Liigu edasi põhisisu juurde
Sotsiaaltöö

Ökosotsiaaltöö juhatab teed jätkusuutlikumasse tulevikku

Sotsiaaltöö kui elukutse

Jyväskülä Ülikooli professor Aila-Leena Matthies ja ajakirja Sotsiaaltöö toimetaja Kairiin Nuudi vestlesid tänavuse rahvusvahelise sotsiaaltöö päeva juhtteema ainetel. Mida tähendab ökosotsiaaltöö ja kuidas saab iga sotsiaaltöötaja seda praktiseerida?

Kairiin Nuudi
Kairiin Nuudi
ajakirja Sotsiaaltöö toimetaja

Aila-Leena Matthies
Prof Aila-Leena Matthiesi üks pikaajaline uurimissuund keskendub ökosotsiaalsele lähenemisele sotsiaaltöös ehk sotsiaaltöö sidumisele keskkonna- ja jätkusuutlikkuse küsimustega. Foto: Anne Lius-Liimatainen

Mulle tundub, et mõiste „ökosotsiaaltöö“ on Eesti sotsiaaltöötajatele üsna võõras. Kas võiksite kõigepealt veidi selgitada, mis see on?

Arvan, et see on tõepoolest oluline. Võib leida sünonüüme: ökoloogiline, roheline või keskkonnasotsiaaltöö. Maailma eri paigus tõstatus see sotsiaaltöösuund samal ajal, seega on kasutusel ka erinevad mõisted.

Oleme kolleeg Kati Närhiga kirjutanud ka ökosotsiaalsest lähenemisest sotsiaaltöös, kuid viimasel kolmel aastal on populaarseks muutunud just ökosotsiaaltöö mõiste. Näiteks Euroopa Sotsiaaltöö Kõrgkoolide Assotsiatsioonil (European Association of Schools of Social Work – EASSW) on moodustatud eraldi ökosotsiaaltöö huvigrupp. Liide „öko“ sotsiaaltöö ees viitab selgelt sügavamale muutusele ja üleminekule sotsiaaltöös.

Lühidalt: ökosotsiaaltöö ehk ökosotsiaalne vaatenurk sotsiaaltöös tähendab, et maailma ökoloogiline mõõde ja tegelikkus on keskkonna osa, kus sotsiaaltööd tehakse. Seega on keskkond sotsiaaltöö osa ja sellepärast nimetataksegi seda ökosotsiaaltööks. Kuid sellel on siiski erinevaid tähendusi. Näiteks Ameerika erialakirjanduses räägitakse palju ökoloogilisest sotsiaaltööst (ingl ecological social work), kuid seal ei viidata loodus-, vaid ainult sotsiaalsele keskkonnale, seega on tegemist süsteemiteoreetilise käsitlusega, mis tähendab näiteks, et sotsiaaltöötaja kaasab perekonna teenuse kasutaja võrgustikku. See muudab asja veidi segaseks.

Kuid praegu kasutatakse üha enam just mõistet „ökosotsiaaltöö“ ja saame rääkida ka ökosotsiaalpoliitikast, ökosotsiaalsest heaolust ning hoolekandest – need on heaolupoliitika uued kontseptsioonid, kus arvestatakse ka keskkonna tingimustega.

Samuti räägitakse ökosotsiaalsest üleminekust (ingl ecosocial transition) ja mitte ainult sotsiaaltöös, vaid see on laiahaardelisem arutelu ühiskonna- ja majandusmudeli muutmise vajadusest keskkonnakriisi tõttu.

Lihtsamalt öeldes on ökosotsiaaltöö niisugune sotsiaaltöö, mis näeb keskkonnaga seotud asjaolusid oma töö osana.

Kui õppisin sotsiaaltööd, räägiti ka peamiselt sotsiaalsest keskkonnast inimese ümber, kogukonnast ja seal peituvatest võimalustest, mitte looduskeskkonna ja sotsiaaltöö ühisosast.

Oleme koos Kati Närhiga mõnes artiklis analüüsinud sotsiaaltöös kasutusel olevat kaht arusaama keskkonnast. See pärineb juba 19. sajandi lõpust, ka sotsiaaltöö klassikute Jane Addamsi ja Mary Richmondi vaadetes keskkonnale on need erinevused.

Arusaam ökosotsiaalsest tööst, mille kallal oleme töötanud, on poliitilisem, hõlmates struktuure, ühiskonda. See on selgelt ka kriitilisem. Ja siis on teine arusaam, mida kasutas Mary Richmond ja mida on kasutatud ka hiljem ning tänapäeval, kuhu alla läheb näiteks Bronfenbrenneri ökoloogiliste süsteemide teooria, kus on mikro- ja makrosüsteem jne. Selle korral ei ole otsest püüdlust süsteemi muuta, vähemalt mitte nii tugevalt, mistõttu pole see oma käsitlustes ka nii kriitiline, kuid arvestab siiski sotsiaalse keskkonna tähtsust.

Võiksime mõelda, mida saame igapäevatöös muuta.

Seega on tõesti kaks erinevat käsitlust. Esiteks see, mille keskmes on just sotsiaalne keskkond, teiseks see, mis hõlmab ka looduslikku ning tehislikku, inimese loodud keskkonda, poliitilisi struktuure, majandust jne.

Ökosotsiaaltööst lugedes leidsin veel kaks vaatenurka: esiteks sotsiaaltöö, mille korral kasutatakse loodust kui inimeste toetamise vahendit ja teiseks jätkusuutlikkusele keskendunud sotsiaaltöö, mis seab esikohale loodushoiu.

Jah, ka see on üks huvitav teema. Tõepoolest on kaks suunda: üks näeb loodust kui heaolu allikat, mis on sotsiaaltöös muidugi kasulik. Ka see hõlmab vähemalt mingil määral loodushoidu, kuid keskendub looduse kestlikkusele sellest vaatest, et meie, inimesed, seda kasutada saaksime.

Ja siis on jätkusuutlikkust rõhutav vaatenurk. Olen aru saanud, et ökosotsiaaltöö on nihutamas kogu sotsiaaltööd antropotsentriliselt, inimesekeskselt vaatelt ökotsentrilise vaate suunas. Ökotsentrilise vaate korral ei ole meie inimestena midagi erilist. Oleme looduse osa ja sõltume sellest täielikult. Peame mõistma, et kõik, mida teeme loodusele, seda teeme iseendale. Me ei pea seda mitte ainult kaitsma, vaid nägemagi planeedi jätkusuutlikkust kui tähtsaimat küsimust. Seega on planeedi heaolu ülimuslik inimese heaolu ees ja vaid siis, kui panustame planeedi püsimisse, saame ka meie inimestena ellu jääda.

Ka mulle on selline mõtlemine sotsiaaltöös veel uus. See on ka eetiliselt keeruline: räägime sotsiaaltööst kui inimõigustel põhinevast professioonist, meie vastutame kõige haavatavamate inimrühmade käekäigu eest. Üldiselt tuleb loodus alles pärast seda. Aga nüüd, kui peaksime liikuma teises suunas, mida see siis sotsiaaltöö jaoks tähendab? Kas taimede või loomade elu on tähtsam inimeludest? See on üks huvitavatest käimasolevatest debattidest.

Töötame koostöövõrgustikus erinevate distsipliinide esindajatega, nt bioloogide ja kultuuriteadlastega. See ongi uus suur teema ja on huvitav näha ka sotsiaaltöö rolli selles diskussioonis, sest sotsiaaltöötajad on endiselt need, kes ütlevad: „Olgu, aga meil on ka inimesed, kes on väga haavatavad. Me ei saa lihtsalt muuta vaadet ega mõelda, et kõik inimesed saavad selles olukorras ise hakkama.“

Kõige haavatavamad inimesed on enamasti ka need, kelle elu kliimamuutus enim mõjutab. Kliimakatastroofid mõjutavad kõige rohkem vaesemat elanikkonda, nad ei saa kolida teise riiki ega jätkata seal oma elu, vaid peavad kohapeal toime tulema tagajärgedega, kannatama puhta joogivee puudumise pärast jne.

Täpselt. See toobki üleilmsel tasandil esile sotsiaaltöö tähenduse. Keskkonna- ja kliimakriis ning ökoloogilised kriisid mõjutavad kõige karmimalt just haavatavate inimeste elu, kes nii kohalikul kui ka üleilmsel tasandil ei saa end kaitsta, aga kes ise pole kriisi põhjustanud.

Meie, rikaste riikide elanikud, saame kogu kasu, nemad kahju. Oleme enamiku ökoloogilisi kriise viinud välja, näiteks suunanud tööstuse arengumaadesse, sest ei taha seda siia, see pole meie keskkonnale hea. Ostame siis lihtsalt seal toodetut. Seega ei saa me palju saavutada vaid kohalikul, riigi tasandil. Keskkonnaküsimused toovad meid kohe üleilmsesse konteksti.

Kuidas ökoloogiline mõtlemine üldse sotsiaaltöösse jõudis?

See on samuti huvitav. Olen aru saanud ja kogenud, et on suur erinevus, kust inimesed pärit on. Lääneriikides on ökosotsiaaltöö midagi, mille oleme oma sotsiaaltöösse lisanud 1970. või 1980. aastatest, kui esimene ökoloogiline kriis algas ja kõik ühiskonnateaduste valdkonnad arendasid välja oma ökoloogilise mõtteviisi. Nii nägime ka sotsiaaltöös selle järele vajadust. Aga kui olen rääkinud arengumaade inimestega, siis nad imestavad, miks me arvame, et see on midagi uut. See on kogu aeg olnud nende sotsiaaltöö osa.

Toon ühe näite. Õpetasin ökosotsiaalset käsitust rahvusvahelises sotsiaaltöö doktorikoolis umbes kümme aastat tagasi. Euroopa sotsiaaltöö tudeng küsis, kuidas saab nii olla, et olen doktorant ja alles nüüd kuulen esimest korda ökoloogilisest sotsiaaltööst. Kuid siis ütlesid India ja Aafrika tudengid, et selles pole ju midagi uut, see on meie sotsiaaltöö lahutamatu ning oluline osa. India naise sõnul korraldavad sotsiaaltöötajad puude istutamise kampaaniaid, et kaitsta külasid maalihete eest. Nigeeria tudeng ütles, et sotsiaaltöötajad töötavad koos kohalikega, et seista vastu suurtele kütusefirmadele, kes rikuvad nende põlde. Seega on sotsiaaltöö maailmas väga erinev, aga kirjanduses domineerib muidugi lääne arusaam.

Veel on põlisrahvaste sotsiaaltöö. Põlisrahvad ei pruugi seda nimetada sotsiaaltööks, kuid neil on tuhandete aastate jooksul kujunenud välja tegutsemisviisid, mis toetavad heaolu: teiste eest hoolitsemise, kogukonna toetuse meetodid, mis on loodusega tasakaalus. Muidugi, eks me vahel võib-olla ka natuke romantiseerime seda, aga siiski. Lisaks on nende meetodid vahetult seotud ka kohaliku majandusega.

Ka näiteks Põhja-Euroopa põlisrahval saamidel on niisugused struktuurid. Seega on veidi imelik, kui läheme nende juurde ja hakkame neile tutvustama ökoloogilist sotsiaaltööd, sest nad on teinud seda väga kaua, võib-olla suisa alati.

See on miski, mis paneb mõtlema meie professionaalsete bürokraatlike struktuuride ja suurte institutsioonide ning väga tsentraliseeritud võimustruktuuridele – need loovad tegelikult sotsiaaltööst väga imeliku moonutatud pildi. Me arvame, et see, mis on seotud inimeste ja nende ühendamisega loodusega, on midagi, mida tehakse vaid rohujuure tasandil.

Kuulaksin hea meelega, kuidas teie ökosotsiaaltööni jõudsite.

Ka mina polnud ökosotsiaaltööst varem just palju kuulnud, enne kui hakkasin selle kohta rohkem lugema, et paremini mõista selle aasta rahvusvahelise sotsiaaltöö päeva motot. Keskkonnahoid on minu jaoks oluline olnud juba kaua, aga ma ei seostanud seda kunagi sotsiaaltööga. Lugedes jõudsin aga ruttu äratundmisele, et muidugi on need kaks omavahel seotud ja imestasin, kuidas ma selle peale varem pole tulnud.

Väga huvitav! Tegelikult olen sarnast lugu ka teistelt kuulnud.

Kui mina olin noor sotsiaaltöötudeng, õppisin Saksamaal ja tutvusin väga aktiivsete sotsiaaltöötudengitega, kes juba õpingute ajal ka praktiseerisid sotsiaaltööd. Nad asutasid kriisis olevatele inimestele nõustamiskeskuse, täpsemalt pakkusid tuge kodututele, sotsiaalselt tõrjututele. Nad korraldasid ka eneseabigruppe. See oli minu jaoks väga uudne viis, sest Soomes oli sotsiaaltöö kaheksakümnendatel väga ametkondlik ja bürokraatlik, korraldatud ülalt-alla. Nii kirjutasingi magistritöö sellest Saksa fenomenist, mida toona nimetasin alternatiivseks sotsiaaltööks. Mõistsin, et see oli alternatiivse liikumise osa nagu feministlik liikumine, eneseabiliikumine, aga ka ökoloogiline liikumine ja kogukonnapõhise majanduse liikumine.

Jätkasin juba doktoritööga, mis käsitles alternatiivset sotsiaaltööd Soomes. Alustasingi selle teemaga: kogusin lumepallimeetodil empiirilist materjali kogu Soomest, rääkisin sotsiaaltöötajatega ja küsisin, kas nende piirkonnas toimub ka midagi sarnast, mida olin uurinud Saksamaal. Nad ütlesid, et jah, meil on ka selline grupp Kuopios või meil on Kajaanis selline jalgrataste remondikuur noortele töötutele. Kogusingi andmeid erineva tegevuse kohta, mida siis nimetasin samuti alternatiivseks sotsiaaltööks.

Kui neid projekte analüüsisin, sain aru, et üks ühine nimetaja paljudes neis on mingi seos loodusega. Neis kõigis oli midagi, mida võiks nimetada ökoloogiliseks käsituseks, et tehakse midagi looduselähedast või orgaanilist. Mitte ainult mahepõllumajandus, vaid ka näiteks puuetega inimeste toetatud elamine, mis polnud asutuses, vaid talus, kus nad said osaleda ka põllutöödes. Või noored, kes said töötada töökojas, kus parandati ja taaskasutati asju.

Me ei küsi, kuidas sotsiaaltöö saab panustada jätkusuutlikkusse, vaid küsime, kuidas saab sotsiaaltööd teha nii, et see olekski jätkusuutlik.

Siis jõudiski mulle kohale, et siin on midagi. Saksamaal kasutati mõistet ökosoziale, ökosoziale Projekt või midagi sellist. Kui hakkasin sellest kirjutama, siis tõlkisingi saksakeelsest kirjandusest soome keelde: ekososiaalinen. See oli kaheksakümnendate alguses või keskel. Nii ongi see minu uurimisvaldkonnaks jäänud. Olen alati otsinud „teistsugust“ sotsiaaltööd, mis oleks rohkem jõustav, keskenduks inimese enda jõuvarudele ja võimaldaks neil endil aktiivselt osaleda, toetaks nende endi ideid ja näeks kliente ning sotsiaaltöötajaid võrdsel tasandil. See sisaldab ka kriitilist eneseabi elementi. Mõned sellised liikumised Saksamaal on tõesti anti-professionaalsed ka, s.t spetsialistide võimu vastased.

Nii leidsingi ökosotsiaalse käsituse. See oli otseselt seotud keskkonna ja loodusega, kuid ka teistsuguse arusaamaga võimusuhetest ja teenuse kasutajate, eakate, puuetega inimeste ning noorte jõustamisega, nende enda võimete esiletoomisega. Midagi sellist, kus inimesed saavad tõepoolest olla osalised ja teha asju ise. Nad pole mitte tegevuse ja sekkumiste objektid, vaid subjektid.

Seega on need põhimõtted ja ka tegutsemisviisid otseselt seotud kriitilise sotsiaaltööga.

Jah, ka mina näen siin otsest seost. Sa ei saa lisada midagi looduslikku või ökoloogilist sotsiaaltööle, vaid see peaks muutma kogu sotsiaaltöö kontseptsiooni. Selleni on jõudnud ka rahvusvaheline arutelu. On inimesi, kes ütlevad, et okei, teeme ökosotsiaaltööst selle aasta teema, räägime sellest veidi ja teeme sotsiaaltöös natuke rohepesu, kuid seejärel tegutseme edasi oma bürokraatlikus, kasvule suunatud ühiskonnas, oleme edasi turumajandusliku ühiskonna masinavärgi osa, osa sellest, kuidas see on korraldatud ja rahastatud. See on tõepoolest suur dilemma sotsiaaltöös, eriti Põhjamaades ja lääneriikides: oleme niivõrd tugevalt ka sellesama majandussüsteemi osad, mis hävitab meie keskkonda. Kohe, kui hakkame seda kritiseerima, öeldakse: „Olge nüüd, me maksame ju teile palka, me maksame kinni teie teadus- ja õppetegevuse ülikoolides …“

Nii olemegi nüüd suures üleminekuetapis, peame midagi ka sellel tasandil ette võtma. Sotsiaaltöö on probleemi osa, sest ka sotsiaaltöö sõltub majanduskasvul põhinevast mudelist.

Seetõttu otsimegi me ökosotsiaaltöös uusi tegutsemisviise, mis ei põhineks majanduskasvul. Üks oluline võimalus on toetada inimesi endid, nende enda võimekust aidata iseend. Mitte osta midagi väga kallist. Muidugi on ka meditsiinilis-tehnoloogilised käsitused mõnel juhul abiks, kuid need on paratamatult kallid. See on üks kriitilistest aruteluteemadest, mis on praegu päevakorras.

Mõned looduskeskkonnal põhinevad sekkumised … Kuigi teame, et need on head, tuleb inimestel vahel võtta ette pikki sõite kaugele looduskaunisse kohta, mis on taas väga kulukas ettevõtmine. See on niisugune eraldi sekkumine, mille eest inimesed vähemalt Soomes peavad ise maksma. Aga võiksime mõelda, mida saame igapäevatöös muuta. Näiteks võiksime korraldada kohtumisi sagedamini väljaspool kontorit. Need on väikesed ja lihtsad asjad, mida saaks teisiti teha. See tähendab muidugi ka, et keskendume inimeste huvidele ja võimetele, sellele, mida nad juba oskavad. Ma tõesti usun, et igal inimesel on mitmesuguseid võimeid, mis avalduvad, kui palume neil meiega koostööd teha teistel alustel kui seni, nõnda, et see toob esile nende tugevad ja meie nõrgad küljed. Siis see ongi juba hoopis teistlaadi sotsiaaltöö.

Kuidas veel saab iga sotsiaaltöötaja praktiseerida ökosotsiaaltööd?

See on väga hea küsimus. Soomes ei toimu selles vallas meile teadaolevat just palju. Meil on ülikoolis käsil mitu projekti, et ärgitada sotsiaaltöötajaid rohkem kasutama loodusel või kogukonnal põhinevaid sekkumisi. Kuid seniseid tegutsemisviise on väga raske muuta. Ühel töötajal on nii palju juhtumeid korraga käsil ja nende juhid ütlevad kohe, et ei, ei mingeid lisaprojekte, tegeleda tuleb selle järjekorraga, mis on sul ukse taga ja kõik.

Aga arvan, et see on väga kulukas viis asju teha. Sotsiaaltöötajate pädevus jääb kasutamata, kui nad tegelevad ainult administratiivküsimustega, bürokraatlike hindamiste ja muu taolisega. Siin pole suurt muutust märgata. Muidugi on muutus võimalik, mitut moodi, aga see toimub pigem projektide, vabaühenduste juures.

Kuid ka avaliku sektori sotsiaaltööd saab muuta. Usun sellesse, aga see peab algama sotsiaaltöötajatest endist. Nad peavad mõistma, et vajame teistsuguseid tööpõhimõtteid. See on ka küsimus eetikast: kuidas näeme inimesi ja nende võimekust. See võib alata ka lihtsalt rohkematest kodukülastustest, sellest, et arvestame rohkem inimese päris keskkonnaga ja kuidas nad selles keskkonnas toimetavad, mida nad oma elus muuta soovivad.

Eesti ja usutavasti ka Soome sotsiaaltöötajatelt võib kuulda nurinat, et üha paisuv paberitöö ei võimalda neil enam teha päris sotsiaaltööd ega luua head, usalduslikku suhet inimestega, kellega töötatakse. Mulle tundub, et ka nemad soovivad muutust, aga süsteemid on aeglased muutuma.

Jah, aga leian, et see on samuti üks professionaalsuse küsimus. Kas suudetakse juhtide ees julgelt sõna võtta ja selgitada, et ka omavalitsusele on parem, kui töötame teisiti. Nii saaksime rakendada pädevust, mis pole tegelikult mõeldud bürokraatia jaoks. Et muuta tööviisi ja kaasata ka inimesed, sotsiaaltöö kliendid muutustesse.

Kuid ka meeskondades võib esineda konflikte, sest osa soovivad muutust ja teised mitte.

Inimesed, kes elavad vaesuses või on tööturult eemal, on leidnud võimalusi, mis on väga looduslähedased ja nad on tegelikult ökoloogilise elustiili avangardistid.

Meie uurimistulemused näitavad, et väikestes organisatsioonides on muutus võimalik. Aga meil on ka häid näiteid omavalitsustest, kus kogu meeskond peab silmas kogukonda ja töötatakse ka palju väljaspool kontorit, kujundatakse kogukonnas kohtumispaiku, kus iga nädal tehakse midagi inimestega koos. Neil on üks päev nädalas või paar päeva kuus, kui nad töötavadki kogukonnas ega pea tegelema kontoritööga, üksikute kliendijuhtumitega, vaid saavad teha midagi muud. Arvan, et see võikski olla alguspunkt. Esimene samm – sotsiaaltöötajal on üks päev nädalas või kaks päeva kuus, et teha midagi teistmoodi, midagi ennetavat, midagi kogukonnaga.

Olen kindel, et sellest võib välja kasvada midagi väga tulemuslikku. Kogukonna kogunemiskohad on väga hea näide. Need on enamasti seotud ka taaskasutusega. Seal saabki korraldada näiteks ühise lõuna, mis keskendub toidujäätmete vähendamisele, seal saab ka korraldada vanakraamiturge, käsitööringe või materjalide ümbertöötamisega seotud tegevust. See on üks võimalus.

Mõnikord räägitakse keskkonnateadlikust eluviisist kui millestki, mida igaüks endale lubada ei saa. See on justkui luksus, millega tegeletakse siis, kui põhivajaduste pärast ei pea muretsema.

Sellest räägitakse eriti seoses toiduga, et vaesemad inimesed peavad tihti ostma kõige vähem ökoloogilist ja pestitsiididega töödeldud toitu, sest see on kõige odavam.

Aga … meil oli ka üks Soome akadeemia rahastatud uurimisprojekt paar aastat, kus leidsime, et inimesed, kes elavad vaesuses või on tööturult eemal, on leidnud võimalusi, mis on väga looduslähedased ja nad on tegelikult ökoloogilise elustiili avangardistid. Meil tuleks neilt õppida ja anda neile võimalus oma ideid arendada.

Oma uurimuses nimetasime need ökosotsiaalseteks innovatsioonideks. Need lõimivad jätkusuutliku majanduse, jätkusuutiku keskkonna ja ka sotsiaalse jätkusuutlikkuse idee. See on midagi, mida võiksid toetada ka sotsiaaltöötajad. Üldiselt on selline tegevus projekti kujul, kuigi mõned neist toimivad juba 30 aastat, näiteks taaskasutuse töökojad, kogukonna kogunemiskohad, ökoloogilised talupidamised. Lisaks on seal tihti sees eneseabielement, mida me nüüd tasapisi ka oma hoolekandesüsteemi lõimme. Varem oli see samuti midagi alternatiivset.

Keskendutakse inimeste sisemistele jõuvarudele, et ei oleks vaja kasutada nii palju väliseid vahendeid. See on hea viis olla jätkusuutlik.

Just. Kui räägime ökosotsiaaltööst ja looduskesksest sotsiaaltööst, peaksime ka inimest vaatama rohkem kui looduse osakest. Peaksime arvestama inimese loomusega, küsima endalt, mis on meile hea. Kas päev otsa kontoris istuda, nii et unustame vahel ka lõunat süüa, on meile hea? Aga kui oleme oma loomusega kontaktis ja püüame mõista ning omaks võtta ka meie klientide sisemise loomuse ja võimed, siis saame väga palju ära teha …

Sotsiaaltöötajal võiks olla üks päev nädalas või kaks päeva kuus, et teha midagi ennetavat koos kogukonnaga.

Töötasin kümme aastat sotsiaaltööprofessorina Saksamaal. Sel ajal kujundasime seesuguse kogukonna kogunemiskoha Magdeburgi ühes kõige halvema mainega linnaosas. Minu jaoks oli see karjääri kõige parem kogemus. See toimis üle kümne aasta peamiselt vabatahtliku töö najal. Muidugi ei suutnud see esile kutsuda struktuurseid muutusi piirkonnas, aga see tõestas mulle, et inimesed on väga võimekad, mis sellest, et paneme neile igasuguseid silte külge: pikaajaline töötu, üksikvanem, puudega inimene. Nad kõik panustasid, kui neile võimalus anti. Nad korraldasid paljut ise. Me ütlesime, et meie, uurijad, sotsiaaltöötajad, tudengid, vajame nende abi. Ja inimesed tulid ning hakkasid ise ruume renoveerima ja muud tegema, mida me tõesti ise ei saanud teha. Lihtne on näha, et kui palutakse abi millegi üheskoos ära tegemiseks, siis me alles näeme, kui palju varjatud võimeid on kogukonnas.

Meil on ka hea näide ühest Eesti omavalitsusest, mis nimetab end roheliseks vallaks. Seal tekkis idee keskkonnateadlikkuse suurendamisest just kogukonnas ja omavalitsuse töötajad õnneks tulid sellega kaasa. Näiteks on neil eri piirkondades väga populaarsed toiduringluskapid. Kuigi nende kappide eesmärk on vähendada toidujääke, normaliseerivad need osalt ka toidu taaskasutamist. Toidupangast abi saada võib olla inimesele piinlik, kuid toidukapist käiakse hoopis toitu päästmas, see on uhkuse asi. Sama kehtib ka taaskasutuse kohta laiemalt. Tahetakse olla liikumise osaline ega ei pea tundma end alavääristatuna, kui ei saa alati uusi asju osta.

See kõlab väga huvitavalt. Toidupoliitika on muidugi loonud jubeda dilemma: teame, et toidu tootmine on valdkond, millel on väga suur negatiivne mõju kliimale ja toidujäätmed on suur probleem. Samal ajal on meil annetustel põhinevad toidupangad. See on viinud Soome suurima sotsiaalse ebavõrdsuseni, mis on kunagi riigis eksisteerinud. Soomes on analüüsitud, et kõige väiksemad rahalised toetused pole 20 aastaga muutunud. Seega pole inimestel lihtsalt võimalik toetusest ära elada ja nad sõltuvad täielikult toidupanga abist.

Seega on sotsiaaltöö käigus võimalus mõelda, kuidas neid asju korraldada. Seda saab tõesti ka suuremalt teha nii, et inimesed tunneks end kogukonna või mõne liikumise osana. Toidupank ei tohiks olla kohutav urgas, nagu on mõnel pool Soomes, kus tuleb käia, pilk maas, ja võtta vastu, mis antakse.

Inimestele on oluline osalemisvõimalus, kogukonda panustamine, et pälvida nõnda tunnustus, tunda, et igaühel on ühiskonnas väärtuslik roll, et ollakse millegi osa … See võibki olla ökosotsiaalne üleminek või rohevald.

See on tõesti tähtis. Meil on praegu ka üks projekt, mis tegeleb just majanduskriisis inimeste aitamisega. Aga me seome selle ikkagi ka ökosotsiaalsete ideedega. Püüame mõelda söögist, energia kasutamisest, tarbimisest, võlgadest jm ökosotsiaalses vaates. Usun, et see muutub nüüd väga aktuaalseks, eriti arvestades sõjaga Ukrainas ja kõigi järjestikuste kriisidega. Mõned ütlevad ainus positiivne asi sellel kõigel olevat, et see kiirendab fossiilsetest energiaallikatest eemaldumist, liikumist uute energialiikide poole ning vabanemist nafta ja gaasi sõltuvusest. Aga ka see, et räägime jälle energiasäästust. Arvan, et seitsmekümnendatest alates pole keegi rääkinud energia kokkuhoiust, kuid nüüd on see väga tähtis. Muidugi ei tohi unustada, et kõik see on väga keeruline just vaesematele inimestele, sest paratamatult tõuseb elektri ja kütte hind. Ka selles mõttes peab sotsiaaltöö oma rolli hakkama veidi teisiti nägema, et olla ökosotsiaalse ülemineku osa.

Kas on veel midagi, millest sooviksite ökosotsiaaltöö kontekstis rääkida?

Meil on uus doktoriõppeprogramm ASTRA (Applying Sustainability Transition Research in Social Work tackling Major Social Challenge of Social Inclusion), mida rahastab Euroopa Liit. Mõte on selles, et kui sotsiaaltöö tahab lahendada sotsiaalse sidususe probleemi, siis suudab ta seda teha paremini, kui kasutab transdistsiplinaarse uurimuse mudeleid ja mõtteviise.

Transdistsiplinaarne viitab sellele, et on erinevad distsipliinid, kuid need ei tööta koos lihtsalt kui multidistsiplinaarne meeskond, vaid koostöö ühtlasi ka kujundab ümber neid distsipliine, mis koostööd teevad. Seega leiame, et sotsiaaltööd saab teha paremini, kui võtame omaks ka jätkusuutlikuma tuleviku suunas ülemineku idee.

Mõte on selles, et me ei küsi, kuidas sotsiaaltöö saab panustada jätkusuutlikkusse, vaid küsime, kuidas saab sotsiaaltööd teha nii, et see olekski jätkusuutlik ja kuidas saame ära kasutada teiste valdkondade tööriistu ning mudeleid. Tihti aga näeme, et need ei ole sotsiaaltöötajad oma igapäevatöös, kes siin panustavad. Räägime sotsiaaltööst kui tegevusalast, teadussuunast, ja sotsiaaltööst kui liikumisest. Need on sotsiaaltöötajate grupid, kes tõenäoliselt panustavad väljaspool oma tööaega, muidugi loodame, et ka oma tööajal.

Usun, et kui sotsiaaltöötajatele antakse aeg ja võimalus välja töötada uusi lahendusi koos inimeste ja kogukondadega, siis tihti ongi see midagi ökosotsiaalset.

Tänan, et laiendasite selle intervjuuga minu silmaringi ökosotsiaaltöö kohta! Selle kontseptsiooni taga on palju rohkem, kui oleksin osanud arvata.

Võtke heaks! Arvatavasti ongi meie riikide probleem selles, et näeme sotsiaaltööd liialt kitsalt. See on midagi, mida palgatööna tehakse ja siis on see koostöö siduserialadega. Aga väga põnev on ka töötada teiste erialade esindajatega hoopis teistest valdkondadest. Usun, et sotsiaaltööd hakatakse ka rohkem hindama, kui rohkem koostööd tehakse teiste valdkondadega.

Muidugi on oluline inimeste jõustamine, et nad saaks aidata meid uute lahenduste leidmisel. Nemad teavad tavaliselt kõige paremini. Kindlasti ei tähenda see, peaksime nende elus ette tulevaid raskusi kuidagi ignoreerima, aga lahendused on oluliselt jätkusuutlikumad, kui need on inimeste enda leitud.

Jah, tulemused on nii palju pikaajalisemad.

Ja ka natuke orgaanilisemad: need sobivad paremini nende keskkonnaga. Võime neile pakkuda tunnetuse uutest viisidest, kuidas asju teha, ja saame pakkuda edukogemust. Aga peame samal ajal mõistma, et inimese eluilm ja süsteem on väga erinevad. Me ei saa tõsta midagi „süsteemist“ otse inimese eluilma ja loota, et see jääb seal ellu (püsima). Me peaks hoopis toetama midagi, mis on nende elus palju orgaanilisem ja mis on ühtlasi siis ka jätkusuutlikum.


Lisalugemist

Ranta-Tyrkkö, S., Närhi, K. (2021) Striving to strengthen the ecosocial framework in social work in Finland. Community development journal, 56(4), 608–625.

Matthies, A.-L. (2021). Kestävä siirtymä ja aikuissosiaalityön tehtäväkenttä. Teoses Matthies, A.-L., Svenlin, A.-R., Turtiainen, K. (toim.), Aikuissosiaalityö: tieto, käytäntö ja vaikuttavuus, 267–282. Gaudeamus.

Matthies, A.-L., Krings, A., Stamm, I. (toim.) (2020)  Special Issue: Research‐based knowledge about social work and sustainability. International Journal of Social Welfare 29(49).

Matthies, A.-L., Stamm, I., Hirvilammi, T., Närhi, K. (2019) Ecosocial Innovations and Their Capacity to Integrate Ecological, Economic and Social Sustainability Transition. Sustainability, 11(7), 2107.

Matthies, A.-L., Peeters, J., Hirvilammi, T., Stamm, I. (2020). Ecosocial innovations enabling social work to promote new forms of sustainable economy. International Journal of Social Welfare, 29, 378–389. DOI: 10.1111/ijsw.12423

Stamm, I., Matthies, A.-L., Hirvilammi, T., Närhi, K. (2020). Combining labour market and unemployment policies with environmental sustainability? A cross-national study on ecosocial innovations. Journal of International and Comparative Social Policy. 36(1), 42–56. DOI:10.1017/ics.2020.4

Närhi, K. Matthies, A-L. (2018) The ecosocial approach in social work as a framework for structural social work. International Social Work, July 61(4), 490–502.  DOI:10.1177/0020872816644663

Matthies, A-L. Närhi, K. (toim.) (2017) The Ecosocial Transition of Societies. The Contribution of Social Work and Social Policy. Oxford: Routledge.


Artikkel ilmus ajakirjas Sotsiaaltöö nr 2/2022