Kelle poole pöördub abi saamiseks Eesti 100-aastane?
Artiklis analüüsivad Tartu Ülikooli teadurid 100-aastaste ja sellele vanusele lähenevate Eesti ülieakate abivajadust ja tugivõrgustikku.
Mare Ainsaar, Indrek Soidla, Epp Sepp, Siiri Kõljalg, Jelena Štšepetova, Tiiu Rööp, Imbi Smidt, Marika Mikelsaar, Reet Mändar
Kokkuvõte:
Artiklis analüüsitakse 100-aastaste ja sellele vanusele lähenevate Eesti ülieakate abivajadust ja tugivõrgustikku. 1921. aastal ja varem sündinud inimeste uuring korraldati Tartu Ülikoolis 2018. aastal. Selleks kasutati kvalitatiivset intervjuud, mida kombineeriti struktureeritud intervjuu küsimustega.
Uurimistulemuste analüüsist selgus, et ootuspäraselt on Eesti ülieakate suurimad probleemid seotud tervisega. Teistes elu aspektides olid ülieakad küllaltki optimistlikud ja leplikud: nad ei kurtnud majandusliku kitsikuse üle ning pooltel intervjueeritavatest ei puudunud ka tegutsemistahe. Kõigil oli tugivõrgustik ja üsna palju sotsiaalseid kontakte. Tulemused näitasid, et abivajaduse suurenemise korral, eriti igapäevategevustes, elasid seeniorid kellegagi koos.
Abi vajamine ei sõltunud ülieaka vanusest, küll aga tema tervisest. Ootuspäraselt oli abivajadus üksi elavatel inimestel väiksem, sest nad said ise rohkemate asjadega hakkama. Kõige enam kasutati pereliikmete abi, eriti oluline oli abi lastelt, kuigi ka ülieakate lapsed on juba küllaltki eakad. Abi allikad erinesid mõnevõrra abivajaduse tüübilt ja ka sõltuvalt sellest, kas tegu on üksi või koos teistega elava seenioriga.
Märksõnad: ülieakad, abi vajadus, abistajad, usaldus
Sissejuhatus
Tervishoiu arengu ning paremate keskkonnatingimuste tõttu ei ole 100. sünnipäev tulevikus enam üllatav, vaid küllaltki ootuspärane sündmus (Vaupel jt 1998). Prognooside kohaselt elab Eestis 2050. aastal 100-aastaseid inimesi ligi 840 (Statistikaamet 2019). 2019. aasta alguses elas Eestis 100-aastaseid või vanemaid inimesi 133 (Statistikaamet 2019), seega on oodata ülieakate arvu kiiret kasvu.
Samal ajal põhjustab kõrge vanus uusi probleeme nii seenioridele endile kui ka kogukonnale. Sellepärast on vaja uurida ülipikaealiste inimeste toimetuleku eripära, mis võib erineda nooremate eakate toimetulekust: mis tegevustes nad abi vajavad, kui palju ja kellega suhtlevad; kui palju ja missugustes igapäevatoimingus kasutavad teiste abi ja millega tulevad ise toime.
Artiklis anname ülevaate ka tugivõrgustikust, kelle poole ülieakad pöörduvad abi saamiseks igapäevaeluga toime tulekul, tervisemurede korral ja muudes küsimustes. Varasemad uuringud teistest riikidest näitavad, et sotsiaalsetel võrgustikel on oluline mõju eakate inimeste heaolule.
Sotsiaalne eraldatus, üksindus ning sotsiaalsete kontaktide vähenemine on üks vanemaealiste inimeste olulistest probleemidest (Ng jt 2017, Luhmann ja Hawkley 2016, Sisask ja Roosipuu 2019), mis mõjutab ka eluga rahulolu (Ainsaar 2011). Samal ajal sõltuvad sotsiaalsed kontaktid, seda eriti väljaspool perekonda, inimeste vaimsest ja keelevõimekusest (Keller-Cohen jt 2006), mis vananedes paratamatult väheneb.
Varasemalt on Eestis analüüsitud eakate elu eri tahke (Saks 2017, Ainsaar ja Maripuu 2009), kuid ei ole olnud võimalust koguda põhjalikumaid andmeid 100-aastaste ja sellele vanusele lähenevate inimeste kohta. 75-aastaste ja vanemate inimeste seas tehtud varasemad uuringud näitavad teisteski riikides ootuspäraselt tervise tähtsust selles vanuses. Näiteks väheneb vananedes eluga rahulolu, kuid selles vanuses on just tervisel selles oluline roll (Gwozdz ja Sousa-Poza 2009).
Meie uurimisrühmal oli võimalus uurida 100-aastaste ja sajandale eluaastale lähenevate inimeste elu teadusprojekti „100-aastased bakterid eestlaste terviseks” raames. Kasutame 100-aastaste ja sajandale eluaastale lähenevate inimeste nimetamisel mõistet ülieakas. Uuringu käigus hinnati inimeste tervislikku seisundit, koguti andmeid nende sotsiaalse ja elukeskkonna kohta.
Artikli eesmärk on analüüsida ülieakate tajutud abivajadust ja erisuguseid tugivõrgustikke, mida nad kasutavad, ning tuua välja võimalikud probleemid. Selline teave aitab sotsiaaltöötajatel näha selle earühma mitmekesisust ning mõista selle toetusvajadust. Tugivõrgustik võib sõltuda sellest, kas elatakse kellegagi koos või üksi, seetõttu analüüsime neid kahte ülieakate rühma eraldi.
Täpsem teave ülieakate toimetulekust ja abi saamise viisidest on oluline nii sotsiaaltöötajatele kui ka eakaid hooldavatele pereliikmetele. Teadaolevalt on tegu esimese nii vanu inimesi uuriva teadusprojektiga Eestis. Artiklis kirjeldatakse lühidalt uuringu metoodikat, antakse ülevaade ülieakate hinnangutest oma toimetulekule ja sotsiaalsete kontaktide tasemest ning analüüsitakse abi allikaid kolmes abivajaduse olukorras: tervisega seotud probleemid, igapäevane toimetulek ja muud mured.
Metoodika
100-aastaste inimeste uuring tehti Tartu Ülikooli eri allüksuste (ühiskonnateaduste instituut, bio-ja siirdemeditsiini instituut, traumatoloogia ja ortopeedia kliinik) koostööna. Uuringu korraldamisel võeti arvesse kõiki eetilise uuringu asjaolusid ja asjaomane luba selleks saadi Tartu Ülikooli inimuuringute eetika komisjonilt. Uuringut rahastasid haridus- ja teadusministeerium, Eesti Teadusagentuur ja Sihtasutus Kodanikuühiskonna Sihtkapital. Andmeid koguti 2018. aasta jaanuarist 2019. aasta jaanuarini.
Valim
Uuringu valimisse kuulusid 1921. aastal ja varem sündinud Eesti elanikud. Valim ei olnud juhuslik, sest intervjuu tegemine sõltus eakate inimeste vaimsest tervisest. Uuringus osalemise eeltingimuseks oli eaka suutlikkus uurijatega suhelda. Seega olid uuringus osalejad mõnevõrra parema vaimse tervisega kui selles eas rahvastik keskmiselt. Sihtrühma kohta saadi andmed rahvastikuregistrist ja ühendust võeti nende koduaadressil. Mitu sihtrühma kuuluvat uuritavat või nende sugulased võtsid ise ühendust uurimisrühmaga pärast uuringu tutvustamist meedias. Kutse uuringus osaleda sai 38 sobivat inimest, uuringus osales neist 27 (vastamise määr 71%). Uuringus osalenud moodustasid vastavalt umbes kümme protsenti vähemalt 100aastaste vanusrühmast ja kolm protsenti 96aastaste ja vanemate inimeste rühmast Eestis. Osales 8 meest ja 19 naist; naised olid mõnevõrra vanemad kui mehed, mis on selles vanuses ootuspärane (Tabel 1).
Abivajaduse küsimuste analüüsimisel käsitleme Eesti eakate rühma kahes osas: üksi elavad eakad (15 inimest) ja kellegagi koos (abikaasa, lastega, muude sugulastega või vanadekodus) elavad eakad (12 inimest). Koos elavatest eakatest neli elas koos abikaasaga, neli koos oma lastega ja neli hooldekodus. Mõnel üksi elaval eakal elasid sugulased küllaltki lähedal. Üksi elavatest inimestest neli ei käinud enam väljas ja teistega koos elavatest inimestest ei käinud enam väljas kaheksa.
Kvantitatiivses osas kasutame mõne tunnuse puhul võimalust võrrelda Eesti ülieakate elu ka Euroopa sotsiaaluuringus 2002–2016 osalenud ülieakate rühmaga (98 inimest) Euroopas. Euroopa sotsiaaluuring on üle tunni kestev kvantitatiivne silmast silma intervjuu, mis sisaldab ka keerulisi ühiskonnaelu puudutavaid küsimusi ning on seetõttu vaimselt küllaltki pingutav. Kõik inimesed ei tule sellega toime. Seetõttu arvame, et kahte andmestikku võib omavahel võrrelda ning need esindavad parema vaimse toimetulekuga ülieakaid.
Uurimismeetod
Uuringu tarvis külastati inimesi nende kodudes vähemalt kaks korda. Uuritavatega tehti intervjuu, kus oli nii avatud küsimusi kui ka kindlat vastust nõudvaid küsimusi. Enne uuringus osalemist andsid uuritavad teadliku nõusoleku. Mõned küsimustest on laenatud uuringusse Euroopa sotsiaaluuringust ja see võimaldab meie uuringu andmeid võrrelda rahvastiku suhtes esindusliku Euroopa sotsiaaluuringu andmetega.
Ülieakate intervjueerimise eripära on selles, et paljudel juhtudel oli vaja neile küsimusi täpsemalt lahti seletada ning kohandada küsimuste sõnastust, et küsimus oleks arusaadav. Kohati märgiti täpne väärtus kvantitatiivsel skaalal pärast pikemat arutelu. Kogu vestlus salvestati intervjueeritava loal ja neid intervjuusid kasutame ka analüüsis.
Abi vajamist mõõdeti küsimustega „Millisteks igapäevategevusteks (söömine, toidu valmistamine, toidu koju toomine, enda pesemine, koristamine, televiisori vaatamine, WC-s käimine) vajate praegu abi? Kas ei vaja üldse abi, vajate mõningal määral, või vajate alati abi?” Analüüsis kasutame nendest tunnustest moodustatud summaindeksit.
Kvalitatiivne osa koondab lahtistest küsimustest ja intervjuudest saadud tulemusi. Need küsimused katsid järgmisi teemasid: suhtlemine ja sellega seotud asjaolud, abi vajadus ja abi saamine.
Väikese uuritavate arvu tõttu ei pidanud me kvantitatiivuuringus otstarbekaks kasutada keerulisi andmeanalüüsi meetodeid, vaid piirdusime lihtsate statistiliste võrdlustega, millele lisasime katkeid intervjuudest, et mõista täpsemalt ülieakate mõttemustrit ning abi saamise eripära.
Tulemused
Mis teeb ülieakatele muret?
Ülieakate toimetulekus on olulised tervis ja majanduslik toimetulek (Ng jt 2017), mis kujundavad ka suhtlusmustreid. Sellepärast alustame lühikese ülevaatega uuritud rühma tervise kohta. Võrreldes Euroopa sama vanusrühmaga (joonis 1) oli Eesti ülieakate hulgas mõnevõrra enam haiguse tõttu piiratud igapäevase tegevusega inimesi. See on kooskõlas varasemate uuringutega, mis näitavad eestimaalaste halvemat tervist võrreldes teiste eurooplastega (Mackenbach jt 2019).
Enamasti väheneb vanusega inimeste initsiatiivikus ja tahe tegutseda (Ainsaar, Maripuu 2009). Pooled uuritud Eesti ülieakatest ei tundnud nädala jooksul kordagi, et tegutsemise jõust või tahtest jääb puudu; enamuse ajast tundis seda 30% ja väikese osa ajast 20%.
Mitte keegi intervjueeritavatest ei kurtnud majanduslike probleemide üle. Uurimismeeskond seletab seda peamiselt kahe hüpoteesiga: selles vanuses ollakse vähem nõudlikud ning nii kõrges vanuses inimestel olid ka, vähemalt ajutiselt, tugivõrgustikud olemas, seega iseseisev hakkama saamine ja majandusprobleemid ei olnud nii päevakohased kui tervisega seonduv.
Üksindus ja suhete puudus on sageli eakate inimeste üks suuremaid probleeme. Pooled Eestis uuritud ülieakatest ei tundnud ennast üldse või peaaegu üldse üksi, 26% tundis ennast üksi väikese osa ajast ja 22% tundis ennast üksi enamuse või kogu aja. Võimalik, et tähelepanuväärselt kõrge vanus on „süüdi” selles, et üksindust oli nii kõrges vanuses küllaltki vähe, sest vanuse tõttu on tähelepanu nendele inimestele suurem. Seda hüpoteesi on vaja edaspidi siiski täpsemalt analüüsida. Ülieakate sotsiaalsetest suhetest kirjutame põhjalikumalt artikli järgmises osas.
Abivajadus igapäevategevustes
Kõige enam vajasid eakad abi toidu koju toomisel, koristamisel ja toidu valmistamisel. Ootuspäraselt oli abivajadus üksi elavatel inimestel väiksem (tabel 2). Kõige suuremad vahed olid üksi ja teistega koos elavatel ülieakatel selliste põhivajaduste rahuldamisel nagu tualetis käimine, söömine, toidu valmistamine, mis viitab asjaolule, et need tegevused on väga tähtsad ülieaka iseseisva elu võimekusel. Kui nendeks tegevusteks on vaja abi, siis tuleb asuda kellegagi koos elama.
Abivajadus igapäevases toimetulekus oli ülieakatel väga erinev (joonis 2) ega sõltunud vanusest. Abivajadusel oli tugev seos hoopis isiklikult hinnatud tervisega ja kerge negatiivne seos eluga rahuloluga (korrelatsioonid).
Sotsiaalsed suhted
Eesti ülieakate sotsiaalsete suhete tihedus on Euroopa eakaaslastega võrreldes suurem (joonis 3). Iga päev või mitu korda nädalas tuttavate, sugulaste, sõpradega suhtlevaid inimesi on Eesti ülieakate seas suhteliselt rohkem kui Euroopa teistes riikides keskmiselt. Tulemus võib olla mõjutatud ka asjaolust, et Eesti ülieakate hulgas on enam kellegagi koos elavaid inimesi kui Euroopas keskmiselt.
Eestis ülieakatega korraldatud intervjuusid läbis korduvalt mõttekäik, et suhtlemist on varasemast vähem, sest sõpru ja eakaaslasi ei ole enam. Siiski ei tulene sõprussuhete puudus alati sellest, et oma põlvkonna sõbrad on surnud – sõbrad võivad olla ka ära kolinud või elumuutuste tõttu kaugemaks jäänud ehk sõbrad olid küll olemas, aga ülieakatel puudus nendega aktiivne kontakt. Mõnele seeniorile tundus suhtlemine vahel ka koormavana: „Pean ütlema, et nagu ei tahagi, et kogu aeg on võõrad inimesed ja et peab nendega tegelema.”
Intervjuudest selgus, et telefoni olemasolule vaatamata piiras ülieakate endi arvates sotsiaalset läbikäimist vähene füüsiline aktiivsus ning hirm iseseisvalt liikuda. Isegi kui tervis käimist võimaldas, ei julgetud tihti jalutuskäike väljaspool kodu üksinda ette võtta, sest kardeti kukkumist.
Eakaaslastest sõprade-tuttavate kadumisel suheldi kõige sagedamini pereliikmete ja lähemate sugulasetega. Meie valimis eristusid teistest ülieakatest aktiivsuse poolest endised õpetajad, kellel oli sageli säilinud kontakt endiste õpilastega ja kelle suhtlusring oli seetõttu tavalisest laiem, mis võimaldas laiemat tugivõrgustikku. Näiteks ühele eakale, kellel endal lapsi polnud, oli endisest õpilasest saanud suhtluspartneri rollile lisaks ka hooldaja.
Intervjuudest selgus, et suhtlemist välisilmaga soodustas huvi kultuuri vastu ja püüd olla kursis päevasündmustega. Neil ülieakatel, kes regulaarselt kodust väljaspool üritustel osalesid (kontserdid, teater, muusikalavastused, kirikus käimine, eakaaslastega kokkusaamised) või ise neid organiseerisid (näiteks loengud Eesti kultuuriloost), oli ka enam kontakte ja nad suhtlesid teistega elavamalt. Elulugudest oli näha, et enamasti oli aktiivne huvi elu vastu selles vanuses loogiliseks jätkuks varasemale vaimsele tööle ja aktiivsele ellusuhtumisele.
Abi allikad
Järgmisena anname ülevaate tugivõrgustikust, mida ülieakad abivajaduse korral kasutavad. Küsimusi esitati kolme olukorra kohta: igapäevategevuste, väiksema terviseprobleemi (kurguvalu) ja muude murede puhul. Üksi ja kellegagi koos elavaid ülieakaid vaadeldi eraldi rühmadena.
Tabelis 3 esitatakse kõik tugivõrgustiku osad, mida intervjueeritavad nimetasid. Jaotasime nad mõtteliselt kolmeks rühmaks: kutselised abistajad, pereliikmed, sõbrad-naabrid. Analüüsisime, kui mitmekesine on tugivõrgustik, kes sinna kuulusid ja kes sealt puudusid.
Usaldus ja „hea klapp”
Intervjuudest selgus, et sageli oli ülieakatel kujunenud välja mõni kindel inimene, kelle poole eri puhkudel abi saamiseks pöörduti. Usaldus oli abi küsimisel ja saamisel väga tähtis. Näiteks väideti, et „ei usalda kedagi peale tütre”. Edukal suhtlemisel oli oluline hea klapp.
Näiteks elas üks eakas koos noorema tütrega, aga probleemide korral pöördus hea meelega mujal elava vanema tütre poole, sest nooremaga oli põlvkonnavahe suurem. Või oli olukord, kus ülieakas elas koos abikaasaga, aga mure korral ei olnud ikka kellegi poole pöörduda. Ka argitoimetustes abiks olnud inimesed ei olnud alati need, kelle poole mure korral pöörduti.
Intervjuudest tuli välja, et vanusega valikud vähenevad ning omaealiste tugivõrgustik kaob. „Varem olid vanad sõbrad, nüüd enam ei ole. Nüüd poeg, minia, pojatütar.” Korduvalt öeldi, et „mitte kedagi teist ei ole, kui see üks kontakt”. Sellises olukorras peab sotsiaaltöötaja olema tähelepanelik, sest selle ainukese inimese haiguse või kadumise korral on ohus ka ülieaka toimetulek.
Kontakti võtmise viisidest mainis 41% helistamist. Teise küllaltki sagedasti kasutatava suhtlusviisina nimetati pereliikmetega kokku lepitud külastusi või nende telefonikõnesid (63%).
Igapäevatoimingutes abistajate mitmekesisus oli nii üksi kui ka koos elavatel ülieakatel sarnane (Tabel 3). Kui kellegagi koos elavate seenioride puhul piirdus see enamasti pereliikmetega või hooldekodus asutuse töötajatega, siis üksi elavad ülieakad mainisid ka naabreid, tuttavaid, sõpru. Abi igapäevategevustes oli ka ainuke abi liik, mille puhul mainiti sotsiaaltöötajat.
Sageli esines elukorraldust, kus oli kokku lepitud, et sugulased helistavad iga päev või kord nädalas, toovad toidu, keegi käib läbi, või siis külastab eakat järjekindlalt vähemalt mõne tunni nädalas.
Terviseprobleemid
Tervis on eakamate inimeste üks peamine murede põhjus. Uuringu tulemused näitasid, et terviseprobleemide korral pöördutakse abi saamiseks peale meditsiinitöötajate vaid pereliikmete poole (Tabel 3). Perearst oli ootuspärane valik, kuid üksi elavad ülieakad märkisid ära nõuandetelefoni 1220 ja apteekri, kes asendavad ka pereliikme rolli.
Sugulasi nimetati meditsiinilise abi allikana sageli kombinatsioonis arstidega, kus sugulane oli vahendaja või esimese kontakti looja ning leidis vajaduse korral arsti. Näiteks seletas intervjueeritav, et „tavaliselt minia ütleb, et mis viga” ja siis saab edasi tegutseda. Oluline meditsiinilise probleemi puhul oli kiire kommunikatsioonikanali olemasolu (telefon).
Terviseprobleemide puhul mainiti abikaasast ja (lapse)lastest kaugemaid sugulasi, sh vendi-õdesid väga harva. Tervise probleemi abistajate nimekirjas ei olnud naabreid, tuttavaid, sõpru, keda mainiti küll mõne teise probleemi puhul. Seega on terviseprobleemide puhul tegu küllaltki delikaatse teemaga, kus abi küsimine võib olla keeruline ja millega püüti ka ise hakkama saada.
Andmete detailsem analüüs näitas, et need, kes püüavad kõigepealt ise hakkama saada ja pöörduvad alles seejärel arsti või omaste poole, olid pigem üksi elavad ülieakad, kuid üksi lahendasid kergemaid terviseprobleeme ka need, kes elasid kellegagi koos.
Abi muude probleemide korral
Tervisele ja igapäevasele toimetulekule lisaks küsiti ülieakatelt ka muude probleemide kohta. Üldiselt on kõrges vanuses eakad eluga rahul, muredest rääkides kordus suhtumine, nagu oleksid mured liiga väikesed või tühised, et neist rääkida („Mis mure see ikka…”). Küllaltki suure rahulolu taustal võidakse probleemidest (v.a terviseprobleemidest) rääkimises ja kurtmises näha rahulolematuse väljendust, mistõttu püütakse seda pigem vältida.
Väike muude murede hulk võib olla seotud ka küllaltki piiratud autonoomsusega, sest selles eluetapis ollakse abi saajad, suutmata midagi vastu anda ning olmemuredest rääkimine võib sel juhul tunduda kurtmise ja tänamatuse väljendusena.
Üldiselt pöörduti muu mure korral abi saamiseks sugulaste (enamasti laste, lastelaste, venna- või õelaste) poole (Tabel 3). Perekond toimis sageli laiema võrgustikuna, näiteks poeg, pojanaine ja tütar koos. Need ülieakad, kellel olid lapsed, pöördusid enamasti laste poole. Samas olid ka ülieakate lapsed juba küllaltki eakad – 70- ja 80-aastased.
Sõprade poole pöördusid vähesed, ainult need, kellel lähisugulasi eriti ei olnud. Ühest küljest näitab see usalduslike suhete vähesust, teisest küljest sugulussidemete tähtsust. Mõni üksi elav eakas uskus, et peab ise oma muredega hakkama saama. Üks ülieakas elas küll koos omastega, kuid muresid jagada ei olnud kellegagi.
Kokkuvõte ja arutelu
Artikli eesmärk oli analüüsida ülieakate abivajadust ja eri tugivõrgustikke Eestis. Eeldasime, et ülieakate toimetulek erineb mõnevõrra tavaliste eakate toimetulekust ja seetõttu on teave tugivõrgustikust ja selle kujunemisest oluline erisuguste abistavate tegevuste kujundamisel.
100-aastaste inimeste uuringuid on kogu maailmas tehtud väga vähe. Ka need, mis tehtud, uurivad peamiselt tervist (Davey jt 2010, Jopp jt 2016, Takayama 2007). 2018. aastal koguti Eestis esimesed süstemaatilised andmed 100-aastaste ja sellele vanusele lähenevate ülieakate kohta.
Ootuspäraselt on Eesti ülieakate suurim probleem tervis (¾ intervjueeritud ülieakatest), mis teeb igapäevaeluga toimetuleku keerukamaks. Teiste elu asjaolude suhtes olid ülieakad küllaltki optimistlikud ja leplikud. Nad ei kurtnud majandusliku kitsikuse üle ning pooltel intervjueeritavatest ei olnud puudust ka tegutsemistahtest. Kõigil oli olemas tugivõrgustik ja küllaltki palju sotsiaalseid kontakte.
See on kooskõlas varem leitud tulemustega selle kohta, et eriti pika elueaga on seotud sotsiaalsus ja teatud optimistlikud iseloomujooned (Friedman 1999, Ng jt 2017).
Ülieakate hea sotsiaalne suhtlusvõrk võib siiski olla seotud ka intervjueeritavate kõrge vanusega, sest selles vanuses inimesed saavad erilise tähelepanu osaliseks. Seda hüpoteesi on vaja siiski edaspidi uurida täpsemalt.
Ülieakate tugivõrgustikus domineerisid pereliikmed. Intervjuudest oli näha, et varem oli ülieakatel ka rohkem sõpru, kuid kui suhtlemist eakaaslastest sõpradetuttavatega jääb vähemaks, täidavad vajakajäämist suhtlemises kõige sagedamini pereliikmed ja lähemad sugulased. Üldist sotsiaalse suhtlemise aktiivsust soodustas huvi kultuuri vastu ja püüd olla kursis päevasündmustega, mis oli sageli loogiline jätk vaimsele tööle varasemas elus.
Tugivõrgustike toimimist uuriti kolmes olukorras: väiksema terviseprobleemi (kurguvalu), igapäevategevuste ja muude murede puhul. Ootuspäraselt oli abivajadus parema tervisega ja üksi elavatel inimestel väiksem, sest saadi rohkemate asjadega ise hakkama. Samas selgus, et ülieakate tugivõrgustik on mitmekesine, nagu on erinevad ka vajadused ja võimed. Abi vajamine ei sõltunud ülieaka vanusest, küll aga tema tervisest. Kõige enam vajasid eakad abi argitegevustes nagu toidu kojutoomine, koristamine ja toiduvalmistamine.
Kokkuvõttes ei erinenud üksi ja kellegagi koos elavate ülieakate turvavõrgustik. Abi allikad erinesid mõnevõrra tulenevalt olukorrast, kuid peamiselt moodustavad Eesti ülieakate toimetulekuvõrgustiku pereliikmed ja erinevad kutselised abistajad.
Igapäevategevustes oli abistajate ring kõige laiem ja isiklike murede puhul kõige kitsam. Kõige enam kasutati oma laste abi, kuigi ka ülieakate lapsed on juba küllaltki eakad ning seetõttu ise haavatavad.
Kuigi tervisemured olid ülieakate sage jututeema, pöörduti terviseprobleemide puhul abi saamiseks peale arsti vaid lähimate pereliikmete poole. Sõprade poole pöördusid vähesed, eelkõige need, kellel lähisugulasi ei olnud. Ühest küljest näitab see usalduslike suhete vähesust, teisest küljest terviseprobleemide eripära.
Seni on teadusmaailmas oletatud, et ülieakate bioloogiline taust ja elu erineb mitmeti tavaliste eakate omast (von Gunten jt 2010, Davey jt 2010). Päris selge aga ei ole veel, kuidas sotsiaalsed, geneetilised ja muud olud mõjutavad vanaks saamist ja vana olemist. Seda on vaja uurida jätkuvalt, nagu ka ülieakate abi küsimist ja turvavõrgustike kasutamist.
Ettepanekud
Senise analüüsi põhjal saame teha neli ettepanekut Eesti sotsiaalsüsteemi täiendamiseks.
- Iseseisvalt elavad ülieakad olid küllaltki hea toimetulekuvõime ja sotsiaalsete kontaktidega, kuid paljude jaoks olid esimeseks tugivõrgustikuks siiski oma laps(ed), kes on samuti juba küllaltki eakad. Seega vajaksid ülieakad Eestis kohalikult omavalitsuselt ennetavat ja heatahtlikku tähelepanu isegi siis, kui neil on parajasti oma tugivõrgustik olemas.
- Uuringu tulemused näitasid, et ülieakad, kes olid suhtlemises edukamad ja tulid paremini toime, olid selleks vajalikke eelduseid kujundanud juba varasema elu jooksul: neil oli parem haridus, harjumus vaimseks pingutuseks, aktiivne ja positiivne eluhoiak. Neid oskusi tasub arendada kõigis vanusrühmades varakult, sest eakana on oma eluharjumusi keeruline muuta.
- Usaldus ja usalduslikkus olid eduka abistamise kaks peamist märksõna. Uuringust selgus, et ülieakad ei ole valmis kõigilt abi vastu võtma, vaid edukaks abistamiseks on vaja usalduslikke suhteid. Usalduse alused ning usaldusliku suhte moodustumise põhimõtted peaksid olema kutseliste abistajate õppekavas.
- Isiklike murede puhul, mis ei puuduta otseselt tervist ja lihtsamaid toimetulekutegevusi, on ülieakate tugivõrgustik kõige piiratum. Tasuks analüüsida eakatele mõeldud abi- ja mure-telefonide tõhusust ülieakate puhul.
Piirangud: kuigi uuringus vastamise määr oli suhteliselt kõrge, osalesid uuringus sellised ülieakad, kes suutsid uurijatega suhelda. Seega arvame, et uuringus osalenud ülieakate toimetulekuvõime on parem võrreldes nendega, kes vaimse või füüsilise tervise probleemide tõttu uuringus ei osalenud. Seega tuleb olla ettevaatlik tulemuste üldistamistega kõigile Eesti ülieakatele.
Artikkel ilmus ajakirjas Sotsiaaltöö 3/2020
Viidatud allikad
Ainsaar, M. (2011). 60–69-aastaste naiste ja meeste töötamine ja eluga rahulolu seitsmes Euroopa riigis. Ariadne Lõng 11, 15–29.
Ainsaar, M., Maripuu, L. (2009). Eakate heaolu Eestis 2007 – võrdlus lastega perede ning mitte-eestlaste rühmaga. Tallinn: Rahvastikuministri büroo. http://rahvatervis.ut.ee/bitstream/1/4003/1/Ainsaar%2c%20Maripuu%202009.pdf. (09.09.2020).
Davey, A., Elias, M. F., Siegler, I. C., Lele, U., Martin, P., Johnson, M.A., Hausman, D. B., Poon, L. W. (2010). Cognitive function, physical performance, health, and disease: norms from the Georgia Centenarian study. Exp Aging Res 36, 394–425.
Friedman, H. S. (1999). Personality and Longevity: Paradoxes. Kogumikus: Robine, J. M., Forette, B., Franceschi, C., Allard, M. (eds) The Paradoxes of Longevity. Research and Perspectives in Longevity. Springer, Berlin, Heidelberg. https://doi.org/10.1007/978-3-642-60100-2_10.
Gwozdz, W., Sousa-Poza, A. (2009). Ageing, Health and Life Satisfaction of the Oldest Old: An Analysis for Germany. IZA Discussion Paper 4053. http://ftp.iza.org/dp4053.pdf. (09.09.2020).
Jopp, D., S., Boerner, K., Rott, C. (2016). Health and Disease at Age 100. Findings From the Second Heidelberg Centenarian Study. Dtsch Arztebl Int, 113(22–23), 395. www.ncbi.nlm.nih.gov/pmc/articles/PMC5400033/.
Keller-Cohen, D., Fiori, K., Toler, A., Bybee, D. (2006). Social relations, language and cognition in the ‘oldest old’. Ageing and Society 26(4), 585–605. https://doi.org/10.1017/S0144686X06004910
Luhmann, M., Hawkley, L. C. (2016). Age differences in loneliness from late adolescence to oldest old age. Developmental psychology. DOI: 10.1037/dev0000117.
Mackenbach, J. P., Valverde, J. R., Bopp, M., Brønnum-Hansen, H., Deboosere, P., Kalediene, R., Kovács, K., Leinsalu, M., Martikainen, P., Menvielle, G., Regidor, E., Nusselder, W. J. (2019). Determinants of inequalities in life expectancy: an international comparative study of eight risk factors. The Lancet Public Health, 4(10), e529–e537. DOI 10.1016/S2468-2667(19)30147-1.
Ng, S. T., Tey, N. P., Asadullah, M. N. (2017). What matters for life satisfaction among the oldest-old? Evidence from China. PLoS ONE 12(2), e0171799. https://doi.org/10.1371/journal.pone.0171799.
Saks, K. (toim.). (2017). Gerontoloogia. Tartu: Tartu Ülikooli Kirjastus.
Sisask, M., Roosipuu, K. (2019). Mitmepalgeline üksildus SHARE vanemaealiste uuringu andmetel. Sotsiaaltöö 2, 86–92.
Takayama, M., Hirose, N., Arai, Y., Gondo, Y., Shimizu, K., Ebihara, Y., Yamamura, K., Nakazawa, S., Inagaki, H., Masui, Y., Kitagawa, K. (2007). Morbidity of Tokyo-area centenarians and its relationship to functional status. J Gerontol A Bio Sci Med Sci. 62, 774–782.
Statistikaamet (2019). Andmebaas. Prognoositav rahvaarv aastani 2080 soo ja vanuse järgi. Tallinn: Eesti Statistika (aluseks 1. jaanuari 2019 rahvaarv). http://andmebaas.stat.ee/Index.aspx?lang=et&DataSetCode=RV086 (vaadatud 02.07.2019)
Vaupel, J. W., Carey, J. R., Christensen, K., Johnson, T. E., Yashin, A. I., Holm, N. V., Iachine, I. A., Kannisto, V., Khazaeli, A. A., Liedo, P., Longo, V. D., Zeng, Y., Manton, K. G., Curtsinger, J. W. (1998). Biodemographic trajectories of longevity. Science 280, 855–860.
von Gunten, K., Ebbing, A., Imhof, P., Giannakopoulos, Kövari, E. (2010). Brain Aging in the Oldest-Old. Current Gerontology and Geriatrics Research, doi:10.1155/2010/358531.
Autorid
Mare Ainsaar, PhD, Tartu Ülikool, ühiskonnateaduste instituut, vanemteadur. Uurimisvaldkond: heaolu, sotsiaalpoliitika, uurimismeetodid.
Indrek Soidla, MA, Tartu Ülikool, ühiskonnateaduste instituut, sotsiaalse analüüsi nooremteadur. Uurimisvaldkond: küsitlusuuringute metodoloogia.
Epp Sepp, MD, PhD, Tartu Ülikool, bio- ja siirdemeditsiini instituut, meditsiinilise mikrobioloogia osakond, vanemteadur. Uurimisvaldkond: inimese mikrobioota ja seda mõjutavad faktorid.
Siiri Kõljalg, MD, PhD, Tartu Ülikool, bio- ja siirdemeditsiini instituut, meditsiinilise mikrobioloogia teadur. Uurimisvaldkond: hospitaalinfektsioonid; infektsioonide epidemioloogia ja antibiootikumresistentsus.
Jelena Štšepetova, MD, PhD, Tartu Ülikool, bio- ja siirdemeditsiini instituut, mikrobioloogia osakond, teadur. Uurimisvaldkond: terviseuuringud, biokeemia, geneetika, mikrobioloogia, biotehnoloogia, molekulaarbioloogia ja bioinformaatika.
Tiiu Rööp, MSc, Tartu Ülikool, bio- ja siirdemeditsiini instituut, meditsiinilise mikrobioloogia nooremteadur. Uurimisvaldkond: inimese mikrobioota.
Imbi Smidt, Msci, Tartu Ülikool, bio- ja siirdemeditsiini instituut, mikrobioloogia osakond, teadur. Uurimisvaldkond: inimese mikrobioota ja probiootiliste bakterite rakendusuuringud.
Marika Mikelsaar, MD, Tartu Ülikool, bio- ja siirdemeditsiini instituut, professor emeritus. Uurimisvaldkond: mikroobiökoloogia, seedetrakti patogeenid, laktobatsillid, probiootilised bakterid, seosed organismi biomarkeritega.
Reet Mändar, MD, PhD, Tartu Ülikool, bio- ja siirdemeditsiini instituut, mikrobioloogia osakond. Uurimisvaldkonnad: suguteede mikrobioota ja selle ülekandumine partnerile ja vastsündinule; prostatiidi etiopatogenees; mikrobioota roll ja biomarkerid paari viljatuses.
ABSTRACT
To whom 100-year-olds will turn for help in Estonia?
The number of studies of 100 years old and older people are very limited worldwide, although the number of the oldest-old grows rapidly. Existing studies are mainly focused on health indicators. This article analyses the social relations and the need for assistance of people around age 100 in Estonia. Data were collected in 2018 at the University of Tartu. The sample included people born in 1921 or earlier in Estonia.
We used qualitative interviews and semi-structured questionnaires in the surveys process. Some quantitative data are compared with European Social Survey estimates for the same population age group. There is no common name for so old people in scientific literature. We call them super-seniors.
The health of super-seniors in Estonia was poorer than that of people of the same age in Europe, but super-seniors did not complain about their economic coping and had more social contacts than people of the same age in Europe. Results showed that in the case of increased need for help, especially in everyday activities, seniors need some social assistance. The need for help was not dependent on the age of super-seniors, but on health. As expected, the need for assistance was lower for people living alone.
The most used sources of assistance were other family members, especially children, even though the children of super-seniors were already relatively old as well. Different needs were associated with different aid sources and were dependent on whether the super-senior was living alone or together with others.