Peretoetaja saab ühendada lapse hooldus- ja sünnipere

---

KOKKUVÕTE

Artikkel tutvustab 2023. aasta uuringut[1], mille eesmärk oli leida võimalusi, kuidas paremini toetada hooldusperes kasvava lapse suhtlemist sünniperega ning saavutada sünni- ja hoolduspere koostöö, mis oleks lapse huvides.

Uurimuse käigus intervjueeriti üheksat peretoetajat, kes pakuvad sotsiaalkindlustusameti korraldatud teenuse kaudu hooldusperedele tuge lapse kasvatamisel, sh nõustavad neid vajadusel ka lapse ja sünniperega suhtlemise küsimustes.

Uuringus osalenute hinnangul on hooldusperes kasvava lapse ja tema sünnipere suhteid üsna keeruline toetada. Üks suuremaid kitsaskohti on tõhusa abi puudumine asendushooldusel oleva lapse sünniperele, kuna lastekaitsespetsialistil on seda ülesannet keeruline täita oma vastuolulise rolli tõttu pere elus.

Uuringu tulemused lubavad arvata, et üks hea võimalus kahe pere koostöö soodustamiseks oleks laiendada praegu üksnes hooldusperedele mõeldud peretoe teenust sünniperedele nii, et sama peretoetaja nõustaks nii lapse hooldus- kui ka sünniperet. Peretoetaja peaks olema kindla ametikohaga vajaduspõhine teenus, mis ei sõltu projektipõhistest mahu- ega ajapiirangutest.

MÄRKSÕNAD

Peretoetaja, hoolduspere, sünnipere, lastekaitsespetsialist, lapse heaolu

---

Kui laps eraldatakse sünniperest ja talle leitakse hoolduspere, pakutakse praeguse korra järgi kummalegi perele tuge eraldi. Lapse sünnipere toetamise eest vastutab sotsiaalhoolekande seaduse järgi kohalik omavalitsus, pidades silmas eesmärki luua tingimused lapse võimalikuks tagasipöördumiseks koju. Hooldusperedele korraldab tugiteenuseid sotsiaalkindlustusamet (SKA)[2]. Üks olulisemaid neist on alates 2021. aastast osutatav peretoe teenus.

Mitmed varasemad uurimused (Dunets 2021; Nuiamäe jt 2020; Sarapuu 2020; Snaith 2021) on viidanud probleemidele peredele pakutava toe korralduses, näiteks ei korraldata hooldusperes elava lapse suhtlemist sünniperega alati nii, et see tagaks tema heaolu. Eelnevast nähtub, et Eestis puudub praegu terviklik tugisüsteem, mis tegutseks hooldusperes kasvava lapse huvides ning tagaks hooldus- ja sünnipere ladusa koostöö.

Lapsele oleks parim, kui tema hooldus- ja sünnipere teeksid võrdsete partneritena sisulist koostööd.

Artiklist saab teada, millised on uuringus osalenud peretoetajate hinnangul lapse ja sünnipere suhete toetamisse kaasatud osaliste rollid, praeguse korralduse kitsaskohad ja arenguvõimalused.

Suhtekolmnurgad peresüsteemide teooria järgi

Uuring lähtub Murray Boweni peresüsteemide teooriast (ingl family systems theory), mille keskmes on perekonna emotsionaalsed protsessid, mis mõjutavad pereliikmete tundeelu ja käitumist (Baker ja Varga 2015). Selle järgi käsitletakse inimeste suhteid kolmest osalisest koosnevate süsteemidena ehk suhtekolmnurkadena (Titelman 2008). Peresüsteemide teooria pakub olulisi käsitlusi ka lastekaitse seisukohast, sealhulgas lapse perekonnas hooldamise teenuse mõtestamisel (Thompson jt 2019). Minuchini jt (2007) järgi jääb sünnipere kui emotsionaalne üksus toimima ka pärast lapse perest eraldamist ning lapse heaolu mõjutavaks keskseks suhtekolmnurgaks muutub kolmik, mille moodustavad tema sünnipere, hoolduspere ja lastekaitsespetsialist. Uurijad viitavad seejuures probleemsele olukorrale, kus lastekaitsespetsialist peab küll hooldusperet kompetentseks tegutsejaks, kuid sünnipere liikmeid võrdse partnerina käsitleda ei suuda. Eeldatakse, et sünnipere käitub ebaadekvaatselt ning rõhutatakse pere nõrku, mitte tugevaid külgi. See omakorda muudab suhtekolmnurga ebafunktsionaalseks. Teooria kohaselt võib osaliste suhteid aidata parandada välise osaleja, n-ö terapeutilise töö tegija kaasamine, kes muutub küll peresiseste kolmnurksete suhete osaliseks, kuid jääb oma neutraalse positsiooni tõttu emotsionaalselt kolmnurgast väljapoole, suutes nõnda maandada suhtesüsteemi sisepingeid (Baker ja Varga 2015; Titelman 2008).

Varasemad uurimused Eestis ja mujal maailmas

Nii Eesti kui ka välisriikide uurimused viitavad, et lapse suhtlemine bioloogiliste vanematega võib hooldusperedele muret tekitada (Collings jt 2020; Dunets 2020; Nuiamäe jt 2020; Salas Martínez jt 2016; Snaith 2020). Sarapuu (2020) leiab, et hooldusvanemad on valmis last kasvatama, kuid mitte tegelema tema bioloogiliste vanematega. Sünni- ja hoolduspere suhted on sageli pingelised ning peredevahelised konfliktid võivad olla üheks võimalikuks hoolduse katkestamise põhjuseks (Dunets 2020; Montserrata jt 2020).

Pärast lapse perest eraldamist jäävad tema bioloogilised vanemad üldjuhul abita. Seda peeti praeguse abisüsteemi nõrgimaks kohaks.

Lapse hooldusperes elamine on raske ka tema bioloogilistele vanematele, kes vajavad selle olukorraga toimetulekuks abi (Collings jt 2020; Fuentes jt 2019). Eesti kontekstis on uuringud viidanud, et pärast lapse perest eraldamist on sünnivanematele osutatav abi puudulik või puudub täielikult ning suhted lastekaitsetöötajatega on pigem konfliktsed (nt Kaljur 2016; Lehtme ja Toros 2020). Ka rahvusvahelised uurimused (Broadhurst ja Mason 2020; Gupta ja Featherstone 2020; Smithson ja Gibson 2017) kinnitavad, et lastekaitsesüsteem on sünnipere suhtes sageli süüdistav.

Sarnaselt sünniperedele tunnetavad ka hoolduspered lastekaitsespetsialistide toetava suhtumise puudumist, sh ka lapse ja sünnipere suhete toetamisel; sageli pelgavad hoolduspered lapse hooldamisega seotud raskuste tunnistamist ning lastekaitsespetsialistilt abi küsimist (Collings jt 2020). Sama kitsaskohta on rõhutanud ka Nuiamäe jt (2020), kes leidsid, et hoolduspered võivad tunda ametniku ees hirmu, kuna kardavad hoolduslepingu lõpetamist ning hoolduslapse kaotust.

Hoolduspere vajab oma rolli edukaks täitmiseks professionaalset tuge.

Kokkuvõtvalt võib järeldada, et sageli ei ole hooldusperes kasvava lapse heaolu parimal viisil tagatud, kuna hooldus- ja sünnipere vahel puudub sisuline koostöö. Lahendust saaksid pakkuda jõustava lähenemisega spetsialistid, kes toetaksid kahe pere partnerlusel põhinevat suhet.

Uuringu metoodika

Kevadel 2023 osutas SKA andmeil peretoe teenust kolm tugiorganisatsiooni ja sama aasta märtsi seisuga oli Eesti eri piirkondades peretoetajaks registreeritud 30 spetsialisti (K. Hein, isiklik kirjavahetus, 17.03.2023). Uuringus lähtuti eesmärgipärase valimi moodustamise põhimõttest: ettepanek uuringus osaleda tehti peretoetajatele, kellel oli hooldusperes kasvava lapse ja sünnipere suhete toetamise kogemus ning soovitatavalt ka lapse sünniperega suhtlemise kogemus. Peretoetajatega võeti ühendust tugiorganisatsioonide kaudu. Andmed koguti poolstruktureeritud intervjuudega.

Lõpliku valimi moodustasid üheksa peretoetajat. Vastajate keskmise vanus oli 55 aastat, haridustase varieerus kutsekõrgharidusest doktorikraadini. Peretoetajate asendushoolduse valdkonnas tegutsemise staaž jäi vahemikku 7–30 aastat, keskmine töökogemus oli 15 aastat. Isiklik kasuvanemaks olemise kogemus oli seitsmel uuringus osalejal, neist neljal oli ka isiklik kasulapse sünniperega suhtlemise kogemus. Intervjueeritavad olid toetanud 1–12 hooldusperet.

Andmete analüüsiks kasutati tematiseerimist. Tulemused on esitatud kahe peateemana: lapse ja sünnipere suhete toetamisse kaasatud osaliste rollid ning lapse ja sünnipere suhete toetamise korralduse kitsaskohad ja arenguvõimalused.

Osaliste rollid lapse ja sünnipere suhete toetamisel

• Hoolduspere takistused oma rolli täitmisel

Kõik peretoetajad pidasid hoolduspere rolli lapse ja sünnipere suhete toetamisel oluliseks ning leiti, et üldiselt hoolduspered ka mõistavad, et lisaks lapse eest hoolitsemisele on nende roll ka lapse ja sünnipere suhete toetamine. Sellest hoolimata tõdesid mitmed vastajad oma kogemusele tuginedes, et vähesed hoolduspered suudavad lapse ja tema sünnipere suhete hoidmist ja parandamist tõhusalt toetada. Valmisolek teemaga tegeleda oleneb paljuski kasuvanemaks hakkamise põhjustest. Näiteks võib sünnivanematega suhete arendamisel saada takistuseks hooldusvanemate soov laps lapsendada. „Kui hoolduspere eesmärk on last lapsendada, siis kohtumised sünniperega on hooldusperele vastumeelsed ning need negatiivsed tunded sünnipere vastu kanduvad lapsele üle /.../.“

Kohtumised sünniperega peaksid olema lapse jaoks emotsionaalselt turvaliselt korraldatud.

Peretoetajate sõnul on hoolduspere vanematel laste sünniperedega suhtlemisel erinevaid hirme. Enim kardetakse kasulapsest ilma jääda. Sageli peljatakse ka, et lapse bioloogiline vanem võib käituda vägivaldselt, mis on pigem seotud negatiivse eelhäälestusega sünnipere vastu kui reaalse ohuga. Enamik intervjueeritavaid leidis, et olenemata põhjalikust ettevalmistusest[3] on lapse ja sünnipere suhete toetamine hooldusperedele raske. „/.../ üks asi on seda teoorias õppida ja teine asi on see, kui sa praktiliselt hakkad nende asjadega kokku puutuma /.../.“

Spetsialistid rõhutasid, et hoolduspere vajab oma rolli edukaks täitmiseks professionaalset tuge.

• Lapse sünnipere raskused vanemliku rolli täitmisel

Valdav osa peretoetajaid tõdes, et pärast lapse perest eraldamist jäävad bioloogilised vanemad üldjuhul abita, ning seda peeti praeguse tugisüsteemi nõrgimaks kohaks. Lisaks saab neile vanematele sageli osaks ka ühiskonna negatiivne hinnang. Peretoetajad selgitasid, et püüavad lapse kasvatamisega raskustesse sattunud lapsevanemas näha tavalist inimest, kelle läbielatusse tuleb suhtuda mõistvalt. „Perel on seda olukorda raske kogeda. Ikkagi tuleb talle meelde, et see on mu lapse sünnipäev, päev, kui ma teda sünnitasin … igal aastal on tal see kuupäev meeles, ja see ei ole talle kunagi kerge päev.“

Leiti, et sageli vajavad vanemad eelkõige inimest, kes neid hinnanguvabalt kuulaks ja mõistaks. „Tal ongi vaja lihtsalt ära rääkida oma lugu, ta tahab, et teda mõistetakse /.../.“

Kuigi bioloogilised vanemad vajavad oma elu paremaks korraldamiseks professionaalset tuge, on nende suhtumine välisesse abisse erinev. Abi vastuvõtmine sõltub erinevatest teguritest, sh vanema vaimsest ja füüsilisest tervisest, sõltuvustest ning isiklikust motivatsioonist olla lapsevanem. Rõhutati, et ka abist keelduvat inimest ei tohi kõrvale jätta, kui eesmärgiks on toetada tema ja lapse suhteid.

• Lastekaitsespetsialisti kaks vastuolulist rolli

Peretoetajate hinnangul on lastekaitsespetsialistide võimekus ja pühendumus kohustuste täitmisel erinev. On nii pädevaid, lapse jaoks olulisi suhteid väärtustavaid spetsialiste, kui ka neid, kelle töö kvaliteet selles töölõigus jätab soovida. „Neid lastekaitsetöötajaid, kes suhtuvad sellesse tõsiselt, et laps peab teadma päritolu kohta, proovivad neid suhteid igati toetada, korraldada kohtumisi, on 20%. Võib-olla täitsa vastu sellele on 10% ja ülejäänud jäävad vahepeale, teevad seda juhuslikult, kui aega on, linnukese pärast, mitte süsteemselt ja teadlikult.“

Uuringus osalejad tõid välja, et lastekaitsespetsialist peab korraga täitma kaht vastuolulist rolli: ühelt poolt on ta ametnik, kes on osaline lapse sünniperest äravõtmises, teiselt poolt on tema kohus peret toetada, et laps saaks naasta sünnivanemate juurde. See teeb lastekaitsespetsialistil usaldusliku koostöösuhte loomise lapse sünniperega keeruliseks. „See on dilemma, et ühe käega võtame lapse sinu käest ära ja näitame näpuga, et sa oled paha ema /.../ Järgmisel hetkel astume uksest sisse, naeratame ja küsime, kuidas sul läheb ... see on kahe tooli peal istumine /.../.“

Lisaks takistavad lastekaitsespetsialistil oma kohustusi lapse ja sünnipere suhete toetamisel täita ülekoormus, vähene teadlikkus suhete toetamise tähtsusest ning puudulikud oskused. Enamik peretoetajaid leidis, et ka lastekaitsespetsialistid vajavad lapse ja sünnipere suhete toetamisel tuge.

• Peretoetaja kui sünni- ja hoolduspere ühendaja

Roll, mida peretoetaja lapse ja tema sünnipere suhete toetamisel täidab, oleneb eelkõige sellest, kuivõrd ta selle eest vastutuse võtab. Enamik uurimuses osalenud peretoetajaid püüdis peale hoolduspere toetada ka lapse bioloogilisi vanemaid ning pidas ennast lapse ja sünnipere suhete vahendajaks. Nende kogemusel aitab kummagi pere vanemate samaaegne toetamine jõuda perede efektiivse koostööni. „Ma püüan toetada mõlemat poolt: nii hooldus- kui ka sünniperet. Meie ju näeme, mis on kummagi pere vajadused. Ka bioloogiline vanem kardab, ta vajab ka toetamist olukorra mõtestamisel /.../.“

Peretoetaja peaks olema mahu- ja ajapiiranguta püsiv ametikoht.

Teiseks eristus vaade, mille kohaselt on peretoetaja roll olla hooldusperedele toeks, mis vajadusel hõlmab ka sünniperega suhtlemist. Esines ka seisukohta, et peretoetaja saab eelkõige olla toeks hooldusperede hirmude mahavõtmisel ning selgitamisel, et sünnipere on lapsele tähtis.

Abi korralduse kitsaskohad ja arenguvõimalused

• Sünnipere toetamine – kelle vastutus?

Enamik intervjueeritavaid tõi välja, et lapse bioloogilised vanemad vajavad erapooletut abi. Vastakaid arvamusi tekitas küsimus, kes peaks võtma vastutuse sünnipere toetamise, sh bioloogilise vanema ja lapse turvaliste suhete tagamise eest.

Mõned vastajad leidsid, et laste sünniperedele võiks olla hooldusperedele pakutava peretoe teenusega sarnane teenus, mis oleks korraldatud tugiorganisatsioonide kaudu. Seejuures oldi arvamusel, et sünniperesid toetav spetsialist peaks tegelema vaid nendega. Teised leidsid, et selline spetsialist võiks tegutseda kohaliku omavalitsuse juures. Kolmas seisukoht oli, et üks ja sama peretoetaja peaks olema hoolduspere ja lapse sünnipere neutraalne vahendaja. Nende vastajate kogemused olid näidanud, et just tegelemine mõlema perega korraga kindlustab perede omavahelise hea koostöö. Leiti, et peretoe teenuse laienemisel sünniperedele on olulisi eeliseid: kui peretoetaja tunneb hästi mõlemat peret, saab ta neil aidata teineteist mõista. „Peretoetaja tunneb seda hooldusperet, tema hirmusid, tunneb seda last, tema lugu /.../ kui ma toetan ka sünniperet, siis tean ka tema hirmudest, sellega saan kummagi pere ärevust vähendada.“

Tegelemine mõlema perega korraga kindlustab nende omavahelise hea koostöö. Peretoetaja neutraalse spetsialistina suudaks seda rolli kanda ning toimida perede lähendajana.

Lisaks rõhutati, et kui üks peretoetaja tegeleb korraga mõlema perega, on infovahetus tõhusam.

• Hooldusperede ettevalmistus kui koostöövalmiduse mõjutaja

Hooldusperedele kohustuslikku PRIDE eelkoolitust, kus põhjalikult käsitletakse ka lapse ja sünnipere suhete tähtsust, hindasid peaaegu kõik peretoetajad väga tõhusaks. Siiski leiti, et senisest enam tuleks koolitusel tähelepanu pöörata hoolduspereks sobivate perede väljaselgitamisele, et eristada sisuliseks koostööks avatud peresid neist, kellel on kindel lapsendamissoov. Rõhutati, et riiklik suund suurendada hooldusperede arvu ei tohiks viia olukorrani, kus teenuse kvaliteet kannatab, kuna hooldusperedeks lubatakse ka ebasobivaid peresid. „On inimesi, kes tulevad PRIDE eelkoolitusele, olles veendunud, et nad kõike teavad, nad ei kuula teiste arvamusi. Neid on vähe. Aga nendega on väga raske koostööd teha, kui nad saavad kasuvanemaks. Aga kahjuks hooldusperesid on meie riigis vähe. Ametnike eesmärk on paigutada laps perre /.../.“

PRIDE koolituse käigus tuleks senisest enam pöörata tähelepanu hoolduspereks sobivate perede väljaselgitamisele.

Enamik peretoetajaid pidas PRIDE-koolitajate rolli hooldusperede teadlikkuse suurendamisel tema tulevastest ülesannetest väga oluliseks. Rõhutati, et koolitajal peavad olema nii teadmised lapse ja sünnipere sidemete tähtsusest kui nende toetamise praktilised kogemused. „See on kinni eelkõige selles, kuidas koolitaja seda teemat käsitleb ja seda olulisust välja toob, et meie ei saa vanemaid laste elust kõrvale lükata eriti hooldusperede puhul /.../ Kõikidel koolitajatel kahjuks seda kogemust ei ole.“

• Lapse parimatest huvidest lähtumine sünnivanematega suhtluse korraldamisel

Peretoetajad viitasid probleemile, et vahel võib lapse ja sünnipere kohtumiste korraldamine olla halvasti läbi mõeldud. Rõhutati, et lapse huvides tuleb selgelt sõnastada, kuidas sünniperega suhte hoidmine konkreetse lapse heaolu toetab ning mis on eesmärk, milleni soovitakse suhete kujundamisel ja hoidmisel jõuda. Nende küsimuste arutamisel tuleks arvestada ka lapse arvamusega. Samuti on abiks, kui koostada kindel kohtumiste kava, millest osalistel on kohustuslik kinni pidada.

Mitmed spetsialistid viitasid, et kohtumised sünniperega peaksid olema lapse jaoks emotsionaalselt turvaliselt korraldatud, vastasel juhul on oht last traumeerida. „/.../ lastekaitsetöötaja tuleb ja võtab hooldusperest kaks väikest last. Ta pole kunagi neid lapsi näinud. Võõras inimene võtab võõrad lapsed ja viib nad kaubanduskeskusesse pooleks tunniks kohtuma /.../.“

Lisaks tõsteti esile, et Eestis puuduvad lapsesõbralikud kohtumiste ja ajaveetmise kohad, mida lastekaitsesüsteemiga kokku puutuvad lapsed ja pered vajavad.

Peretoe teenuse arendamise võimalused

Arutledes peretoe teenuse kasutegurite ja võimalike parendamiskohtade üle, rõhutati, et taoline teenus on hooldusperedele väga vajalik. Tänu sellele on hoolduspere kõrval üks kindel neutraalne spetsialist, keda võib julgelt usaldada.

Teenuse ühe arenguvõimalusena nimetasid neli uuritavat, et isiklik kasuvanemaks olemise kogemus on eduka teenuseosutamise juures olnud väga oluline. Intervjueeritute sõnul suudab kasuvanemaks olemisega kaasnevaid tundeid ja probleemistikku kogenud inimene teistele kasuvanematele pakkuda sisukamat toetust.

Muret tegid teenuse osutamise kestuse ja mahu ranged piirid[4], mis takistavad järjepideva toe pakkumist. Hooldusperede vajadus toe järele on väga erinev, olenedes konkreetsest perest, nende hooldusteekonna etapist ja paljudest muudest asjaoludest, mida ei ole võimalik ennustada. Lahendust nähti teenuse vajaduspõhises korralduses. „Järjepidevus tähendab vajaduspõhisust, et kui pere võtab endale lapse kasvama, siis on üks isik pere kõrval. See ei tähenda, et pean neli korda kuus helistama /.../ On aastaid, kui pere ei vaja tuge, ja siis tuleb moment, kui helistame kas või viis päeva järjest. See on elu, aga elu ei käi Exceli tabelit mööda, elu käib selle järgi, kuidas laps areneb, mis hoolduspere elus toimub, millised on olukorrad /.../.“

Mitu uuritavat jõudis järeldusele, et peretoetaja peaks olema püsiv ametikoht, mille pädevusvaldkond tuleb täpselt määrata, et kõik spetsialistid mõistaksid oma rolli ja tegutseksid ühtsetel alustel.

Kokkuvõte

Uurimistulemused näitasid, et lapse ja sünnipere suhete toetamine on keeruline ülesanne kõigile seotud osalistele ja nad vajavad selle täitmisel tõhusat ning stabiilset tuge. Lapse sünnipere vajab eelkõige mõistmist ja jõustavat juhendamist lapsega suhtlemisel ning vanemlike oskuste arendamisel. Hooldusperet tuleks toetada sünniperega suhtlemisega kaasnevate hirmude ületamisel, tunnete peegeldamisel ja sünnipere tähtsuse teadvustamisel. Lastekaitsespetsialist vajab abi, et mõlemale perele asjakohast tuge pakkuda. Ära ei tohi unustada ka hooldusperes elavat last – kõik osalised peavad õppima last temaga seotud otsustesse kaasama, tema huvidest lähtuma ning mõtlema lapse ja tema sünnipere suhtlemise korraldamisel läbi, kuidas seda teha lapse jaoks võimalikult turvaliselt teha. See on võimalik vaid juhul, kui sünni- ja hoolduspere vanemad teevad koostööd ja mõistavad, kui tähtis on lapsel tunda, et tema mõlemad pered saavad omavahel hästi läbi.

Nii peresüsteemide teooria (Titelman 2008) kui ka käesoleva uuringu põhjal võib väita, et lapse heaolu mõjutavate osaliste koostööd aitab kujundada erapooletu spetsialisti kaasamine. Üks hea võimalus, mida toetasid ka uuringus osalejad, on laiendada praegust hooldusperedele mõeldud peretoe teenust sünniperedele nii, et mõlemat lapsele olulist peret toetab sama spetsialist, kes tegutseb nende suhtluse vahendajana.

Uuringu põhjal on autor teinud ka teisi ettepanekuid peretoe teenuse korralduse, PRIDE eelkoolituse ja tulevastele hooldusperedele suunatud teavituskampaaniate kohta. Nendega saab tutvuda ETERA e-raamatukogus magistritööd lugedes.

---

[1] Tallinna ülikooli ühiskonnateaduste instituudis kaitstud Irina Titova magistritöö „Hooldusperes kasvava lapse ja sünnipere suhete toetamise korraldus ja arenguvõimalused: peretoetajate kogemused“, juhendaja Rafaela Lehtme.

[2] Vaata lähemalt SKA kodulehelt.

[3] Üheksast õppusest ja neile eelnevast eelkohtumisest koosnev PRIDE eelkoolitus võimaldab osalejatel arutluste, harjutuste, rollimängude ning õppuste käigus läbi mõelda oma soov ja valmisolek hakata hooldus-, eestkoste- või lapsendajapereks.

[4] Hooldusperel on võimalik kasutada uue olukorraga kohanemisel peretoe teenust ühe aasta jooksul alates uue lapse perre tulekust ning edaspidi vajaduspõhiselt, kuid mitte kauem kui üks aasta (Sotsiaalkindlustusamet 2024).

Viidatud allikad

Baker, K., Varga, А.Y. (toim.). (2015). Теория семейных систем Мюррея Боуэна [Murray Boweni peresüsteemide teooria]. Моskva: Когито-Центр.

Broadhurst, K., Mason, C. (2020). Child removal as the gateway to further adversity: Birth mother accounts of the immediate and enduring collateral consequences of child removal. Qualitative Social Work, 19(1), 15–37. doi:10.1177/1473325019893412

Collings, S., Wright, A.C., Spencer, M., Luu, B. (2020). How foster carers experience agency support for birth family contact. Child & Family Social Work, 25, 83–91. doi:10.1111/cfs.12656

Dunets, J. (2021). Hoolduse katkestamine hooldusperedes lastekaitsetöötajate ja eksperdi vaatenurgast [Magistritöö]. Tallinn: Tallinna Ülikool.

Fuentes, M.J., Bernedo, I. M., Salas, M.D., Garcia-Martin, M. A. (2019). What do foster families and social workers think about children’s contact with birth parents? A focus group analysis. International Social Work, 62(5), 1416–1430. doi:10.1177/0020872818775475

Gupta, A., Featherstone, B. (2020). On hope, loss, anger and the spaces in between: Reflections on living with/in adoption and the role of the social worker. Child & Family Social Work, 25, 165–172. doi:10.1111/cfs.12674

Kaljur, A. (2016). Asendushooldusel oleva lapse tagasipöördumine perekonda: lapsevanemate refleksioonid [Magistritöö]. Tallinn: Tallinna Ülikool.

Lehtme, R., Toros, K. (2020). Parental engagement in child protection assessment practice: Voices from parents. Children and Youth Services Review, 113, 104968. doi:10.1016/j.childyouth.2020.104968

Minuchin, P., Colapinto, J., Minuchin, S. (2007). Working with families of the poor. New York, London: The Guilford Press.

Montserrata, C., Llosada-Gistaua, J., Fuentes-Peláez, N. (2020). Child, family and system variables associated to breakdowns in family foster care. Children and Youth Services Review, 109. doi:10.1016/j.childyouth.2019.104701

Nuiamäe, M., Murasov, M., Masso, M. (2020). Lapsendamise ja hooldusperre paigutamise järgne seiresüsteem. Poliitikauuringute Keskus Praxis. 

Salas Martínez, M. D., Fuentes, M. J., Bernedo, I. M., García-Martín, M. A. (2016). Contact visits between foster children and their birth family: The views of foster children, foster parents and social workers. Child and Family Social Work, 21, 473–483. doi:10.1111/cfs.12163

Sarapuu, M. (2020). Perekonnast eraldatud lapse suhe bioloogiliste vanematega – vajalikkus ja võimalused hooldusperede vanemate tõlgenduste kohaselt [Magistritöö]. Tallinn: Tallinna ülikool.

Smithson, R., Gibson, M. (2017). Less than human: A qualitative study into the experience of parents involved in the child protection system. Child and Family Social Work, 22, 565–574. doi:10.1111/cfs.12270

Snaith, J. (2020). Hooldusperede vanemate kogemused ja vajadused hooldusperede tugiteenuste osas [Magistritöö]. Tallinn: Tallinna ülikool.

Sotsiaalhoolekande seadus. (2015). Riigi Teataja I, 06.01.2023, 9.

Sotsiaalkindlustusamet. (2024). Asendushoolduse tugiteenused. Sotsiaalkindlustusameti koduleht.

Thompson, H. M., Wojciak, A. S., Cooley, M. E. (2019). Family-based approach to the child welfare system: An integration of Bowen family theory concepts. Journal of Family Social Work, 22(3), 231-252. doi:10.1080/10522158.2019.1584776

Titelman, P. (toim). (2008). Triangles: Bowen family systems theory perspectives. New York, London: Routledge.