö, kuid siiski ei saa seda nimetada teaduslikuks, vähemalt mitte tervenisti. See aga kindlasti ei tähenda, et ajakirjanik või detektiiv ei saa olla samal ajal ka teadlane ja kirjutada tõsiteaduslikke tekste. Sel juhul tuleb tal kasutada teaduslikke meetodeid ja järgida teaduse nõudeid.

Teadusuuringu tegijal on vaja spetsiifilist teoreetilis-metodoloogilist ettevalmistust, mida õpetatakse kõrgkoolides. See eeldab teadusliku (teoreetilisi ja empiirilisi uuringuid tutvustava) kirjanduse lugemise, analüüsimise ning sünteesimisoskust, metodoloogiateadmist, andmekogumise, andmetöötluse, analüüsimise, tulemuste sünteesimise ja arutlemise ehk teiste sama teema kohta olemasolevate teadmisega võrdlemise, esitamise, järelduste tegemise, põhjendatud soovituste andmise ja muude uurimismeetodite kasutamise oskusi ning mitmesugust pädevust. Iga uuring tähendab ka omamoodi sekkumist inimeste ellu, mistõttu on see igal juhul seotud eetika küsimustega.

Teadusuuringu tegijal on vaja spetsiifilist teoreetilis-metodoloogilist ettevalmistust, mida õpetatakse kõrgkoolides.

Sotsiaaltööuurimusel, olenemata sellest, kas uurija on kutseline teadlane, kraadiõppur või uuriv praktik, on omakorda eripära: see on uurimistöö valdkond, mis otsib inimeste heaolu soodustamise ja seda toetava sotsiaaltöö praktika arendamise võimalusi.

Selles artiklis käsitlengi sotsiaaltööuurimusega seotud eetilisi küsimusi: nii seda, missugused eetilised nõuded kehtivad sotsiaalteaduslikele uuringutele, kui ka seda, millega peab iseäranis arvestama sotsiaaltööuurimuse korral.

Uurimiseetika üldised nõuded

Sotsiaalteaduslikele uuringutele on aastate jooksul kehtestatud rangeid eetikanõudeid, mis on eelkõige seotud uuringus osalejate õiguste ja heaoluga. Ajaloos tagasi vaadates näeme, et teadusuuringute eetika küsimus kerkis esile kohe pärast teist maailmasõda, kui päevavalgele jõudsid Natsi-Saksamaa teadlaste inimuuringud ja eksperimendid, mille tagajärjel said katseisikud tõsiseid kahjustusi ja sageli ka surid. Sellest kohutavast kogemusest lähtuvalt on esimene eetikanõue kahju tekitamise keeld. Esimesed eetikakomiteed asutatigi biomeditsiiniliste uuringute eetika kontrollimiseks: need pidid tagama, et uuringud ei kahjustaks kuidagi uuringus osalejaid. (Hammersley ja Traianou 2012)

Hiljem lisandus veel teadlikkuse nõue: uuringus osaleja peab teadma, mis uuringuga on tegemist, mis teda uuringu käigus ootab, mis on uuringu eesmärk ja andma oma teadliku nõusoleku osalemiseks.

Iga uuring tähendab ka omamoodi sekkumist inimeste ellu, mistõttu on see igal juhul seotud eetika küsimustega.

Tähtis on ka uuringus osaleja õigus privaatsusele ja konfidentsiaalsusele. Uuringus osalejate isikuandmed peavad olema avalikkuse eest kaitstud. Uurija peab põhjalikult läbi mõtlema, kuidas ta osalejate andmeid kavatseb kaitsta. Selleks on kehtestatud hulk nõudeid, nt isiklike andmete anonüümistamine[1], kogutud andmete hoidmine kindlas turvalises kohas ning anonüümistamata andmetele juurde pääsevate isikute arvu piiramine, kes omakorda annavad lubaduse neid andmeid mitte levitada (samas; Hammersley 2015).

Tänapäeval peavad uuringud vastama aina rohkem kõiksugustele nõuetele, mida kehtestavad, kontrollivad ja kooskõlastavad asjaomased eetikakomiteed. Üldiselt on nõudmiste taga tunda biomeditsiini esindajate vaateid uuringutele, sest nad domineerivad endiselt eetikakomiteedes. Sageli aga on nende teadmised nüüdisaegsest sotsiaalteaduslikust metodoloogiast, eriti kvalitatiivsete ja kaasavate meetodite kasutamise põhimõtetest piiratud (Masso ja Beilmann 2022). Seetõttu on tekkinud vajadus sotsiaalteaduslikult pädevate eetikakomiteede järele. Üks positiivne näide on 2019. aastal tegevust alustanud Tallinna ülikooli eetikakomitee.

Eetikakomiteede ülesanne on kontrollida, kas kavandatavas uuringus on kõik osalejate huvid ja heaolu kaitstud.

Eetikakomiteede ülesanne on igal juhul väga tähtis, sest nad peavad kontrollima, kas kavandatavas uuringus on kõik osalejate huvid ja heaolu kaitstud. Nad peavad andma soovitusi uurijatele, kui on märgatud probleeme. Näiteks võib juhtuda, et uurijat mõjutavad ühiskonnas levinud stereotüübid, mida on näha ka uurimiskavas. Sel juhul on andmekogumismeetodite hulgas palju suunavaid ja testivaid küsimusi ning uuringus osalejad ei saa oma vaateid ega kogemusi vabalt väljendada. Teine eksimus võib olla seotud sellega, et soovitakse mõjutada uuringus osalejaid muutma oma vaateid ja käitumist või panna neid tundma ennast ebamugavalt, mitte ei taheta välja selgitada uuritava nähtuse tegelikku olemust, kui tegelik käitumine ja uurijate heakskiidetud ning soovitud vaated ja käitumine ei ühti, kui meenutada nt skandaali, mis tekkis 2023. aasta suvel seoses Pere Sihtkapitali SA lastetuse uuringuga (Masso jt 2023).

Sotsiaaltöö teadusuuringus on uurimiseetika nõuetest kinnipidamine ja eetikakomiteede nõuandev ning kontrolliv roll eriti tähtis. Sellest lähtuvalt võib pidada eriti heaks, et eespool nimetatud TLÜ eetikakomitee esimees on sotsiaaltöö professor.

---

Missuguste uuringute korral on vaja eetikakomitee kooskõlastust?

Üldine vastus on, et kooskõlastust on vaja esiteks siis, kui uuringusse kutsutakse haavatavas olukorras inimesi. Haavatavust käsitletakse eelkõige võrdväärse vabaduse puudumisena. Näiteks lapsed (ÜRO lapse õiguste konventsiooni järgi kuni 18-aastased inimesed) kuuluvad igal juhul haavatavasse rühma, sest nad sõltuvad oma vanematest ja hooldajatest ehk neil puudub iseseisev võimalus võrdväärsena osaleda otsustamises. Sama põhimõte kehtib ka teiste sõltuvate inimrühmade kohta, nt haiglaravil olevad patsiendid, hooldekodude elanikud, kinnipeetavad ja teistes kinnistes asutustes viibivad inimesed.

Samuti tasub mõelda eetikakomitee kooskõlastuse taotlemisele, kui uurimisteema on väga delikaatne ja võib kellelegi ebamugavustunnet tekitada.

Loomulikult peab olema eetikakomitee kooskõlastus, kui uuringus osalemine tähendab ka katsetes osalemist, eriti kui nende mõju inimesele võib talle ka kahju tekitada, nt rikkuda tervist. Need on eelkõige meditsiinilise sekkumise või ravimite testimisega seotud uuringud. Kuid see küsimus võib tekkida ka sotsiaaltöö uuringute korral.

Kui sotsiaaltöötaja, kelle igapäevatöö sisaldab ka sekkumist inimese ellu, soovib uurida, mida kliendid või kolleegid kasutatavatest sekkumismeetoditest mõtlevad, kas siis sellise, oma tööga otseselt seotud uuringu korral on vaja eetikakomitee kooskõlastust?

Üldiselt ei ole eetikakomitee kooskõlastust vaja, kui sotsiaaltöötaja lähtub oma tegevuses sotsiaaltöö kutse-eetika põhimõtetest ja tema uuring ei lahenda teaduslikku probleemi, vaid on seotud klienditöö või praktilise probleemiga. Siiski on ka sel juhul tähtis järgida üldisi erialaeetika printsiipe: tegevusega otseselt seotud inimesi ei tohi kahjustada, tuleb austada nende privaatsust, autonoomiat, järgida anonüümsuse ja konfidentsiaalsuse põhimõtteid. Sotsiaaltöö praktikas peab kindlasti mõtlema ka tegevusega seotud inimeste võimustamisele ja nende heaolu suurendamisele.

---

Sotsiaaltööuurimuse üldised ja spetsiifilised eetikanõuded

Sotsiaal- ja tervishoiuvaldkonna uuringute üldised põhimõtted ja nõuded kehtivad ka sotsiaaltööuurimuse korral, kuid olulisemad neist on mittekahjustamise põhimõte ja uuringus osalejate andmete kaitse avalikustamise eest, konfidentsiaalsuse, heaolu ning õiguste tagamine, sh piisav informeeritus uuringu eesmärgist ja korraldusest, vabatahtlikkus ning teadlik nõusolek.

Sotsiaaltööuurimust aga eristab tavapärasest sotsiaalteaduslikust uuringust kaks olulist iseärasust. Esiteks on sotsiaaltöö tegevus suunatud inimestele, kes on sattunud ebasoodsatesse tingimustesse ja seetõttu vajavad abi (nt inimene kaotab töö, saab kriminaalkorras karistada, vajab abi õnnetuse või haiguse tõttu, on sõjapõgenik vm) või kuuluvad püsivalt haavatavatesse rühmadesse (puuetega inimesed, rahvusvähemused, muu erivajadusega vähemused). Sotsiaaltöö sihtgruppidesse kuuluvad inimesed ei suuda oma elus toimuva kohta tervenisti iseseisvalt otsustada ega otsuste eest vastutada, millest on tingitud sotsiaaltöö vabastav (ingl emancipatory) olemus. Sotsiaaltööuurimus peab järgima kutseala üldisi väärtusi ja norme, mis eeldab ja vahel lausa nõuab, et uuritavad inimesed ja sihtgrupid saavad tegelikku kasu uuringus osalemisest ja uuring pakub rohkem võimalusi lahendada probleeme, võrreldes tavapärase sotsiaalteadusliku uuringuga, mis võib piirduda olukorra kirjelduse, peegeldamise ja mõistmisega.[2]

Sotsiaaltööuurimus peab järgima kutseala üldisi väärtusi ja norme, mis eeldab ja vahel lausa nõuab, et uuritavad inimesed ja sihtgrupid saavad tegelikku kasu uuringus osalemisest.

Teine sotsiaaltööuurimuse iseärasus on, et uurimisobjekt on sotsiaaltöö praktika ja selle mõju sihtgrupi kuuluvatele inimestele. See tähendab, et sotsiaaltööuuringutes osalevad sotsiaalvaldkonnas töötavad praktikud, kelle töö ja tegevuse mõistmine ning tõlgendamine ja selle tegevuse mõju abi vajavatele inimestele on iga sotsiaaltööuuringu eesmärk. (Hugman jt 2011; Sobočan jt 2019; Strömpl 2008; Strömpl jt 2017) Mitu autorit (Hugman jt 2011; Sobočan jt 2019; Swartz 2011) toovad välja, et üks sotsiaaltööuurimuse osa peab olema sekkumine, mille tulemusena muutub haavatavate sihtrühmade olukord paremaks. Swartz (2011) ütleb otse, et inimesed ise on kõige paremad oma probleemide lahendajad, sellepärast tuleb uuringus kasutada selliseid meetodeid, mis võimaldavad uuritaval sihtrühmal mitte ainult vastata uurija küsimustele, vaid teadvustada oma võimet elu paremaks muuta. Ehk teisisõnu võtta vastutus oma elu ja heaolu eest enda kätte, mis tegelikult ongi sotsiaaltöö eesmärk.[3]

Sotsiaaltööuurimuse eetilisi põhimõtteid seostatakse seega sotsiaaltöö eriala väärtuste ja selle kui abistava ning vabastava eriala spetsiifikaga (Banks 2012; Banks ja Williams 2005; Gómez-García jt 2022; IASSW 2004, 2012 ja 2014). Nii esitatakse ka eetikakoodeksites konkreetseid ja üpris kategoorilisi nõudmisi, mida täitmata ei tohiks ühtki sotsiaaltööuuringut teha. Näiteks sisaldab USA sotsiaaltöö assotsiatsiooni eetikakoodeks (NASW Code of Ethics) 17 nõuet sotsiaaltöö hindamisele ja uurimistööle. Kuigi sotsiaaltööuurimuses tuleb eetikale erilist tähelepanu pöörata, tuleb tunnistada, et standardsed ettekirjutused muudavad uuringute tegemise keerulisemaks, kuid ikkagi ei välista abi vajava osaleja või uuritava rühma heaolu kahjustamist. Aga mida rangemad on nõudmised, seda raskem on jõuda abivajajateni ja selgitada välja nende vajadusi, rääkimata inimeste aktiivsest osalemisest uuringutes.

Sotsiaaltöös on teooria, uurimus ja praktika omavahel orgaaniliselt seotud ja üks ei saa olla teiseta.

Mitu autorit (Alves jt 2022; Beilmann ja Strömpl 2024; Hammersley ja Traianou 2012; Shaw 2008) kirjutavad takistustest, millega nad põrkavad kokku, kui soovivad uurida inimeste erilist haavatavust. Võib juhtuda, et lõpuks kaitseme inimesi nii tugevalt uuringuga seotud võimalike kahjude eest, et keelame nende osalemise uuringutes. Üks näide, kus standardid võivad piirata haavatavate rühmade osalemist uuringus, on laste või teiste eestkostealuste inimeste osalemisega seotud nõue küsida selleks vanema või eestkostja kirjalikku nõusolekut. Selge see, et vanem või eestkostja peab teadma, mis uuringusse tema hoolealust kutsutakse. Aga kui teema on näiteks lapse subjektiivne heaolu, kus uuritakse koduseid elutingimusi ja eelkõige suhteid lähedastega või hooldekodu või muu asutuse tingimusi ning suhteid, siis võib juhtuda, et vanem või eestkostja ei anna nõusolekut lapse või eestkostetava osalemiseks, sest ta kardab, et osalemise käigus võivad päevavalgele tulla puudused elutingimustes või suhetes. Seejuures on kõige kahetsusväärsem, kui laps soovib osaleda, aga ei saa, sest vanem ei anna nõusolekut. Kui seejuures arvestada, et lapsed on kuni 18-aastased, siis võib juhtuda, et 17-aastane võib olla juba kriminaalkorras karistatud ja kanda vanglakaristust, aga intervjuus osalemiseks vajab ta endiselt vanema kirjalikku nõusolekut.

Näide
Koolides soovitakse korraldada klassides küsitlus laste kokkupuudetest seksuaalse väärkohtlemisega. Tegemist on äärmiselt delikaatse teemaga, sestap vajab uuring eetikakomitee kooskõlastust. Uurijad kirjutavad taotlusesse, et paljud lapsed kannatavad seksuaalse väärkohtlemise all, kuid ei pruugi sellest ise isegi teadlikud olla. Seega on üks uuringu eesmärk suurendada laste teadlikkust oma keha puutumatusest ja õigusest saada vajaduse korral abi. Lähtudes ÜRO lapse õiguste konventsioonist (LÕK), on lapsel õigus infole (artikkel 13), õigus avaldada arvamust temaga seotud asjades (artikkel 12) ning abivajaduse korral õigus saada abi (artikkel 19). Küsimustikus on info selle kohta, kust saab laps vajaduse korral professionaalset abi.
Kui eetikakomitee lähtuks ainult üldisest nõudest, et uuringuks on vaja lapsevanema allkirjastatud nõusolekut ning see on lapse osalemise eeldus, siis need vanemad, kelle kodus last väärkoheldakse, ei kirjuta tõenäoliselt alla ega luba lapsel uuringus osaleda. Eetikakomitee täidab nii küll üldisi nõudeid, kuid kahjustab lapse õigusi ja jätab abivajavad lapsed abita. Seetõttu on võimalik, et kõnealusel juhul võib eetikakomitee laste parimatest huvidest lähtudes ikkagi toetada uurijate kava kaasata uuringusse kõik lapsed, kes seda ise soovivad.

Lisaks kerkib ka uuringus osalemise vabatahtlikkuse küsimus. Näiteks on ametkondi, kelle töötajate uuringusse kaasamiseks (vangla sotsiaaltöötajad, kriminaalhooldusametnikud) tuleb küsida luba justiitsministeeriumi vanglate osakonnast, kes valib välja ametnikud, kes saavad uuringus osaleda. Mis põhimõttel see valik on tehtud, jääb uurijale saladuseks, aga kindel on, et sel juhul on osalejate vabatahtlikkuse põhimõte kahtluse all.

---

Meelespea

Sotsiaaltööuurimus peab järgima kutseala üldisi eetilisi põhimõtteid. Need põhimõtted on uuringus osalejate mittekahjustamine; nende andmete kaitse avalikustamise eest; osalejate konfidentsiaalsuse, heaolu ning õiguste tagamine, sh piisav informeeritus uuringu eesmärgist ja korraldusest, vabatahtlikkus ning teadlik nõusolek.

Sotsiaaltööuurimuse puhul on oluline, et uuritavad inimesed ja sihtgrupid saavad tegelikku kasu uuringus osalemisest ja uuring pakub võimalusi probleeme lahendada.

---

Stigmatiseerimise välistamine kui eetiline põhimõte

Eetilisi aspekte tuleb järgida kogu uuringu käigus, alustades selle planeerimisest kuni tulemuste esitamiseni. Uuringu planeerimisel tuleb teha tähtsaid otsuseid uuringus osalejate kohta, alustades nende nimetamisest. Üks teema, mis oli pikka aega päevakorras rahvusvahelistes sotsiaaltöö aruteludes, on sõna „klient“ stigmatiseeriv tähendus. Arutelu tulemusena asendati sõna „klient“ mõistega „teenuse tarbija või kasutaja“.

Sügisel 2023 arutati EuSARF-i[4] konverentsil juba selle üle, et ka see nimetus ei sobi. Esiteks seepärast, et kõik abi vajavad inimesed, kellega sotsiaaltöö käigus tegeletakse, ei kasuta teenuseid, vajalikke teenuseid ei pruugi isegi olemas olla. Teine argument oli, et ka „teenuse tarbija või kasutaja“ on stigmatiseeriv ja pakuti välja küll pikem, kuid neutraalne käsitlus, mille tõi välja üks konverentsil osalenud sotsiaaltöötaja: „Nimetame neid lihtsalt inimesteks, kellega me töötame“. Teema on avatud aruteluks ja võib edasi mõelda, mis oleks sobivaim nimetus inimeste kohta, kellega sotsiaaltöötaja töötab. Uurimuses lahendatakse see üldiselt nii, et lähtutakse üldlevinud nõudest nimetada uuringus osalejaid „osalejateks“ või „uurimissubjektideks“. Kunagi kasutusel olnud „uurimisobjekt“ ei sobi inimõigusi ja heaolu järgivasse uurimistraditsiooni.

Sotsiaaltöötajatel on suurepärane võimalus eesti keeles lugeda nimelt praktikutele kohandatud uuringukokkuvõtteid, mis ilmuvad ajakirjas Sotsiaaltöö.

Teine oluline küsimus on uurimismeetodite valik. Kõik sotsiaalteadustes kasutatavad uurimismeetodid sobivad sotsiaaltööuuringu jaoks, kuid siiski kasutatakse rohkem kvalitatiivseid ja uuenduslikke meetodeid, mis vastavad paremini sotsiaaltöö üldistele eesmärkidele: kaasata, toetada ja võimustada ebavõrdses olukorras elavaid haavatavaid sihtrühmi; leida nendega ühine keel; kasutada uuringut sekkumisena jne. Pikemat aega oli sotsiaaltöö lemmikmeetod etnograafia, viimasel ajal aga on sageli kasutatud osalustegevusuuringut. Need meetodid võimaldavad uurijal vahetult osaleda uuritava valdkonna igapäevaelus. Vahetu osalemine muudab uurijat ka haavatavamaks, mis arendab nii tema empaatiat uuritavate suhtes kui ka eetilisust. Uurimissubjekte isiklikult tundes püüab uurija veelgi rohkem vältida neile kahju tekitamist.

Sageli ka kombineeritakse erinevaid meetodeid.

Näide
Uuringu eesmärk on arendada eri riikide sotsiaaltööspetsialistide suutlikkust oma tööd paremini teha. Selleks otsustatakse töötada välja koolituskava ja teha koolitused.
Kõigepealt teevad uurijad küsitluse, et koolitus võimalikult hästi ette valmistada ja teha kindlaks spetsialistide koolitusvajadus. Tegemist on rahvusvahelise uuringuga, seetõttu esitatakse mitu küsimust, mis võimaldavad uurijatel saada ülevaate asjaomaste riikide sotsiaaltöötajatele kehtivatest nõuetest. Soovitakse ka teada saada, kuidas praktikud neid nõudeid tõlgendavad. Sellest lähtudes kasutatakse küsimustiku koostamisel kombineeritud metoodikat. Kõigepealt hinnatakse kinniste küsimuste abil vastajate kompetentsust uuritavas valdkonnas. Samas on iga küsimusteploki juures kommentaaride lisamise ja näidete toomise võimalus ning vastata saab ka avatud küsimustele. 
Uuringu tulemusena tekib rikkalik materjal, mis võimaldab võrrelda eri riikide sotsiaaltööd iseloomustavaid näitajaid. Kogutud kvalitatiivne materjal aga aitab mõista tähendusi, mis peituvad numbrite taga. Kõik see koos võimaldab kavandada riikides koolitusi, järgides ühelt poolt universaalseid erialanõudeid ja samal ajal arvestada kohalikke iseärasusi.

Sotsiaaltöö praktika ja sotsiaaltööuurimus – ühe terviku kaks poolt

Üks sotsiaaltööuurimuse tähtis ülesanne on sotsiaaltöötaja toetamine tema tegevuse paremaks muutmisel. Selleks on sobivaim kasutada dialoogilisi meetodeid ja osalustegevusuuringuid, mille käigus uurija ja praktik, võimaluse korral ka teised osalised, saavad omavahel suhelda, koos mõelda ja teadmisi jagada. Kõige lihtsamalt väljendub see selles, et uuringus osaledes ja oma tööst rääkides näiteks intervjuu või vaba vestluste ajal uurijaga, saab sotsiaaltööpraktik kõige paremini mõtestada oma tööd, analüüsida ja peegeldada tööga seotud küsimusi. Kõnealusel juhul on kuulaja teoreetilise pagasiga inimene, seega tekib suurepärane võimalus omavahel teadmisi jagada: praktik avab tegevuse üksikasju ja uurija jagab teoreetilisi seletusi. Nõnda rikastavad nad teineteist ja arendavad eriala. Sellepärast tuleb nõustuda väidega, et sotsiaaltöös on teooria, uurimus ja praktika omavahel orgaaniliselt seotud ja üks ei saa olla teiseta.

Näen selles ka eetiliste dilemmade lahendamise võimalusi. Üks selline kaalumiskoht uurija jaoks on, mida teha saadud teadusliku teadmisega. Näiteks võib uuringu ajal selguda, et praktikas tõlgendatakse mõnda seadusest tulenevat ettekirjutust valesti, mis omakorda süvendab sellest mõjutatud inimeste haavatavust.

Näide
Nii ÜRO lapse õiguste konventsiooni kui ka Eesti perekonnaseaduse järgi on lapsel õigus isiklikult suhelda mõlema vanemaga ka siis, kui vanemad elavad lahus. Kui seda põhimõtet järgida ainult formaalselt, võib juhtuda, et lapse parimad huvid jäävad tagaplaanile.
Kuueaastase Julia vanemad kolisid lahku ja elavad nüüd eri riikides. Mõlemad armastavad last ja tahavad veeta temaga sama palju aega. Hooldusõigus ongi jagatud võrdselt ja on tehtud otsus, et Julia elab kaks nädalat ema ning kaks nädalat isa juures.
Üksteisest aga elatakse kaugel, mis tähendab, et laps peab kaks korda kuus võtma ette lennureisi. Vanemad on muretsenud selle eest, et lend oleks lapsele turvaline ja tema eest hoolitseksid sõbralikud stjuardessid. Kahe silma vahele aga jäi tõsiasi, et selles vanuses tekivad lapsel juba ka olulised suhted väljaspool perekonda, näiteks sõprade ja lasteaia õpetajatega. Vanematele on kindlasti mugav, kui laps „pendeldab“ ühest kohast teise, aga kuidas sel juhul tekib lapsel side lapsepõlve kodukohaga?
Kui sellised juhtumid satuvad sotsiaaltöö uurija vaatevälja, peab ta sekkuma ja juhtima asjaomaste täiskasvanute tähelepanu ohtudele, mis võivad last tulevikus oodata. Muidugi võib juhtuda, et laps on piisavalt sitke ja tuleb sellise olukorraga toime, aga see on pigem erand kui reegel.

Sotsiaaltöö praktika peamine töövahend on sekkumine, mis põhineb alati moraalsetel kaalutlustel. Kehtestatud on üldised reeglid ja standardid, aga iga olukord on unikaalne, seega on tähtis arvestada, et praktik peab lähtuma ka isiklikest otsustest, mitte ainult reeglitest ja juhenditest. See on praktikule väga suur koorem. Selleks et vastutust leevendada ja vigu välistada, tuleks otsuste langetamisel konsulteerida kolleegide või teiste asjaosalistega. Selline kollektiivne otsustamine sisaldab ka eetilist printsiipi (Falch-Eriksen 2019). Näen siin suure abina just sotsiaaltöö uurija panust kollektiivsel otsustamisel. Uurija ei pea ilmtingimata olema iga võrgustiku liige, kuigi ka seda ei peaks täiesti välistama, vaid pigem toetuvad praktikutest meeskonnad ja võrgustikud otsustamisel teadusuuringute tulemustele.

Sotsiaaltöötajatel on suurepärane võimalus eesti keeles lugeda nimelt praktikutele kohandatud uuringukokkuvõtteid, mis ilmuvad ajakirjas Sotsiaaltöö. Ajakirja toimetajad ja toimetuskolleegium arutavad alati neid aktuaalseid teemasid, millest praktikutel oleks kõige rohkem kasu. Meil on juba päris hea teoreetiline ja empiiriline teadmus olemas, mis aitaks praktikutel oma tööd paremini teha.

---

Meelespea

Kõik sotsiaalteadustes kasutatavad uurimismeetodid sobivad sotsiaaltööuuringu jaoks. Siiski kasutatakse rohkem kvalitatiivseid ja uuenduslikke meetodeid, mis vastavad paremini sotsiaaltöö üldistele eesmärkidele.

Üks sotsiaaltööuurimuse tähtis ülesanne on sotsiaaltöötaja toetamine tema tegevuse paremaks muutmisel. Selleks on sobivaim kasutada dialoogilisi meetodeid ja osalustegevusuuringuid.

---

Kokkuvõte

Sotsiaaltööuurimuse eetika põhimõtted on ühelt poolt seotud uurimusliku tegevuse üldiste põhimõtete ja nõuetega, teisest küljest sotsiaaltöö eriala väärtuste ja eetikaga. Igasuguse uurimistöö põhiline ja esmane nõue on kõigepealt vältida kahju tekitamist uuringus osalevatele inimestele, nende keskkonnale, suhetele ja loodusele. Teise nõudena peab iga uuring vastama üldistele selle tegemise ajal kehtivatele teaduslikkuse nõuetele, sh uurija asjaomane uurimis-metodoloogiline ettevalmistus, s.t andmekogumise, analüüsi ja tulemuste esitamise metoodika valdamine. See nõue on otseselt seotud uurimiseetikaga, sest korrektselt kavandatud ja tehtud uuring teenib inimesi, kuid metodoloogiliselt ebakorrektne uuring võib palju kahju tekitada nii osalejatele kui ka ühiskonnale, levitades valeteadmist.

Sotsiaaltööuurimuse eesmärk ei ole üksnes tegelikkuse peegeldamine, vaid inimeste olukorra parandamine sotsiaaltöö praktika arendamise ja praktikute toetamise kaudu.

Sotsiaaltöö uurimisel ja sotsiaaltööuuringutel on samal ajal ka erinõuded, mis on seotud eriala iseärasustega. Sotsiaaltöö teooria ja praktika on suunatud sotsiaalsete probleemide ennetamisele ja lahendamisele. Sotsiaaltöö tegeleb ajutiselt või püsivalt ebavõrdsetes tingimustes olevate haavatavate inimrühmadega, mis eeldab, et teadusliku uurimuse kõige üldisema eesmärgi saavutamisest – mõista ja peegeldada tegelikkust – ei pruugi piisata. Uurimisprobleemi lahendamise kõrval tuleb pakkuda lahendusi ka sotsiaalsele probleemile, mille avastamise, analüüsimise, mõistmise ja peegeldamisega uuringu käigus tegeletakse. Sotsiaaltööuurimust võib käsitleda kui omamoodi sekkumist, mis väljendub selles, et teooria, praktika ja uurimistöö on sotsiaaltöös tihedalt läbi põimunud. Sotsiaaltööuurimuse eesmärk ei ole üksnes tegelikkuse peegeldamine, vaid inimeste olukorra parandamine sotsiaaltöö praktika arendamise ja praktikute toetamise kaudu.

Sotsiaaltöötajaid toetatakse nende võimestamise kaudu. Praktik, olles uurijaga dialoogis, saab ise oma tegevust selgemini mõtestada. Ta saab võimaluse rääkida oma töö sisust sotsiaaltöö uurijale ja selle kaudu paremini mõista ka seda, kuidas tema tegevus mõjutab inimesi, kellega ta töötab. Sotsiaaltööuurimus on seega sotsiaaltöö praktika osa ehk analüüsides ja mõtestades üksikisikute, inimrühmade ja kogukondade probleeme ning sotsiaaltöötaja tegevust, toetab uurija praktikut ja aitab tal oma tööd tõhusamalt teha.

---

[1] Anonüümistamine tähendab uuringus osalejate nimede asendamist koodide või varjunimedega.

[2] Pole välistatud, et kriitiliste või feministlike sotsioloogiliste uuringute eesmärgiks on samuti uuritavate sihtgruppide rõhumisest vabastamine ja nende elu ning olukorra parandamine (vt nt Denzin 2002; Swartz 2011).

[3] Ka siin tuleb märkida, et sotsiaaltööuurimuse ja mõne kvalitatiivset uurimismeetodit kasutava sotsioloogilise uuringu eesmärgid ning metoodika võivad kokku langeda.

[4] EuSARF – The European Scientific Association on Residential and Family Care for Children and Adolescents.

Viidatud allikad

Alves, H., Gibbs, L., Marinkovic, K., Brito, I., Sheikhattari, P. (2022). Children and adolescents’ voices and the implications for ethical research. Childhood, 29(1), 1–19.

Beilmann, M., Strömpl, J. (2024). Child participation in social research: ethical and methodological considerations. Teoses: D. Kutsar, M. Beilmann, O. Nahkur (toim.) Child Vulnerability and Vulnerable Subjectivity from Interdisciplinary and Comparative Perspectives (xx−xx). Springer [ilmumas]. 

Denzin, N. (2002). Social Work in the Seventh Moment. Qualitative Social Work, 1(1), 25–38.

Falch-Eriksen, A. (2019). Üksinda otsustamine lastekaitse sotsiaaltöös. Miks tuleb lapse parima huvi põhimõtte rakendamisel partneritega aru pidada. Sotsiaaltöö, 3, 32–35.

Gómez-García, R., Lucas-García, J., Bayón-Calvo, S. (2022). Social worker’s approach to ethical dilemmas. Journal of Social Work, 22(3), 804–823.

Hammersley, M. (2015). On ethical principles for social research. International Journal of Social Research Methodology, 18, 433–449.

Hammersley, M., Traianou, A. (2012). Ethics in qualitative research. Controversies and contexts. Los Angeles, London, New Delhi, Singapore, Washington DC: SAGE.

Hugman, R., Pittaway, E., Bartolomei, L. (2011). When ’Do No Harm’ Is Not Enough: The Ethics of Research with Refugees and Other Vulnerable Groups. British Journal of Social Work, 41, 1271–1287.

Masso, A., Beilmann, M. (2022). Eetiline vaakum Eesti sotsiaalteadustes. Sirp, 7. oktoober, 18–19.

Masso, A., Kalmus, V., Beilmann, M., Saarts, T. (2023). Sotsioloogid: Eesti teaduskorraldus vajab remonti. ERR.

Shaw, I. (2008). Ethics and the Practice of Qualitative Research. Qualitative Social Work, 7(4), 400–414.

Sobočan, A. M., Bertotti, T., Strom-Gottfried, K. (2019). Ethical considerations in social work research. European Journal of Social Work, 22(5), 805–818.

Strömpl, J. (2009). Mõningatest sotsiaaltööuurimuse eetilistest küsimustest. Sotsiaaltöö, 4, 44−50.

Strömpl, J. (2008). Tundlike teemade käsitlemise eetilis-metodoloogilised küsimused sotsiaaltöö-uurimuste kontekstis Eesti näitel. Teoses: A. Rämmer (toim.). Vaateid teelahkmelt. Sotsioloogia, sotsiaaltöö ja sotsiaalpoliitika aktuaalseid probleeme (143−166). Tartu: Tartu Ülikooli Kirjastus.

Strömpl, J., Kutsar, D., Selg, M., Linno, M., Sirotkina, R., Narusson, D. (2017). Training research-minded social workers: experience from Estonia. European Journal of Social Work, 20(3), 361−373. doi:10.1080/13691457.2017.1283590.

Swartz, S. (2011). ‘Going deep’ and ‘giving back’: strategies for exceeding ethical expectations when researching amongst vulnerable youth. Qualitative Research, 11(1), 47–68.

Toimetuselt

Artikkel on osa sel aastal Eesti sotsiaaltöö assotsiatsiooni eestvedamisel valmivast sotsiaaltöö eetika käsiraamatust.

Käsiraamatu idee autor, ESTA eetikakomitee liige Marju Selg kirjutas 2021. aastal: „Eetika kuulub lahutamatult sotsiaaltöö juurde, elustades professionaalseid väärtusi nagu õiglus, inimõigused, inimese loomuomane väärikus ja iga inimese haavatavuse tunnistamine. Need väärtused annavad aimu, millised inimesed peavad sotsiaaltöötajad olema ja mida nad peavad tegema. Sotsiaaltöö väärtused puudutavad kõiki professionaalseid tegevusi nii praktika, hariduse kui ka uurimuse valdkonnas.“