Skip to content

Deinstitutsionaliseerimine kui kogukonnapõhine teenuste osutamine abivajadusega inimestele

Korraldus

Deinstitutsionaliseerimise mõiste on viimasel ajal olnud kasutusel seoses peamiselt psüühilise erivajadusega inimestele osutatavate erihoolekandeteenustega, kuid seda sageli põhjendamatult vaid erihoolekande asutuste sulgemise perspektiivis.

Katrin Tsuiman
Katrin Tsuiman
nõunik, sotsiaalministeerium

Tegelikult on deinstitutsionaliseerimise mõiste ja selle tähendus hoolekandele palju laiem.

Deinstitutsionaliseerimisena käsitletakse igasuguse abivajadusega inimestele kogukonnapõhiste teenuste sihikindlat arendamist, mille hulka kuuluvad ka ennetavad teenused, mis hoiavad ära vajaduse institutsionaalse hoolduse järele (Euroopa ekspertrühm 2012). Teenuste arendamine ei puuduta ainult psüühilise erivajadusega inimeste hoolekannet, vaid ka laste, puuetega inimeste ja nende perede, vaimse tervise probleemidega inimeste, samuti näiteks eakate abivajadusega seotud küsimuste lahendamist.

Üleminek kogukonnapõhisele mudelile

Deinstitutsionaliseerimise käigus liigutakse hoolekande osutamise institutsionaalselt mudelilt kogukonnapõhisele mudelile, mis tähendab, et inimesele vajalikku tuge ja abi osutatakse kogukonna keskel, säilitades talle võimalus olla kaasatud ja langetada iseseisvalt otsuseid kogukonna poolt pakutavate teenuste kasutamisel.

Euroopa Liidu ekspertgrupp on liikmesriikidele koostanud juhised deinstitutsionaliseerimise põhimõtete elluviimiseks ning määratlenud selles protsessis olulised institutsiooni ja kogukonnapõhiste teenuste mõisted. Iga liikmesriik võib küll täpsemalt kirjeldada, mida peetakse institutsiooniks ja kuidas rakendatakse deinstitutsionaliseerimise protsessis ekspertgrupi juhiseid, kuid Euroopa struktuurifondidest eraldatud raha kasutamisel järgitakse juhistes sõnastatud määratlusi.

  • Institutsioon – hoolekandeasutus, kus elanikud on laiemast kogukonnast eraldatud ja/või on sunnitud koos elama. Elanikel ei ole piisavat kontrolli oma elu ja neid puudutavate otsuste üle ja organisatsiooni vajadused domineerivad elanike individuaalsete vajaduste üle.
  • Kogukonnapõhised teenused – teenuste kogum, mis võimaldab inimesel elada kogukonnas ja on kättesaadav kõigile vaatamata nende puude olemusele või abivajadusele. Siia kuuluvad üldsusele mõeldud avalikud teenused nagu majutus, tervishoid, haridus, tööhõive, kultuur ning meelelahutus, ja eriteenused nagu näiteks isiklik abistaja puudega inimesele, ajutine hooldusteenus jms.

Miks me sellest räägime?

Euroopa Liit hindab ja tunnustab inimväärikuse, võrdsuse ja inimõiguste austamist, need väärtused peavad kõigis liikmesriikides olema aluseks 21. sajandil sotsiaalkaitse struktuuride ja sobivate tugisüsteemide arendamisel. Eesti on vastu võtnud Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni, ühinenud ÜRO laste õiguste konventsiooni ja ÜRO puuetega inimeste õiguste konventsiooniga ning tunnustanud neis sisalduvaid põhimõtteid.

ÜRO puuetega inimeste õiguste konventsiooni ratifitseerimisega 2012. a aprillis võttis riik kohustuse järjepidevalt parandada puuetega inimeste olukorda. Konventsiooni artikkel 19 sõnastab puuetega inimeste õiguse iseseisvale elule ja kogukonda kaasamisele, mille kohaselt osalisriigid tunnistavad kõigi puuetega inimeste võrdset õigust elada kogukonnas ning omada teistega võrdseid valikuid, tagades puuetega inimestele:

  • teistega võrdsetel alustel võimaluse valida oma elukohta ning seda, kus ja kellega nad elavad, ning neil ei ole kohustust järgida mõnda kindlat elukorraldust;
  • juurdepääsu mitmetele kodu-, elukohajärgsetele ja muudele kogukondlikele tugiteenustele, kaasa arvatud elamise toetuseks, kogukonda kaasamiseks, isolatsiooni ja kogukonnast eraldamise vältimiseks vajalik isiklik abistaja;
  • võrdsel alusel juurdepääsu kõikidele üldsusele mõeldud avalikud teenustele ja ehitistele.

Need on põhimõtted, millest tuleb juhinduda, kui tegeldakse puuetega inimestele tugisüsteemide ja teenuste arendamisega.                

DI põhimõtted riiklikus erihoolekandes

Deinstitutsionalieerimise põhimõtteid järgib ka Eestis 2014. a vastu võetud erihoolekande arengukava aastateks 2014–2020, mis on riigi strateegiline lähtedokument psüühilise erivajadusega inimestele hoolekandeteenuste arendamisel. Arengukava üldeesmärk on tagada täisealistele psüühilise erivajadusega inimestele võrdsed võimalused eneseteostuseks ning kvaliteetsed ja deinstitutsionaliseerimise põhimõtteid järgivad erihoolekandeteenused.

Erihoolekande arengukava näol on riik võtnud ühtlasi eesmärgiks suurendada toetavate teenuste tähtsust ja parandada nende kättesaadavust, et toetada psüühiliste erivajadustega inimeste iseseisvat elamist. Teenuseid soovitakse pakkuda kogukonnapõhiselt väiksemates teenuseüksustes ning toetada inimeste lahkumist asutushoolduselt. Samuti soovitakse ennetada inimeste sattumist ööpäevaringsele asutushooldusele.

2016. a riigieelarves on tõstetud igapäevaelu toetamise, töötamise toetamise ja toetatud elamise teenuste hinda 13 protsenti, et ärgitada teenuseosutajaid suurendama toetavate teenuste kohtade arvu ning soosida uute teenuseosutajate turule tulekut, mis aitaks parandada kogu Eestis toetavate kogukonnapõhiste teenuste kättesaadavust. Sotsiaalkindlustusameti eelarves on raha, mis võimaldab tagada kuni 372 uue kogukonnapõhise toetava teenuskoha (igapäevaelu toetamine, toetatud elamine ja töötamise toetamine) rahastamist.

Inimestele vajaliku kogukonnapõhise toe kättesaadavuse parandamiseks on sotsiaalhoolekande seadusega lihtsustatud toetavate teenuste saamise võimalust: igapäevaelu toetamise, toetatud elamise, töötamise toetamise ja kogukonnas elamise teenuse taotlemiseks ei ole enam vaja rehabilitatsiooniplaani, piisab psühhiaatri hinnangust. Samuti ei pea toetatud elamise teenuse osutamisel tagama teenuse saajale elamispinda, kuna teenust võib osutada ka inimese enda elamispinnal, üürilepingu alusel kasutataval eraomanikule kuuluval elamispinnal, teenuseosutaja poolt inimesele üüritaval elamispinnal või muul elamispinnal (nt sotsiaaleluruumis).

Muudatus loob olukorra, kus rohkem erivajadustega inimesi saab kasutada toetatud elamise teenust, kuna teenuse osutamine ei ole enam seotud eluruumi kasutusse andmise kohustusega, vaid saab keskenduda teenuse peamisele eesmärgile – toetada inimese sotsiaalset toimetulekut ja ühiskonda lõimumist, juhendades teda majapidamistöödes ja argielu korraldamises ning toetades tema võimalikult iseseisvat toimetulekut.

Kogukondade roll

Kohalikud omavalitsused tunnevad oma piirkonna võimalusi ja vajadusi ja seega on neil oluline roll kogukonnapõhiste teenuste arengule kaasa aitamises. Omavalitsused peaksid olema valmis oma kogukonna liikmetele riiklikult rahastatavate erihoolekandeteenuste pakkumiseks või selleks, et nõustada ja mobiliseerida teenuste osutamiseks potentsiaalsed teenuseosutajad kogukonnas, teenustele, mida osutatakse kogukonnas, koos kogukonnaga ja kogukonnas elavate inimeste jaoks. Need võivad olla suunatud abi vajavatele kogukonna liikmetele, kuid ka kogukonna üldisele turvalisusele või ka sellele, et aidata kohalikel elanikel korraldada tegevusi kogukonna liikmete elukvaliteedi parandamiseks.

Kogukonnapõhised teenused võivad toetada iseseisvat elamist, töötamist, hariduse omandamist, sportimist, vaba aja veetmist või kultuuri tarbimist.. Vaimse tervise probleemide korral toetavad taastumist kõige tõhusamalt just sellised teenused, mis on ümbritseva kogukonnaga tihedalt seotud (Wilken jt 2015). Selleks on võimalik kasutada kõiki kogukonnal olemasolevaid toetavaid ressursse: teenuseid, toetusi, vabatahtlike abi, toetavaid naabreid ja kogukonna algatusi.

Teenuste arendamisel on kõige tähtsaim kogukondade valmisolek tunnustada psüühilise erivajadusega kodanikke oma kogukonna võrdväärsete liikmetena ja partneritena, keda toetatakse kogukonnas nende õiguste realiseerimisel ja ühiskonnaelus osalemisel. Sotsiaaltöö spetsialistid ja kogukonnaelu liidrid saavad hoolivate ja kaasavate kogukondade tekkele kaasa aidata suurendades teadlikkust ja seeläbi puuetega inimeste võimalusi elada täisväärtuslikku elu.

Viidatud allikad

Institutsionaalselt hooldusmudelilt kogukonnapõhisele ülemineku Euroopa ekspertrühm. (2012). Euroopa ühtsed juhised institutsionaalselt hoolduselt kogukonnapõhisele süsteemile ülemineku kohta. Brüssel.

ÜRO puuetega inimeste õiguste konventsioon. (2006). Riigi Teataja II, 04.04.2012, 6.

Wilken, J. P., Hanga. K., Bugarszki, Z., van Gijzel, S., Karbouniaris, S., Kondor, Z., Medar, M., Narusson, D., Saia, K. (2015). Lood taastumisest ja ühiskonnas osalemisest – kogemused ja väljakutsed, Tallinn.

Artikkel ilmus ajakirjas Sotsiaaltöö nr 1/2016.