Eesti kristlike sotsiaalteenuste kontseptsioonid

KOKKUVÕTE

Tutvustan uuringut[1], milles analüüsisin Eesti kristliku kirikuga seotud organisatsioonide ja koguduste tegevust, kes osutavad riigi või kohalike omavalitsuste rahastavaid sotsiaalteenuseid. Uuring keskendus nende teenuste kristlikule kontseptsioonile.

Organisatsioonide juhtide küsitluse tulemused näivad, et sotsiaalteenuste osutamist peetakse kristlikuks teenimistööks. Heal tasemel ja inimeste vajadustele vastava teenuse osutamist, sh inimeste religioossete vajadustega arvestamist, võetakse kristliku armastuse väljendusena. Uuringus osalejad toetavad usuvabadust ja peavad kaasinimeste teenimist kristliku elu loomulikuks osaks. Leitakse, et kristlikud põhimõtted ja usuga seotud tegevus on teenuse saajate ja nende pereliikmete jaoks lisaväärtus.

MÄRKSÕNAD

Diakooniatöö, sotsiaalteenuste arendamine, religioossed vajadused, inimväärikus.

Sihipärane hoolekandeline tegevus algas Eestis 13.–14. sajandil, kui Eesti- ja Liivimaal levis ristiusk ning asutati kloostrite varjupaigad, seegid ja hospidalid. Alles 19. sajandil läks hoolekande korraldamisel põhikoormus kogudustelt kohalikele omavalitsustele. (Leppik 1995).

Tänapäevase hoolekande juured on diakooniatöös

Kjell Nordstokke (2007) on kirjutanud, et diakoonialiikumine oli omal ajal pioneer tervishoiu ja sotsiaaltöö vallas ning innustas rajama nendes valdkondades tegutsevaid institutsioone. Hiljem hakati vahet tegema kristlikul ja ilmalikul tegevusel. Tänapäeval on hoolekanne riiklikult reguleeritud, teenuseid osutavad kutselised abistajad. On välja kujunenud kindlad tööpõhimõtted ja mõisted, teenused, õiguslik regulatsioon, head tavad jm. Kristlik hoolekanne on ilmalikuga üldjoontes sarnane, kuid kirikus on inimeste abistamine teenimistöö ehk diakoonia (kreeka keeles διακονέω). Kristlik maailmavaade, mis põhineb piiblil, motiveerib inimesi abistama.

Kristlik hoolekanne on ilmalikuga üldjoontes sarnane, kuid kirikus on inimeste abistamine teenimistöö ehk diakoonia.

Eesti kirikute ja koguduste liitude juurde on moodustatud organisatsioonid, mis korraldavad kristliku sotsiaaltöö ja usuliste ühenduste ringist väljapoole jäävale kogukonnale suunatud ettevõtmisi. Siiski on suurem osa kristlikust sotsiaaltööst kogudusekeskne: abistatakse oma koguduse liikmeid. (Rohtmets 2022).

Ootused inimeste vajadustest lähtuvate sotsiaalteenuste järele

Uuringust „Elust, usust ja usuelust“ (Eesti Uuringukeskus 2020) selgus Eesti inimestel olevat ootus, et kirik võiks osaleda mitmete sotsiaaltöö sihtgruppide abistamises. Ligi pooled vastajad arvasid, et kiriku mõju võiks olla veelgi suurem. Umbes kaks kolmandikku Eesti elanikest peab kristlikku kultuuri oluliseks, kristlasena määratleb ennast umbes veerand.

Inimeste vajadustest lähtumine on sotsiaalhoolekande seaduse (2015) ja sotsiaalteenuste üldise kvaliteedijuhise järgi (Sotsiaalkindlustusamet 2018) abi andmise oluline põhimõte. Seadus kohustab sotsiaalteenuse osutajat lähtuma ka teenuse võimestavast olemusest, terviklikkusest jm. Sotsiaalvaldkonna töötajate eetikakoodeks kutsub (Eesti sotsiaaltöö assotsiatsioon 2022) väärtustama inimeste bioloogilist, psühholoogilist, sotsiaalset, kultuurilist ja vaimset terviklikkust. 

See tähendab muu hulgas, et sotsiaalteenuste osutaja peaks inimese vajadusi hinnates tundma huvi ka tema religioossete vajaduste vastu ning tal peaks olema pädevus ja võimalus neile vastata. Religioossete vajadustega tegelemine võib olla keeruline, kui sotsiaalvaldkonna töötajatel ei ole selleks ettevalmistust. Lisaks tuleb arvestada, et sama usku tunnistavate inimeste vajadused võivad erineda, seega ei saa teenuse inimkesksne osutamine tugineda oletustele, vaid inimeselt tuleb küsida, mida ta soovib. (Gothóni ja Jokela 2017)

Tänapäeval ei takista riik usuga seotud organisatsioonidel teenuste osutamist.

Üks oluline põhimõte nii ilmalikus kui ka kristlikus inimkäsitluses on inimväärikuse tagamine. Põhiseaduses nimetatud inimväärikus on igal inimesel tema inimeseks olemise tõttu, selle kõiki elemente ei saa seaduses loetleda (Vallikivi 2020). Piibli järgi on igal inimesel inimväärikus, sest inimene on loodud Jumala näo järgi, lad Imago Dei (Szczerba 2020). Inimväärikuse tagamine sotsiaalteenusel tähendab ka inimese religioossete vajadustega arvestamist.

Uuringus osalenud kristlikud teenuseosutajad

Korraldasin 2025. aasta kevadel küsitluse Eesti kristlike sotsiaalteenuste osutajate hulgas, kelle teenuste rahastamisel osaleb riik või omavalitsus. Vastajate leidmiseks kogusin infot internetist, majandustegevuse registrist ja isiklike kontaktide kaudu. Mitmetele teenuseosutajatele ka helistasin, et täpsustada nende sobivust valimisse.

Uuringus osalesid peamiselt organisatsioonide tegevjuhid, sest neil on võimalus organisatsiooni kujundada ja teenuste kontseptsioone ellu rakendada. Saatsin veebipõhise küsimustiku 25 juhile 24 organisatsioonist, vastused sain 18 inimeselt.

Teenuseosutajad, mille juhid küsitluses osalesid, pakkusid kahtteist sotsiaalteenust nii täiskasvanutele kui ka lastele. Kõige enam osutati lapsehoiuteenust, tugiisikuteenust ning üldhooldusteenust. Samuti osutati sotsiaalse rehabilitatsiooni teenust, psühholoogilist nõustamist, laste päevakeskuse teenust ning vanglast vabanenute majutusteenus koos nõustamisega. 

Väga oluline on teenuste sisu ja eripära lihtsalt, arusaadavalt, kirjalikult ning suuliselt tutvustada.

Nimetati ka asenduskodu-, igapäevaelu toetamise, sotsiaaltranspordi, toetatud töötamise ja kogukonnas elamise teenust. Valik oli mitmekesine ja sisaldas nii ööpäevaseid kui ka päeval osutatavaid teenuseid. Mõni organisatsioon osutas ainult üht teenust, teistes osutati kaht, kolme või nelja teenust.

Vastustest tulenes, et tänapäeval ei takista riik usuga seotud organisatsioonidel teenuste osutamist. Siiski on kirikuga seotud sotsiaalteenuseid Eestis üsna vähe. Mitme uuringus osaleja arvates võib selle põhjus olla asjaolu, et nõuetekohaste teenuste osutamine on liiga suur väljakutse.

Kristlike kontseptsioonide sisu

Mis ajendab usuorganisatsioone ja kristliku kirikuga seotud inimesi sotsiaalteenuseid osutama? Peaaegu kõik uuringus osalejad peavad sotsiaalteenuse osutamist diakooniatööks ehk kristlikuks teenimistööks. Toetatakse arvamust, et diakoonia keskendub just isiku- ja ühiskonnavahelisele toimimisele, aidates inimestel hakkama saada. Peetakse oluliseks abistada nii koguduse liikmeid kui ka teisi abivajajaid.

Teenuseosutajate kristlik kontseptsioon avaldub nende tegevuse eesmärkides, põhimõtetes ja usuga seotud tegevustes. Vastajad peavad oma organisatsiooni kristlikuks eesmärgiks väljendada kristlikku armastust selle kaudu, et osutatakse heal tasemel ja inimeste vajadustele vastavaid teenuseid, sh inimeste religioosseid vajadusi arvestades. Evangeeliumi ehk hea sõnumi tutvustamist teenuse saajatele nimetasid üheks eesmärgiks vähem kui pooled vastajad. 

Inimestele meeldib, kui nende soovide ja vajaduste vastu huvi tuntakse.

Põhimõtete kohta võib öelda, et teenuseosutajad toetavad usuvabadust ja peavad diakooniatööd kristliku elu loomulikuks osaks. Teenuse saajatele võimaldatakse piibliõpet, ühist palvetamist, jumalateenistustel osalemist, vestlusi hingehoidjatega jm. Selline usuga seotud tegevus, mida kristlikud teenuseosutajad teenusesaajatele võimaldavad, on minu hinnangul kristlastele ootuspärane ja tõenäoliselt ei ole võõras ka inimestele, kes ennast kristlaseks ei pea, aga kes elavad kristlusest mõjutatud kultuuriruumis.

Uurisin ka, kui oluline on teenuseosutajate arvates teenuste kristlik kontseptsioon nende teenuste kasutajatele ja pereliikmetele. Enamasti leiti, et teenusekasutajatele on olulisemad teenuste muud aspektid. See on ka ootuspärane, sest teenuseid kasutatakse oma abi- ja toetusvajaduse tõttu.

Osa teenusekasutajate jaoks on kristlikud põhimõtted teenuse tugev külg, nende järgimine muudab teenuse usaldusväärseks. Mõned osalejad nõustusid ka väitega, et inimesed võivad karta, nagu kohustaks teenuse saamine millekski, mis on seotud usuga, ning mainisid, et vahel on tulnud töö põhimõtteid ja tegevust selgitada. See näitab, et väga oluline on teenuste sisu ja eripära lihtsalt, arusaadavalt, kirjalikult ning suuliselt tutvustada. See aitab vähendada eelarvamusi ja kokku viia kristlikke teenuseosutajaid ning teenuste vajajaid, kes kristlikku maailmavaadet tähtsaks peavad.

Riigi- ja omavalitsuse esindajatele, kes teenuseid rahastavad, on teenuse kontseptsiooni juures kõige rohkem meeldinud teenuse saajate ja pereliikmete rahulolu.

Vahel on kardetud, et teenuseosutajaid kohustatakse millekski, mis seostub usuga, kuid vastajate sõnul on suudetud hirmud hajutada, tõestades oma asjatundlikkust ja kliendikesksust ning selgitades kristlikku usku.

Religioossete vajaduste kohta küsimine

Ligikaudu poolte vastajate arvates hindavad teenusekasutajad, et nende usuliste vajaduste kohta küsitakse ja see austab nende inimväärikust. Enamasti ei küsita teenuse alustamisel usuga seotud vajaduste kohta eraldi, kuid seda püütakse arvestada, kui inimene ise räägib. See näitab, et enamasti ei peeta abi- ja toetusvajaduse hindamisel religioosseid vajadusi teiste vajadustega sama tähtsaks, ka ei kasutata info kogumisel veel sageli hindamisvahendeid, mis sisaldavad küsimusi religioossete vajaduste kohta. 

Teisest eristub rahvusvahelise funktsioneerimisvõime klassifikatsioon, mille alusel andmete kogumine seda võimaldab (Sotsiaalkindlustusamet 2017). Omalt poolt soovitan teenuseosutajatel teenusekasutajate religioossete vajaduste kohta sobival hetkel siiski küsida, sest inimestele meeldib, kui nende soovide ja vajaduste vastu huvi tuntakse, see toetab ka teenuse osutajalt oodatud terviklikku inimkäsitlust.

Teenuste arendamine vajab andmeid uurimistöödest

Sotsiaalteenuste sisu ja eripärad ning teenusekasutajate usuliste vajadustega arvestamine on küsimused, mida oleks vaja edaspidi veel uurida. Sotsiaaltöötajatena peaksime läbi mõtlema, kuidas kõige paremini ühendada sotsiaalteenuste osutamine ja erinevad maailmavaated. Samuti tuleks otsida vastust küsimusele, kuidas riik ja kristlik kirik saaksid abivajajaid veel paremini koos toetada.

Edaspidi võiks uurida ka teenusekasutajate ja nende lähedaste ootusi ning kogemusi, samuti teenuse saajatega vahetult töötavate spetsialistide arvamusi ja teiste riikide kogemusi. Leian, et sotsiaalteenuste osutajad, kes otsivad ja on leidnud võimalusi pakkuda oma teenuste saajatele tähendusrikkaid vajaduspõhiseid lahendusi, on tunnustamist väärt eestvedajad.

Lugemissoovitus

Artiklis käsitletud küsimustega haakuvad uuringud: 

• Indrek Linnuste (2025). Spirituaalse dimensiooni integreerimise võimalusest ja vajadusest tervishoiu- ja rehabilitatsioonisüsteemis. Doktoritöö. Tartu ülikooli usuteaduskond
• Triin Käpp (2021). Kristlik väärtuskasvatus kristlikes koolides ning kristlike koolide roll Eesti ühiskonnas 21. sajandi algul. Doktoritöö. Tartu ülikooli usuteaduskond
• Ülle Ernits (2025). Patsientide religiooniga seotud vajadused õendusprotsessis: religioosse heaolu toetamise võimalusi. Magistritöö. Tartu ülikooli usuteaduskond