Liigu edasi põhisisu juurde
Sotsiaaltöö

Klientide vägivalda tundnud lastekaitsetöötajate kogemused

Uurimus/analüüs

Artikkel tutvustab magistriuurimust, mille eesmärk oli saada teada, millised on olnud Eesti lastekaitsetöötajate kokkupuuted klientidest lähtuva vägivallaga ning kuidas on nad kirjeldanud selle mõju.

Kirsi Vimpari.
Kirsi Vimpari, MA

KOKKUVÕTE

Lastekaitsetöös esineb olukordi, kus klient või mõni tema lähedane käitub spetsialistiga vägivaldselt. Eestis ega teistes Balti riikides ei ole seda probleemi seni uuritud. Teema valiku ajendas eelkõige soov võimaldada lastekaitsetöötajatel oma kogemustest avalikult rääkida ja juhtida tähelepanu nende toetamise vajadusele nii töökohal kui ka ühiskonnas laiemalt.

Magistriuuringu[1] eesmärk oli saada teada, millised on olnud Eesti lastekaitsetöötajate kokkupuuted klientidest lähtuva vägivallaga ning kuidas on nad kirjeldanud selle mõju.

Andmete kogumiseks tutvusin teaduskirjandusega ja intervjueerisin kohalike omavalitsuste lastekaitsetöötajaid.

Uurimistulemused kinnitasid, et klientide vägivald lastekaitsetöötajate vastu on oluline küsimus. Peamiselt kirjeldati kokkupuuteid psühholoogilise vägivallaga, sh ähvardamisega. Vägivallal on ulatuslik negatiivne mõju seda kogenud töötajate heaolule, tervisele ja töövõimele. Positiivsed mõjud, mis välja toodi, olid seotud ametikasvu ja isikliku arenguga. Mõned intervjueeritavad tõid toetava aspektina välja hea kogemuse oma juhiga, paljudel aga selline tugi puudus.

MÄRKSÕNAD

Lastekaitse, kliendi vägivald, tööalane toetus


Vägivald on probleem, millest avalikult kuigi palju ei räägita – sellega kokkupuutumine või selle kogemine valmistab ebamugavust. Kahjuks on vägivald murettekitavalt palju levinud nii kodudes kui ka töökohtades. Kui hakkasin asja uurima, õnnestus mul leida rohkesti eri maailma riikide uuringuid, kus käsitleti töövägivalla levikut meie valdkonnas ja selle mõju sotsiaaltöötajatele. Seevastu Eestis ei ole neid küsimusi pea üldse uuritud, arvestavaid uuringuid napib ka teistes Balti riikides.

Usun, et ka Eesti lastekaitsetöötajatel peab olema võimalus oma kogemused kuuldavaks teha: tsiviliseeritud ühiskonnas ei tohi vägivallaga leppida. Igaühel on õigus tunda end turvaliselt nii kodus kui ka tööl[2].

Selles artiklis tutvustan probleemi olemust teaduskirjanduse ning oma uurimistulemuste põhjal ning teen ettepanekud osalistele, kes saavad olukorda mõjutada.

Vägivalla avaldumine ja selle mõju

Töövägivald on laiem mõiste, hõlmates klientide, aga ka kaastöötajate, sh ülemuste ning isegi töökohal viibivate kõrvaliste isikute igasugust käitumist töökohal, mis riivab inimese väärikust (Chappel ja Di Martino 2006, 10). Oma töös uurisin lastekaitsetöötajate kokkupuuteid juhtumitega, kui spetsialisti vastu kasutab vägivalda klient või mõni tema lähedane. Avaliku sektori töötajatel, eriti sotsiaalvaldkonnas, on alati oht sattuda silmitsi agressiivselt käituva kliendiga (Enosh jt 2012). Klientide vägivaldset käitumist soodustab sotsiaaltöö olemus: kuigi sotsiaaltöötaja töö eesmärk on inimest aidata, kuulub selle juurde ka kohustus vajaduse korral olukorda kontrollida, jälgida ning sekkuda kliendi ellu (Padyab ja Ghazinour 2015). See kehtib eriti lastekaitsetöötajate kohta, kelle paljud kliendid – abi vajavad lapsed ja nende pered – ei suhtle temaga vabatahtlikult.

Töövägivald võib esineda mitmesugusel kujul: kiusamine, ebaõiglane kohtlemine, ähvardamine, hirmutamine, füüsiline rünnak, jälitamine, vandumine, ebaviisakad liigutused, vaenulik käitumine, karjumine või meelega vaikimine (Chappel ja DiMartino 2006, Virkki 2007). Vaimne vägivald võib avalduda näiteks sõnaliselt, žestides või väljendites, aga see on ka ähvardamine kohtule kaebamise või enesetapuga, seksuaalse alatooniga vihjed või valeväidete esitamine töötaja kohta (Antikainen-Juntunen 2009). 

Laste ja peredega tegelevate sotsiaaltöötajate vastu kasutati kõige rohkem sõnalist vägivalda koos ähvardustega.

Uuringute põhjal avaldab vägivalla kogemine ohvrile mitmesugust negatiivset mõju: ta võib tunda süüd ja häbi (Virkki 2008), tema elukvaliteet halveneb, mis omakorda võib põhjustada unehäireid, sotsiaalset isolatsiooni ja suhete muutust (Cannavò jt 2019), töölt puudumist või lahkumist, väheneb rahulolu tööga, mis omakorda võib teenuste kvaliteeti halvendada (Holmes jt 2012). Need mõjud võivad tekitada lumepalliefekti: ühe töötajaga juhtunu kandub edasi inimestele tema ümber ja kogu organisatsioonile (Enosh jt 2012).

Lastekaitsetöötajate hulgas korraldatud uuringutest selgus, et vägivalda kogenud töötajatel esines ärevust, hirmu, šokki ja viha (Littlechild 2005), aga ka stressi, alandatuse tunnet ja meeleolu kõikumist (Laird 2013). Klientide vägivalda lastekaitsetöötajate vastu on seostatud läbipõlemise sümptomite suurenemisega ja tööga rahulolu vähenemisega (Enosh jt 2012).

Robson jt (2014) leidsid, et laste ja peredega tegelevate sotsiaaltöötajate vastu kasutati kõige rohkem sõnalist vägivalda koos ähvardustega. Sageli jõuavad ähvardused lastekaitsetöötajani mitmesuguste suhtluskanalite kaudu, nt telefon, e-post või sotsiaalmeedia (Vesa 2021). Verbaalset vägivalda on kõige keerulisem ära tunda ja sellega toime tulla, üldiselt võivad olla seda liiki vägivalla tagajärjed ka kõige kahjulikumad. Märkimist väärt on asjaolu, et füüsilise vägivalla oht võib tuua välja sama laastavad ja stressirohked tagajärjed kui tegelik füüsiline rünnak (Winstanley ja Whittington 2004).

Kirjanduses tuuakse välja ka mõni võimalik positiivne mõju, nagu oma väärtuste ümberhindamine, enesekindlam piiride kehtestamine ja isikliku turvaplaani koostamine või muutmine (Enosh ja Tzafrir 2015).

Analüüs kinnitab tööalase toe tähtsust

See, mis toimub pärast vägivaldseid juhtumeid, on väga tähtis. Andersen jt (2021) leidsid, et kui juhid toetavad sotsiaaltöö tegijaid pärast vägivaldseid juhtumeid, siis töötajate pühendumus suureneb, nad täidavad töökohustusi paremini, väheneb läbipõlemine ja üldine kurnatus.

Elin Kütti 2016. aasta uuringust selgus, et Eesti sotsiaaltöötajad tunnevad suurt vajadust tööalase toe järele, kuid juhtide tugi on sageli ebapiisav ning eelkõige tuleb loota iseendale ja kolleegidele.

Tavalisem on kogeda füüsilise vägivalla ohtu, mitte päris füüsilist vägivalda.

Lastekaitseseaduse § 17 lg 2 järgi on kohalik omavalitsus (KOV) kohustatud looma tingimused lastekaitsetöö tegemiseks ja kandma vastust lastekaitsega seotud ülesannete täitmise eest. Sotsiaalkindlustusameti tellimusel tehtud analüüsist (Civitta 2022) aga selgub, et sageli pannakse vastus nende ülesannete eest ainuisiklikult lastekaitsetöötajale. Pahatihti pole lastekaitsetöötajaid KOV-ides piisavalt, mistõttu on neil liiga suur töökoormus: vaid 16% analüüsi tarbeks küsitletud lastekaitsetöötajaid pidas oma koormust normaalseks, 70% hindas, et see on suur või väga suur (samas, 25). Tõstatati probleem, et kohalike omavalitsuste juhid ei mõista lastekaitsetöö sisu ega oska hinnata selle töö keerukust ja koormust, mistõttu töötajad tunnevad, et neid ei toetata piisavalt (samas, 28). Teadlikkuse suurendamiseks tuleks juhte koolitada. Analüüsi teine soovitus on, et lastekaitsetöötajatel peaks olema võimalik käia riigi või KOV-i kulul anonüümselt ja individuaalselt psühholoogi, superviisori või nõustaja juures. See toetaks nende vaimset tervist ning väldiks kiiret läbipõlemist (samas, 38).


Töötervishoiu ja tööohutuse seaduse § 9 lg 2 kohustab tööandjat rakendama abinõusid psühhosotsiaalsest ohutegurist tuleneva tervisekahjustuse ennetamiseks, sh kohandama töökorralduse ja töökoha töötajale sobivaks, optimeerima töötaja töökoormust, võimaldama tööpäeva või töövahetuse jooksul tööaja hulka arvatavaid vaheaegu ning parandama ettevõtte psühhosotsiaalset töökeskkonda. Aastast 2023 jõustus ministri määrus, mille alusel töökeskkonnast alanud vaimse tervise probleeme käsitletakse kutsehaigustena: töötajal on võimalik nõuda tööandjalt hüvitist, kui tal on tekkinud terviseprobleem, mis on põhjustatud töökeskkonnas esinevast, kuid maandamata psühhosotsiaalsest ohutegurist.


Uuringu korraldus

Otsustasin kvalitatiivse metoodika kasuks, et paremini mõista Eesti lastekaitsetöötajate kogemusi ja nende hääl kuuldavaks teha. Välisuuringutes kasutatakse selle probleemi uurimiseks enamasti fookusrühmaintervjuud, kuid mina otsustasin ikkagi individuaalintervjuu kasuks: mõlemad juhendajad pidasid seda Eesti oludes sobivamaks, arvestades teema delikaatsust. Uuringus osalemise üleskutse saatsin lastekaitsetöötajate meililisti. Valim täitus üllatavalt kiiresti ja osaleda soovi avaldanutest tuli teha valik. Sellest võib järeldada, et paljud lastekaitsetöötajad soovivad sel teemal kaasa rääkida.

Valimisse jäi kaheksa lastekaitsetöötajat, kes tegutsesid üle Eesti ning esindasid nii väiksemaid kui ka suuremaid kohalikke omavalitsusi. Poolstruktureeritud intervjuud toimusid veebi teel 2022. aasta aprillis. Uurimismaterjali analüüsimiseks kasutasin sisuanalüüsi.

Järgisin eetikapõhimõtteid uuringu kõigil etappidel, teavitades osalejaid uuringu toimingutest ja küsides andmete kasutamiseks nende nõusolekut. Erilist tähelepanu pöörasin osalejate anonüümsuse tagamisele nii andmete töötlemisel kui ka esitamisel oma töös, sh sellele, et ühtegi magistritöös kasutatud näidet ei oleks võimalik kindla inimesega seostada. Vägivallakogemuste uurimine oli ka mulle emotsionaalselt raske, seetõttu oli väga julgustav saada osalejatelt tagasisidet, kui oluline on sellest probleemist rääkida.

Otsisin vastuseid kolmele uurimisküsimusele.

  1. Missugust kliendi vägivalda on lastekaitsetöötajad kogenud?
  2. Kuidas kirjeldavad lastekaitsetöötajad kogetud vägivalla mõju?
  3. Milliseid meetmeid rakendasid lastekaitsetöötajate juhid pärast klientidest lähtuva vägivallaga seotud juhtumeid?

Uurimistulemused

  • Kõige sagedamini kogetakse vaimset vägivalda

Kõige rohkem kirjeldasid intervjuudes osalenud lastekaitsetöötajad vaimse vägivallaga seotud kogemusi. Mõnel osalejal tuli kogeda ka füüsilist vägivalda, kui töötaja vastu pöördunud klient oli lastekaitsetöötajat tõuganud või tulnud talle kallale. Samuti mainiti seksuaalset vägivalda, eriti sõnalises vormis. Tavalisem on kogeda füüsilise vägivalla ohtu, mitte päris füüsilist vägivalda.

Lastekaitsetöötajate sõnul süüdistavad mõned kliendid neid üsna palju, näiteks kui otsus ei ole lapsevanemale meelepärane või lastekaitsetöötaja rakendab piiravat meedet. Manipuleerimine pärineb tihtipeale samast allikast nagu süüdistamine, kui klient püüab mõjutada lastekaitsetöötajad verbaalselt, et suunata töötajat või saavutada midagi endale meelepärast.

„Et aga selline vaimne vägivald – et karjumine, sõimamine, võib-olla selline alandamine.“

„Küll aga vaimselt on kogu aeg – et eriti seda manipuleerimist ja siis süüdistamist.“

Intervjuudest selgus, et lastekaitsetöötajate jaoks on klientide ähvardused pigem tavalised. Ähvardus võib olla midagi, mis on seotud isikliku turvalisusega tulevikus, näiteks ähvardatakse teha füüsilist kahju või isegi tappa. Mõni intervjueeritav tõi välja, et tal on olnud klient, kes ähvardas kahjustada töötaja pereliikmeid (nt lapsi). Lastekaitsetöötajate kogemuste põhjal kasutavad nii mõnedki kliendid manipuleerimisoskusi, et töötajat hirmutades saada enda soovitud tulemus.

„… et tal on sihukene tunne, et hakka või õhtuti üle nagu õla vaatama, selja taha. Et nad suudavad niimoodi ära töödelda sind. Et sa hakkadki nagu reaalselt kartma.“

„Maha on ikka lubatud lüüa, see nagu käib asjaga kaasas.“

Lastekaitsetöötajad kirjeldasid klientide ähvardustena ka nende maine avalikku kahjustamist meedias, sh sotsiaalmeedias ja ajakirjanduses. Näiteks lastekaitsetöötaja süüdistamine meediakanalites, et ta on professionaalselt ebapädev, või isiklike negatiivsete märkuste tegemine. Nimetati ka kohtusse kaebamise ähvardust.

„Telefoniga on filmitud näiteks minu kabineti sisu, mind. Sealjuures ähvardades sotsiaalmeediasse postitada. Et noh, et à la „Panen üles. Siis kõik näevad, mis te siin teete ja mis te ei tee.”“

Mitu lastekaitsetöötajat tõid kogetud verbaalsest vägivallast rääkides näiteid, kuidas klient kasutas sihikindlalt väga isiklikke rünnakuid, et töötajat häbistada või panna teda tundma ennast ebapädeva või jõuetuna. Seega, lastekaitsetöötajate väitel ei kasutanud kliendid verbaalset vägivalda ainult töötaja häbistamiseks ja tema professionaalsuse kahjustamiseks, vaid ka selleks, et leida üles töötajate nõrgad kohad. Kirjeldati ka juhtumeid, kui ähvarduste ja valesüüdistustega liiguti järjekindlalt edasi töötaja ülemuseni ja isegi kaugemale.

„See pidev kirjutamine, see pidev nõudmine. Kui ta oma tahtmist ei saanud – minu alavääristamine, minu maine rikkumine, minu kolleegide … minu ülemuste ees valede levitamine.“

  • Vägivallal on ulatuslikud halvad, aga ka mõned head mõjud

Kõik intervjueeritavad kirjeldasid vägivalla negatiivset mõju, mida võib liigitada vaimseks, nagu häiritud mõtlemine, emotsionaalne väsimus, langenud enesehinnang, depressioon (nii tajutavad sümptomid kui ka kliiniliselt diagnoositud), unetus ja mitmesugused läbipõlemisega seotud nähud. Paljudel vaimsetel mõjudel on ka somaatilised tagajärjed väsimustundest tõsise läbipõlemiseni koos füüsiliste sümptomitega. Intervjuudest selgus, et kliendi vägivallal lastekaitsetöötaja vastu võivad olla väga rasked tagajärjed. Nii mõnigi mainis, et tema endised kolleegid on ametist lahkunud just läbipõlemise tõttu.

„Ma võtangi tegelikult ikkagi väga-väga hinge selliseid asju. Ja see häirib – viib mind tihtipeale rivist välja.“

„See olukord ikkagi mõjutas mind ikkagi nii sellisel määral, kus mul tekkisid, noh … kõik need läbipõlemise nii-öelda tunnused.“

„Aga see vaimne vägivald on see, mis sind seestpoolt närib kogu aeg niimoodi märkamatult. Ja kui sa korraks seal lased lõdvaks, et sa ei tegele selle probleemiga, et siis tuleb ka see läbipõlemine väga-väga kiiresti.“

„Noh, kodus ongi täpselt see, et … Noh, eks ma ikka olen häiritud. Nagu mu mõtted on häiritud ja kõik. Et ma ei tea, mina veel päris selles suhtes seda ülivõimet ei ole omastanud, et mul pool viis töö lõpeb ja siis on kõik. Oled ikkagi emotsionaalselt kurnatud, emotsionaalselt väsinud. Et ... ja see tuleb kindlasti ka koju kaasa mingil määral.“

Töökaaslaste kollegiaalset ja inimlikku tuge kirjeldati kui eluliselt tähtsat.

Lastekaitsetöötajate intervjuudest tõusid siiski esile ka mõned positiivsed mõjud. Kõige rohkem mainiti tööga seotud ja isiklikku õppimist, sh ka suutlikkust kliente paremini mõista. Vägivallakogemusest läbitulemine pani inimesi enese eest rohkem hoolitsema, näiteks pidama korrakindlalt pikemaid lõunapause, tegelema rõõmu pakkuvate asjadega vabal ajal, lubama endale korralikku puhkust ning aega perekonnaga.

„Jaa ... aga ühesõnaga, ma olen sellest tegelikult tööalaselt tohutult palju õppinud.“

„Midagi halba ei ole nagu ja ma arvan, et see on pigem just nagu juurde andnud mulle ka. Et ma olen kasvanud oma tööga ja oma isikliku eluga.“

  • Tööalane tugi aitab raskete kogemustega toime tulla

Uuringus osalenud lastekaitsetöötajad kirjeldasid nii tööandja toetuse puudumist, kui ka kogetud toetusega seotud positiivseid tundeid.

Lastekaitsetöötajad, kes andsid oma juhtide kohta positiivset tagasisidet, tõid esile erinevaid toetavaid meetmeid. Mainiti nii grupi kui ka isikliku supervisiooni võimalust, tööga seotud ja psühholoogilist nõustamist. Intervjuudest tuli esile, kuidas juhi toel keerulise juhtumi lahendamise tarvis üles ehitatud koostöövõrgustik tuli lastekaitsetöötajale kasuks ka hiljem.

„Tööandja oli ka väga palju toeks. Pakkus mulle nii supervisiooni kui ka teraapiat ja nii edasi.“

„Ma tundsin nagu tohutut tuge. Me leidsime väga hea advokaadi, kellest on saanud mulle väga hea võrgustiku liige täna ka teiste juhtumite tarbeks.“

Vägivallakogemusest läbitulemine pani inimesi enese eest rohkem hoolitsema.

Lastekaitsetöötajad kirjeldasid kaaskolleegide olulisust. Mitme lastekaitsetöötaja lähim töökaaslane on sotsiaaltöötaja. Töökaaslaste kollegiaalset ja inimlikku tuge kirjeldati kui eluliselt tähtsat.

„Me toetame üksteist siin, jah … ütleme siin sotsiaaltöötajatega kogu aeg. Muidu ei peaks vastu ka. Kolleegid on jumala super.“

Kahjuks rääkisid mitu intervjueeritavat, kuidas juht jättis nad üksi ja kogetud vägivallajuhtumeid töökohal üldse ei käsitletud. Mõned lastekaitsetöötajad kirjeldasid üldist suhtumist töökohal ebasümpaatsena: juhtidel puudus tegelik arusaam nii töötaja töökoormusest kui ka nendest tõsistest tagajärgedest, mida kliendist lähtuv vägivald võib töötajale tekitada. Toodi välja, et juhtkond on suhtunud vägivalda ükskõikselt, nagu oleks see lihtsalt lastekaitsetöö üks osa.

„Me ei loobu kergesti oma juhtumitest, aga siis ma juba karjusin appi – et ma ei tule toime enam. Et muga varsti juhtub midagi füüsi ... endal mul – keha ütleb üles. Ma jäin üksi ...“

„Aga samas seda täit mõistmist ei ole, et kui tegelikult ... kui raske see töö on nagu vaimselt. Et kuidas see võib sind täitsa ära rikkuda.“

„Et solvangud ja alandused ja kõik on kuskil seal palganumbri sees, eks ole.“

Kuidas saaks olukorda muuta?

Kõik uuringus osalenud lastekaitsetöötajad olid kogenud klientidest lähtuvat vägivalda: peamiselt vaimset vägivalda, kuid nimetati ka füüsilist ja seksuaalset vägivalda. Kirjeldati vägivalla negatiivseid tagajärgi, kuidas see on mõjutanud füüsilist ja vaimset tervist ning üldist heaolu, pereelu ja töövõimet. Esile toodud positiivsed mõjud olid seotud ametikasvu ja isikliku arenguga. Asutuse toetuse kohta võib öelda, et üldiselt lastekaitsetöötajad ei tundnud, nagu juhid toetaksid neid.

Intervjuude põhjal tegin mitu ettepanekut lastekaitsetöötajate heaolu ja turvatunde suurendamiseks töökohal.

  • Pöörata riigi tasandil tähelepanu lastekaitsetöötajate töökorraldusele, et see seaks selged piirid klientide sobivale või sobimatule käitumisele.
  • Rakendada omavalitsustes toimivad turvameetmed ja koostada töötajatele turvaplaanid, nt muuta füüsiline töökeskkond turvalisemaks, lisada turvanupud.
  • Suurendada juhtide pädevust hallata sotsiaaltöös esinevaid tööga seotud ohte.
  • Tagada töötajatele tööalane tugi igas omavalitsuses, nt abistavad teenused tööturvalisuse ja klientidest lähtuva vägivallaga tegelemiseks, isikliku turvaplaani koostamise koolitused.
  • Aktiivselt ennetada klientide vägivalda lastekaitsetöötajate vastu.
  • Käsitleda turvalisuse ja enesekaitse küsimusi lastekaitse ja sotsiaaltöö õpetamisel.

Loodan, et minu uuring tõi klientidest lähtuva vägivalla probleemi lastekaitsetöös senisest selgemini päevavalgele ja tulemused jõuavad ka nendeni, kelle võimuses on olukorda parandada.

Tänan kõiki uuringus osalenud lastekaitsetöötajad, kes jagasid minuga osakest oma igapäevasest tööelust. Tänan oma juhendajaid. Eriline tänu Karen-Pauliinile abi eest selle artikli kirjutamisel.

Artikkel ilmus ajakirjas Sotsiaaltöö 3/2023.


[1] Tartu Ülikooli ühiskonnateaduste instituudis 2023. aastal kaitstud magistritöö „Estonian child protection workers’ experiences of client violence“, juhendajad Karen-Pauliin Konks ja Marju Selg.

[2] Otsustasin uurida just lastekaitsetöötajate kogemusi minu esimese juhendaja Marju Selja soovitusel. Marju soovis südamest, et lastekaitsetöötajatel, kes sageli töötavad väga haavatavate inimestega, oleks tulevikus turvalisem töötada.

Viidatud allikad

Andersen, L.P., Elklit, A., Pihl-Thingvad, J. (2021). Work-related violence and difference? Int Arch Occup Environ Health, 94, 1645–1657.

Antikainen-Juntunen, E. (2009). Työturvallisuus. Teoses: L. Yliruka, J. Koivisto, S. Karvinen-Niinikoski (toim) Sosiaalialan työolojen hyvä kehittäminen. Sosiaali- ja terveysministeriön julkaisuja, 6, 40–58.

Cannavò M., La Torre F., Sestili C, La Torre G,. Fioravanti M. (2019). Work Related Violence As A Predictor Of Stress And Correlated Disorders In Emergency Department Healthcare Professionals. Clinica Terapeutica, 170(2):e110-e123. doi: 10.7417/CT.2019.2120

Chappell, D., Di Martino, V. (2006). Violence at Work (3.ed). Geneva: International Labour Office.

Civitta. (2022). Tänapäevase lastekaitse juhtumikorralduse, andmevahetuse ja e-teenuste analüüs. Sotsiaalministeerium.

Enosh, G, Tzafrir, S. S., Gur, A. (2012). Client Aggression Toward Social Workers and Social Services in Israel. A Qualitative Analysis. Journal of Interpersonal Violence, 28(6), 1123–1142. doi:10.1177/0886260512468230

Enosh, G., Tzafrir S. S. (2015). The scope of Client Aggression Toward Social Workers in Israel. Journal of Aggression, Maltreatment & Trauma, 24(9), 971–985.

Lastekaitseseadus. (2014). Riigi Teataja I, 06.01.20223, 15. 

Littlechild, B. (2005). The stresses arising from violence, threats and aggression against child protection social workers. British Journal of Social Work, 35, 61–82.

Padyab, M., Ghazinour, M. (2015). A comparative study of experiences of client violence and its impact among Iranian and Swedish social workers. European Journal of Social Work, 18(1), 129–139. doi:10.1080/13691457.2014.883367

Robson A., Cossar J., Quayle E. (2014). The impact of work-related violence towards social workers in children and family services. British Journal of Social Work, 44, 924–936.

Sotsiaalministri 9. mai 2005. a määruse nr 66 „Kutsehaiguste loetelu” muutmine. (2022). Riigi Teataja I, 09.12.2022, 17. 

Töötervishoiu ja tööohutuse seadus. (1999). Riigi Teataja I, 30.06.2023, 87.

Vesa, K. (2021). Tutkimus lastensuojelun sosiaalityöntekijöiden asiakaskohtaamisissa kokemista riski- ja uhkatilanteista (magistritöö). Lapi Ülikool.

Winstanley, S., Whittington, R. (2004). Aggression towards health care staff in a UK general hospital: variation among professions and departments. Journal of Clinical Nursing, 13(1), 3–10.

Virkki, T. (2007). Gender, Care, and the Normalization of Violence. Similarities between Occupational Violence and Intimate Partner Violence in Finland. NORA – Nordic Journal of Feminist and Gender Research, 15(4), 220–232. London: Routledge.

Virkki, T. (2008). Habitual Trust in Encountering Violence at Work. Attitudes towards Client Violence among Finnish Social Workers and Nurses. Journal of Social Work, 8(3), 247–267.