Skip to content

Hoolduse katkestamine hooldusperedes – lastekaitsetöötajate ja eksperdi vaatenurk

Uurimus/analüüs

Artikli eesmärk on tutvustada sel kevadel kaitstud Julia Dunetsi magistritööd, mis uuris hoolduse katkestamist hooldusperedes. Teema on oluline, sest paigutuse stabiilsus ja järjepidevus on oma sünniperedest eraldatud laste elus, ja seega ka asendushoolduse praktikas, oluline eesmärk. Kvalitatiivses uurimuses osalesid üheteist Eesti lastekaitsetöötajat ja üks PRIDE koolitaja, kes olid kokku puutunud hoolduse katkestamisega hooldusperedes.

Julia Dunets ja Ingrid Sindi

Julia Dunets, MA
Tallinna Laste Männi Turvakodu sotsiaalpedagoog, Laste Vaimse Tervise Keskuse noorsootöötaja

Ingrid Sindi, Ph.D
Tallinna Ülikooli sotsiaaltöö ja lastekaitsetöö lektor


Kokkuvõte: uurimistulemustest selgus, et esiteks, hoolduse katkestamise vältimiseks on oluline hooldusvanemate hea ettevalmistus, aga ka kättesaadavad tugiteenused, kui laps on juba peres. Teiseks, uuringu alusel saab välja tuua järgmised peamised hoolduse katkestamise põhjused: hooldusvanemate ebapiisav ettevalmistus, vastuolulised ootused lapsele, vähene motivatsioon, suhtekonfliktid, laste bioloogiliste vanematega seotud raskused, lapse soovil või lastekaitse katkestatud hooldused, lähtudes lapse huvidest. Välja toodi, et kuigi poliitiline suund on eelistada hooldusperet asenduskodule, sobib siiski mõnele lapsele rohkem asenduskodu, sest siis laps ei pea sobituma perre ning lapse elus on stabiilsus.

Märksõnad: hoolduspere, ettevalmistus, hoolduse katkestus, hoolduse katkestuse põhjused, järjepidevus, lapse ümberpaigutamine


Sissejuhatus

Eestis on loodud sünniperedest eraldatud lastele mitmesuguseid asendushoolduse võimalusi. Üks neist on perekonnas hooldamine ehk asendushooldusteenus hooldusperes, mida peetaksegi lapse arengu- ja kasvukeskkonna mõistes lapsele parimaks. Perekonnas hooldamise teema on Eestis aktuaalne. Hooldusperede vähesuse tõttu korraldatakse ka teavituskampaaniaid uute hooldusperede leidmiseks*. Et ühiskonnas oleks hooldusperesid rohkem ning hoolduspered oleksid ka hästi ettevalmistatud ja saaksid laste kasvatamisega edukalt hakkama, on Eestis loodud hooldusperesid ettevalmistav ja toetav tugisüsteem.

Arvatakse, et hooldusperede vähesus võib tekitada olukorra, kus hooldusvanemateks valitakse inimesed, kelle teadmised ja ootused (ka motivatsioon) ei pruugi sobida kokku laste vajadustega (Planning Council… 2009). Tähtsad on ka hooldusvanemaid ettevalmistavad tegevused, nt koolitused ja vestlusringid, mis annavad teadmisi laste vajadustest ja võimalikest ettetulevatest raskustest, aga ka soovitusi või nippe raskustega toimetulekuks (Miller, Randle ja Dolnicar 2019).

Sünniperest eraldatud ja asendushooldusele paigutatud lapsed on oma elu jooksul puutunud kokku paljude ebasoodsate asjaoludega nagu väärkohtlemine, hooletusse jätmine, perevägivald ja/või vanema(te) kaotus. Selle tagajärjel tekib lastel sageli ebakindlus uute suhete loomisel, ning ka õpi- ja käitumisraskused (nt Munro ja Hardy 2007, Rock jt 2015). Need asjaolud põhjustavad omakorda raskusi hooldusvanematele (Rubin jt 2007, Rock jt 2015, Sallnas jt 2004), viies vahel isegi hoolduse katkestamiseni hooldusperedes (ingl foster care placement breakdown). Hoolduse katkestamisel on laste arengule ja vaimsele tervisele negatiivsed tagajärjed ning sellised juhtumid võivad kujundada ühiskonnas negatiivseid hinnanguid hooldusperede kohta (Vanderfaeillie jt 2018), seetõttu on asendushoolduse praktika oluline eesmärk vältida hoolduse katkestusi ja tagada lapse paigutuse stabiilsus.

Ka ÜRO suuniste kohaselt tuleb asendushoolduse seadmisel vältida muudatusi ja ümberpaigutusi (UN General Assembly 2010). ÜRO lapse õiguste konventsiooni artikli 20 kohaselt on oluline tagada vanema hooleta jäänud lapsele üleskasvatamise järjepidevus. Võttes arvesse, et ühest küljest on lapse kasvamine hooldusperes eelistatuim asendushoolduse vorm ning teisalt on nii hoolduse katkestamise vältimine kui ka stabiilsus lapse elus ja lapse üleskasvatamise järjepidevus kõrgelt hinnatud, siis tekkiski soov uurida hoolduse katkestamise teemat lähemalt.

Et mõista hooldusperede probleeme ja tugivajadusi, tehti Eestis 2020. aastal ulatuslik uuring, kus selgitati välja hooldusperede olukord ja vajadused, eesmärgiga arendada hooldusperede tugisüsteemi (Nuiamäe, Murasov ja Masso 2020). Vähem pöörati uuringus tähelepanu hoolduse katkestamisega seotud probleemidele.

Hoolduse katkestamist hooldusperes saab uurida eri inimeste vaatenurkadest. Selles uuringus** uuriti teemat, lähtudes lastekaitsetöötajate ja hooldusperede ettevalmistamisega seotud PRIDE koolitaja (kokkuvõttes spetsialistide) tõlgendustest. Spetsialistide tõlgenduste uurimine on oluline, sest nende kogemustes ja arvamustes väljenduvad hoolduse katkestamisega seotud erialateadmised. Nii oli uuringu eesmärk õppida tundma just spetsialistide tõlgendusi hoolduse katkestamisest, sealhulgas selgitada välja asjaolud, mis võivad viia hoolduse katkestamiseni.

Uurimuse käik

Andmete kogumiseks tegi uurimuse autor poolstruktureeritud individuaalintervjuud üheteistkümne lastekaitsetöötajaga Eesti eri piirkondadest ja ühe intervjuu PRIDE koolitaja, kellega tehti intervjuu, et teada saada rohkem just seda, kuidas hooldusperesid koolituste käigus ette valmistatakse selleks, kui hooldus katkeb. Esimene kontakt lastekaitsetöötajatega toimus e-kirja teel. Uurimuse autor kirjutas lastekaitsetöötajatele meili, milles tutvustas uuringu sisu, eesmärki ja intervjuu kava. Ühendust võeti kõigi omavalitsuste lastekaitsetöötajatega. Intervjuudest huvitatud lastekaitsetöötajad (kokku 11 vastajat) võtsid uurimuse autoriga ühendust ise e-posti teel.

Intervjuud analüüsiti kvalitatiivse temaatilise analüüsi abil, mille keskne analüütiline strateegia oli andmete kodeerimine ja kategoriseerimine (Terry jt 2017). Sellele meetodile omaselt oli fookuses see, mida räägitakse ning millised on rääkijate (spetsialistide) interpretatsioonid ühes või teises teemas. Analüüsi alusel selgusid järgmised temaatilised kategooriad: hoolduspere ettevalmistus hoolduse katkestamise olukorraks; hoolduse katkestamine nähtusena ning hoolduse katkestamise põhjused; järjepidevus ja lapse ümberpaigutamine.

Töö tulemused

Intervjuude käigus rääkisid uuringus osalejad kokku 19 juhtumist, millest 18 olid lõppenud hoolduse katkestamisega ja ühes peres olid tekkinud tõsised probleemid, kuid intervjuu ajal polnud teada, kas need probleemid viisid hoolduse katkestamiseni. Kahel korral oli laps kogenud hoolduse katkestamist kaks korda. Seega paigutati last ümber kaks korda. Allpool tabelis on välja toodud analüüsi käigus kujunenud peamised teemad, alateemad ja märksõnad.

Hoolduspere ettevalmistus ja seos hoolduse katkestamisega

Uurimuses osalenud lastekaitsetöötajad rääkisid, et enamik hoolduse katkestamisi on toimunud hooldusvanemate ebapiisava ettevalmistuse tõttu. Hooldusvanemate ettevalmistuse kõige olulisemaks etapiks peeti PRIDE koolituse läbimist, kus käsitletakse vajalikke teemasid lapse peamiste vajaduste kohta. Lastekaitsetöötajate öeldu kohaselt arvavad hooldusvanemad vahel, et saavad vältida probleeme, mida koolitusel arutatakse ja/või ei usuta, et nende peres võivad lastega suhetes tulla ette koolitusel käsitletud raskused. Ajal, mil last veel peres ei ole, kuid on soov ja teatav valmisolek hakata hooldusvanemaks, ei suudeta uskuda võimalikke ettetulevaid probleeme. Hooldusvanemad puutuvad kokku „päriselu probleemidega” (lastekaitsetöötaja kasutatud väljend) alles siis, kui lapsed on juba peres. Sel ajal on hooldusvanematele mõeldud PRIDE põhikoolitus, kuid sinna koolitusele hooldusvanemad enamasti osalema ei jõua, sest siis on lastega palju tegemist ja selleks ei leita aega või ei ole ka lapsi kuhugi jätta.

„Ei jõua sellepärast, et kui see laps on peres, siis on selle lapsega nii palju tegemist, et ta ei saa koolitusele minna. Koolituse ajaks ei ole last kuhugi jätta.” (…)

Hooldusperede ettevalmistamise kohta rõhutati, et eeskätt on oluline leida sobiv hoolduspere lapsele, mitte vastupidi – sobiv laps hooldusperele. Siinjuures tõid lastekaitsetöötajad välja, et siiski paljudel (tulevastel) hooldusvanematel on kindlad soovid, eelistused ja ootused lapsele.

„Mõned on kirjutanud väga konkreetselt 3- kuni 6-aastast ja konkreetselt kas tüdrukut või poissi”. ( …). „Valimise protsess on keeruline.”(…)

Ettevalmistusprotsessis on lastekaitse ülesanne korraldada hooldusvanema ja lapse esimesed kohtumised, mida peab olema piisavalt. Mõni lastekaitsetöötaja rääkis, et hooldusvanemate kokkusaamised lapsega enne lapse perre võtmist on piiratud. Kohtumisi ei ole sageli piisavalt ning (tulevastel) hooldusvanematel ei ole paari kohtumise jooksul võimalik aru saada, kas lapsega tekib kontakt. Samal ajal toodi välja, et need kohtumised on piiratud eeskätt lapse huve arvesse võttes: kui hooldusvanemad pärast lapsega kohtumisi teda oma perre ei soovi, on see järjekordne halb kogemus lapsele. Need kohtumised on aga siiski vajalikud, et saada aru ja tunnetada, kas lapsega tekib kontakt ja suhe.

„Me ei saa panna last kataloogi, et tulge vaadake, milline laps välja näeb ja siis võtate ta.” (…)

Seega on tegu paradoksaalse olukorraga: ühest küljest vajavad hooldusvanemad piisavalt kohtumisi, et saada aru, kas lapsega tekib kontakt ja suhe ning teisalt ei tohi kohtumisi olla palju. Seega on küsimus selles, milline on piisav kohtumiste arv ning kuidas korraldada nii palju kohtumisi, kui tarvis.

Hooldusvanemaid ette valmistades on lastekaitsetöötajate ülesanne edastada hooldusvanematele lapse kohta infot. Enamik uuringus osalejatest arvas, et lapsest ja tema taustast tuleb hooldusvanemale rääkida ausalt ja avatult. Mõni vastaja aga lisas, et vahel võib info olla šokeeriv ja mõjutada lapse perre võtmise otsust. Samal ajal ei saa jätta infot jagamata, sest oluliste asjaolude varjamine võib olla hiljem hoolduse katkestamise põhjuseks. Mõned spetsialistid pakkusid välja, et samavõrra oluline, kui lapse kohta info jagamine, on jagada hooldusvanematele ausalt ja avatult infot bioloogiliste vanemate kohta. Seda põhjendati sellega, et „konfliktsed pered sekkuvad hooldusesse” ja võivad olla selle katkestamise põhjuseks. Võib järeldada, et hoolduspere ettevalmistusel ja hoolduse katkestamisel on oluline seos.

Seetõttu on oluline hooldusvanemaid põhjalikult ette valmistada, leida lapsele sobiv hoolduspere, vahetada infot ausalt ning korraldada piisavalt lapse ja hooldusvanemate kohtumisi.

tabel

Hoolduse katkestamine nähtusena ja põhjused

Lastekaitsetöötajate sõnul hooldusperesid napib ja kokkupuuteidki hooldusperedega on üldiselt vähe, seetõttu ei ole palju ka hoolduse katkestamise juhtumeid. Nii võib öelda, et erialaseski praktikas tuntakse hoolduse katkestamist nähtusena küllaltki vähe. Huvitavana ilmnes, et uuringus osalejad kasutasid hoolduse katkestamisest rääkides erisuguseid mõisteid: hoolduse katkestamine, hoolduslepingu lõpetamine, lapse loo lõpetamine / ebaõnnestumine ja lapse kasvatamisest loobumine. Kõige enam kasutati siiski hoolduse katkestamise mõistet. See võis tulla ka sellest, et intervjueerija ise kasutas seda mõistet.

Intervjueeritavate sõnul on hoolduse katkestamisel sageli mitu põhjust korraga. Kõige rohkem nimetati põhjusena laste käitumisprobleeme, olenemata lapse vanusest. Selle all pidasid uuringus osalejad silmas lapse alkoholi ja narkootiliste ainete tarbimist, varastamist, valetamist, hulkurlust, koolikohustuste mittetäitmist, enesevigastamist. Käitumisprobleeme omakorda seostati traumakogemusega. Räägiti, et hooldusvanematel on selliste käitumisviisidega sageli keeruline toime tulla, isegi „tublidel peredel”. Üks lastekaitsetöötaja rääkis nii: „Pere oli tubli ja lapsed väga keerulised, traumakogemusega. Pere põles läbi ja laste kasvatamisest keelduti.”

Rääkides käitumisprobleemidest, eriti väikelaste puhul, toodi välja juhtumeid, kus hooldusvanemad seostavad käitumisprobleeme laste üleliigse aktiivsuse ja tegususega. Just väikelaste aktiivsuse ja tegususe pärast on „lastest loobutud” (lastekaitsetöötaja kasutatud sõnastus) ehk katkestatud hooldus. Huvitav oli, et väikelaste aktiivsus ja tegusus ilmnes uuringus osalejate juttudest pigem kui midagi negatiivset, mida tõlgendati käitumisprobleemina. Rõhutati ka, et sageli ei olda harjutud aktiivsete ja tegusate lastega või on hooldusvanematel lastega teistsugused kogemused.

„Ta ise tundis, et see tüdruk on tema jaoks liiga aktiivne, intensiivne, temal endal lapsi ei olnud, aga tal olid siis õe lapsed ja ta ütles, et õe lapsed on hoopis teistsugused, rahulikumad.” (…)

Selgus, et hoolduse katkestamiseni võib viia see, kui hooldusvanema oma temperament ei sobi kokku lapsega (lapse aktiivsuse ja tegususega). Nii on stressirikkaid olukordi palju, ühtlasi konflikte ja hooldusvanema negatiivseid tundeid nagu viha, süütunnet ja pettumust.

Räägiti ka bioloogiliste vanematega seotud raskustest, mis võivad põhjustada hoolduse katkestamise. Uuringus osalejate sõnul võivad bioloogilised vanemad olla aeg-ajalt väga dikteerivad, konfliktsed ja agressiivsed. Nad sekkuvad palju hoolduspere ellu ja üritavad kontrollida laste elu. Sellises olukorras kogevad hooldusvanemad aga topelt koormust: hooldusele võetud lapse eest hoolitsemisele ja lapse kasvatamisele lisaks peavad nad toime tulema (isegi võitlema) bioloogiliste vanematega.

Eriti rasked on need olukorrad, kus bioloogiline vanem räägib ja lubab lapsele seda, mida reaalselt ei ole võimalik täita või mis ei ole kindel.

„Kui bioloogiline vanem räägib lapsele, et varsti saad koju tagasi. Sel momendil tundub hooldusvanemale, et ta ei ole keegi.” (…)

Suured ootused hooldusele võetud lapsele

Enamiku uuringus osalejate sõnul on hooldusvanematel sageli oma ettekujutus lapsest (milline ta peab olema), ka suured ootused lapsele ja/või oma nõudmised ning nii antakse talle liiga raskeid ülesandeid, pannakse (üleliigseid) kohustusi. Uuritud juhtumitest selgus, et kolmel juhul oodati lapselt palju aitamist igapäevastes majapidamistöödes ega võetud arvesse lapse soove. Lastekaitsetöötajad rääkisid: „Pereisa oli põllumees ja talupidaja ja ta tahtis, et sellest poisist, keda ta võttis, saab tema järeltulija. Tema hakkab ka temaga koos põldu harima. Poiss oli ainult ninapidi arvutis ja ta oli hästi IT-huviline ning see ei läinud tema maailmapildiga kokku. Poiss ei sobinud nende maailmapilti absoluutselt ja nad ei olnud valmis tema järgi end kohandama.” (…)

„Hoolduspere emal oli selline nägemus asjadest, et ta saab siis endale perre lapse, kes hästi palju toetab teda igasugustes majapidamistöödes. Lapsele anti nii palju ülesandeid, talle jäi vähe vaba aega, laps tõesti pidi koristama ja aitama süüa teha, lapseks olemise aega jäi temale väheseks.” (…)

Enamik intervjueeritavaid rääkisid ootustest ja tänulikkusest. Toodi esile, et hooldusvanematel võib olla arusaam, et nad pakuvad lapsele kõike ja laps on tänulik ja armastav, tegelikkus ei pruugi aga alati selline olla. Muutusteks lapse käitumises ja suhtumises hooldusvanematesse võib kuluda aastaid.

Kahes räägitud juhtumis toodi välja, et lapse hooldusperre võtmise otsust mõjutasid teised inimesed, mistõttu mingi aja pärast hooldusvanemad loobusid lastest, põhjendades, et tegelikult oli see nende tahtmise vastu, aga nad ei julgenud kohe ei öelda. Kui hooldusvanematel on kahtlused ja nad ei ole kindlad lapse oma hoolde võtmises, siis soovitatakse nende otsust mitte mõjutada. See on vastutusrikas otsus ja hooldusvanem peab kõigepealt südames ise tahtma hoolitseda perre võetud lapse eest.

Lapse soovil ja lastekaitse lõpetatud hooldus

Pärast lapse perre paigutamist peab lastekaitsetöötaja hoidma kontakti hoolduspere ja lapsega ning olema kursis nii hooldusvanemate kui ka laste soovide ja vajadustega. Räägiti, et praktikas on esinenud seda, et hooldus katkestatakse ja lõpetatakse lapse soovil. See tähendab, et võetakse kuulda just last ennast, kui laps räägib halbadest suhetest ja konfliktidest hooldusperes. Räägiti aga sedagi, et alati ei võeta lapse soovi arvesse ja vahel peab laps kasvama aastaid peres, kus ta tegelikult ei taha olla. Üks lastekaitsetöötaja rääkis: „Kui ma tulin, oli ta /laps/ juba selles peres, ta rääkis varem ka lastekaitsele konfliktidest ja teda ei kuulatud ega tehtud midagi.”

Huvitava teemana räägiti ka sellest, et kui on juba olukord, kus hooldusvanemal on kindel soov lapse kasvatamisest loobuda, siis on vaja hästi läbi mõelda ja kaaluda, kas ja kuivõrd otstarbekas on hooldusvanemat ümber veenda ning talle toetavat tuge või teenust pakkuda. Rõhutati, et just sellistel puhkudel, kus last tegelikult ei taheta, ei ole mõtet hooldusvanemat ümber veenda. Ka lapsed tunnevad, kui nad ei ole oodatud. Ühe lastekaitsetöötaja jutustusest: „Kui pere tõesti enam ei taha, sest need lapsed on nii traumeeritud ja nad tunnevad neid emotsioone õhust ilma sõnadeta ja ütlemata, et kui see pere last ei taha, siis laps tegelikult tunneb ka, et ta ei ole oodatud.” (…)

Erisugustest kogemustest hoolimata tõdesid uuringus osalenud lastekaitsetöötajad ja PRIDE koolitaja, et hooldusvanematel on enamasti siiras soov last aidata ning seetõttu on hoolduse katkestamine ka teema, millest palju ei räägita. Probleemide korral soovitatakse hooldusperedel pöörduda toe saamiseks lastekaitsetöötaja poole kohe. Uuringus osalejad arvasid, et hooldusperede toetamiseks on olemas kõik võimalused (teenused). Oluline on, et lastekaitsetöötaja suhtleks hooldusvanemate ja lastega, tunneks huvi ja kuulaks. Siiski tõdeti, et praegu ei ole piisavalt abi ja toetust, mis on suunatud lapse bioloogiliste vanematega suhtlemisele, sealhulgas võimalike murede või konfliktide lahendamisele.

Lapse vaimne seisund pärast hoolduse katkestamist

Hoolduse katkestamine on lapsele traumeeriv. Räägiti, et igasuguse hoolduse katkestamisega tunneb laps taas, et temast loobuti ja edaspidi hakkab ta seda kinnitust otsima alateadlikult. Tekib hirm, et temast loobutakse uuesti või jäetakse jälle mõnda perre.

„Mul on laps, kellest loobuti, ja ükskõik, kuhu sa lähed, temal tekib see tunne, et teda jäetakse maha. Ta kartis külas käia, sest arvas, et teda jäetakse sinna.” (…)

Uuringus selgus, et paljudel juhtudel, kui hoolduspere lapsest loobus, kadus lapsel igasugune usaldustunne täiskasvanute vastu. Huvitava asjaoluna nähtubki, et lapsed võivad soovida olla vabad pereelust ja suhetest. Kui suhted hooldusperes ei ole head, on lapsed väsinud ja soovivad stabiilsust ning turvalisust, mida lastekaitsetöötajate sõnul võib pakkuda institutsioonaalne asendushooldus ehk elu asenduskodus või perekodus.

Lastekaitse spetsialistid on täheldanud, et hoolduse katkestamise tõttu tekib lastel ka süütunne, madal enesehinnang ja kartlikkus. Kui laps on juba sellises vanuses, et oskab analüüsida ja mõista olukorda, võib ta endalt küsida, mida ta valesti tegi, kas ta on halb või sobimatu laps. Intervjueeritavate jutustuste kohaselt tekkisid lastel pärast hoolduse katkestamist käitumis- ja õpiraskused ning psühholoogilised probleemid, näiteks depressiivsus ja meeleolukõikumised, isegi suitsiidikatsed. Lapsed olid emotsionaalselt ebastabiilsed. Nad tundsid end üksikuna, sest neil ei olnud mitte kedagi ega mitte midagi. Sageli oli neil kadunud usaldustunne täiskasvanute vastu ja nad ei teadnud, mis neid ees ootab või mis neist saab.

Kogemused ümberpaigutamisega

Uuringus osalejatel oli sarnane kogemus lapse ümberpaigutamisega. Räägiti, et kui laps on veel väike, siis pigem püütakse lapsele leida võimaluse korral uus hoolduspere. Uus hoolduspere ei ole aga alati lapsele sobiv ning uue paigutuse puhul võib hoolikalt kaaluda asenduskodu või perekodu võimalust, eriti siis, kui laps on kogenud hoolduse katkestamisi hooldusperes rohkem kui ühel korral. Rõhutati, et sellisel juhul kaob sageli lapsel (aga vahel ka lastekaitsetöötajal) usaldus hooldusperede vastu. Sel juhul tekib hirm, et uues peres võib ehk korduda sama olukord ja laps saab uue trauma. Spetsialistid rääkisid, et vahel on väga raske aru saada, mis hooldusperes tegelikult toimub. Seevastu asenduskodud ja perekodud on suhetes lastekaitsetöötajatega avatumad ning võimalusi ja lahendusi lapse kasvatamiseks otsitakse üheskoos. Lastekaitsetöötajate sõnul on asenduskodu parem lahendus ka n-ö keerulistele ja suurematele lastele, kellega suhe eeldab täiskasvanult häid suhtlemisoskusi. Ja nagu eespool mainitud, võib asenduskodu või perekodu sobida ka siis, kui lapsed ei soovi sobituda mõne kindla pere ellu. Asenduskodu või perekodu varianti kaalutakse eriti hoolikalt ka siis, kui lastel on hea kontakt või püsiv suhtlus bioloogiliste vanematega.

Mõned järeldused ja kokkuvõte

  • Lastekaitsetöötajad kasutasid hoolduse katkestamisest rääkides erisugused mõisted: hoolduse katkestamine, hoolduse lepingu lõpetamine, lapse loo lõpetamine, ebaõnnestumine ja lapse kasvatamisest loobumine. Ühtlane ja hästi läbimõeldud mõistete kasutamine erialakeeles on aga oluline. Eestis on hoolduse katkestamise teemat uuritud vähe ja selle üle ka vähe arutletud, seetõttu on kasulik pöörata tähelepanu sellele, mis kontekstis sõnu kasutatakse. Rääkides lapse juhtumitest ja hooldusvanematest detailsemalt, kasutati selliseid mõisteid nagu lapsest loobumine, lapse tagastamine, lapsega ebaõnnestumine. Kõneledes perekonnas hooldamise teenusest üldiselt, kasutati pigem mõisteid lepingu lõpetamine ja hoolduse katkestamine/lõpetamine.
    Võib aga öelda, et hoolduse katkestamine tundub mõistena kõige sobivam, sest see on neutraalne ja ei kanna negatiivset või sildistavat alatooni. Veel tuleb tähelepanu pöörata siin väikesele, aga olulisele detailile: hoolduse katkestamine ei tähenda automaatselt seda, et kogu paigutus oli negatiivne. Lapse paigutamine hooldusperre võis olla edukas ja mitu aastat oli peres kõik hästi, kuid siis mingil põhjusel hooldus katkestati. See aga ei tähenda kohe, et suhted hoolduspere kõigi liikmetega peavad katkema (Vanderfaeillie jt 2017). Seega – mõiste kasutamisel on oluline olla neutraalne, kuid iga lapse ja pere puhul oleks vaja toetuda positiivsetele asjaoludele – teha kindlaks, kas ja kellega võiksid lapse suhted jätkuda.
  • Nii ametlikes dokumentides ja erialakirjanduses kajastatu kohaselt kui ka uuringus osalenud spetsialistide sõnul on hoolduse katkestamise ennetamisel väga oluline hooldusvanemad ette valmistada. Sellegi uuringu tulemuste alusel saab järeldada, et ettevalmistusel ja hoolduse katkestamisel on oluline seos. Ilmneb, et teemadena on ettevalmistavatel koolitustel (või vestlusringides) olulised: laste vajadused, käitumisprobleemid, laste aktiivsus/tegusus, vanemate ootused, motivatsioon. Oluliseks peeti, et hooldusvanematel oleks võimalus käia ka jätkukoolitustel.
  • Üks osa ettevalmistamisest on lapse ja (tulevase) hooldusvanema kohtumine ning hooldusvanematele lapse kohta info edastamine. See aitab ennetada paljusid probleeme, sekkuda õigel ajal ja küsida abi, mõista paremini lapse käitumist. Tähelepanu tuleb pöörata sellele, kui palju teha enne kohtumisi ning kaaluda sedagi, kas ja kui palju infot anda lapse bioloogiliste vanemate kohta.
  • Hoolduse katkestamise põhjused on erisugused ja sageli mitmetahulised. Peamiseks hoolduse katkestamise põhjuseks nimetati siiski lapse käitumisprobleeme. Nii võib uuringutulemustest järeldada, et oluline on jagada hooldusvanematele teadmisi (psühholoogilise) trauma mõjust käitumisele ja arutada nendega selle üle. Lapse käitumise probleemid põhjustavad hoolduse katkestamist, kuid samal ajal on hoolduse katkestamine ise see, mis süvendab lapse käitumisprobleeme. Kõik uuringus osalejad tõid välja, et hoolduse katkestamisel on negatiivsed tagajärjed lapse vaimsele tervisele ja lapse edasisele käitumisele. Nii saab uuringutulemuste alusel järeldada, et veelgi enam tuleb praktikas tegeleda paigutuse stabiilsuse ja järjepidevuse tagamisega.
  • Pärast hoolduse katkestamist kaalutakse lapse ümberpaigutamisel eri võimalusi, lähtudes tema vajadustest, soovidest ja huvidest. Vaatamata sellele, et poliitiline suund on eelistada laps paigutada hooldusperre, sobib spetsialistide hinnangul mõnele lapsele siiski rohkem just asendus- või perekodu, sest siis ei pea laps sobituma perre ning lapse elu on stabiilsem. Spetsialistidel on ka kogemusi, et kui laps elab asenduskodus või perekodus, on kergem hoida ja toetada kontakti ja suhtlust bioloogiliste vanematega.

Asendushoolduses on tähtis vältida hoolduse katkestamist ja tagada lapse elus stabiilsus ja paigutuse järjepidevust. Hoolduse katkemisi saab vältida, pakkudes tõhusat ettevalmistust ja tuge, sh ettevalmistavat ja jätkukoolitust.

Täname südamest kõiki uuringus osalenud lastekaitsetöötajaid ja PRIDE eksperti oma jagatud aja ja väärtuslike kogemuste eest!

Viidatud allikad

Miller, L., Randle, M., Dolnicar, S. (2019). Carer Factors Associated with Foster-Placement Success and Breakdown. British Journal of Social Work, 49, 503–522.

Munro, E., Hardy, A. (2007). Placement Stability: A Review of the Literature, Department for Education and Skills. Loughborough: Loughborough University.

Nuiamäe, M., Murasov, M., Masso, M., (2020). Lapsendamise ja hooldusperre paigutamise järgne seiresüsteem. Poliitikauuringute Keskus Praxis. (14.07.2021).

Planning Council for Health & Human Services (2009). Best and Evidence-Based Practices that Enhance Safety of Children in Foster Care.  (15.04.2020).

Rock, S., Michelson, D., Thomson, S. Day, C. (2015). Understanding Foster Placement Instability for Looked After Children: A Systematic Review and Narrative Synthesis of Quantitative and Qualitative Evidence. British Journal of Social Work, 45, 177–203.

Rubin, D. M., O’Reilly, A. L. R., Luan, X., Localio, A. R. (2007). The impact of placement stability on behavioral well-being for children in foster care, Pediatrics, 119, 336–44.

Sallnas, M., Vinnerljung, B. ,Westermark, P. K. (2004). Breakdown of teenage placements in swedish foster and residential care. Child and Family Social Work, 9(2), 141–52.

Terry, G., Hayfield, N., Clarke, V., Braun, V. (2017). Thematic analysis. London: SAGE Publications.

UN General Assembly. (2010). Guidelines for the Alternative Care of Children. Resolution adopted by the General Assembly. (08.04.2020).   

Vanderfaeillie, J., Goemans, A., Damen, H., Holen, F., Pijnenburg, H. (2018). Foster care placement breakdown in the Netherlands and Flanders: Prevalence, precursors, and associated factors. Child & Family Social Work, 23, 337–345.


* Kui 2014. aastal elas hooldusperedes 216 last, siis 2019. aasta lõpuks 133 (Õiguskantsleri Kantselei 2021).

** 2021. aasta kevadel Tallinna Ülikooli ühiskonnateaduste instituudis kaitstud Julia Dunetsi magistritöö, juhendaja Ingrid Sindi.


Artikkel ilmus ajakirjas Sotsiaaltöö nr 3/2021

asendushooldus