Skip to content

Silmapaistvad sotsiaalvaldkonna töötajad ja sotsiaalvaldkonda panustajad 2020. aastal

Sotsiaaltöö kui elukutse

15. juunil tunnustati Tartus, Vanemuise Kontserdimajas toimunud pidulikul üritusel, 2020. aasta silmapaistvaid sotsiaalvaldkonna töötajaid ja sotsiaalvaldkonda panustajaid, keda nende kolleegid, juhid ja koostööpartnerid esitasid Eesti Sotsiaaltöö Assotsiatsiooni ja teiste erialaorganisatsioonide ühiskonkursile.

Saame tuttavaks laureaatidega: kuidas tunnustusele esitanud neid iseloomustavad ja mida nad peavad ise oma töös oluliseks; kuidas oma tööd mõtestavad ning mis teemadele või probleemidele tahaksid tähelepanu juhtida.

Evi Kruzman
Elutöö tegija sotsiaalvaldkonnas – Evi Kruzman (Alutaguse Vallavalitsus)
Foto: Vahur Lõhmus

Evi on teinud sotsiaaltööd Eesti taassünnist alates: juhtinud erihooldekodu, spetsialistina maavalitsuses, juhtinud projekte, nõustanud ja käinud kohtus esindamas lastega peresid ja hoolekandeasutusi, kuulub ESTA liikmeskonda. Kui vaja, teeb hooldustööd, juhendab kolleege, õpetab välja uusi sotsiaaltöö tegijaid. Mõni kohe jõuab rohkem kui teine. Ta on oma elu pühendanud inimeste aitamisele, kolleegide toetamisele, valdkonna paremaks muutmisele ja koostööle.

Mis teeb sotsiaaltöö Evi jaoks eriliseks ning missugune on tema arvates hea sotsiaaltöö?

Evi Kruzman: „Olen teinud sotsiaaltööd ligi 30 aastat, sotsiaaltöö olemus on aastatega muutunud. Minu jaoks on sotsiaaltööd tehes kõige tähtsamal kohal inimene. Ma lihtsalt armastan inimesi kõigi nende murede ja probleemidega. Olen alati pidanud oluliseks märgata ja mõista abivajadust tervikuna, pakkuda kompetentset nõu ja anda teada oma hoolivusest. Koostöös saame palju ära teha. Sotsiaaltöö on suurepärane, mitmekesine ja tänuväärne töö, kus saab teisi aidata, toetada ja nõustada. Pikaajaline, eri tasanditel tehtav sotsiaaltöö (KOV, riik, kolmas sektor) on võimaldanud saada häid kogemusi ja teadmisi. Lektoritööga olen saanud pidevalt täiendada end uute teadmistega ja hoida koos tudengitega sotsiaal- ja hooldustööd heal tasemel.

Arvan, et hea sotsiaaltöö peaks olema isikukeskne, juhtumipõhine ja väga paindlik, usaldusele toetuv, professionaalne, sest meile, sotsiaaltöötegijatele, usaldatakse teiste inimeste elud ja saatused.

Kuulun ESTA-sse organisatsiooni sünnialgusest saati ja tunnen uhkust, et olen selle liige – üheskoos saame väärtustada sotsiaalvaldkonna elukutseid ja näidata nende vajalikkust ühiskonnale.”

Janne Tamm
Aasta hoolekande juht 2020 – Janne Tamm (Kuressaare Perekodu)
Foto: Vahur Lõhmus

Janne on oma tööelu sidunud hooldust vajavate laste heaolu eest seismisega. Ta alustas Kuressaare Väikelastekodus kasvatajana, millest kujunes 2014. aastal Kuressaare Perekodu ja Jannest sai juhatajana.

Sisuliselt ongi kõik puuetega lastele osutatavad teenused ja kompetents koondunud Perekodu alla ja Janne koordineerida. Asutus on uuenduslik, kindel ja usaldusväärne partner kohalikule omavalitsusele laste tugiteenuste osutamisel.

Janne on hinnatud partner ja osavõtlik kolleeg, asutuse tööd juhtides on vajaduse korral abiks tugiisikuna, kasvatajana või turvakodu telefonivalvetes.

Palusime Jannel oma tööd ja sellest saadud kogemust kirjeldada ja rääkida ka murekohtadest.

Janne Tamm: „Töö lastega on mulle väga hingelähedane. Asendushooldusele tulnud laste puhul on eesmärk pakkuda neile kodusoojust ja turvatunnet, millest nad on ilma jäänud. Me ei saa asendada neile vanemaid, kuid me saame olla olemas, mõista ja toetada. Kuressaare Perekodus pakutavate teenustega (lapsehoid ja rehabilitatsioon) toetame ka peresid, kus kasvavad puuetega lapsed. Alustasin lapsehoidjana asenduskodus, olen olnud kasvataja ja õpetaja erivajadusega lastele. 1990. aastatel hakati pöörama järjest rohkem tähelepanu puuetega laste arendamisele. Olen õppinud ja kasvanud koos lastega ning töökogemusele lisaks olen õppinud nii sotsiaaltööd kui ka eripedagoogikat ning õpitud teadmisi saan kasutada oma igapäevatöös. Hea meel on selle üle, et asendushoolduselt elluastunud lapsed/noored hoiavad ühendust ja teame nende toimetustest-tegemistest. Töös lastega ei ole muutused alati kiired tulema, aga seda suurem on rõõm positiivsete arengute ja muutuste üle. Lastelt saab tagasi ka palju rõõmustavat: kui nad on ellu astunud, on õnnelikud ja tulevad hästi toime, annab see lootust ja usku. Murekohana tooksin välja, et keerulise psüühikahäirega või käitumisprobleemidega lastele ei ole piisavalt sobivaid kohti: tavaline asenduskodupere ei pruugi olla neile parim, nad vajavad kodust ja turvalist keskkonda. Mõni laps vajaks väikest hubast ravikodu, teine üks-ühele abi eriettevalmistusega hooldusperes. Perepõhise asendhoolduse mõte on hea, aga kust leida peresid, kes võtavad vastuse ja sellest ei loobu? Asjad on siiski kogu aeg paremaks läinud, ühiskonnana saame ka kasvada ja areneda.

Minu jaoks on väga oluline, et töö, mida teen, pakub rõõmu ja rahuldust nii mulle endale kui ka kolleegidele ning olen veendunud, et lapsed võidavad, kui nende ümber on rõõmsameelsed ja positiivse ellusuhtumisega inimesed.”

Johanna Hollo
Aasta sotsiaaltöötaja 2020 – Johanna Hollo (Tartu Linnavalitsus)
Foto: Vahur Lõhmus

Johanna töötab ametis, mis eeldab häid teadmisi nii sotsiaaltöö kui ka tervishoiu valdkonnast, et läheneda klienditööle professionaalselt ja inimesekeskselt. Johanna on oma töös pühendunud, uuendusmeelne ja laia silmaringiga. Ta on kaasatud Tartu Linnavalituse meeskonnas rahvusvahelisse projekti, mille jaoks aitas välja arendada insuldikoordinaatori tööd piloteeriva projekti. Johanna on aktiivne ESTA Tartu piirkonna liige ja annab oma panuse Eesti sotsiaaltöö edasi arendamisele.

Mis põhimõtteid Johanna oma töös järgib ning mida on töö talle õpetanud?

Johanna Hollo: „Mulle meeldib oma igapäevatöös lähtuda ühest väga lihtsast põhimõttest, mille andis meile ülikooli lõpetades kaasa üks õppejõududest. See kõlas umbes nii: „Proovige olla sellised sotsiaaltöötajad, kelle juurde ise (abivajajana) minna tahaksite.” Mõte tuletab meelde inimliku suhtumise, mõistmise ja empaatia olulisust sotsiaaltöös, hoolimata kõigist valdkonnale omastest murekohtadest. Samuti pean väga oluliseks sotsiaaltöötajat ümbritsevat meeskonda, sest seesugust tööd ei ole minu arvates võimalik teha ilma toetavate kolleegide ja koostööpartneriteta. Sageli leiavad mured lahendused just koostöökohtumistel ja -aruteludel. Sellele lisaks olen viimastel aastatel õppinud sotsiaaltööd tehes hoidma ja väärtustama iseennast. Läbipõlemise ennetamine ja teadvustamine on äärmiselt olulised selleks, sotsiaaltöö tegijad end ei kaotaks ja leiaks jaksu jätkata ka edaspidi.” 

Liivi Noormägi
Aasta lastekaitsetöötaja 2020 – Liivi Noormägi (Jõgeva Vallavalitsus)
Foto: Vahur Lõhmus

Liivil õnnestus lühikese ajaga üles ehitada lastekaitse süsteem Jõgeva vallas ja luua tegus ning professionaalne meeskond. Ta on loonud koostöövõimelise meeskonna, tänu kellele saab mõelda peale probleemide lahendamise ka nende ennetamisele. Ta põhjalik ja kohusetundlik. Kolleegid on öelnud, et oma töö suurepärasele tundmisele ja jagatavale energiale lisaks on ta ka hea juhendaja ja nõuandja uutele kolleegidele. Liivil on eriline oskus ülikeerulistele olukordadele vaatamata tagada klientidele neile vajalikud teenused, klienditeenindus ja sujuv töökorraldus. Jõgeva valla lastekaitsetöö on Liivi eestvedamisel heades kätes.

Millest Liivi oma töös juhindub ja mis talle oma töös meeldib?

Liivi Noormägi: „Kui ma püüan väga lühidalt öelda, millest oma töös lähtun, siis ütlesin nii: 1) ära kunagi alahinda /pea vähetähtsaks lapse või lapsevanema muret; 2) kuula ja usalda; 3) ära tee otsuseid perede eest, vaid suuna neid, et nad jõuaksid parima otsuseni; 4) esimesel kohtumisel (ka telefoni teel) võtame maha hirmud – vaja on üle saada ühiskonnas kinnistunud arusaamast, et lastekaitsetöö on kui midagi hirmsat ja karistavat.

Mulle meeldib lastekaitsetöö mitmekesisus ja pean tunnistama, et väga keerulised olukorrad ja juhtumid on just need, mis annavad mulle erilise jõu, sest ma ei lepi vastustega, et lahendust ei ole või midagi ei saa, sest seadus ütleb nii, aga päriselus on asjad teisiti. Neil puhkudel mõtlen alati, et kuidas saab olla, et me kõik töötame süsteemis ja panustame laste heaks, aga mingitele asjadele ikkagi lahendusi ei ole. No siis tuleb need ju leida – meie väike armas Eesti ja meie armsad lapsed – me ei saa ju jätta neid puudutavat lahenduseta.

Unistan sellest, et lastekaitsetöö viljad annavad kord kõigile lastele võimaluse elada hirmudeta ja turvaliselt ning omada armastavat peret enda ümber.”

Heete Simm
Aasta võlanõustaja 2020 – Heete Simm (Tallinna Sotsiaaltöö Keskus)
Foto: Vahur Lõhmus

Heete kohta ütles üks klient: „Tänu temale on mul lootus, et vähemalt ühel päeval saab asjad korda. Käin nüüd poole kohaga tööl, minu suhted on paranenud”.

Heete töötab võlanõustajana alates 2011. aastast. Ta omab kõike võlanõustamise tööks vajaminevat – laiapõhjalisi teadmisi, rikkalikke kogemusi ja võimekust. Heete täidab võlanõustajana kõige keerukamaid tööülesandeid: ta on ette valmistanud kümneid töömahukaid füüsilise isiku pankrotimenetlusi ja olnud mitmete klientide usaldusisikuks kohustustest vabastamise menetlustes. Heete on olnud läbi aastate Tallinna Sotsiaaltöö Keskuse klientide seas kõige nõutum ja ka kõige produktiivsem võlanõustaja. 2020. aasta jooksul nõustas Heete 397 klienti ja tal oli 778 nõustamistundi, mida on tõenäoliselt rohkem kui ühelgi teisel Eesti võlanõustajal. Ta on ka ajakirjanduse tarbeks üks kõige enam intervjueeritud asjatundja.

Palusime Heetel jagada oma mõtteid võlanõustamisest.

Heete Simm: „Võlanõustajana töötamise kümne aasta kogemus on mulle näidanud, et selles valdkonnas on veel väga palju ära teha. Igapäevane nõustamine tähendab eelkõige rahalistesse raskustesse sattunud inimeste murede ärakuulamist, abistamist probleemide lahendamisel ja väljapääsuteede otsimist sellest olukorrast.

Minule kui juristile on äärmiselt oluline, et saan oma õigusteadmisi ja -oskusi kasutada klientide abistamisel. Usun, et võlanõustaja töö aitab muuta elu ja ühiskonda paremaks. Enamikel võlgadega hätta sattunud inimestel puuduvad oskused hakkama saamiseks tarbimisühiskonnas, kus järelmakse ja kiirlaene võtta väga kergekäeliselt.

Toimetulekuraskustega inimesed on haavatavad ja neid saavad petturid julmalt ära kasutada. Inimesed ei saa aru kehtivatest seadustest, annavad oma isikut tõendava dokumendi koos koodidega petturitele, kes võtavad nende nimel suurtesse summadesse ulatuvaid laene ja ostavad järelmaksuga kaupu. Kahjuks on nii, et paljud suhtuvad sellesse probleemi kui vähetähtsasse, soovitades pöörduda inimesel tsiviilkohtusse. Arvan, et igat sellist juhtumit tuleb uurida ja petturid vastutusele võtta.

Võlanõustamisteenuse järele on ühiskonnas suur vajadus ja Tallinna linnas saadi sellest aru juba 2006. aastal, kui alustati võlanõustamise kui sotsiaalteenuse pakkumisega.”

Lauris Geurden
Aasta tegevusjuhendaja 2020 – Lauris Geurden
Foto: Vahur Lõhmus

Lauris Geurden tuli Belgiast Maarja Külla tegema vabatahtlikku tööd erivajadusega inimestega. Ta on olnud mitmete uute algatuste eestvedajaks. Näiteks koostöös partneritega Leedust ja Taanist koostas koolitusmaterjalid seksuaalkasvatuse elluviimiseks erivajadustega inimestele. Tema erilise tähelepanu all olnud liitpuudega kliendid, nendega eri suhtlemisstiilide ja -võimaluste leidmine ning nende füüsilise vormi hoidmine.

Lauris on nii aasta tegevusjuhendaja kui ka aastate tegevusjuhendaja!

Lauris Geurden: „Minu esimesed kogemused intellektipuudega inimestega olid vabatahtlikuna, kui pakkusin neile vaba-aja veetmise võimalusi. Eestisse ja Maarja Külla jõudsin Euroopa Vabatahtliku Teenistuse programmi kaudu. Pärast vabatahtliku aastat Eestis läksin tagasi Brüsselisse, kus töötasin kahes rahvaraamatukogus (minu eriala oli siis raamatukoguhoidja). 2010. aastal olin taas valmis proovima midagi uut, kolisin Eestisse ja asusin tööle tegevusjuhendajana Maarja Külas. Oli suur tahtmine end proovile panna ja hoolida inimestest, sõltumata nende taustast või puudest. Kõige rohkem rõõmu olen õppinud tundma ehk pisiasjadest, ja oskusest olla tänulik täiesti igapäevaste asjade üle. Meie töös on kõige tähtsam kohalolu. Kõige loomulikumalt saab luua sidet ja usalduslikku suhet siis, kui toimetada teadlikult inimestega koos nende igapäevategevustes ja olukordades. Kuigi see tihti ei õnnestu ühtmoodi hästi, püüan siiski olla teadlikult ja tähelepanelikult inimese jaoks olemas.

Üks erilisem ahaaelamus oli CARe koolitus – see oli minu jaoks siiani kõige parem erialane koolitus üldse. Permakultuuri entusiastina nägin juba alguses üsna selgelt, kuidas CARe põhimõtted sellega kokku sobivad: inimese eest hoolitsemine peaks toetama tema taastumise või arenguprotsessi. Kogukonnas, kus on hea ja avatud õhkkond ning igaüks saab piisavalt ruumi lihtsalt olla nagu ta on, on head eelised toetada inimest, tuginedes seejuures tema tugevustele.”

Signe Puusepp
Aasta tugiisik 2020 – Signe Puusepp (F. von Wrangelli nimeline Roela Lasteaed-Põhikool)
Foto: Vahur Lõhmus

Signe alustas Roela koolis tugiisikuna tööd 2016/2017. õppeaasta kevadel, kui abi vajas 7-aastane kõnetu koolilaps. Tänu Roela kooli töötajate ja Signe ühise jõupingutusele praeguseks laps räägib, tal läheb koolis hästi ja tema sotsiaalsed oskused on edasi arenenud oluliselt. Signe on tugiisikuna kohusetundlik ja sügavuti minev, sest konkreetsel juhul vajab abi ka pere.

Signe oskuseks on leida noortega kiiresti ühine keel, sest ta on empaatiline, sõbralik, kannatlik ja toetav. Põhitöö kõrvalt leiab ta aega toetada ka teisi õpilasi, olles klassijuhatajaks kahele väga keerulise kooslusega klassile. Signe juhendab ka erivajadusega laste robootika ringi.

Roela kooli lastel, peredel ja töötajatel on Signega väga vedanud!

Millised on Signe arvates tugiisiku võimalused elu ja ühiskonda paremaks muuta?

Signe Puusepp: „Minu jaoks on mu töö tähendus muuta lapse elu nii, et ta saaks iseenda ja oma eluga hakkama, panna põhi tema tulevikule. Olla olemas lapse jaoks, aidata teda hakkama saamisel, seletada asjade tähendust, suunata teda märkama ja anda piisavalt tuge, mida ta võib-olla kodust ei saa. Minu töö ühiskonnas on muuta ka teiste inimeste teadlikkust veidi teistmoodi inimeste kohta. Lapsed ja ka täiskasvanud, kes vajavad tugiisikut, võivad olla oma käitumise ja suhtumisega erilisemad ning neid ei tasuks karta ega vältida, ka nemad vajavad hoolt ja armastust.

Tugiisiku tööd ei hinnata võib-olla piisavalt. Koolides on tugiisiku töö lapse jaoks väga oluline, sest tugiisik on see, kes suunab last õppetööle ja on abiliseks ka vahetunni ajal. Kahjuks on keeruline leida lapsele tugiisikut ja ka raha selleks. Minu arvates jäävad sellest võimalusest paljud lapsed seetõttu ilma ning peavad iseseisvalt hakkama saama palju keerulisemalt.

Laps, kellele hakkasin tugiisikuks, ei osanud rääkida teatud asjaolude tõttu, seega oli minu kõige suurem avastusmoment siis, kui inimesed hakkasid mulle ütlema, et: „Me hakkame järjest rohkem aru saama, mida su tugilaps räägib!” Minu töö kandis vilja! Youtube’i logopeediliste harjutuste videote järgi harjutamine, hambumuse korda saamine, logopeedi külastused, tundide viisi rääkimised – see kandis vilja! Ma olen õnnelik, et mu tugilaps nüüd räägib, loeb, kirjutab, arvutab, saab poes hakkama. Poes käimine oli tema jaoks üks eesmärk ja nüüd ta saab seal üksinda hakkama.

Ma võin öelda, et ma armastan oma tööd. Iga päev on erinev ja tugiisiku töös on piisavalt ka katsumusi, nii ei ole kunagi igav.” 

Siiri Valk
Aasta hooldustöötaja 2020 – Siiri Valk (Tallinna Sotsiaaltöö Keskus)
Foto: Vahur Lõhmus

Siiri töötab Tallinna Sotsiaaltöö Keskuse Kauge üksuses, kus osutatakse vältimatut sotsiaalabi ning resotsialiseerimisteenust varjupaigas. Selle üksuse klientuuriks on hooldusvajadusega koduta inimesed, kellel on tihti ka alkoholiprobleemid. Kliendid hindavad kõrgelt tema õiglustunnet, inimlikkust ja empaatiavõimet, mis tekitab kliendis turvatunde. Oma abivalmiduse ja oskusega kohaneda muutustega kiiresti leiab Siiri tee kõigi südamesse. Klientuuri eripära tõttu on tegu väga intensiivse tööga, seejuures on töökeskkonna oluliseks komponendiks huumor – oma positiivse ellusuhtumise ja huumorimeelega hoiab Siiri ka teiste kolleegide tuju üleval.

Milline on Siiri töökogemus, mis teda rõõmustab ja mis kurvastab?

Siiri Valk: „Olen varem töötanud 18 aastat haiglas hooldustöötajana. Lapsed olid suureks saanud ja tulin tuttava soovitusel tööle Tallinna Sotsiaaltöö Keskusesse. Kui uus koduta, raskustega inimene meie majja tuleb, siis see on nagu üllatusmunaga – sa iialgi ei tea, mis sealt välja koorub. Juhtub sedagi, et inimene ei ole tükk aega vett ja seepi näinud ja tal on alkoholiprobleemid. On neid, kes saavad järje peale ja neid, kes ei saa. Kuid inimene on ikka inimene, olgu ta probleemidega või ilma. Õpetame teda enda eest hoolitsema. Mulle pakub rahuldust, kui mõni inimene, keda ma abistan, liigub oma eluga edasi, kas meie teise majutusüksusesse või tavaellu.

Teinekord jõuab meie juurde ka vanemaid inimesi, keda on lihtsalt kodust välja tõstetud – nad on kinnisvarapettuse ohvrid või on kellelegi oma kodu ära kinkinud. Need on väga kurvad lood, kui inimesed tunnevad, et neid on ära kasutatud ja nüüd ei ole neid enam vaja.

Mind hoiab selles töös see, et töökaaslased on väga toredad, kui vaja, saan neile alati muret kurta. Ja seegi, kui näen, et mõni inimene suudab sellest kõigest välja tulla. Mulle meeldib see töö, tulen siia alati rõõmuga.”

Laur Raudsoo
Aasta isiklik abistaja 2020 – Laur Raudsoo
Foto: Vahur Lõhmus

Põhja-Eesti Pimedate Ühingu juhatuse liige Kert Küla on esitanud isikliku abistaja kategoorias üles Laur Raudsoo, kellega teda seob viis aastat kestnud koostöö. Laur suhtub isikliku abistaja töösse empaatiliselt, professionaalselt, väga tähelepanelikult ja kohusetundlikult, võttes nägemispuudega inimese elu probleeme kui lahendamist vajavaid ülesandeid. Tänu Laurile on Kert saanud õppida ülikoolis, sportida, matkata, käia kinos, võtta osa fotograafia koolitusest, käinud kirjeldustõlke abil tantsupeol, nägemispuudega inimeste esmaabikoolitusel jne. Koos Lauriga saab Kert osaleda ühiskonnas nägijatega võrdsemalt. Koos plaanitakse innovaatilist muudatust, mis peaks parandama paljude nägemispuudega inimeste elu: päikeseprillidesse monteeritud mikrofoni ja kaamera abil saab isiklik abistaja juhendada abivajajat. Nii on võimalus liikuda ilma saatjata, käia poes ja teha kodus süüa.

Laur Raudsoo: „Hea tunne on olla tunnustatud, märgatud. Märkamine on isikliku abistaja oluline omadus, eriti kui olla pimeda abiline. Usun, et sotsiaalvaldkonda tõigi mind märkamine, mis on ja mis võiks olla paremini. Praegu olen veidi suunda muutnud ja tegelenud mitte heaolu loomisega, vaid külluse toomisega. Just küllus on see, mille poole püüelda – see pakub meile rohkemat ja seda on märgata. Kerdiga loome heaolu, mis on kui seiklus, kuid samal ajal ka kogemus ja õppetund. Mõnikord teeme ka külluse nädalaid, mil kogeb Kert iga päev midagi uut ja põnevat. Usun, et inimestena, sotsiaalvaldkonna töötajatena, ühiskonnana ja riigina peaksimegi pürgima külluseriigi poole. Oleme teineteisele toeks ja tõeliselt õnnelikud.”

Sigrid Petoffer
Aasta vägivallaennetaja 2020 – Sigrid Petoffer (MTÜ VAITER)
Foto: Vahur Lõhmus

Sigrid liitus MTÜga VAITER 2019. aasta sügisel programmi „Hoolivad isad: turvalisem elu lastele” juhina. Ta on üle 30 aasta töötanud laste ja peredega, sh asendushoolduse valdkonnas. Sigrid on lähedalt kokku puutunud peredega, kus vanematel puuduvad oskused, tahe ja teadmised, kuidas lapsi kasvatada. MTÜ VAITER koordineerib kahte programmi, mis on suunatud vägivalla ennetamisele ja tõkestamisele – „Hoolivad isad” ja „Naised vägivallata”. Programmi partnerid (Eesti grupijuhid, rahvusvahelised koostööpartnerid, Tallinna sotsiaal- ja tervishoiuamet) on väljendanud siirast heameelt Sigridiga koostöö üle: ta on väga pühendunud, asjatundlik ja suure valdkondliku kogemusega, lisaks veel hea huumorisoonega, kannatlik ja südamlik. Tänu Sigridi panusele on paljudel lastel ja vanematel turvalisem elu! Isad on pärast programmi läbimist öelnud: „Tean nüüd rohkem selle kohta, kuidas olla lapsekesksem vanem, kuidas last kiita ja teda kuulata nii, et laps tajub minu huvi”.

Sigrid oli nõus jagama oma lugu selle kohta, mis teda oma töö juurde tõi ja teda töös aitab.

Sigrid Petoffer: „Olles ise lapsena kogenud perevägivalda, täpsemalt vanematevahelist tülitsemist, siis mõistan hästi vägivalla olemust lapse vaatest. Lapsena tuli mul leida viise enda rahustamiseks ajal, kui teised eakaaslased käisid mere ääres, trennis ja veetsid aega kogu perega. Olen veendunud, et isegi kui lapsepõlves pole kõik olnud turvaline, siis kunagi pole liiga hilja, et saada õnnelik lapsepõlv. Nii olen ka mina saanud selle osaliselt hiljem. Oma elus toimunut peab saama mõtestada, traumakogemustest ei saa ega pole ka vaja kiiresti läbi tulla. Liigne kaasatundmine ja innustamine kriisidest üle saamiseks pole abistav. Suhtlusoskus ja võime teist inimest mõista ilma tühistamata ja üldistamata, on heade suhete eelduseks.

Kindlasti on lapsepõlves kogetu toonud mind vägivalla teema juurde ning sütitanud mind leidma agressiivse käitumise ennetamise ja vähendamise viise. Peamiselt lapse vaatest, sest täiskasvanutel on rohkem viise sellest rääkida ja lahendusi leida. Mulle meeldib inimestega suhelda, koos olla, neid kuulata ja arutada ehk leida üles lootus ja usk. Ja toetada vanemaid ning ka neid, kes on laste suhtes olnud vägivaldsed – lapsed igatsevad oma vanemaid ka siis, kui nood on ärevad, vägivaldsed ja eemalolevad. Mind kannab selles töös usk, et inimesed on võimelised muutuma ja olukordadel on lahendused. Esiteks on oluline tagada turvalisus, seejärel selgitada välja, mis on probleem ja kellel see on ning lõpuks pakkuda sobivat tuge. Seda nii ohvri kui ka vägivalda kasutanud inimese vaatest.”

Kati Narusberg
Aasta noor sotsiaalvaldkonna uustulnuk – Kati Narusberg (Viljandi Vallavalitsus)
Foto: Vahur Lõhmus

„Kui tekkis olukord, mil vajasime Paistu Sotsiaalkeskusesse uut sotsiaaltöötajat, teadsime kohe, keda kutsuda kandideerima Katile meeldib probleeme lahendada ja ka meie pakutud ideed, kuidas elu Paistu Sotsiaalkeskuses peaks ja võiks käia. Ta on ühtviisi hea töös dokumentidega, hooldajana, tegevusjuhendajana, asutuse juhina ja sotsiaaltöötajana Paistu Sotsiaalkeskuses, nüüd ka eestkostespetsialistina Viljandi vallas ,” kirjutavad Kati kolleegid.

Mis on Kati mõtted sotsiaaltööst ja heast sotsiaaltöö praktikast?

Kati Narusberg: „Juba kooliõpilasena tundus mulle sotsiaaltöö nii huvitav (töö ja suhtlus inimestega), et tahtsin sellest rohkem teada ja ise kogeda.

Leian, et sotsiaaltööd tuleb teha kliendikeskselt ja võimalikult personaalselt, võttes arvesse iga inimese eripära ja võimekust. Olen töökäigus õppinud rohkem kuulama ning mõistma ärakuulamise vajadust.

Parimaks ennetustööks on minu arvates inimeste ärakuulamine, nendega arutlemine ja alles seejärel vajadusekohane nõustamine.

Minu jaoks peitub sotsiaaltöö erilisus just inimestes, kellega iga päev kokku puutun: kliendid, kolleegid, koostööpartnerid. Minu töös toimub pidev info liikumine ja suhtlemine, mille käigus saavad asjaosalised uusi kogemusi, teadmisi ja nõuandeid. Minu töö on emotsionaalne, olen nutnud, omaette vihastanud aga olen saanud ka südamest naerda ja tundnud siirast rõõmu tulemuste üle.

Hea sotsiaaltööpraktika tugineb heal meeskonnatööl. Olen saanud oma kolleegidelt väga palju uusi kogemusi ning noorele sotsiaaltöötajale on kogemuste pagasi täiendamine oluline, et mõista süsteemide toimimist.

Olgu selleks süsteemiks siis inimene või asutus. Aitäh kolleegidele ja mind ümbritsevatele inimestele täiustamast mind inimese ja sotsiaaltöötajana!ˮ

Anne Kleinberg
Aasta koostööpartner 2020 – Anne Kleinberg (Laste Vaimse Tervise Keskus)
Foto: erakogu

Laste Vaimse Tervise Keskuse psühhiaatrikliiniku juhataja Dr Anne Kleinbergi tunnustati tema töö eest laste vaimse tervise eestvedajana. Ka tema panus piiratud teovõimega inimesele psühhiaatrilise abi andmisel on olnud suure mõjuga ja asjatundlikult vahendatud nii komisjonidele kui ka meediale.

Anne avab oma töö sügavama tähenduse ja kirjutab ka tähelepanu vajavatest probleemisest.

Anne Kleinberg: „Minu töö on aidata psüühikahäiretega lastel ja nende peredel oma muredele lahendus leida, psüühikahäireid diagnoosida ja ravida. Mina ja minu kolleegid loovad lapsi aidates juurde või taastavad iga päev ühiskonna meelerahu ja võimet eluga edasi minna. Koos lapse või nooruki muredega kaasnevad nende vanemate, kooli, lastekaitse ja sõprade mured. Seega on inimesi, keda mõista ja toetada vaja, alati rohkem kui üks patsient.

Oma tööst olen õppinud säilitama lootust ka kõige mustemal päeval ja hindama meeskonnatööd. Enamasti leidub lahendus, kriisid on õpetlikud ja inimestega suhtlemine arendav.

Jätkuvalt vajab tähelepanu see, kuidas me inimestena üksteist hoiame ja toetame ning kuidas lapsed meilt seda sama tegema õpivad. Kindlasti peame oma lastele õpetama, et elu raskustele vaatamata on elu püha ja toetama neid otsima muid lahendusi kui endale viga tegemine või elust lahkumine.ˮ

Kärt Anvelt
Aasta sotsiaaltööd kajastanud ajakirjanik 2020 – Kärt Anvelt (Eesti Päevaleht)
Foto: Hele-Mai Alamaa, Ekspress Meedia

Kärt Anvelt tõi juba 2013. aastal esimese ajakirjanikuna teleekraanile lähisuhtevägivalda kogenud naiste lood.

Teemasid ette valmistades tegi ta palju koostööd sotsiaal- ja lastekaitsetöötajatega, ohvriabiteenistuse ja politseiga, kliiniliste psühholoogide ja psühhiaatritega ning Õiguskantsleri kantseleiga. 2020. aastal ilmus tema sulest mitmeid analüütilisi suuri lugusid psühhiaatrilise abi seaduse täiendamise vajadusest, laste vastu suunatud kuritegudest, väärkohtlemisest ning enesetappudest noorte hulgas.

Oma töös ajakirjanikuna juhib ta sageli tähelepanu muudatuste vajadusele seadustes, et sotsiaaltöötajad ja kohalikud omavalitsused saaksid paremini abistada hammasrataste vahele jäänud inimesi. Ta ei anna isiklikke hinnanguid, kuulab ära ja annab asjaosalistele sõna.

Kärt pani kirja oma mõtted, kuidas ta saab ajakirjanikuna sotsiaalvaldkonna arendamisele kaasa aidata.

Kärt Anvelt: „Tänan südamest ESTA-t selle suure tunnustuse eest. Töö, mida teete teie ja mida teevad kõik sotsiaaltöötajad, on hindamatu ja tihtipeale on seda raske sõnadesse panna. Selle keerukust ja mitmetahulisust teate ju kõige detailsemalt teie.

Olen aastate jooksul kirjutanud mitmetest erinevatest valdkondadest: sisejulgeolek, kaitsepoliitika, poliitika laiemalt, meditsiin ja sotsiaalpoliitika. Viimased kaks on ilmselt keerukaimad teemad, ent kuna need puudutavad inimesi nii otseselt, siis just seetõttu lähevad need mulle väga korda.

Mäletan hiljutist, enam kui aasta kestnud protsessi, mis puudutas psühhiaatrilise abi seaduse muutmist, et alla 18-aastased saaksid vanema loata ise psühhiaatri poole pöörduda. Selle asja lahendasid poliitikud eesotsas sotsiaalkomisjoni aseesimehe Helmen Küti pika võitluse ning koalitsiooni muutuse järel ära, kuid teine küsimus on õhus. Nimelt psühhiaatrite puudus ehk kelle poole hädas olev ja abi vajav noor saab pöörduda. Tihtipeale on vaja aga kiiresti pöörduda.

Väga südamel on mul ka hooldekodude teema, et inimesed saaksid väärikalt vananeda ja väärikalt surra. Väga paljudes hooldekodudes on asjad hästi, kuid siis kerkib ikka üles mõni, kus asjad halvasti. Need viimased heidavad musti pilvi ka teistele, kes tublit tööd teevad. Ma mõistan suurepäraselt neid tublisid hooldustöötajaid, kes end halvasti tunnevad kui ajakirjandus, sh mina, tõrvatilgad avalikkuse ette toob. Leian aga, et ainult siis, kui probleemidest ausalt ja avameelselt rääkida, on võimalik leida lahendusi. Kui viga ei tunnista, pole ju võimalik seda viga ka parandada.

Ootan väga, et 2023. aastal toimuvate riigikogu valimiste eel kujuneb üheks oluliseks debatiks sotsiaalkaitsesüsteem ja selle jätkusuutlikkus, sealhulgas väärikas vananemine ning pikaajaliste hooldajate hoolduskoormuse vähendamine.”

Taavi Rauniste
Aasta sotsiaalvaldkonna sõber 2020 – Kuressaare Lions Klubi, esindaja Taavi Rauniste
Foto: Vahur Lõhmus

Kuressaare Lions Klubi on oma tegevusega andnud pikaajalise ja suure panuse kogukonna heaolu suurendamisesse:

  • jõulukuuskede müügiga toetatakse üksi elavaid eakaid;
  • iga Kuressaare Haiglas sündinud laps saab beebipaki;
  • igakevadise lillelaada tulu läheb kogukonna aitamiseks;
  • maakonna puuetega laste kommikotid on saadud lionsite abiga;
  • erivajadusega laste kool sai tahvelarvutid ja asenduskodu ratastooli kiige;
  • jne

Lionsid mitte ainult ei rahasta, vaid löövad tegemistes ka ise kaasa. Nad on kindlad partnerid valla sotsiaalosakonnale ning alati valmis koostööks ka teiste vabaühendustega.

Leiame, et Kuressaare Lions Klubi on väärt tunnustust kui aasta sotsiaalvaldkonna sõber ja on heaks eeskujuks teistelegi.

Klubi nimel saatis oma kommentaari selle president 2020/2021 Taavi Rauniste: „Heategevusorganisatsioonid ei jaga lihtsalt ressursse laiali, vaid juhivad ka avalikkuse tähelepanu ühiskonna valupunktidele. Nad aitavad luua empaatiat abivajajate suhtes, panevad inimesi kaasa mõtlema ning pakuvad neile sealjuures ka võimalust anda oma panus olukorra parandamiseks.

Heategevusel on ühiskonnas üha kasvav roll. Inimesed annetavad üha enam ja enam – vabatahtlik töö, annetuskampaaniad, püsiannetused jm. Meil kõigil on emotsioonid ja ühel või teisel määral läheb ju korda see, kuidas teised inimesed hakkama saavad.

Kuressaare Lions Klubi on pika ajalooga heategevusorganisatsioon. Aastate jooksul on jagatud hulgaliselt toetusi ja korraldatud heategevuslikke üritusi. Kõigi tegevuste sihtgrupp on alati olnud eeskätt puuetega lapsed ja vähekindlustatud pered.ˮ

Jaanika Luus
Aasta ESTA liige – Jaanika Luus
Foto: Vahur Lõhmus

Jaanika Luus on eestvedajaks paljudes ESTA tegevustes. Ta on olnud ESTA tegevjuht aastatel 2011–2012 ning valmistanud ette ESTA 6. kongressi aastal 2018.

Jaanika südameteemaks on hooldusküsimused. Ta on hooldustöötaja kutsete kutsekomisjoni esimees ning on võtnud sõna ning seisnud hooldustöötajate kvalifikatsiooni ja professionaalsuse eest. Ta on rääkinud kaasa omastehoolduse küsimustes ning hoolduse rahastuse põhimõtete ümbervaatamises. Jaanika on esindanud ESTAt hooldusküsimustega seotud töörühmades sotsiaalministeeriumis, on olnud eksperdiks vanemaealiste poliitika komisjonis ning pikaajalise hoolduse nõuandvas kogus.

Jaanika on ESTA liige, kes on andnud organisatsioonile palju oma vabast ajast, teadmistest ja energiast.

Palusime Jaanikal rääkida oma vabatahtlikust tööst kutseühingus.

Jaanika Luus: „Olen Eesti Sotsiaaltöö Assotsiatsiooni liige aastast 2004, kui organisatsioon loodi. ESTA eesmärgid on sotsiaaltööd tegevate ja seda väärtustavate inimeste ühendamine sotsiaalse heaolu, sotsiaaltöö ja sotsiaaltöö kultuuri edendamiseks ning sotsiaalpoliitika kujundamiseks ning ühenduse liikmete kutsealaste huvide esindamine ja kaitse. Panustamine organisatsiooni tegevusse on aidanud minulgi kasvada ja kujuneda paremaks sotsiaaltöötajaks, samal ajal viies ellu ESTA eesmärke. Nende aastatega olen saanud hindamatu koostöökogemuse, üle-eestilise fantastiliste kolleegide tutvuskonna ja loodetavasti olen andnud killukese hoolekande arengusse. Olen väga tänulik, et mul on olnud võimalus osaleda ESTA töödes ja tegemistes.”