Laste võõrandamine vanemast Eestis: kolm asjaolu, mida on vaja kiiresti muuta

Nii laste teadlikkuse suurendamine, vanemast võõrandamise mõiste määratlemine kui ka spetsialistide ühtne ja professionaalne ettevalmistus kerkisid esile mitte abstraktsete ideedena, vaid toetudes paneelarutelus osalenud eri valdkondade praktikute kogemustele ning muredele.

Lapse võõrandamine ühest vanemast ei ole pelgalt keerulise lahkumineku varjukülg – see on emotsionaalne väärkohtlemine, mis jätab lapsele jälje, millest ta ise sageli arugi ei saa. Eestis räägitakse sellest üha rohkem, ent meie lastekaitsesüsteemi võimetus probleemi ühtselt määratleda, ära tunda ja ennetada tähendab, et lapsed jäävad täiskasvanute konfliktide hammasrataste vahele. 

Kui tahame lapsi kaitsta, peame tegema kolm olulist sammu: 1) suurendama laste endi teadlikkust nende õigustest, 2) leppima kokku ametliku definitsiooni ning 3) tagama spetsialistide pädevuse.

Ennetustöö: lapsega ei tohi manipuleerida

Rääkides vanemast võõrandamisest, keskendume sageli vanematele: kes on süüdi, kes kellega manipuleerib, kes mida ütles. Kuid olulisem puuduv lüli nendes aruteludes on laps ise. Me räägime laste õigustest, kuid harva nende oskusest oma õigusi mõista.

Kui laps ei tunne ära, et teda kasutatakse relvana, ei saa ta end ka kaitsta.

Ennetustöös lastega puudub praegu süsteemne käsitlus, kuidas ära tunda, et üks vanem mõjutab last emotsionaalselt. Lapsed õpivad koolis, kuidas märgata kiusamist või vägivalda, aga mitte seda, kuidas ära tunda peenekoelisi emotsionaalse kontrolli mustreid, mis võivad panna nad ühest vanemast eemale hoidma lojaalsuse või hirmu tõttu. Lapse teadlikkuse suurendamine ei tähenda vastutuse panemist lapsele – see tähendab talle oskuse andmist, et end kaitsta.

Meil on vaja

• lapsi järjekindlalt ja eakohaselt õpetada, kuidas ära tunda emotsionaalse manipulatsiooni märke, arendada nende oskust eristada oma tundeid vanema mõjutusest;
• juhendeid koolidele ja noortele, et nad teaksid, kuhu pöörduda, kui nad satuvad perekonflikti või ühe vanema võõrandava käitumise korral jäädakse kahe tule vahele.

Kui laps ei tunne ära, et teda kasutatakse relvana, ei saa ta end ka kaitsta.

Selge keel: vanemast võõrandamise mõiste tuleb defineerida

Eesti õigusaktides ja erialakeeles puudub siiani vanemast võõrandamise ametlik määratlus. Sellel on kaks järgmist tõsist tagajärge:

• spetsialistid tõlgendavad nähtust erinevalt ja vastuoluliselt;
• vanemad kasutavad terminit sageli relvana, et vastaspoolt kahjustada, isegi kui tegelikku võõrandamist ei ole.

Ilma selge definitsioonita ei ole võimalik koostada ühtseid tööjuhendeid, hindamismetoodikaid ega sekkumisstandardeid. Lastekaitsetöötajad, vaimse tervise spetsialistid ja kohtud otsivad ise sobivaid tõlgendusi, mis toob kaasa kaalukaid, vahel ka valesid otsuseid.

Ühtse tõlgenduse korral on vähem võimalusi mõistet väärkasutada.

Ametlik definitsioon võimaldaks

• anda selguse, milline tegevus on ja milline ei ole võõrandamine;
• välja töötada ühtsed abimaterjalid spetsialistidele;
• koostada juhised, mida kohtud saavad kasutada.

Ja mis kõige tähtsam – ühtse tõlgenduse korral on konfliktsetel vanematel vähem võimalusi mõistet väärkasutada.

Riikides, kus definitsioon on olemas, jõutakse lahendusteni kiiremini ja last kahjustatakse vähem. Meil on aeg lõpetada olukord, et üks Eesti omavalitsus peab lapse vanemast võõrandamist suureks ohuks ja teine peab seda „vanemate draamaks“.

Spetsialistide pädevus: õiged otsused sünnivad asjakohaste teadmiste toel

Praegune praktika näitab valusalt, kuid selgelt, et Eestis ei osata alati eristada vanemlikku konflikti ja vanemast võõrandamist. See ei ole üksikute lastekaitsetöötajate või vaimse tervise spetsialistide süüdistamine – see on süsteemi puudulikkus.

Spetsialisti otsus võib mõjutada lapse kogu ülejäänud elu.

Ilma ühtse koolituseta hindab iga töötaja olukorda oma kogemuse ja isikliku tõlgenduse pinnalt. Võib juhtuda, et lastekaitseametnikud sunnivad last suhtlema ohtliku või vägivaldse vanemaga lihtsalt seetõttu, et ekslikult kardetakse võõrandamist. Kuid ka vastupidi: lapse arvamust võetakse sõna-sõnalt, analüüsimata, kas see peegeldab lapse enda tundeid või lojaalsuskonflikti. See ei ole lapse huvides. See on loterii.

Meil on vaja

• riiklikult kokku lepitud koolitusprogrammi;
• selgeid juhiseid hindamisintervjuude jaoks;
• süsteemset supervisiooni spetsialistidele;
• tööriistu, mis aitavad tuvastada manipuleerimise märke ja vältida vigu, mis võivad lapsele maksta suhte ühe vanemaga.

Spetsialisti töö on vastutusrikas – tema otsus võib mõjutada lapse kogu ülejäänud elu. See vastutus nõuab süsteemset ettevalmistust, mitte juhuslikke koolituspäevi.

Vanemast võõrandamine ei kao iseenesest. See ei ole asi, mis laheneb ajaga, vastupidi: mida kauem see kestab, seda suurem on lapsele tekitatud emotsionaalne kahju, mida ta kannab endaga kaasas kogu elu. Kuid seda saab ennetada, kui meil on selged mõisted, teadlikud lapsed ja pädevad spetsialistid.

Ei tohi juhtuda, et lapse suhe ühe vanemaga kaob lihtsalt seetõttu, et riigil polnud julgust probleemi sõnastada ega süsteemselt lahendada.

Vanemlik võõrandamine ei ole perekonnadraama. See on lapsepõlve kaotamine täiskasvanu ühele häälele. On aeg lõpuks kuulata lapse enda häält.