Skip to content

Elu lastele ja noortele pühendanud Tiina Kivirüüt: missioonitunne peab olema!

Persoon

Tõenäoliselt ei ole palju neid inimesi, kes on osalenud aktiivselt Eesti lastekaitsesüsteemi arengus alates selle algusest. Kuidas saab elukutsest elutöö ning kuidas hoida sealjuures sära silmis nii, et see ei kustuks?

Maia Klaassen
Maia Klaassen
ajakirjanduse ja kommunikatsiooni magistrant, Tartu Ülikool

Tiina Kivirüüt lastekaitse valdkonnas tegutsejatele ilmselt tutvustamist ei vaja. Üle 300 lapsendamisprotsessi korraldanud Tiina on panustanud igapäevatöö kõrvalt taasiseseisvunud Eesti lastekaitse arengusse niivõrd palju, et pälvis 2020. aastal Eesti Sotsiaaltöö Assotsiatsioonilt elutöö tegija sotsiaalvaldkonnas tiitli ning tänavu ka presidendi Eesti Punase Risti IV klassi teenetemärgi.

Tiina Kivirüüt
Tiina Kivirüüt
Foto: erakogust

Töö laste ja noortega on paelunud Tiinat alati. 1978. aastal lõpetas ta Tartu ülikooli ajaloolasena, ajaloo ja ühiskonnaõpetuse õpetaja erialal, ent okupatsiooni lõpp tõi uued ülesanded. „Põhjuseks on olud ja aeg, kust ma tulen. Kui ma läksin ajalugu õppima, oli mu eesmärk minna kooli õpetajaks. Alguses tegingi seda tööd, jätkates hiljem maakonna metoodiku ja inspektorina. Aga siis tulid need murrangulised aastad ja sattusin hoopis lastekaitsesse.”

Alma mater’it ja seal õpitut hindab Tiina kõrgelt. „Ülikooli vaba akadeemiline õhustik, õppejõudude rahvuslik meelsus ja ausus on õpetanud mind eristama olulist ebaolulisest, arendanud analüüsivõimet, andnud oskuse näha avaramat pilti – see andis kindlustunde vastu minna erinevatele erialastele väljakutsetele.”

Õpetajakoolitus on andnud Tiinale ka lastekaitsespetsialisti tööks vajalikud algteadmised, näiteks räägiti juba toona sellest, kui oluline on lapse ja vanema stabiilne kontakt esimestel eluaastatel ning kuidas lähedane suhe vanemaga paneb hea aluse kogu edaspidiseks eluks. Nüüd õpetatakse kiindumusteooriat kõigile laste abistajatele ning see on lapse käitumise mõistmisel Tiina hinnangul üks olulisemaid teadmisi.

„Ega Eestis ilmselt ei ole teist sellist, kes lastekaitsetöötajana jätkab gümnaasiumis ajaloo ja ühiskonnaõpetuse õpetamist,” muigab Tiina – ta õpetas 2013. aastani. Juba ülikooliajal tehtud pikkade praktikate käigus mõistis ta, et töö noortega hakkab olema ta elus väga olulisel kohal.

1993. aastal asus Tiina tööle Tartu Maavalitsuse lastekaitse peaspetsialistina. Lastekaitse kutsekvalifikatsiooni sai ta sorava keeleoskajana aasta hiljem Saksamaalt ning on sellest ajast oma teadmiste täiendamist jätkanud sellise tempoga, et iga-aastased koolitused täidavad üle poole ta CVst.

Taasiseseisvunud Eestis lastekaitset arendamas

Tiina on Eesti lastekaitsesüsteemi arengus osalenud aktiivselt algusest peale: ta on olnud Rajaleidjas maakondliku ja üleriigilise komisjoni liige, rahvusvahelise lapsendamise komisjoni liige, laste ja perede arengukava 2012–2020 töörühma liige, perekonnaseaduse lapsendamise peatüki ja seda reguleeriva sotsiaalministri määruse välja töötanud töörühma liige, lastekaitse kontseptsiooni koostamise töörühma liige, koolitusprogrammi PRIDE (mis on Tervise Arengu Instituudi elluviidav kohustuslik 3–4-kuuline koolitus hooldus- ja eestkosteperedele ning lapsendajatele) arendusgrupi liige ja koolitaja ning ka elektroonilise „Lapsendamise käsiraamatu” (2012/2014/2017) autor. Selle aja jooksul on ta täheldanud mitmeid positiivseid muutusi.

Asenduskodudes olevate laste arv Eestis on vähenenud umbes 800 lapseni ja varasemast vähem on ka lapsendamisi. Kui töö maavalitsuses 2017. aastal riigihaldusreformiga lõppes, sai Tiina rahuliku südamega edasi liikuda, sest Tartu linna ega maakonna asenduskodudes polnud ühtegi sellist last, keda oleks saanud lapsendada.

„See näitab, et peresid ikkagi püütakse aidata enne, kui tehakse otsus laps sünniperest jäädavalt eraldada. Lapsendamisega sekkutakse pere ja lapse ellu drastiliselt. Kohtud jälgivad hoolikalt, et kui kohalik omavalitsus pöördub hooldusõiguse ära võtmiseks kohtusse, oleks peret enne seda ikkagi toetatud.”

Kui maavalitsused pärast riigireformi kaotati, asus Tiina tööle SA Elva Laste- ja Perekeskusesse, kus ta vastutab asenduskodu töö eest.

„Lapsendada saab lapsi, kelle vanemad annavad selleks nõusoleku või kelle vanematelt on kohtu kaudu hooldusõigus ära võetud,” toonitab Tiina. „Suurte perede lapsi, kus on kolm või rohkem õde-venda, enamasti ka ei lahutata.” Paljud asendushooldust vajavatest lastest kasvavad eestkosteperedes. „Eesti praktika kohaselt on üle 80% eestkostjatest lähisugulased, kas vanavanemad või õed-vennad, onud-tädid.”

Teistest vanematest sündinud lapsi pikaajaliselt või ajutiselt oma kodus lepingu alusel kasvatavate hooldusperede kõrval on veel ka tugipered, kes võtavad lapsi asenduskodust enda juurde näiteks koolivaheajaks või nädalavahetuseks. Juriidiliselt sellist mõistet pole, aga on praktika.

„Tugiperedesse on suhtumine erisugune. Maavalitsusest kõrvalt vaadates mõtlesin isegi, et võib-olla tekib lapsel petlik lootus sinna peresse päriseks saada. Nüüd Elvas töötades näen, et tugipered mõjutavad laste enesehinnangut väga positiivselt – et on üks koht, üks pere, kes teda alati ootab,” arutleb Tiina.

Asenduskodudes pakutakse kahte liiki teenust: asenduskodu teenuse puhul on kasvataja korraga tööl 24 tundi, perekodu teenuse puhul 5–20 päeva. „Elu asenduskodudes on viimaste aastatega muutunud palju – püüame teha sellest võimalikult kodusarnase koha. Aga kodus ei vahetu ju vanemad, kuid meil kasvatajad vahetuvad. Tugipere on seetõttu ikkagi päris-päris elu,” põhjendab Tiina. Koroonaaeg on piiranud laste suhtlemist tugiperedega, loodetavasti saab peagi normaalsusesse tagasi pöörduda.

Suhtumine asenduskodus elavate laste bioloogilistesse vanematesse on erisugune. „Sageli mõistetakse vanemad hukka ning nad ei ole oodatud lastega kohtumisele. Meie seisukoht on, et päritoluperekond, sh bioloogilised vanemad, on laste identiteedi oluline osa. Koostöös lastekaitsetöötajatega püüame toetada laste suhtlemist sugulastega nii palju kui võimalik. Sageli on meie lastel kontakt täiskasvanud õdede-vendadega. Kahjuks tuleb ette ka olukordi, kus asenduskodus elav laps ootab oma vanematega kohtumist väga, aga vanemate eluviis ei võimalda kohtumisi. Siis on lapse kõrvale vaja mõistvat ja toetavat täiskasvanut,” selgitab Tiina.

Valdkondadeülene koostöö kui edu võti

Teise positiivse muutusena toob Tiina välja sotsiaalteenuste ja -toetuste andmeregistri STAR, mida Tiina sõnul küll palju kirutakse, ent mis toetab infovahetust valdkondade vahel. Vajadus töökindla, koostööd soodustava infosüsteemi järele on teemaks olnud juba aastakümneid.

„Kui me üritasime 2000. aastate alguses luua sarnast süsteemi Tartu linnas ja maakonnas, siis see ei õnnestunud. Minu meelest on see päris suur asi.” Infosüsteem vähendab muret, et abivajav laps radarilt kaob. „Kunagi oli teema, et kui üks lastekaitsetöötaja või sotsiaaltöötaja töölt lahkus ja oma sahtlid tühjaks tegi, oli kohe segadus,” toob Tiina näiteks. Mõistagi on ka täna võimalus, et andmeid abivajava lapse või pere kohta ei kanta infosüsteemi sisse.

„Tartumaal oli erandlik tava, et asenduskodude juhid kohtusid regulaarselt maavalitsuses, mõnikord osalesid kohtumistel ka kohalike omavalitsuste sotsiaal- ja lastekaitsetöötajad. Oli siis teemaks uued õigusaktid või kutsusime huvitavaid esinejaid – koostöö oli hästi tihe,” meenutab Tiina. Ülevaade piirkonnast, lastest, kasvatajatest ja juhatajatest oli olemas ning ka suhted kohalike tegijatega juba head, nii oli mugav Elvasse edasi liikuda.

„Meil Elvas on tõesti koolidega hea koostöö, ka Rajaleidjaga ja meie enda rehabilitatsioonimeeskonnaga, aga on oluline, et kui lahkub üks väga tubli lastekaitsetöötaja, oleksid kokkulepped ja töövood ikka paigas,” räägib Tiina. Alati polegi tema sõnul küsimus info liikumises valdkondade vahel – näiteks lasteaias tehtava koolivalmiduse hindamise puhul ei ole kindlat korda, kuidas see info kooli jõuab.

Haldus- ja riigireform muutsid aastate jooksul välja töötatud võrgustikke ja süsteeme. Mitmeid maavalitsuste ülesandeid täidavad nüüd sotsiaalkindlustusamet ning kohalikud omavalitsused. „Osaliselt tuleb varem hästi toiminud koostöövõrgustik nüüd uuesti üles ehitada,” nendib Tiina.

„Kindlate praktikate ja töökultuuri kujundamine on eriti oluline ka seetõttu, et sotsiaaltöö ja lastekaitse on suure läbipõlemisohuga alad.”

Vastupidavus kolleegide, pere ja liikuva eluviisi toel

„Kahjuks on nii, et haldusreformist on möödas natuke üle kolme aasta ja selle ajaga on vahetunud väga palju lastekaitsetöötajaid,” nendib Tiina. „Ma ei tea, miks, aga just täna noor kolleeg küsis, et mis on olnud mulle oma töös tähtsam, kas palk või töö ise. Mõni ütleks kindlasti, et makske palka, küll siis [lastekaitsetöötajad] püsivad [kauem], aga minu arvates peab sotsiaal- ja lastekaitsega tegelevatel inimestel olema ikkagi väga suur missioonitunne.”

Stressirohkel tööl peab Tiina pika staaži kogumise võtmeks head töömeeskonda, toetavat peret ning füüsilist liikumist.

„Meeskonnad, kus olen töötanud, on olnud väga toetavad. Väga asjatundlikud inimesed. Ma ei pea kulutama energiat elementaarsete asjade selgitamisele. Mind toetati palju, kui ma olin maavalitsuses, ja ka nüüd, kui olen siin Elvas. Aga ainult see ei päästa,” mõtiskleb Tiina. Perekonna tugi on ääretult oluline, aga selle kõrval tuleb leida omale stressi maandamiseks ka individuaalne väljund.

„Nagu rõhutavad psühholoogid ja psühhiaatrid: ega tablett üksi ei aita. 1. klassist kuni spordisaalide sulgemiseni olen olnud kogu aeg hästi liikuv – viimastel aastatel olen näiteks tegelenud rahvatantsu, zumba, latiinoga. Minu jaoks on see kosutus nii ihule kui ka hingele,” räägib Tiina.

Koroonapiirangute ajal aktiivsuse säilitamiseks komplekteeris Tiina üle kümne aasta taas uue suusavarustuse.

„Füüsiline aktiivsus on nii oluline. Ükskõik, on see korvpall, poks, latiino või rahvatants. Ilma selleta ei saa.”

Tähtis on ka positiivne suhtumine – tass on ikka pooltäis. „Ma pole enne seda hullu aastat sellega tegelenud, aga nüüd olen püüdnud teadlikult keskenduda positiivsele. Ja seda positiivset on meie ümber tegelikult palju, vaatamata kogu murele ja valule.”

Ühiskonna hoiakute muutumine

Tiinale meeldib väga, et tänapäeval on abivajajast lapse märkamine ja temast teada andmine kogu ühiskonna kohus. „See pole enam ainult ühe inimese vastutus ja kohusetunne – hoiakud on muutunud, süsteem on muutunud,” kiidab ta.

Selleks, et kõik abivajajad õigel ajal abini jõuaksid, on vaja veel tööd teha. Näiteks hariduslike erivajaduste väljaselgitamisel on oluline roll lasteaial, aga abi vajavaid lapsi peaks märkama juba varem. Just varajane märkamine võiks Tiina arvates olla järgmine teema, millega peaks riigi tasandil süsteemselt tegelema.

„Laste ja perede arengukava töögrupis tuli meil üks tore mõte, et pereõed võiksid olla pere külastajad ja esimesed märkajad. Veel 2016. aastal suhtlesin sotsiaalministeeriumiga ja öeldi, et kohe-kohe läheb pilootprojekt käiku. Kahjuks – mina täpselt ei tea, miks – see ei realiseerunud. Võttes arvesse, kui palju on praegu õdesid puudu, on üldse keeruline sel teemal midagi mõelda või loota,” räägib Tiina.

Lasita Maja kingitud suvemaja ehitamisel osalesid nii Elva Laste- ja Perekeskuse inimesed kui ka abilised Lasita Majast ja Atemixi Tööstusautomaatikast
Lasita Maja kingitud suvemaja ehitamisel möödunud suvel osalesid nii Elva Laste- ja Perekeskuse inimesed kui ka abilised Lasita Majast ja Atemixi Tööstusautomaatikast.
Foto: erakogu

Arenguruumi on ka valdkonnakaugete inimeste suhtumises. „Ühiskonna hoiakud on küll muutunud, aga aeg-ajalt kohtame ikka sildistamist. Noh, et lastekodulaps, mis sa temast ikka tahad. Või suhtumine, et oh-te-vaesekesed,” ohkab Tiina. „Nad on ju samasugused lapsed nagu teisedki, ainult nad ei saa elada oma vanemate juures ning nende seljakott, see taak, mis nendega kaasa tuleb, on kindlasti raskem kui kodus elavatel lastel.”

Tiina sõnul on see võib-olla ka märguanne sotsiaal- ja lastekaitsetöötajatele, et peab veel selgitustööd tegema, et oleks rohkem mõistmist – sageli on tegu ju traumeeritud lastega. „Väikestest asjadest algavad suured asjad. Kui need väikesed asjadki muutuksid, annaks see kokku suure.”


Kolleegid Tiinast

Tiina on armas kolleeg ja kaasteeline. Ta töövaldkond nõudis väga suurt diskreetsust. Just need omadused – peenetundeline, taktiline, hooliv, põhjalik, pühendunud, tagasihoidlik, pealetükkimatu – iseloomustavad teda. Tal on loomupärane empaatiavõime ning märkimisväärselt suur tahe hoolida igast lapsest, tema perest ning kolleegist. Soov kaasa rääkida ja kindlasti ka ise panustada valdkonna arendustesse oli ja on praegugi Tiina südameasi.

Annely Võsaste
Hariduse Tugiteenuste Keskuse juhataja ning töökaaslane Tartu Maavalitsuse päevilt

Tiina oli minu kui värske lapsendamisametniku jaoks ülioluline kolleeg ja õpetaja. Esialgu olin ma õpilase rollis, kuulates ja õppides, mõne aja pärast, kui oma rolli sisse elasin, said meist head kolleegid, kellega mõtteid ja töörõõme, aga ka kurvastamisi jagada. Ja see side on jäänud püsima siiani, kuigi meie mõlema rollid maavalitsuses on ammu lõppenud, oleme nüüd kolleegid ühises valdkonnas – asendushoolduses.

Tiinast teeb hea lastekaitsespetsialisti tema siirus ja südamlikkus, võime mõista, mida lapsed tunnevad ning soov leida lahendus ja pakkuda neile parimat.

Ta on sirgjooneline, otsekohene, samal ajal soe ja empaatiline. Temas on uhkust ja sellel sõnal on positiivne tähendus. Kuigi valdkond, kus ta töötab, nõuab palju ning töö tuleb paratamatult koju kaasa, on Tiinas endiselt sädet ja positiivsust. Seda soovin kõigile selle valdkonna töötajatele.

Liis Saarna, MTÜ Oma Pere juht

Oi, kui raske on kirjutada Tiinast vaid mõne lausega! Töötasime koos Tartu Maavalitsuses viis aastat ja mul on väga hea meel, et saatus meid Elva Laste- ja Perekeskuses taas kokku viis, nüüd juba palju lähemate töökaaslastena kui eelmine kord.

Tiina – suure südamega, tark, abivalmis, vajadusel korral aga otsustav ja kindlameelne naine, eriti kui on vaja seista laste heaolu eest. Ta võiks kümnete perede eludest ja saatusest mitu haaravat raamatut kirjutada, kuid kõik need lood on ja jäävad vaid Tiina teada.

Kui kellegi käitumine temas küsimusi tekitab, mõtleb ta veidi ja ütleb: „Kahtlusta ikka heas!”

Esta Tamm, SA Elva Laste- ja Perekeskuse juhataja


Artikkel ilmus ajakirjas Sotsiaaltöö nr 2/2021

Artikli lühem versioon ilmus Eesti Sotsiaaltöö Assotsiatsiooni lõuna piirkonna eestvedamisel 12. aprillil Elva valla lehes.