Liigu edasi põhisisu juurde
Sotsiaaltöö

Riiklik perelepitusteenus

Korraldus

Riikliku perelepitusteenuse seadus võeti vastu mullu novembris. Teekond riikliku teenuseni on olnud aeganõudev, kuid nüüd saab kindlalt öelda, et seadus rakendub 1. septembril 2022.

Liisa-Lotta Raag
Liisa-Lotta Raag
laste ja perede osakonna nõunik, sotsiaalministeerium

Perelepitusteenust on osutatud ka varem, kuid see ei olnud seadusega reguleeritud. Teenuse reguleerimise ettevalmistusi alustati 2014. aastal, kui sotsiaalministeerium saatis kooskõlastusringile sotsiaalseadustiku hoolekande eriosa seaduse, 2016. aastal esitati kooskõlastamiseks perelepitust toetavate meetmete rakendamise kavatsus. Neis dokumentides nähti perelepitust kohaliku omavalitsuse (KOV) või KOV-i ja riigi kaasosalusel korraldatuna. Riikliku teenuseni jõuti 2019. aastal, kui Vabariigi Valitsuse 2019.–2023. aasta tegevusprogrammis oli ühe tegevusena toodud ülesanne analüüsida ja teha ettepanekud riikliku perelepitusteenuse väljatöötamiseks. Otsus riikliku teenuse loomiseks tehti 18. detsembril 2019 valitsuskabineti nõupidamisel.

Riikliku teenuse kasuks rääkis mitu asjaolu: soov tagada teenuse ühtlane kvaliteet ja kättesaadavus kogu Eestis, keskne koordineerimine (üks kontaktpunkt kohtutele ja perele) ning selge järelevalve kord. Uuringute ja välisriikide praktika kohaselt on perelepituse korral tõenäolisem jõuda kokkuleppele, millest mõlemad pooled kinni peavad. Seetõttu otsustati, et peresid tuleb igati toetada, sh tasuta teenusega, mis soodustaks perelepituses osalemist ja aitaks ära hoida konfliktide süvenemist.

Kui vanemad saavutavad kokkuleppe, aitab see paremini tagada lapse heaolu. Tähtis on, et lapsevanemad jõuaksid erimeelsuste tekkimisel võimalikult ruttu perelepitaja juurde, kes aitab sõlmida laste heaolust lähtuvaid kokkuleppeid lapse elukorralduse küsimustes. Tegemist ei ole paarisuhte lepitamisega.

Riikliku perelepitusteenuse korraldus

Riiklikku perelepitusteenust koordineerib sotsiaalkindlustusamet (SKA). Teenuse saamiseks tuleb perel esitada SKA-le taotlus, kuhu on märgitud nii vanemate kui ka lapse andmed ja kirjeldatud, milles on erimeelsused tekkinud. Perelepitus on vabatahtlik, seega peavad mõlemad vanemad andma nõusoleku. Kui lapsevanemad on ise pöördunud SKA poole perelepitusteenuse saamiseks, siis on selle käigus võimalik kokku leppida lapsega suhtlemise õiguse ja alaealise lapse ülalpidamise küsimustes.

Teenusele võib suunata ka kohus: kui kohtule esitatakse avaldus lapsega suhtlemise korraldamise asjas, suunab kohus vanemad üldjuhul perelepitusse, v.a juhul, kui pere on varem selles osalenud riikliku teenuseosutaja või mõne muu perelepitaja juures ja see on olnud edutu. Sellisel juhul tuleb kohtusse pöördudes esitada kohtule varasema perelepituse edutuse kohta tõend.

Kohus ei suuna peret perelepitusse, kui vanem on olnud teise vanema või lapse vastu vägivaldne. Siiski on riiklikud perelepitajad saanud väljaõppe, et ka selliseid peresid lepitada, mistõttu selgitab kohus võimalust perelepituses osaleda, kui mõlemad vanemad peaks seda siiski soovima. Tuleb aga rõhutada, et kõik lähisuhtevägivalla juhtumid perelepitusse ei sobi. Kui peres on esinenud lähisuhtevägivalda, teeb SKA enne teenuse osutamist kindlaks, kas teenust on võimalik osutada, sest lepitusosaliste turvalisus on väga oluline.

Kui kohus on teinud perelepitusse suunamise määruse, võib perelepituses kokku leppida ka ühise hooldusõiguse lõpetamises või muutmises.[1] Kohus peatab menetluse selleks ajaks, kui pere osaleb lepitusmenetluses.

Perelepituse protsess ja lapse huvidega arvestamine

SKA määrab teenusele jõudnud perele sobiva perelepitaja. Seejuures võetakse arvesse pere vajadusi ja hinnatakse, kas tegemist võib olla erijuhtumiga ehk juhtumiga, kus on esinenud lähisuhtevägivalda, lapse väärkohtlemist, hooletusse jätmist, ühel või mõlemal vanemal on psüühikahäire või intellektipuue. Perelepitajad, kes selliste peredega tegelevad, läbivad eelnevalt põhjaliku koolituse, et kaitsta lepitusosaliste ja lapse huve. Koolituse käigus õpitakse tundma lepitustehnikaid ja sihtrühma eripärasid, et lepitusmenetlus oleks tulemuslik ja turvaline. Peredel on üldjuhul võimalik saada viis perelepituse seanssi[2], mis on perelepitajate sõnul keskmine seansside arv, mille jooksul jõutakse kokkuleppele.

Lepitusmenetluse korral tuleb meeles hoida, et iga otsus mõjutab last ja kokkulepete tegemisel tuleb hoida keskmes tema huve. Seetõttu kuulab perelepitaja lepitusmenetluse käigus ära ka lapse. Tähtis on, et laps, kes oma arengutasemest lähtudes seda suudab, saab avaldada arvamust igas küsimuses, mis on temaga seotud. Seda olulist põhimõtet rõhutab ka lapse õiguste konventsiooni artikkel 12 ja lastekaitseseaduse § 21. Ka 1. augustil 2022 kehtima hakkava Brüssel IIb määruse artikkel 21 sätestab, et lapsele, kes suudab seisukohti kujundada, tuleb anda tegelik ja tõhus võimalus avaldada oma arvamust otse, esindaja või asjakohase organi vahendusel. Määrus ütleb ka, et vanemlikku vastutust käsitleva lahendi tunnustamisest võib keelduda, kui lapsele ei ole sellist võimalust pakutud. Seega on lapse ärakuulamine oluline ka piiriülese juhtumi korral, et perelepituse edukal lõppemisel sõlmitud vanemluskokkulepet oleks võimalik teises riigis täita.

Lepitusmenetluse lõpetamine ja vanemluskokkuleppe muutmine

Lepitusmenetlus võib lõppeda erinevatel põhjustel – vanemad ei jõua kokkuleppele, üks pool soovib lepitusmenetluse katkestada, vanemluskokkuleppe sõlmimine on perelepitaja hinnangul ebatõenäoline või lepitusmenetluse jätkamine ei ole võimalik (nt ühe vanema surma tõttu). Kõige ootuspärasem on, et vanemad jõuavad teenuse tulemusena kokkuleppele ja sõlmivad vanemluskokkuleppe. Kokkuleppe kinnitab SKA, tehes enne kindlaks, et see vastab lapse huvidele ja on täidetav, ning teeb siis selle vanematele kirjalikult teatavaks. Kui pere suunas perelepitusse kohus, teavitab SKA kohut lepitusmenetluse tulemusest ja positiivse tulemi korral lõpetab kohus menetluse. Muul juhul jätkub menetlus kohtus.

Loodetavasti on pärast perelepituses osalemist vanematel edaspidi lihtsam omavahel lapsega seotud küsimustes kokkuleppele jõuda. Kui lapse kasvades tekib uuesti küsimusi, milles on keeruline kolmanda osaliseta kokkuleppele jõuda, on võimalik taas SKA poole pöörduda ja perelepitaja abiga kokkulepe üle vaadata. Perelepituses sõlmitud vanemluskokkulepe on täitedokument, mistõttu on sellega võimalik vajaduse korral ka kohtutäituri poole pöörduda täitemenetluse alustamiseks, kui kokkulepet ei täideta. Kohtutäituri poole pöördumine on aga kõige viimane lahendus. Eelkõige on oluline, et vanemad suudaksid lapsega seotud küsimustes koostööd teha ja kokkuleppeid sõlmida. Lapse huvides on, kui vanemad ka pärast lahkuminekut täidavad ühiselt lapsevanema rolli.


[1] Muudatus jõustub 1. juulil 2023.

[2] Teatud juhtudel on võimalik seansside arvu suurendada, nt kui tegemist on suure perega, kus on palju lapsi, kes kõik tuleb lepitusmenetluse käigus ära kuulata.


Riikliku perelepitussüsteemi kesksest koordineerimisest sotsiaalkindlustusametis

Rea Uudeküll
Rea Uudeküll
projektijuht, sotsiaalkindlustusamet

 

Anna Vorobjova
Anna Vorobjova. Foto: erakogu

Ettevalmistused teenusega alustamiseks on kestnud juba kaua, kuid tihedam töö algas mullu septembris, kui käivitus riikliku perelepitusteenuse katseprojekt. Selle käigus oleme sõlminud kogu Eestis koostöölepped kohalike omavalitsustega, kellega koos riiklikku teenust ette valmistame. Teeme kindlaks nii perede kui ka omavalitsuste vajadusi ja hindame kommunikatsiooni tõhusust.

Alates eelmise aasta septembrist on peredel juba võimalus osaleda perelepitusteenusel sotsiaalkindlustusameti vahendusel. Peresid suunavad teenusele nii koostööleppega ühenenud kui ka teised kohalikud omavalitsused, paljud pered leiavad tee meie juurde juba ise. Teenust osutavad perelepitajad, kes on lõpetamas väljaõpet riiklikul perelepituse aluskoolitusel. Sügisest hakkavad teenust osutama perelepitajad, kellega sotsiaalkindlustusamet sõlmib koostöölepingud.

Sotsiaalkindlustusameti laste heaolu osakonna perelepituse tiimi kuuluvad 2022. aasta kevadest viis koordinaatorit, teenusejuht ja projektijuht.

Milline on perelepituse koordinaatori igapäevatöö teenuse ettevalmistamisel, millised on olnud suurimad võidud? Küsimustele vastab perelepituse koordinaator Anna Vorobjova.

Mis on sotsiaalkindlustusameti perelepituse koordinaatori olulisemad ülesanded teenuse korraldamisel?

Kõige olulisem on olla olemas nii lapsevanematele kui ka spetsialistidele. Abiks tuleb olla parima nõu ja jõuga. Suurim eesmärk on viia perelepitusteenus võimalikult kiiresti kõigi abi vajavate lapsevanemateni. Koordinaator pakub lapsevanematele esmast tuge ja kinnitab, et nad on õigel teel. Ta on justkui vanemate ja perelepitaja vahelüli. Kui on tehtud kindlaks, et perelepitus on perele kõige sobivam teenus ja mõlemad vanemad on nõus osalema, leiab koordinaator vanematele perelepitaja. Nõu vajavad tihti ka kohaliku omavalitsuse töötajad või teised spetsialistid, kelle abiga pere koos teenusele suunatakse. Samuti ootavad koordinaatorilt toetust ka perelepitajad. Nii nagu perelepitajagi, peab koordinaator jääma erapooletuks kuulajaks nii vanemate kui ka spetsialistidega suheldes.

Milliseid isikuomadusi ja teadmisi on vaja igapäevatöös?

Koordinaatori amet nõuab positiivsust, koostöö- ja suhtlemisoskust. Kui lapsevanemate vahel võib olla rohkem või vähem konflikte, pakub koordinaator rahulikku keskpunkti, kus peatuda ja leida esmast tuge. Mõnedele on vestlus või kirjavahetus koordinaatoriga esimene, teistele viimane õlekõrs oma senist elukorraldust muuta nii, et lapse heaolu oleks keskpunktis. Siin tuleb kasutada oskust vaadata probleemi tervikuna. Vahel on lapsevanemad kindlad, et neil on vaja just perelepitusteenust, kuid koordinaatoriga vesteldes selguvad tegelikud vajadused. Sel juhul suunatakse pere kohaliku omavalitsuse abiga teisele teenusele, näiteks pereteraapiasse või perekonstellatsiooni.

Koordinaator ei paku peredele lahendusi ega võta vanemlikku vastutust enda kanda, vaid tuletab vanematele meelde nende rolli lapse heaolu tagamisel. Selleks on meie koordinaatoritel nõustamise, sotsiaaltöö-, psühholoogia- ja pedagoogikateadmised. Osa meie koordinaatoreid on juba läbinud perelepituse aluskoolituse, teised läbivad selle peagi.

Koordinaatori argipäev ei näe ette pelgalt klienditööd, vaid suurel määral ka teavitustööd. Meie ülesanne on selgitada perelepituse võimalusi nii lapsevanematele, spetsialistidele kui ka avalikkusele. Kohtume kohalike omavalitsustega ja korraldame teavitusüritusi, et sõnum riiklikust perelepitusest leviks. Meie eesmärk on, et kohaliku omavalitsuse iga töötaja ja iga lapsevanem oleks lepituse usku! Kõike seda tuleb edasi anda selge sõnumiga ja inimkeeles.

Kui paljud pered on teie poole pöördunud? Millistest Eesti piirkondadest?

Perelepituse või vanemlusküsimustes on laste heaolu osakonda pöördutud 2022. aasta aprilliks 450 korda. Tundub, et sõnum perelepitusest on jõudnud igasse Eesti nurka. Praeguseks on projekti käigus teenust saanud ligi 170 peret, kuid pöördumiste arv aina suureneb. Senistest pöördujatest on vaid mõni üksik pere pidanud erinevatel põhjustel (näiteks kolimine) teenusest loobuma.

Kas on piirkondi, mis paistavad kuidagi silma, näiteks tuleb sealt teenusele palju peresid? Miks see võib nii olla?

Kõige rohkem suunatakse peresid teenusele Lõuna-Eestist, nii Tartust kui ka Elvast. Siin mängib suurt rolli lastekaitse tõhus töö ja varasem teadlikkus teenusest. Näiteks on Tartu linn aktiivselt peresid teenusele suunanud juba aastaid. Samuti aitab kaasa piirkonna lastevanemate teadlikkus ja lastevanemate hea tagasiside teenusele.

Kaasa aitab ka perelepitaja aktiivne hoiak. Näiteks Kuusalust, Pirita linnaosast Tallinnas, Rae vallast ning Võrust suunatakse palju peresid teenusele just seetõttu, et kohalikud perelepitajad on teinud head teavitustööd.

Milline on perede profiil? Kas nende konfliktid on ammused või võivad tulla ka äsja lahku läinud vanemad?

Riiklik perelepitusteenus on mõeldud kõigile peredele, kus on vähemalt üks alaealine ühine laps. Suurem osa peresid satub teenusele alles siis, kui lahkuminekust on möödunud umbes kolm ja pool aastat. On ka neid peresid, kes on äsja lahku läinud või seda alles planeerimas ja soovivad abi, kuidas lahkuminek korraldada nii, et laps võimalikult vähe haiget saaks.

Tihti juhtubki, et üks pool on rohkem motiveeritud teenusel osalema. Suurt soolist erinevust ei paista: pöörduvad nii isad kui ka emad. Pöördub tavaliselt see vanem, kes olukorda enam ei talu ja otsib lahendusi. Palju pöördutakse ka siis, kui ühe poole jaoks pole paarisuhe veel lõppenud, kuid teine otsib lahendusi, kuidas edasi liikuda.

Kas perelepitaja vastutab selle eest, et teist lapsevanemat motiveerida teenusel osalema? Kes vanematega suhtleb?

Perelepituse teenus on kõige edukam siis, kui mõlemad lapsevanemad on valmis teenusel osalema. Just see on perelepituse esimene proovikivi: võtta vanemlik vastutus enda kätte. Kui vanemad on koos valmis probleemiga tegelema, on see juba suur võit lapse heaolu tagamiseks.

Kui üks lapsevanem ei ole nõus teenusel osalema, võib koordinaator pakkuda suunavat abi. Koordinaator vestleb lapsevanematega hea meelega, kui nood seda soovivad. Paljudel vanematel on teenuse kohta küsimusi või kahtlusi. Sel juhul on koordinaator alati abiks. Kuid ei saa kindlasti eeldada, et koordinaator hakkab tegema mõjusat veenmistööd teise lapsevanemaga.

Palju abi on lastekaitsetöötajatest, kes teevad ära suure töö ja motiveerivad vanemaid perelepituses osalema. Lastekaitse suunamisega jõuavad vanemad tihti palju kiiremini perelepitaja kabinetti. Vanemaid on motiveerinud ka lugemismaterjalid, näiteks „Vanema juhend: teave ja tugi lahku minevatele lastega perekondadele“, mida koordinaator neile jagab.

Kes on teie juures praktiseerivad perelepitajad? Milline on nende tagasiside koostööle sotsiaalkindlustusametiga?

Sotsiaalkindlustusameti katseprojekti käigus praktiseerivad perelepitajad on väga motiveeritud ja asjatundlikud. Koolitusel osalevad nii õigus- kui ka sotsiaalvaldkonna spetsialistid. Eks kõik ole ootusärevuses tulevikku ja peatselt rakenduvaat süsteemi silmas pidades. Perelepitajad mõistavad iga päevaga aina enam oma rolli ühiskonnas. Neil on oskused (mida tuleb küll pidevalt arendada), mida lapsevanemad raskel ajal kõige enam vajavad. Lepitajal on suur roll ja vastutus, mida kanda.

Sotsiaalkindlustusameti laste heaolu osakonna perelepituse tiim töötab iga päev selle nimel, et meie perelepitajad oleksid hoitud nii praegu kui ka tulevikus. Riiklik perelepitusteenus on kujunemisjärgus ja perelepitajate tagasiside aitab selle arendamisele palju kaasa. Meil on hea koostöö, mida loodame hoida ka tulevikus. Pakume täienduskoolitusi, töönõustamist ja abi.

Milline on olnud koostöö kohalike omavalitsustega? Milline on kohalike omavalitsuste tegevus riikliku perelepitusteenuse korraldamisel?

Koostöö on hästi sujunud. Perelepitusteenust riikliku teenusena on lastekaitsetöötajad väga oodanud. Statistikast ilmneb, et ligi 60% peresid suunavad teenusele just lastekaitsetöötajad. Katseprojektis osaleva kohaliku omavalitsuse üks lastekaitsetöötaja on öelnud: „Perelepitusteenusest on nii palju abi. Hooldusõiguse juhtumeid on nii palju. Ma ei tea, mida ma ilma selle teenuseta teeks!“

Kohalikul omavalitsusel on riikliku perelepitusteenuse kujundamisel väga oluline roll. Nende tagasiside ja koostöö hindamine on riikliku teenuse käivitamise alus.

Riiklike perelepitajate teine koolitusgrupp on Tallinnas lõpetamas. Kas koolitate ka edaspidi?

Uusi perelepitajaid koolitavad nii erasektor (Eesti Lepitajate Ühing, Lepituse Instituut) kui ka sotsiaalkindlustusamet, sest perelepitaja amet on aina nõutum. Sotsiaalkindlustusamet on koolitanud kaks rühma ja peagi alustab ka kolmas. Koolitus toimub seekord Jõhvis ja on eelkõige mõeldud vene keelt kõnelevatele spetsialistidele. Koolitame tulevikus uusi perelepitajaid vajaduse alusel, kuid ennekõike soovime aidata kaasa juba välja koolitatud perelepitajate arengule.

Kuidas saavad perelepituse koolituse läbinud tulla teile teenuse osutamisel lepingupartneriks?

Kõik perelepitajad, kes on läbinud vähemalt 160-tunnise perelepituse koolituse, saavad kandideerida riikliku perelepitusteenuse lepingupartneriks. Enne kandideerimist tuleb sooritada sotsiaalkindlustusameti eksam, mis eeldab perelepitajalt eelnevat tööd vähemalt viie perega. Esimene eksam toimub juunis, kuupäev(ad) kuulutatakse välja varakult sotsiaalkindlustusameti koduleheküljel. Kõigil riikliku perelepitusteenuse asutajatel tuleb läbida ka laste kaasamise täiendusmoodul (vt joonist), milles osalemise kohta jagame infot kõigi perelepitajatega.

Huvist riikliku perelepituse lepingupartneriks saamise kohta saab teada anda meilitsi perelepitus@sotsiaalkindlustusamet.ee.

Joonis. Perelepitaja võimalused
Joonis. Perelepitaja võimalused

Kust leida rohkem infot riikliku perelepitusteenuse kohta?

Riikliku perelepitusteenuse tegemistega aitab kõige paremini kursis olla, kui jälgite Facebooki-lehte Riiklik perelepitusteenus. Riikliku perelepituse oluline info on koondatud ka sotsiaalkindlustusameti kodulehe alalehele, kust leiab koordinaatorite kontaktid, juhendmaterjale lapsevanematele ja muud infot teenusel osalemise kohta.

 


Artikkel ilmus ajakirjas Sotsiaaltöö nr 2/2022