Skip to content

Kuidas leida tuge sotsiaaltöö teooriatest? Praktiku vaatenurk

Sotsiaaltöö kui elukutse

Bürokraatlike reeglite lihvimise asemel tasub mõnikord paremini tundma õppida ja arvesse võtta valdkondlikke teooriaid. Artiklis analüüsitakse süsteemi-, sotsiaalse õppimise ja kogukonna arendamise teooria seoseid sotsiaaltöö praktikaga.

Jüri Kõre
Jüri Kõre
TÜ sotsiaalpoliitika lektor, Valga vallavalitsuse sotsiaaltöö teenistuse juhataja

Keerulisele küsimusele võib otsida vastust ka üsna lihtsal moel. Otsides Google’i kaudu sõnaühendit „Eesti sotsiaaltöö teooria”, saame loendi ligi 30 tuhandest allikast. Tegu on spetsiifilise küsimusega, seega võib olla tulemusega rahul.

Otsides Eesti sotsiaaltöö teooriat

Kuvatavaid raamatuid ja artikleid sõeludes on esimesed ettetulevad autorid Eestimaal hästi tuntud. Aga pigem mitte kohalikud: Malcolm Payne (1995, 2020), Jean Pierre Wilken ja Hans van Ewijk (2016), Robert Kreem (1995) jt. Teadus tegevusvaldkonnana võib olla riigipõhine, selle tulemus (teooria) aga üldine. Roger Sibeoni 1989. a artiklile toetudes annab meid huvitavale küsimusele (mis on sotsiaaltöö teooriad) Sotsiaaltöö ajakirja 2020. a. viimases numbris vastuse M. Payne. Tema tõlgitsuse kohaselt on nendeks:

  1. sotsiaaltöö eneseseletusteooriad (mis on sotsiaaltöö?)
  2. sotsiaaltöö praktikateooriad (kuidas teha sotsiaaltööd?)
  3. teooriad sotsiaalse maailma kohta (kliendimaailma ehk kliendiolukorra teooriad) (Payne 2020, 77).

Selline kompaktne klassifikatsioon on kooskõlas ka uurimismeetodite esmase liigitusega. Esiteks juhtumianalüüs (kitsas, kuid sisutihe uuring, ingl case study), mis on pigem omane praktikas kinni olevatele käsitlustele. Teisena võrdlev analüüs (lai, kuid õhuke uuring, ingl comparative research). See võimaldab ära kasutada olemasolevat, kontrollitud, usaldusväärset, interpreteeritavat infot, mis on probleemi kohta olemas.

Sotsiaaltöö praktikateooriate vaatenurgast järgib Eesti, nii nagu iga teine riik, turu loogikat. Luues teooria, meetodi vms lähenemise ja saades sellele asjaomase kinnituse (tõenduspõhine), on tulemust lihtsam levitada või müüa. Tuntumad meil kasutusel olevatest tõenduspõhistest sotsiaaltöö mudelitest on vanemlusprogramm „Imelised aastad”, mitmedimensioonilise pereteraapia MDFT-programm, asendusperedele mõeldud koolitusprogramm PRIDE, lähisuhtevägivalla juhtumikorralduse mudel MARAC jpm.

Eesti on selles liberaalne: kõik (mujal) hinnangu „tõenduspõhine” saanud lähenemised on aktsepteeritavad. Seetõttu on ka pingutused kodumaiste analoogide loomisel tagasihoidlikud. Mis sest, et üht või teist „laenu” on kritiseeritud (vt Perepõhise asendushoolduse ... 2015). Lihtsa kopeerimise asemel on teooriat või meetodit vaja kas kohandada või käsitleda seda vaid eeskujuna, mida aeg-ajalt ka tehakse (Tamm ja Espenberg 2015).

Eri liiki käsitlused

Kliendimaailma (Payne, viitega Sibeonile, 2020) teooriate õpikuloendid võivad olla lühemad (6), vahepealsed (9) või ka pikemad (12). Lühema nimekirja (sotsiaalse õppimise teooria, süsteemiteooria, psühhosotsiaalse arengu teooria, psühhodünaamiline teooria, sotsiaalse vahetuse teooria ja ratsionaalse valiku teooria) eeliseks pikema eest on suurem konkreetsus. Pikemas on rohkem üldisi sotsiaalteaduslikke käsitlusi – kuuele eelmises nimekirjas mainitule lisatakse veel arenguteooria, elutsükli teooria, põlistatud teooria, humanistlik teooria, transpersonaalne teooria ja sotsiaalkonstruktivistlik teooria (Payne 2014).

Süsteemi-, arengu- ja elutsükli (ning perekonnatsükli) teooriad vaatavad ühiskondliku elukorralduse alusena sotsiaaltöötajatele vastu eri eluvaldkondade korraldusest. Ülejäänute puhul on seos Eesti sotsiaaltöö praktikaga nii ja naa: mõnel juhul vägagi selge, teisel puhul üsna abstraktne.

Rõhutasin eespool sotsiaaltöö ja sellekohaste teooriate universaalsust, kuid sel on siiski oma spetsiifika. Esiteks on tegu ajaloolise, ühiskonna pikemaajalises arengust sõltuva nähtusega.

„Hoolekanne on niivõrd universaalne, kui universaalsed on inimeste vajadused ja inimese olemus.”

Ja niivõrd spetsiifiline, kuivõrd kultuur (usk, uskumused, tavad jms) mõjutab nende inimvajaduste rahuldamist ja inimese olemust. Teiseks, hoolekanne kogukonnapõhise tegevusena on oma põhiolemuselt sarnane, kuid erinev tegevustes (meetodites). Kolmas asjaolu, mida oluliseks peetakse, on sotsiaaltöö korralduse laiem kontekst: sotsiaaltöö positsioon teiste inimesega tegelevate valdkondade (haridus, tervishoid jm) hulgas, kliendi taust (ühiskonna äärerühma esindaja või läbilõikekodanik), sotsiaaltöötaja ja kliendi suhted. Seda laiemat ühiskondlikku seost rõhutab eelkõige sotsiaalkonstruktivism kui teooria. Järgnev analüüs otsib mõne näite põhjal teooria ja praktika seoseid Eesti sotsiaaltöös, sh Eestile eriomaste asjaolude arvesse võtmist universaalsete põhimõtete rakendamisel.

Kuid paratamatult on teooria ja praktika seoste otsimine isegi kõige lühema, kuuest teooriast koosneva nimekirja kontekstis tõsine ülesanne. See asjaolu annab valikuvabaduse. Järgnevalt käsitlen süsteemiteooriat, sotsiaalse õppimise teooriat ja kogukonna arendamise teooriat, mille kõigi elluviimisel on vaja kindlasti arvesse võtta kohalikke olusid.

Sotsiaalhoolekanne kui süsteem?

Ootuspärane on, et kui võtame ette valdkonda korraldava peamise dokumendi, Eestis sotsiaalhoolekande seaduse, leiame sealt hoolekande kui süsteemi kirjelduse. Suurema või keerulisema elukorraldusega riigi puhul on asjad korraldatud eraldi seadustega: sotsiaalhoolekande korraldus, teenuste korraldus, toetused.

Inimese mõtlemist ja käitumist kujundavate asjaolude (perekond, kogukond, era- ja avalikud institutsioonid) rolle käsitlemata, tervikliku, indiviidi ja teiste süsteemi elementide vahelisi seoseid kirjeldamata, on tänapäevase sotsiaaltöö olemust raske kirjeldada. Seetõttu on olulised ülesanded sotsiaaltöö tegijale kirjas ka perekonna- ja lastekaitseseaduses.

Sotsiaalhoolekanne kui suurem süsteem sisaldab endas ka väiksemaid enam-vähem terviklikke osi. Kusjuures nende arv võib nii kasvada kui ka kahaneda. Sotsiaalset rehabilitatsiooni püüti aastate jooksul üles ehitada juhtumipõhise süsteemina. Praeguseks on lähenemisviis muutunud, juhtumipõhine käsitlus on osaliselt asendatud programmipõhisega. Kõrvutades omavalitsus- ja riiklikku hoolekannet, saame ülesannete piiritlemise vaatenurgast eristada miinimumsüsteemi (seadusandja ettekirjutus omavalitsushoolekandele on, et vähem ei ole lubatud) ja maksimumsüsteemi (riiklik hoolekanne lähtub põhimõttest „rohkem ei ole otstarbekas”).

Korralduslikult on nähtav teenuspõhise (eakate hoolekanne) ja vajadus- või juhtumipõhise (lastekaitse ja laste hoolekanne) hoolekande olemasolu. Kaks varem (tinglikult) eristatud süsteemi erinevad mõnevõrra ka oma välistelt seostelt (tervishoiu, hariduse jt valdkondadega). Kuigi sisult mahukas (184 paragrahvi), suudab sotsiaalhoolekandeseadus hoolekandesüsteemi kokkusurutult ära kirjeldada ühes, kolmandas paragrahvis (sotsiaalhoolekande põhimõtted). Loomulikult tuleb seda paragrahvi käsitleda terviklikult, seostatuna kõigi ülejäänutega. Sest § 3, lg 1 p 2 „eelistatakse abimeetmeid, mis on suunatud võimaluste leidmisele ja isiku suutlikkuse suurendamisele korraldada oma elu võimalikult iseseisvalt” sunnib küsima, kas rõhuasetus ei ole liialt suunatud individuaalsele vastutusele ja tegutsemisele. Kuidas kõlaks hariduskorralduse põhimõttena „eelistatult suunatakse ressursid iseseisva õppe toetamisse”, või tervishoiukorralduses „eelistatakse eneseabi ja rahvameditsiini võimaluste kasutamist” vms?

Teenustepõhises sotsiaalhoolekandes tehakse monitooringut pidevalt. Klientide rahulolu või rahulolematust väljendavad avaldused, küsimused, välispidised rahuloluküsitlused jms. Ekspertintervjuud jm sisutihedad uuringud (Sotsiaalteenuste kvaliteedi analüüs 2013) annavad rohkelt infot süsteemi detailide kohta. Tooksin siin näite informatiivsemaks peetavast õhukesest uuringust (Elanike rahulolu kohalike avalike teenustega 2014). Võrdleme rahulolu lastesõime (-aia), põhikooli, perearstiteenuse, eakatele ja erivajadustega inimestele mõeldud sotsiaalteenustega. Vastajateks leibkonnad, kus on olemas asjaomase teenuse tarbija või sihtrühma kuuluv isik. Võrreldes haridusteenustele, tervishoiu- ja sotsiaalhoolekande teenustele antud hinnanguid, näeme rahulolu vähenemist.

Joonis 1. Vastus küsimusele: „Kuidas te olete rahul ......teenuse kättesaadavusega?”
Joonis 1. Vastus küsimusele: „Kuidas te olete rahul ......teenuse kättesaadavusega?”
Allikas: Elanike rahulolu kohalike avalike teenustega (2014)

Millal saab tõenduspõhine teoks?

Võrdleme haridus ja hoolekandeteenuste positsiooni ühiskonnas. Kuidas reastuvad sisulised prioriteedid arengu- ja tegevuskavades ning (rahalised) eelistused finantsstrateegiates ja eelarvetes? Üheksal juhul kümnest on eespool haridusarendused. Aga ülesanded igapäevatöös? Sirvime näiteks laste ja perede heaolu komisjoni protokolle? Jämeda hinnangu kohaselt pooleks, üks ühele. Ärme aga unusta, et ressursside jagamisel oli kaalukauss kaldu hariduse kasuks! Miks? Haridusvaldkonnas tegeldakse intensiivselt, lausa iga päev, strateegiatega, meetoditega, käsiraamatutega ja kes teab, millega veel. Tänapäevase (hea) Eesti hoolekande süsteemi kirjeldust tuleb otsida pigem ajaloost. Sageli refereeritav Annuse ja Aaviksoo (2002) indiviidi, perekonna, omavalitsuse ja riigi hoolekande põhiseaduslike õiguste ja kohustuste analüüs on jõus, kuivõrd on jõus põhiseadus. Keskkond, milles ühed loetelu osalised viivad ellu oma õigusi ja teised korraldavad kohustuste täitmist, on mõnel juhul muutunud 180 kraadi.

Toome näite omavahel seotud valdkondadest – pere- ja hoolekandepoliitikast. Perepoliitika analüüsijad soovitasid eri peremudelitele võrreldavaid sotsiaalseid garantiisid, sh peredele suunatud toetuste diferentseerimist kooskõlas nende vajaduste ja majandusliku olukorraga (Kutsar 2003, 153). See ettepanek realiseeriti 2014.–2018. a vajaduspõhiste peretoetuste maksmisena. Perede majanduslikku olukorda sellise võttega parandada ei õnnestunud. Toetuse avalduse esitasid vähem kui pooled prognoositud sihtrühma esindajatest. Puudu jäi klienditeooriate tundmisest (sihtrühma käitumise prognoos).

Oma analüüsis peame tõdema, et teooriate arendamisel on olnud paus. Selle kompenseerimiseks on sotsiaalkindlustusamet viimastel aastatel katsetanud ja juurutanud tõenduspõhiseid praktikaid, luues kompleksseid teenusmudeleid, (näiteks sotsiaal- ja tervishoiuteenuste osutamise koordineerimine, üld- ja erihoolekande teenuste kombineerimine, suhtevägivalla ohjamine võrgustikutöö vormis jpm) või lisades olemasolevatele teenustele täiendavaid komponente (üldhooldusteenuse osutaja võimekuse suurendamine dementsusega kliendi hooldamisel). Nendes projektides osalemiseks vajalik pingutus ja saadav kasu võib keskuse ja ääremaa geograafilisel teljel erineda palju.

Eespool käsitletud rahulolu-uuringu analüüsis jäi tervishoiuteenus vaatlusest kõrvale. Kuid kohaliku arengu vaatest on perearsti teenuse olemasolu erakordselt tähtis – nii üldiselt kui ka eriti mõne elanikerühma emotsionaalse turvalisuse, toimetuleku ja heaolu vaatenurgast (väikeste lastega ja eakate leibkonnad). Tervishoiukorraldus võtab arvesse kohalikul tasandil süsteemi terviklikkust toetavaid või takistavaid asjaolusid. Nii saab perearst, kui tema tegevuskoht on haiglast kaugemal kui 40 kilomeetrit, oma nimistu pealt igakuist lisatasu. See, kauguse koefitsient, kompenseerib lisakulusid ja töö täiendavat keerukust.

Aga kuidas on toetatud lastekaitsespetsialisti (või KOVi lastekaitseüksuse) töö samades oludes (lastepsühhiaater, psühholoog, perelepitaja vms on näiteks 50–100 km kaugusel, regioonikeskuses)? Enamasti ei kuidagi.

Mida püütakse selle näitega tõestada? Eri partnerite tegevustingimuste põhimõttelised erinevused tuuakse kaasa ka projektidesse. Halvemas seisus on ühel juhul üks, teisel teine, kolmandal hoopis kolmas osaline. Tublimate tulemusi ei saa käsitleda tõendusena. Praktikuna olen sunnitud tunnistama, et pole võimeline teoreetikute propageeritud ja paljudes riikides templi „tõenduspõhine” saanud kodutusega võitlemise meetodit „kõigepealt eluase” (ingl housing first) ellu viima. Sest massiivset toetust, mida vajab iseseisvalt oma eluruumis hakkamasaamiseks alkoholi vm sõltuvusega, psüühikahäirega, tulevikuunistuseta kogukonnaliige, pole võimalik pakkuda. Ainult miinimum, kontrollides käitumist teatud osa päevast (varjupaiga või sotsiaalmajutusteenus).

Sotsiaalne õppimine kui formaalhariduse konkurent?

Kui otsida lähiajaloost (20. sajandist) tugipunkte praeguse Eesti sotsiaaltöö mõne praktika mõistmiseks, peame suunama pilgu Eesti koolile. Kohustuslik põhiharidus (ühtsuskool) ja sunduseta pürgimus kesk- ja ülikoolihariduse omandamiseks on suure osa eestimaalaste toimetuleku garantii. Hariduse ja hoolekande kokkupuutepunktide markeerimiseks nimetame minevikust vaid märksõnu pikapäevarühm, tasuta koolilõuna, alaealiste (asjade) komisjon, ENSV haridusministeerium kui asendushoolduse korraldaja... . Pärast seda, kui J. Mincer (1958) ja G. Becker (1964) sõnastasid inimkapitali teooria, on formaalharidus (ühtsuskool) universaalne toimetulekut tagav tegur ja sotsiaaltöötajate töövahend. A. Bandura (1977) sõnastatud sotsiaalse õppimise teooria käsitleb õppimist inimest ja tema käitumist mõjutava tegevusena väljaspool klassiruumi, laiemas sotsiaalses keskkonnas. Keskkond ja õppimine mõjutavad teineteist. Inimene omandab tulemuslikud käitumise mudelid igapäevaelu vaadeldes, ja võtab need ka kasutusele oma käitumises.

Ilmselgelt on Eesti hariduses juurutataval kaasava hariduse mudelil tihe side Bandura teooriaga. Tavakoolis, omaealiste keskel, on erivajadusega laps kodu või erikooliga võrreldes hoopis ulatuslikumate sotsiaalsete suhete osaline. Seda nii suhtevõrgustiku osana kui ka käitumismudelite omandajana.

Sotsiaaltöös saavad kaks asja – formaalharidus ja sotsiaalne õppimine – kokku mõnes mõttes mitte parimal moel. Ühe või teise sotsiaalala töö tegijale kehtib teatava formaalhariduse nõue. Ja nende klientidel on sotsiaalse õppimise vormis jäänud külge probleemid.

Kujutame nüüd ette eelnevast (kaasava hariduse mudelist) 180 kraadi erinevat olukorda. Tegu on elust võetud näitega, ühe asutusega, kus osutatakse erihooldus- ja asendushoolduse teenust. Eri teenusel olevate klientide majad on üle tee. Tee ja tänav on muidugi barjäärid ja võivad inimesi teineteisest eraldada. Napi liiklusega sissesõidutee sel juhul pigem ühendab. Selline olukord toetab suhtlust kahe kliendigrupi vahel, sotsiaalsete oskuste ja käitumismudelite vahetust. Ja pole sugugi kindel, et see vahetus on vastastikku kasutoov.

Bürokraatiat leiab iga riigi hoolekandekorralduses. Seda jagub ka Eesti hoolekandesse, trend on tõusujoones. Üks kodumaine kontrollimehhanism on tegevusluba. Eelneva näite puhul on kõik korras: erihooldusteenuse osutamiseks ning asendushoolduse korraldamiseks on load olemas, kahe eri kliendigrupigrupi koosolemist bürokraatia ei piira. Mis sest, et mõlema sihtrühma liikmete hulgas tuleb aeg-ajalt ette kriise ja tagasilangusi.

„Ilmselt me ei eelda, et sotsiaaltöö teooriad vaataksid seadustest vastu käskude-keeldudena.”

Pigem peaksid need kaude sisalduma hoopis sotsiaaltöö korralduslikes mudelites, mis on eelmise näite puhul vististi ununenud.

Kus on kogukonnapõhise hoolekande koht?

Sõna „kogukond” on juurdunud igapäevasesse keelekasutusse. Kuigi mõistena on keeruline seda üheselt defineerida. Sotsiaaltöö on pioneer, kogukonnatöö kui termin, on käibel juba aastakümneid (Twelvetrees, 1991). Enamasti keskendub kogukonnatöö sotsiaalhoolekande põhisüsteemi kohandamisele vaeste naabruskondade või spetsiifiliste gruppide vajadustele, lokaalse kogukonna suurema sidususe loomisele vabatahtliku tegevuse abiga, kogukonnaliikmete formaalsesse otsustusprotsessi kaasamisele jms. Olen nii kogukonda kui ka kogukonnapõhise hoolekande olemust juba analüüsinud (ajakiri Akadeemia, 2018, 8), seetõttu ei peatu sellel teemal pikemalt. Vaid mõni tähelepanek vahepealsetel aastatel populaarseks muutunud kogukonna arendamise temaatikast, võttes arvesse sotsiaalhoolekande konteksti.

Kuigi institutsioonid on suure autoriteedi ja mõjuga dokumentides (ÜRO inimõiguste konventsioon, laste õiguste konventsioon, puuetega inimeste õiguste konventsioon jt, vaata viidatud allikat) saanud külge sildi „moraalselt vananenud”, ei ole nende roll hoolekandes vähenenud. Praeguse pikaajalise hoolduse pildi kokkupanek Läänemerd ümbritsevate riikide kohta on andmete võrreldamatuse tõttu keerukas ülesanne.

Võrdlust Eestiga laiendavad joonisele 2 mahutatud Višegradi riikide hoolekannet kirjeldavad arvud. Põhjamaad on suutnud viimasel kümnendil institutsioonides olevate hoolekandeteenuse saajate arvu vähendada (vanuserühm 65 ja vanemad, tulba kõrgus kirjeldab teenusel isikute osatähtsust vanuserühmast). Ida-Euroopa esindajatel (Eesti, Läti, Ungari, Tšehhi, Slovakkia, Sloveenia välja arvatud) pole see õnnestunud. Tõsi, teisel juhul on tegu esimesena nimetatutest ligikaudu 2 korda väiksema teenusel olijate protsendiga. Mis aga kahte riikidegruppi suurimal määral eristab, on institutsioonis ja kodus teenuse saajate osatähtsuse erinevus. Eesti koduhoolduse ja hooldajatoetuse maksmisega toetatud omastehoolduse kokkuvõtlik number on naabrite kõrval nigelavõitu. Kus on alternatiiv, kui üks (institutsionaalne hooldus) on ebasoosingus ja teine (koduabi) taandarengus?

 Joonis 2. 65-aastased ja vanemad pikaajalise hooldusteenuse kasutajad (% vanuserühma elanike arvust)

Joonis 2. 65-aastased ja vanemad pikaajalise hooldusteenuse kasutajad (% vanuserühma elanike arvust)
Allikas: OECD Stat. Long term care recipients*

Sotsiaalministeeriumi projekt „Vabatahtlike rakendamise koostöömudeli testimine hoolekandesüsteemis ja üle-eestiliselt rakendatava koostöömudeli väljatöötamine” (2020) võib numbrilise tulemuse mõttes tunduda tagasihoidlik. 273 vabatahtlikku, kes olid kahe aasta jooksul partneriteks 12 maakonnas 678 inimesele. Kuid projekti tulemused toovad ühelt poolt välja probleemid, mille lahendamine eeldab inimestelt teatud oskusi ja on nende puudumise tõttu jäänud n-ö ootele (toimetused väljaspool kodu, osalemine koduvälistes sotsiaalsetes tegevustes jms). Teisalt oli vabatahtlike tegevusel emotsionaalse mõju kõrval (parandas isiku enesetunnet) uskumatult suur praktiline tulemus. 42% 346 küsitletud abisaajast tunnistas, et vabatahtliku abi toetas igapäevast toimetulekut kodus või väljaspool kodu. 23% kinnitasid, et see aitas jõuda vajaliku teenuseni või spetsialisti abini (Kiis 2020).

Vabatahtlike kaasamine sotsiaaltöösse pole Eesti omavalitsustes uus võte. Mõnes omavalitsuses olid ja on vabatahtlikud järjepidevalt tegevad palgaliste töötajate kõrval. Teistes on n-ö ring saanud täis. Aastad tagasi aktiivsed olnud vabatahtlikud on kõrvale tõmbunud ning neile pole asendajaid leitud. Selline on pilt näiteks Valga vallas. Kui väiksemates kogukondades (valla sees) pakub seltsitegevus muuhulgas ka sotsiaalset tuge, siis keskuses on olukord pisut keerukam. Erialane vms ühistegevus keskendub kindlatele asjadele ja sotsiaalset tuge pakutakse vajaduse korral kaasseltsilistele, aga mitte seltsingust väljaspoole. Mõned Eestis aasataid hästi toiminud tegevused (näiteks päevakeskused), mis toetasid eakate kogukonnaliikmete aktiivsust ja osalust, on populaarsust pisut kaotanud. Kirjeldatud vabatahtlike kaasamise projekt pakub n-ö kaks ühes kasu: toetab eaka emotsionaalset heaolu; taastab või aitab luua väheseid või vähenenud sotsiaalseid sidemeid ning pakub (aeg-ajalt vajatavat) otsest abi.

Kokkuvõtte asemel

COVID-19 pandeemia on mõjutanud sotsiaaltööd oluliselt. Töötajatele langeva surve pingereas on see eriala tervishoiu ja hariduse järel ilmselt kolmandal kohal. Aga pakub ka varem küllaltki vähe kasutatud ressurssi: veebipõhiseid koolitusi. Kui koostada pingerida, on vaieldamatult tipus õiguskoolitused, järgnevad n-ö sisu (praktikaid) käsitlevad loengud, kuid väga vähe on teooriat lahkavaid tunde.

Mõnikord aga paistab välja vajadus bürokraatlike reeglite lihvimise asemel õppida paremini tundma ja arvesse võtma valdkondlikke teooriaid.

Käsitledes sotsiaalhoolekannet süsteemina (ja rakendades tema korraldamisel süsteemiteooriat), jääme me sageli hätta. Ühel juhul tunnistame vaikimisi võimetust süsteemi töös hoida (sotsiaalse rehabilitatsiooni korraldus), teisel seda luua (pikaajalise hoolduse teenusmudel). Püüdes (projektide toel) lähendada riiklikku ja erahoolekannet, unustame, et need on omaette kaks, osalt vastandlikke põhimõtteid järgivat, hoolekande liiki. Ka omavalitsuse tasandil on raskusi teenuspõhiselt korraldatava eakate hoolekande ja juhtumipõhise lastekaitse surumisega ühtsete bürokraatlike reeglite alla.

Hinnates kõrgelt formaalharidust kui inimeste heaolu tagajat, kasutades haridust sotsiaaltöö ressursina, unustatakse vahel selline nähtus nagu sotsiaalne õppimine. Plussmärgiga, kasulike oskuste levitajana, on sotsiaalne õppimine oluline noorsootöös, ennetustegevuses jm. Kuid positiivsete oskuste kõrval võib sotsiaalne õppimine toetada ka riskikäitumist, lõhkuda toimivaid kooslusi vms. Artiklis tuuakse näide bürokraatlikult perfektselt reguleeritud, kuid sotsiaalse õppimise teooriast tulenevaid teadmisi ignoreeriva elukorralduse kohta.

Perekonna ja selle mudelite muutus ning omavalitsuse kui toimiva struktuuri (asutused, ametikohad) kaugenemine kodanikest suurendab vajadust uute institutsioonide järele. Ka sotsiaaltöö korralduse jaoks. Üks universaalne vahelüli nimetatud kahe vahel tundub olevat kogukond. Võttes arvesse eesmärke, tegevusi ja tegijate heterogeensust, on keeruline hinnata, kuhu on meil jõutud ja üsna keeruline ka defineerida kuhu minnakse. Ilmselgelt ei ole veel nii pea põhjust kandideerida Euroopas jagatavale tunnustusele „Dementsusesõbralik kogukond” vms. Kuid sotsiaalministeeriumi projekt „Vabatahtlike rakendamise koostöömudeli testimine hoolekandesüsteemis” annab tunnistust laiemast (kaasatud 12 maakonda) valmisolekust osaleda hoolekandes vabatahtlikuna.


Viidatud allikad

Annus, T., Aaviksoo, B. (2002). Riigi, kohalike omavalitsuste, perekonna ja muude isikute kohustused põhiseaduslike õiguste tagamisel sotsiaalhoolekande valdkonnas.

Bandura, A. (1977). Social Learning Theory. Englewood Cliffs, NJ: Prentice Hall.

Becker, G. (1993). Human capital: a theoretical and empirical analysis, with special reference to education (3. tr). Chicago: The University of Chicago Press.

Berger, P. L., Luckmann, T. (1966). The Social Construction of Reality: A Treatise in the Sociology of Knowledge.

Elanike rahulolulu kohalike avalike teenustega. (2014). Siseministeerium.

Kreem, R. (koostaja) (1995). Sotsiaaltöö teooria ja praktika: lähtealuseid isikliku, perekondliku ja ühiskondliku elu tugevdamiseks.

Kiis, K. (2020). Vabatahtlike rakendamise koostöömudeli testimine hoolekandesüsteemis ja üle-eestiliselt rakendatava koostöömudeli väljatöötamine. Raporti lisa nr 13.

Kutsar, D. (toim.) (2003). Millist perekonnapoliitikat me vajame. Tallinn.

Kõre, J. (2018). Deinstitutsionaliseerimine Eesti hoolekandes – väline sundus või sisemine kaalutlus. Akadeemia, 8, 1347–1374

Payne, M. (1995). Tänapäeva sotsiaaltöö teooria: kriitiline sissejuhatus.

Payne, M. (2014). Modern Social Work Theory. Palgrave Macmillan

Payne, M. (2020). Praktika ja teooria seosed sotsiaaltöös. Sotsiaaltöö, 4, 75–83.

Perepõhise asendushoolduse koolitusprogrammi PRIDE korralduse analüüs. Lõpparuanne. (2015). Tartu Ülikool, RAKE

Sibeon, R. (1989). Comments on the structure and forms of social work knowledge.

Social Work and Social Sciences Review, 1(1), 29–44.

Tamm, G. Espenberg, S. (2016). Lähisuhtevägivalla juhtumikorralduse MARAC-mudeli (Multi Agency Risk Assessment Conference) rakendamise mõju hindamise metoodika väljatöötamine Eestis. Tartu Ülikool, RAKE.

Twelvetrees A. (1991) What is Community Work? Palgrave, London.

Vana, T. (koost.) (2013). Sotsiaalteenuste kvaliteedi analüüs ja ettepanekud tervikliku kvaliteedisüsteemi tagamise juurutamiseks.

Viltrop, A., Paas, E., Kiis, K., Tambaum, T. (2020). Vabatahtlike rakendamise koostöömudeli testimine hoolekandesüsteemis ja üle-eestiliselt rakendatava koostöömudeli väljatöötamine. Lõppraport.

Wilken, J., P., Hans van Ewijk, H. (2016). Mõtisklusi sotsiaaltööst. Ajakirja Sotsiaaltöö artiklite kogumik. Tervise Arengu Instituut.