Skip to content

Kuidas ajakirjanikuga suheldes ellu jääda?

Sotsiaaltöö kui elukutse

Lapsed ja laste heaolu on teema, mis kütab ühiskonnas kirgi aina enam. See on põhjustanud meedia huvi lastekaitsetöö vastu ja annab valdkonna töötajale veel ühe ülesande: suhelda ajakirjanikega. Tasub silmas pidada, et maine kujunemist saab tasahaaval nügida soovitud suunas.

Tuuli-Brit Vaga
Tuuli-Brit Vaga
lastekaitse osakonna konsultant, sotsiaalkindlustusamet
Kristi Roost
Kristi Roost
kommunikatsiooni konsultant, Miltton

 


Kahtlemata on hea ja vajalik, et inimesed on tähelepanelikumad ja märkavad abi vajavat last. Paraku on nii, et tulenevalt meedia sisemisest loogikast ja sellest, missugune pealkiri internetiavarustes enam klikke kaasa toob, saavad väga palju kajastust nukrad üksikkaasused, millel on suur mõju kogu elukutse ja ametkonna mainele. Kergekäeliselt kiputakse meediasse jõudvate üksikute lugude alusel tegema üldistusi kogu valdkonna ja lastekaitsetöötajate kohta, mis mõjutab lastekaitsetöö üldist mainet. Mõnedki lastekaitsetöötajad on rinda pistnud sellega, et on leidnud oma tööd puudutava loo ajalehe esikaanelt või pidanud kuulama telerist lapse või vanemaga peetud telefonikõne salvestust.

On selge ja arusaadavgi, et meediat ja avalikkust paeluvad skandaalsed ja šokeerivad lood, mis samal ajal toovad kaasa ka eespool nimetatud positiivse tulemi – inimeste kasvava tähelepanu. Selleks et meedias kajastataks ka lastekaitsetöö tegelikku argipäeva ja edulugusid, saame ise palju ära teha. Ka negatiivset lugu kommenteerides võib lisada oma vastustele sõnumeid, mis annavad edasi lastekaitsetöötaja töö sisu ja tulemusi. Kui ajakirjanikuga suhtlemiseks valmistuda ja mitte lasta end tasakaalust välja lüüa, on tulemus alati parem.

Eestis on kohalikes omavalitsustes 275 lastekaitsetööd tegevat ametnikku. Paljudel meie seast ei ole meediaga suhtlemise kogemust, ent palju on ka neid, kel on rääkida sellest mitmetahulisi lugusid.

Kellel aga kord negatiivne kogemus on, see võib tulevikus soovida meediaga kontakti vältida. See aga soodustab omakorda ühekülgsete lugude ilmumist. Tundub justkui nõiaring. Meie võimalus on see murda.

Mis ajakirjanikku motiveerib?

Ajakirjandusega suheldes on esialgu suuresti abiks see, kui saada aru valdkonna sisemisest loogikast. Mis tahes valdkonna asjatundjale ei tundu see esmapilgul sageli üldse mõistlik, ent süvenedes on siiski arusaadav.

Uudis on alati see, mida saab pidada ebatavaliseks. See tähendab paraku, et meediat on keeruline veenda kirjutama ja rääkima kellegi argipäevast – nii ka lastekaitsja omast. Täpselt sel põhjusel otsib ajakirjandus ka konflikti, vastandumisvõimalust: see teeb uudisväärtusliku materjali publikule põnevamaks. Siiski on siin ka erandeid: Eestis on viimastel aastatel kasvanud üles täiesti arvestatav hulk väga professionaalseid uurivaid ajakirjanikke, kes ei keskendu vaid ühe või teise konfliktse loo jutustamisele, vaid püüavad näha ka suurt pilti nende lugude taga.

Hea ajakirjandus soovib võimendada lugusid, mis tekitavad ja õhutavad ühiskonnas keskustelu senini ehk liiga vähe tähelepanu saanud küsimustes.

Hea ajakirjanik tahab rääkida teemadest, mis publikule korda lähevad. Seepärast eelistab ajakirjanik alati jutustada üksiku loo, mitte rääkida valdkonna arengust üldisemalt. Ka me ise eelistame lugeda-vaadata ju konkreetsete inimeste lugusid, see on lihtsalt inimlikult huvitav. Kui ajakirjanik on professionaalne, kasutab ta tihti üksikindiviidi lugu, et üldist suundumust või arengut illustreerida, mitte ei jäta lugu üksiku skandaalse-šokeeriva kaasusena õhku rippuma.

Hea ajakirjandus soovib võimendada lugusid, mis tekitavad ja õhutavad ühiskonnas keskustelu senini ehk liiga vähe tähelepanu saanud küsimustes. Hea näide on viimase aasta jooksul palju räägitud treeneri ja treenitava sobiv ning sobimatu suhe. Selgelt on tegu lugudega, millest sageli teavad paljud kogukonnas, ent ühel või teisel põhjusel ei ole need kaasa toonud avalikku arutelu. Ehk on Eesti ühiskond küpsemises jõudnud sinnamaale, kus lastega seotud (seksuaal)vägivald on küsimus, mille korral tuntakse, et see vajab enam tähelepanu ja ühemõttelist hukkamõistu.

Ajakirjanik kui partner

Ajakirjanikud ja väljaanded on heas mõttes edevad. See tähendab, et alati eelistatakse lugu, mille avalikkusele esitleja saab ta olla. See võimaldab väljaandel olla ühiskondlikult olulise või huvitava teema tõstataja, mis suurendab ka publiku huvi kanali või ajakirjaniku vastu ja parandab nende mainet.

Ajakirjanik on väiksema ja nõrgema poolt. See sunnib mis tahes ametkonnad sageli paratamatult kaitsepositsioonile. Meedia tahab anda võimaluse rääkida neil, kes on jäänud süsteemi hammasrataste vahele, kes pole n-ö šabloonist läbi mahtunud ja on seetõttu sattunud (pealtnäha) ebaõiglase kohtlemise ohvriks. Eriti keeruliseks teeb sedasorti Taaveti ja Koljati lood see, et Koljat – ametkond või ettevõte, näiteks lastekaitse või ka pank – ei saa tavaliselt konkreetset lugu väga üksikasjalikult kommenteerida, sest seadus ei luba ja ka seetõttu, et nii võib haavata inimeste privaatsust. Arvestama peab ka andmekaitse reeglitega.

Hea ajakirjandus tähendab, et sõna antakse mõlemale poolele. See on rusikareegel, millest konflikti kirjeldamisel lähtub iga professionaalne ajakirjanik. Kollasemad kanalid ja kõmujanusemad ajakirjanikud on kahjuks küll liigagi tihti loo oma peas varem juba „valmis teinud” ja võtavad „vastaspoole” kommentaari rohkem moe pärast ja oma loo illustreerimiseks. Tõsiseltvõetav ajakirjandus teeb järeldused siiski kõigi osaliste ärakuulamise järel. Seepärast on vastus „ei kommenteeri” peaaegu alati vale. Väga harva juhtub, et suurem torm läheb mööda, kui kommenteerimast sootuks hoiduda. Enamasti saavad teised asjaosalised siis rohkem eetriaega või leheruumi ja oma arvamusele lisaks kommenteerivad nad ka seda, mida arvavad teid arvavat.

Mida sellest järeldada? Ajakirjandus kajastab lastekaitse lugusid enamasti suurest avalikust huvist lähtudes, soovides lahata-tõstatada mõnd üldisemat probleemi. Hea ajakirjanik soovib lugu kirjutades saada teemast võimalikult laia pildi. Mis oleks selle saamiseks parem, kui lastekaitsetöötaja põhjalik selgitav kommentaar? Tasub meelest pidada, et enamasti ei ole ajakirjanik vaenlane. Ta ei ole ka sõber. Pigem tuleb ajakirjanikku suhtuda kui partnerisse: tema tahab teha head ja professionaalset ajakirjandust, kommenteerija huvi on, et tema sõnum ja olukord jõuaksid lugeja-vaataja-kuulajani võimalikult selgelt ja arusaadavalt.

Kuidas meediaga suhtlemisest võita?

Lastekaitsejuhtumid on delikaatsed ja lastekaitsetöötaja võib sattuda keerulisse olukorda: ühel poolel on ajakirjanik, kes soovib ülevaadet toimunust, teisel aga info lapse kohta ning seadusest tulenev konfidentsiaalsuse kohustus. See võibki tekitada hirmu ja soovi mitte midagi öelda. Meedialugu tuleb paraku siiski ja kokkuvõttes enamasti kurvemate tagajärgedega kui koos asjatundliku kommentaariga.

Mida teha, kui ajakirjanik pöördub küsimustega konkreetse lapse ja pere kohta?
Esimene asi, mida tuleb meeles pidada: mitte keegi, ka kogenuim ajakirjandusega suhtleja, ei ole kohustatud kommentaari välja tulistama kohe. See tähendab, et ajakirjanikult telefonikõne või e-kirja saanuna tuleb kõigepealt aeg maha võtta ja järele mõelda. Kõige olulisem küsimus on kahtlemata, mida loo kohta on võimalik rääkida. Aga peaaegu sama tähtis on, mis sõnumi lastekaitsetöötaja ise anda tahab, mitte see, mida otsesõnu küsitakse – vastused konkreetse perekonna loo kohta. Enamik viisakaid inimesi on vesteldes (ja eks ka intervjuu ole ju omamoodi vestlus) harjunud vastama küsimustele. Meediaga suheldes tasub aga silmas pidada, et vastustes saaks kindlasti ära öeldud lastekaitsetöö ja teie enda jaoks olulised, tavaliselt üldistavad, valdkonda ja sarnaseid olukordi laiemalt kokku võtvad sõnumid.

Seega, kui saate ajakirjanikult telefonikõne, lubage tunnikese pärast tagasi helistada. Kui küsimus on delikaatne või tunnete end telefonitsi võõraga oma tööst kõneledes ebamugavalt, paluge saata küsimused kirjalikult. See aitab alati pinget maha võtta. Saanud ajakirjanikult e-kirja, peab siiski arvestama, et ajakirjanduse töötsükkel on enamasti üks päev: tavaliselt tuleb vastused ära saata samal tööpäeval. Seda ei saa muidugi eeldada, kui küsimused saabuvad tööpäeva lõpus. Nädalalehtede töötsükkel on muidugi pikem. Kui ajakirjanikul on vastustega rohkem aega, täpsustab ta seda oma pöördumises sageli ka ise.

Valmistumisel on oluline panna kirja kolm peamist sõnumit, mis tuleb intervjuu jooksul öelda.

Teine oluline asi on ettevalmistus, eriti juhul, kui ees ootab raadio- või teleintervjuu. Soovitame kindlasti kaasata kohaliku omavalitsuse (KOV) kommunikatsioonitöötaja või pöörduda abi saamiseks sotsiaalkindlustusameti (SKA) poole. Valmistumisel on oluline panna kirja kolm peamist sõnumit, mis tuleb intervjuu jooksul öelda. Selles saab kindlasti aidata KOVi või SKA töötaja.

Nagu öeldud, kipume vastama küsimustele, mida meile esitatakse, ja unustame endale olulised sõnumid. Neid sõnumeid tasub enne intervjuu andmist lausa peegli ees harjutada. Raadiointervjuu korral tasuks sõnumitega paber silme ees hoida. Kogenud ajakirjanik Raul Rebane soovitab just seda teha alati enne iga teleintervjuud!

Kolmas oluline nüanss: meediaga suheldes, olgu kirjalikult või suuliselt, tuleb kindlasti jälgida keelekasutust. Ennekõike tähendab see, et vältida tuleb erialatermineid ja sõnu, sest neist ei saa aru ajakirjanik ega tema loodud sisu tarbija. Nii võibki teist jääda väga ametlik, kuiv ja kauge mulje. Iga meediakontakti eesmärk peaks aga olema see, et lugeja-kuulaja-vaataja saaks sõnumi kätte ja et ta saaks sellest ka aru. Peame arvesse võtma, et meediatarbija ja ajakirjaniku teadmised lastekaitsest ning sotsiaaltööst on pigem väikesed. Seega peame püüdma selgitada asju võimalikult lihtsalt ja arusaadavalt.

Kasuta võimalust oma tööd tutvustada

Meediaga suheldes tasub alati mõelda, et kasutan ajakirjaniku antud võimalust enda, oma töö ja kolleegide töö väärtustamiseks ning meie ühise maine kujundamiseks, mitte ei tee midagi, mida ajakirjandus minult ootab. Nõnda mõeldes tundub meediaga suhtlemine ehk ka mõnevõrra meeldivam. Igal juhul on seda vaja ja see aitab jõuda sihile.

Lastekaitse ja sotsiaaltöö küsimuste laiem tutvustamine koos lihtsate selgituste ja kommentaaridega aitab suurendada teadlikkust.

Millest aga rääkida, kui ajakirjanik küsib konkreetse kaasuse kohta, seda aga kommenteerida ei tohi ega saa? Jagada võib infot lastekaitsetöö üldpõhimõtete kohta: need, kes sellega pole kokku puutunud, ei ole üldiselt kursis, milline on tegelikult lastekaitse- või sotsiaaltöötaja amet, millised on tööülesanded. Lastekaitse ja sotsiaaltöö küsimuste laiem tutvustamine koos lihtsate selgituste ja kommentaaridega aitab suurendada teadlikkust ja vähendada teadmatusest sündivate eelarvamuste ning valearusaamade levikut. Konkreetse juhtumi selgitamiseks saab kirjeldada, milline on sarnastes olukordades lastekaitse- või sotsiaaltöötajate roll ja tegevuse eesmärk, näiteks mida teeb lastekaitsetöötaja, kui saab teate abivajavast lapsest, millal on seadusest tulenevalt vaja laps perest eraldada või kuidas üldiselt abistatakse õigusrikkumisi toime pannud alaealisi ja nende peresid.

Kaaludes, kas ja kui põhjalikult meediaga suhelda, tasub mõelda ka sellele, et mõnikord võib tuua lapsele rohkem kasu põhjalikum kommentaar kui kallutatud kajastus. Lapsevanema nõusolekul avalikkuse ette jõudnud üksikjuhtum võib ainult ühe poole edastatud info tõttu olla võrdlemisi ühekülgne, lisaks võib kajastuses olla valeväiteid. Sellisel juhul tasub kaaluda, kas kommentaar võib ehk tuua lapsele hoopis kasu.

Maine kujunemist saab juhtida koostöös

MTÜ Lastekaitse Liit on kokku pannud lastekaitsetöötajatele mõeldud juhendi Meediasuhtluse ABC. Selles on juhised kohaliku omavalitsuse lastekaitsetöötajale ja valdkonna juhile. Sama materjal on kindlasti abiks ka sotsiaaltöötajale. Sealt leiab ka üksikasjalikumaid juhiseid, kui eespool on välja toodud.

Ühe ametkonna kuvandi kujunemine on keeruline ja pikaajaline protsess. Maine ei saa kunagi valmis, küll aga võib see aja jooksul muutuda nii positiivsemaks kui ka negatiivsemaks. Hea uudis aga on, et see ei ole ise kulgev juhitamatu protsess: maine kujunemist saab tasahaaval nügida soovitud suunas. Peame pingutama üheskoos, et meediasuhted oleksid hoitud võimalikult hästi ja kasutaksime iga avalikku sõnavõttu maksimaalselt selleks, et oma tööd, selle vajalikkust ja tulemusi selgitada ning tutvustada.


Artikkel ilmus ajakirjas Sotsiaaltöö nr 3/2021

lastekaitse