Sotsiaalkiirabi vajalikkus Eestis: ajakohane lahendus kiirabisüsteemi ülekoormusele

Töötades kuni aastani 2020 Eesti kiirabisüsteemis, kogesin, et peaaegu igas töövahetuses oli ülesandeid, mis ulatusid kaugele erakorralise meditsiini traditsioonilise pädevuse piiridest. Väga sageli seisime silmitsi olukordadega, kus tarvis polnud meditsiinilist sekkumist, vaid oli vaja sotsiaalset või psühhosotsiaalset abi.

Mäletan juhtumeid, kui eakas kutsus kiirabi mitte terviseprobleemi tõttu, vaid seepärast, et tal polnud kellegagi rääkida. Vestlus, kohv ja kodune kook olid kiirabibrigaadile „serveeritud“ koos emotsionaalse abipalvega. Meid on palutud aidata mööblit kokku panna. On juhtunud, et inimene on põrandale kukkunud ega jõua ise püsti. Samuti on tulnud otsida lahtiolevat apteeki või käia poes, sest külmkapp oli tühi. Need on vaid mõned näited, kuidas kiirabitöötajad täidavad ka sotsiaaltöötaja, psühholoogi ja perenõustaja ülesandeid.

Kiirabisüsteem on silmitsi valikuga, kas jätkata „kõigile igaks elujuhtumiks“ mudeliga või liikuda abi terviklikuma korralduse suunas.

Sellised kogemused ei ole erandlikud. Eestis on viimastel aastatel aina enam pööratud tähelepanu kiirabisüsteemi koormatusele sotsiaalsete probleemidega ja tekkinud on arutelu sotsiaalkiirabi vajalikkuse üle. Kuigi teadusuuringuid leidub vähe, on olemasolevad andmed ja rahvusvaheline kogemus piisavalt kõnekad, et toetada sotsiaaltöötaja kaasamist erakorralise abi teenuse osutamisel.

Teadusuuringud ja rahvusvaheline praktika: sotsiaaltöötaja roll erakorralise meditsiini süsteemis

Riigikontrolli audit (2025) toob esile, et suur osa kiirabi väljakutsetest Eestis ei ole seotud erakorralise meditsiini vajadusega, vaid hõlmavad sotsiaalseid ja psühhosotsiaalseid probleeme. Sellest tulenevalt kasutatakse kiirabi võimalusi ebaefektiivselt. Keiu Virro ja Heiko Leesment on ajakirjas Sotsiaaltöö avaldatud artiklis „Unistus sotsiaalkiirabist“ (2025) toonud välja, et Eestis puudub ööpäevaringne võimekus reageerida sotsiaalsetele kriisidele – sotsiaaltöötajad saavad abi osutada piiratud ajal ja koostöö kiirabiga on enamasti mitte süsteemne, vaid juhuslik. Häirekeskuse andmetel on märkimisväärne hulk 112 kõnesid seotud sotsiaalsete hädaga, mitte terviseprobleemiga (Virro ja Leesment 2025).

Sotsiaaltöötaja rolli kohta erakorralise meditsiini süsteemis on ilmunud ka esimene süstemaatiline uuringu põhjal kirjutatud ülevaade (Kamrujjaman jt 2023). Uuringus tehti kindlaks kolm töölõiku, kus sotsiaaltöö panus erakorralises meditsiinis on kõige väärtuslikum: 1) ennetustöö; 2) emotsionaalne ja logistiline tugi ning taastumine; 3) teenuste koordineerimine. Autorid rõhutavad, et sotsiaaltöötajad suudavad pakkuda laiahaardelist tuge alates teenustele suunamisest kuni psühholoogilise toetuse ja kogukondlike vahendite mobiliseerimiseni. Artiklis tehakse ettepanek, et sotsiaaltöötajad tuleks lõimida süsteemselt erakorralise meditsiini struktuuri, pakkudes neile vastavat koolitust ning määratleda täpselt rollid ja vastutus.

Sotsiaaltöötaja rolli kohta erakorralise meditsiini süsteemis on ilmunud ka esimene süstemaatiline uuringu põhjal kirjutatud ülevaade.

Sotsiaaltöötaja kaasamist kiirabibrigaadi uuriti ka Kanadas (Campbell ja Rasmussen 2012). Selgus, et paljud probleemid, näiteks koduvägivald, vaimse tervise kriisid või sotsiaalne isolatsioon, nõuavad oskusi, mida kiirabitöötajatel sageli ei ole. Nähtavaks sai tõsiasi, et inimesed patsiendi ümber, näiteks pereliikmed, võivad eriolukorras vajada emotsionaalset tuge, milleks kiirabitöötajatel ei ole oskusi, aega ega väljaõpet.

Terviklikum teenus: sotsiaalkiirabi kui eluline vajadus

Kiirabisüsteem on silmitsi valikuga, kas jätkata „kõigile igaks elujuhtumiks“ mudeliga või liikuda abi terviklikuma korralduse suunas, kus eristatakse tervisega seotud ja sotsiaalseid probleeme ning reageeritakse vastavalt olukorrale. Virro ja Leesmenti visioonis aastaks 2050 nähakse sotsiaalkiirabi interdistsiplinaarse teenusena, mida osutab sotsiaaltöötajast, psühholoogist ja vajadusel tervishoiutöötajast koosnev meeskond. Eestis on tehtud mitu katseprojekti, näiteks Tallinnas politsei- ja piirivalveameti ning sotsiaaltöötajate koostöö edendamiseks. Paraku ei ole veel riiklikku raamistikku ega sotsiaalkiirabi laiaulatusliku rakendamise mehhanismi. Samal ajal võimaldaks korduvate EMO-visiitide ja hospitaliseerimiste vähendamine märkimisväärset kokkuhoidu (Virro ja Leesment 2025).

Lahendused ja ettepanekud Eesti kontekstis

Toetan omalt poolt igati ettepanekut moodustada Eestis sotsiaalkiirabi üksused, kes reageeriksid sotsiaaltöö pädevusse kuuluvate juhtumite korral kiirabi kõrval. Meeskonda võiksid kuuluda sotsiaaltöötaja, kriisinõustaja ja vajadusel ka tervishoiutöötaja.

Lisaks pean oluliseks, et praegust kiirabisüsteemi toetaks mitmekülgse võimekusega professionaalne võrgustik.

Selle võrgustiku liikmed peaksid olema kiirabitöötajad, häirekeskus, kohalike omavalitsuste (KOV) sotsiaaltöötajad, vaimse tervise spetsialistid, tervishoiuasutused (sh EMO-d), päästeamet ning politsei- ja piirivalveamet (turvariskide ja vägivalla korral), riigiasutused (sotsiaalministeerium, sotsiaalkindlustusamet), kogukonna teenuseosutajad (MTÜ-d, sõltuvusnõustajad, kodutute varjupaigad, tugikeskused), kogemusnõustajad ja vabatahtlikud.

Võrgustikku kuuluvad organisatsioonid saaksid kiirabitöötajaid juhtumipõhiselt abistada.

Võrgustikku kuuluvad organisatsioonid saaksid kiirabitöötajaid juhtumipõhiselt abistada olukorra hindamisel, otsustamisel ja reageerimisel, kui sotsiaalne probleem on abivajaduse esmane või kaasnev põhjus. Samuti tuleb rakendada tõhusad suunamisteekonnad mittemeditsiiniliste teenuste tarvis (nt KOV-i sotsiaaltöö, kriisiabi, varjupaigad, sõltuvusravi, hooldustugi jne). Vaja on teha kindlaks korduvjuhud ja pakkuda individuaalset juhtumikorraldust.

Mitme valdkonna koostöös on vaja lahendada näiteks vaesuse, kodutuse, väärkohtlemise, sõltuvuse, üksilduse ja vaimse tervise probleemid, rahuldamata hooldusvajadus või muude sotsiaal- ja tervishoiuteenuste vajadus. Palju on korduvaid kiirabikutseid inimeste üksinduse ja abitu olukorra tõttu. Väga suur probleem on kodutud või elukoha kaotanud inimesed, kellel puudub ravikindlustus ja tugivõrgustik. Haavatavus, vastuvõtlikkus haigustele ja vägivallale ning oht sattuda õnnetustesse on selles ühiskonnagrupis suur. 

Sageli on nende hulgas sõltuvusprobleemidega inimesi, keda kiirabi peab korduvalt abistama. Puhta joogivee ja toidu kättesaadavus, puudulik hügieen, turvalise ja sooja ööbimiskoha puudumine on probleemid, millega puutuvad kokku väljakutsetele reageerivad kiirabitöötajad.

Samuti võivad hooldusvajadusega eakad või puuetega inimesed sattuda sagedamini hädaolukorda. Asjaomaste ametkondade kiiret abi on kindlasti vaja laste või eakate koduse väärkohtlemise kahtluse korral. Need probleemid on enamasti varjatud, abi küsimine on pärsitud sügava häbitunde ja stigma tõttu.

Kiiresti reageeriva spetsialistide võrgustiku tuge vajavad ka suitsiidiohus inimesed, kelle abivajadus ei piirdu meditsiinilise raviga. Nende juhtude korral ei ole tingimata tegemist purunenud kooselu või töökaotusega, probleem on märksa laiem ja sügavam. Ka neid muresid võib olla raske kindlaks teha.

Vaja on tagada, et sotsiaaltöö tugi oleks kättesaadav ka väljaspool tavapärast tööaega. Möödapääsmatu on ühiskoolitus: tervishoiutöötajatele (kiirabitöötajatele) ja sotsiaaltöötajatele tuleks pakkuda ühiseid koolitusprogramme, mis aitavad paremini mõista teineteise töövaldkonda ja selle eripärasid. Üksnes lõimitud koostöö aitab otsida ja leida juhtumitele parimaid ning kiiremaid lahendusi.

Asendamatud on andmevahetusplatvormid: tuleb välja arendada lahendus, mis võimaldab kiirabil ja sotsiaaltöötajatel turvaliselt vahetada infot ning koordineerida tegevust.

Seire ja hindamine kui analüüsi alus on vajalikud meetmete paremaks kavandamiseks. Tasub käivitada katseprojekte ja näitajate põhjal koguda tagasisidet, et hinnata uutmoodi korralduse mõju kiirabi töökoormusele, teenuse kvaliteedile ning patsientide rahulolule.

Vaja on tagada, et sotsiaaltöö tugi oleks kättesaadav ka väljaspool tavapärast tööaega.

Eespool kirjeldatud muudatuste oodatavate tulemustena saavad abivajajad (tervishoiutöötajate patsiendid või sotsiaaltöötajate kliendid) sobivamat ja kiiremat abi. Väheneb korduvväljakutsete arv, mis ei vaja meditsiinilise kiirabi erakorralist sekkumist. Korrelatsioonis sellega, kuidas selgineb kiirabitöötajate tegutsemise sihipärasus ja vastutusala, suureneb ka kiirabitöötajate turvatunne ja rahulolu tööga. Kogukonnas paraneb üldine vaimne tervis ja sotsiaalne stabiilsus.

Uuenduseni on jäänud vaid poliitiline tahe

Praegune kiirabisüsteem on sunnitud täitma ülesandeid, milleks see pole loodud. Kogemused eesliinilt ja teadusuuringud nii Eestis kui ka mujal maailmas kinnitavad, et sotsiaaltöö roll kiirabis peab muutuma läbivaks, mitte olema juhuslik ja tegelema üksiku erakorralise juhtumiga. Ajakohane lahendus on sotsiaalkiirabi ja selle taustana toimiv interdistsiplinaarne võrgustik, mis seob kokku meditsiini ja sotsiaaltöö kogemused ning parimad oskused inimeste jaoks, kellele kriis on sageli rohkem sotsiaalne kui meditsiiniline eriolukord.

Tänapäevases inimese heaolu holistilises käsitluses on järjest suurem roll sotsiaalsel komponendil, inimese hakkamasaamisel ja enesejuhtimisel igapäevaelus. Paratamatult ei ole kõik inimesed ühetaoliste oskustega. Kaasasündinud isiksuseomadused ja õpitud oskused on erinevad. Üksikisiku lõimimisel ühiskonda on sotsiaalse heaolutunde loomine ja ajas kestmine vältimatult vajalik. Uue töötamisviisi elluviimiseks on vaja poliitilist tahet. Poliitikute kui ühiskonnaelu suunajate vaieldamatu kohustus ja vastutus on omada visiooni, käsitleda probleeme ajalises perspektiivis ja seda märksa pikemalt kui üks valimistsükkel.

Loe ka sotsiaalministeeriumi uudist: Kiirabi arengusuunad annavad kvaliteetsema ja kindlamini juhitud abi üle Eesti