Skip to content

Distantsõppe korraldus HEV-õpilastele Keila Koolis

Kogemus

Distantsõpe mõjutab kõige enam hariduslike erivajadustega õpilasi, kes vajavad õppetöös õpetajatelt vahetuid lisaselgitusi ning juhendamist. Kuidas on õppetegevus korraldatud Keila Koolis, mis on murekohad ja mis lahendusi on leitud?

Kristiina Heimonen
Kristiina Heimonen
Keila Kooli HEV-õppe koordinaator

 

 

 

 

 

 


Keila Koolis õpib praegu 1667 õpilast. Kool on 12-klassiline ja õppetöö toimub kolmes majas, millest ühes käib õpe lähiaastatel vene keeles. Meil on kolme tüüpi klassid: tavaklassid, tõhustatud toe klassid ja eritoe klassid. Koostöös Rajaleidja keskustega oleme loonud oma koolis õpilastele võimaluse saada eri tugispetsialistide – logopeedi, sotsiaalpedagoogi, psühholoogi, eripedagoogi – teenuseid. Neid vajavad ka paljud tavaklassi õpilased, seetõttu on spetsialistide armee suur, ometigi ei kata see alati nõudlust praeguses keerulises olukorras.

Keila Kool
Keila Kool. Foto: erakogu

Praegune aeg on raske kõigile. Tuleviku suhtes on palju ebakindlust ja teadmatust. Keerulises olukorras on ka erinevate kooliastmete õpilased, kes on pidanud end pidevalt ümber häälestama – kord ollakse kontaktõppel, siis tuleb jälle õppida distantsilt. Ebastabiilsus tekitab ärevust ja on raske nii õpetajatele, lastele kui ka nende vanematele.

Peamised murekohad

Lapsevanemate esmakohustus on käia tööl. Seega ei saa eeldada, et kodukontoris tööd tehes leiab vanem alati võimaluse oma last õpetada ning juhendada. Seda ei saagi neile kohustuseks panna. HEV-lastele on selline olukord eriti keeruline ja nii võivad tegemata koolitööd aina kuhjuda, sest ei ole kedagi, kes ülesande lahti selgitaks. Vahel on lauses vaid üks sõna, mis on ebaselge ja juba muutub kogu ülesande lahendamine võimatuks. HEV-õpilaste võimed on väga erinevad. Osad vajavad võimalust kasutada abimaterjale ja lisaaega ning suudavad iseseisvalt kodus väga hästi hakkama saada. Samal ajal on õpilasi, kes vajavad kindlaid raame, päevakava, pidevat tööle suunamist, ülesannete lahtiselgitamist, teksti lihtsustamist jms.

HEV-õpilaste puhul peavad töökäsud olema väga konkreetsed ja lühikesed. Mitmest osast koosnev pikk tööjuhis tekitab segadust ja suure tõenäosusega jääb siis ülesanne tegemata. Seda tuleb ette nii nooremate kui ka vanemate õpilaste puhul. Õpilastel ei ole kodus kelleltki abi küsida või ei julgeta, aga ka ei taheta mingil põhjusel seda teha – ei küsita abi ei kodus vanematelt ega koolist õpetajatelt.

"Kui õppetööga tulevad õpilased enamasti toime, siis palju suuremaks murekohaks on osutunud enesejuhtimise oskus, seda ka tavaklassi õpilastel."

Keeruline on iseseisvalt oma päeva korraldada. Õigel ajal tõusmine, veebitundides osalemine hilinemisteta, kodutööde tegemine ja kokkulepitud ajal õpetajale saatmine – see kõik nõuab ranget enesejuhtimist. Kui see oskus on vähene, hakkavad tegemata tööd kuhjuma. Nii peavad vanemad asuma pärast oma tööpäeva lastega õppima. Kuid võib juhtuda, et ka vanematel ei ole õhtul enam piisavalt jaksu, et kõik üle rääkida, lahti selgitada ja nii võivadki tegemata koolitööd jääda pikaks ajaks esitamata. Koolist hakkavad aineõpetajad või klassijuhatajad uurima, miks on nii juhtunud ja kas õpilane vajab tööde tegemisel koolilt abi või tuge. See omakorda võib tekitada juurde pingeid, mis ei aita kuidagi olukorda parandada.

Mõne õpilase puhul on kasu õpetaja telefonikõnest või kirjast – õpilase motivatsioon paraneb ja koolitööd saavad tehtud. Paraku neid lapsi, kelle enesejuhtimisoskus on puudulik, pelgalt kiri või telefonikõne ei aita. Nemad vajavad kindlat plaani ja/või juhiseid, kuidas oma päeva plaanida ning tegemata koolitöid järele teha.

Kahjuks on pidev arvutis olemine suurendanud õpilastes ka huvi virtuaalmaailma ja arvutimängude vastu. Sageli kaob õpilane keset õppetegevust internetiavarustesse.

Pikem distantsõpe toob nähtavale õpiraskustega õpilased ja nii võib suureneda HEV-õpilaste arv. Sel juhul on vahetu kontakt õpetajatega väga oluline. Veebisuhtlus seda ei asenda, sest õpilased või õpetajad tunnevad sageli hirmu, et keegi võib neid pealt kuulata või nende juttu salvestada.

Paraku on juhtunud sedagi, et õpilased on pedagoogi veebitunnis salvestanud, video internetti postitanud ning õpetajat on hakatud alandavate kommentaaridega mõnitama. Sellise ebameeldiva olukorraga tegeleb sotsiaalpedagoog – vestleb õpilastega ja tuletab meelde, millised on veebitunni tavad ja viisakad käitumisnormid. Eks aeg-ajalt on ikka vaja õpilastele meelde tuletada, et kedagi ei tohi ilma tema nõusolekuta pildistada ja filmida. Sama reegel kehtib ka õpetajatele – nemadki ei tohi alaealise  või tema eestkostja nõusolekuta filmida või pildistada.

Kõik olukorrad on lahendatavad

Õpilastel, kes ei saa distantsõppele jääda, on Keila Koolis võimalus õppida kooliruumides koolitöötaja järelevalve all. Abijõududena on õppetegevusse kaasatud ka Keila Noortekeskuse töötajad. Õpilased saavad osaleda aineõpetajate konsultatsioonides nii veebi vahendusel kui ka käia selleks koolis kohapeal. Veebitunnid toimuvad tunniplaani kohaselt 50–60% ulatuses, ülejäänud aja töötab õpilane kodus iseseisvalt õpetajate kirjalike juhiste järgi.

Eelmine kevad on teinud meid targemaks. Nüüd teame, et õpilased vajavad võimalust olla õpetajaga otsekontaktis, ka iseseisva töö ajal – pelgalt kirja teel suhtlemisest ei piisa. Kui tunniülesannet tehes tekib õpilasel küsimus ja ta ei saa sellele kohe vastust/selgitust, siis on õpitut raskem omandada ja see võib valesti või üldse mitte selgeks saada. Õpetajatel on nüüd täielik valmisolek liituda veebitunniga kohe, kui õpilane iseseisva töö ajal selleks soovi avaldab.

Paljudel õpilastel on raske osaleda veebitunnis sisse lülitatud kaameraga. Kardetakse, mida teised õpilased arvavad tema kodust, kas taustalt võib olla näha midagi sellist, mis annab alust kommentaarideks, kuidas ise välja nähakse, võib olla ka avaliku esinemise hirm. Sel juhul on võimalik õpilasel või tema vanemal klassijuhatajale või aineõpetajatele anda teada, et õpilane ei saa olla tunnis kaameraga.

Kõik olukorrad on lahendatavad, kõige tähtsam on teha koostööd ja anda teada oma muredest ning vajadustest. Kooliga seotud olukordade lahendamisse saab kaasata ka tugispetsialistid (sotsiaalpedagoogi, psühholoogi, hariduslike erivajadustega õppe koordinaatori) või õppealajuhatajad.

"Peamine on, et nii õpilased kui ka nende vanemad ei jääks oma murega üksi, vaid julgeksid abi küsida."

Keila Kooli kommunikatsioonijuht on jaganud Stuudiumi kaudu kõigile lapsevanematele kooli tugikeskuse kokku pandud vaimse tervise toetamiseks abisaamise võimalused. Välja on toodud kooli enda spetsialistid ning erinevad tasulised ja tasuta teenust pakuvad asutused, infotelefonid ja veebileheküljed. Mõni õpilane või lapsevanem ei soovi oma mure või probleemiga kooli poole pöörduda, sest need olukorrad võivad olla kooliga seotud. Siis on neil võimalik leida omale sobilik lahendus väljaspool koolisüsteemi.

Kool kui kaasava hariduse keskus

Algkoolimaja õppealajuhataja ja HEV-õppe koordinaatori Kaja Peetrise info kohaselt on õpiraskustega õpilaste klassid (tasandusklassid, arendusklassid jm), kus on õppinud nõustamiskomisjoni otsusega suunatud lapsed, Keila Koolis (kooli nimi on aastate jooksul muutunud) alates 1969. aastast.

2009. aastal loodi Keila Kooli tugikeskus, mis koondab enda alla eripedagoogid, sotsiaalpedagoogid, psühholoogid, logopeedid, abiõpetajad ja õpiabi õpetajad.

Kaasava hariduse all mõeldakse kvaliteetse hariduse saamise võimalust kõigile. Kui laps vajab toeks mõnda spetsialisti või erisuste arvesse võtmist õppetöös, siis püüame seda talle vajaduse ja võimaluse korral pakkuda. Vahel on abivajajaid rohkem, kui suudame teenust pakkuda. Sel juhul väheneb teenuse sagedus, kuid täiesti ilma ei jää keegi.

Keila Koolis on moodustatud HEV-õpilasi õpetavate õpetajate ning tugitöötajate omavahelise koostöö tõhustamise eesmärgil alates 20. märtsist 2018 kaasava hariduse õppetool. See on professionaalne õpikogukond, kus jagatakse teaduspõhist metoodikat ja häid praktikaid, eesmärk on toetada iga õppija arengut. Õppetooli liikmetel on pädevus nõustada õpilasi, õpetajaid, kooli personali ning lapsevanemaid õppetöö koordineerimisel ja sobiva metoodika valikul; käitumis- ja õpiraskuste ületamisel. Koostööd tehakse ka väljaspool kooli olevate asutustega (nõustamiskeskused, rehabilitatsioonikeskused, ülikoolid jt).

Koolil on tihe koostöö kohalike omavalitustega – lastekaitsetöötajate, (sotsiaaltöötajatega harvem), haridusnõunikega, Keila Rehabilitatsioonikeskuse spetsialistide, noorsoopolitseinike ja noortekeskuse töötajatega.

Tugiteenused distantsõppe ajal

Keila Koolis töötab kokku neli sotsiaalpedagoogi, kolm psühholoog ja kolm hariduslike erivajadustega õpilaste õppe koordinaatorit. Distantsõppe ajal on nende spetsialistide ülesanne olla toeks õpetajatele, õpilastele ja lapsevanematele. Psühholoogide koormus on alates eelmisest kevadest kõige suurem, sest nende pädevuses on toetada kõigi abivajajate vaimset tervist, olla kuulaja ja nõuandja rollis.

Praegune keeruline olukord on tekitanud kõigile probleeme ja muresid, mis mõjutavad tugevalt omavahelisi suhteid ja läbisaamist. Inimesed ärrituvad kergesti, võtavad kõike hinge ja saavad valesti aru, tunnevad sageli, et neid on rünnatud, kui midagi öeldakse või kirjutatakse. Mured tööl võivad kanduda koju ja seal edasi lastele. Närviline ja stressis vanem või õpetaja mõjutab endale teadmata väga tugevalt oma last või õpilasi, kellel võib seetõttu kaduda õpimotivatsioon, suutlikkus teha koolitöid, sest ta on mures vanema (te) ja koduse olukorra pärast.

Psühholoogid pakuvad õpilastele, vanematele ja õpetajatele nõustamisi koolis kohapeal ja ka veebi vahendusel. Pädevus ja valmisolek on olemas. Psühholoogi teenuse saamiseks tuleb pöörduda meelepärase spetsialisti poole ning registreerida end vastuvõtule. Tugispetsialistide kontakte võib julgelt küsida ka klassijuhatajalt. Sotsiaalpedagoogide ülesanne nii kontakt- kui ka distantsõppe ajal on jälgida õpilaste koolikohustuse täitmist – õpiedukust ja puudumisi ning parandada üheskoos klassijuhatajaga õpilaste õpimotivatsiooni, leida lahendusi tekkinud muredele ja probleemidele (puudumised, tegemata/ebaõnnestunud koolitööd) ning korraldada õppetunde sotsiaalsete oskuste omandamiseks.

Olin ise varem (sh ka eelmisel õppeaastal) sotsiaalpedagoogi rollis ja märkasin siis, et peamiseks mureks oli lastel kindel päevaplaani puudumine ja suutmatus oma koolitööga algust teha – millest peaks alustama oma päeva ja millal tegema koolitöid. Õpilased ei suuda distantsõppel olles alati õigel ajal ärgata ja seetõttu hilinevad tundidesse. Seetõttu tekivad puudumised, mahajäämus õppetöös. Kahjuks ei julge õpilased õpetajalt alati individuaalset konsultatsiooni paluda. Isegi kui koolitööd suudetakse kuidagi ära teha, siis aeg-ajalt ikka unustatakse, et need tööd tuleb õpetajatele saata või kooli veebikeskkonda ülesse laadida. Kui vanem töölt tulles lapselt uurib, kas koolitööd on tehtud, tuleb vastuseks: „Jah!ˮ. Mis on ju tõsi, sest vanem ei küsinud, kas tööd ka õpetajale saadeti. Pahatihti vanem ei tulegi selle peale, et seda eraldi uurida. Alles hiljem selgub, et laps on küll töö ära teinud, aga õpetaja ei ole seda kätte saanud. Eelmisel kevadel saadud kogemuste tõttu oskab sotsiaalpedagoog selle võimalusega juba arvestada.

Ka distantsõppe ajal on lapsevanema nõusoleku ja avalduse alusel võimalik saada koolivälise nõustamiskomisjoni kaudu sotsiaalpedagoogi ja eripedagoogi (sh õpiabi) tugiteenuseid, kes töötavad koolis kohapeal. HEV-õpilastel on eemalt keeruline õppetööga toime tulla, seetõttu on väga tähtis osaleda igas ainetunnis ja seda ei taha õpetaja loovutada sotsiaalpedagoogile sotsiaalsete oskuste õppeks. Pärast tunde on lapsed liialt väsinud, et aktiivselt ja mõttega sotsiaalpedagoogi või eripedagoogiga kaasa töötada – kohtumise kasutegur on seega väga väike. Nii eelmisel kevadel kui ka praegu kasutame võimalust, et sotsiaalpedagoog pakub õpilasele veebi vahendusel ja telefoni teel tuge, et parandada ja hoida nende õpimotivatsiooni.

Sel õppeaastal on õpetajad, vanemad ja ka õpilased juba kogemusega distantsõppel olijad. Rõõmustamiseks on mitu põhjust: tublisti on kasvanud kõigi digipädevus ja paika on saanud kindlad veebikeskkonnad, kus koolitöid teha. Digikeskkondade lai valik ei toeta õpilast, pigem tekitab segadust ja teeb õppimise keerulisemaks. Toetavam on kindel ja turvaline keskkond, milles õpilane oskab tööd teha. Nii on välistatud, et teadmatuse tõttu jääb midagi tegemata.

Toetada tuleb kõiki õpilasi

Distantsõppe ajal ei saa eeldada, et kui õpilasel on hinded korras, kõik tööd esitatud õigeks ajaks, puudumisi ei ole, siis ei ole vaja teda vaimselt toetada. Ka nende õpilaste õpimotivatsiooni peab hoidma, tunnustama neid pingutuse eest. Selleks piisab ka, kui klassijuhataja pöördub õpilaste poole, küsib, kuidas läheb, kas on muresid või probleeme või soovib keegi jagada oma rõõme ja kordaminekuid.

Distantsõppevorm on kontaktõppest oluliselt väiksema kasuteguriga. Kahjuks ei saa me praegu valida, kas üks või teine. Seetõttu tuleb kõigil anda endast nii palju, kui võimalik, et tagada lastele täisväärtuslik õpe. Samal ajal tuleb ka jälgida, et kõik jääksid vaimselt terveks. Märgake ja toetage abivajajaid! Ka neid, kes esialgu eitavad ja abikäe eemale tõrjuvad. Ühel hetkel on nemadki valmis abi otsima või seda vastu võtma.

Hoidkem end ja teisi, vaid üheskoos tagame lastele kvaliteetse hariduse, olgu tegu haridusliku erivajadusega või tavaklassi õpilasega.


Artikkel ilmus ajakirjas Sotsiaaltöö nr 2/2021