Skip to content

COVID-19 mõjust sotsiaaltöö valdkonna tööjõu ja oskuste vajadusele

Uurimus/analüüs

2020. aasta kriis avaldas mõju pea igas eluvaldkonnas. Sotsiaaltöö vallas sai koroonakriisist eriti tugevasti mõjutada töökorraldus. Mõnel juhul tuli töö ümber plaanida täielikult. Kutsekoda korraldas 2020. aasta teisel poolel eriuuringu, et mõista paremini kriisi vahetut ja pikaajalist mõju tööhõivele.

Ungro_Leoma
Ave Ungro,                        Rain Leoma,
OSKA analüütik               OSKA uuringujuht   

Kutsekoda korraldas 2020. aasta teisel poolel eriuuringu, et mõista paremini kriisi vahetut ja pikaajalist mõju tööhõivele. Selle raames toimus fookusgrupi arutelu ka sotsiaaltöö valdkonnas, kus osalesid spetsialistid eri asutustest ning teenustelt. Uuringus analüüsiti COVID-19 põhjustatud majanduskriisi mõju töötajate hõivele ja oskuste vajaduse muutumist eri tegevusaladel ning selgitati välja olulisemad koolitusvajadused. Uuringuga saab tutvuda oska.kutsekoda.ee.

Covid-19 üldine mõju Eesti tööhõivele

COVID-19 kriis on tööhõivet kahandanud. Võrreldes aasta varasemaga, töötas 2020. aasta III kvartalis 25 000 inimest vähem. Töökohad kadusid paljudes valdkondades, kus töötavad eelkõige noored – teenindus, majutus, toitlustus, turism. Ehituses ja tööstuses võib hõive langust oodata 2021. aastal. Töötajate arv kasvas aga IKT- ja finantsvaldkonnas, tervishoius, sotsiaalhoolekandes, avalikus halduses ja hariduses.

Kriis kasvatas plahvatuslikult töötajate täiendusõppe vajadust ning andis tõuke töö kiiremaks automatiseerimiseks ja digitaliseerimiseks. Kaugtöö ja e-teenuste suurem osatähtsus nõuab töötajatelt aina paremaid digioskusi. Juhtidele on uueks proovikiviks ka kodukontoris või lausa sadu kilomeetreid eemal asuva meeskonna juhtimine, kriisikommunikatsioon, töötajate füüsilise ja vaimse tervise hoidmine ning oma tavapärases töökohas töötavate inimeste turvalisuse tagamine.

Lühiajaline mõju sotsiaaltöö valdkonnale

Viiruse levimisega maailmas ning jõudmisega Eestisse hakati sotsiaaltöö valdkonnas teenuseid kiiresti ümber kujundama. Võimalikult paljud teenused üritati viia veebi. Kriisi ootamatuse tõttu ei oldud selleks valmis ning esines mitmeid takistusi. Näiteks kasutati asutustes varasemalt sageli lauaarvuteid, mistõttu ei saanud tööseadmeid kodukontorisse lihtsasti kaasa võtta või ei pääsetud kodust ligi võrguketastele. Piirkonniti halvenes või katkes sootuks mitme teenuse osutamine. Mõnes omavalitsuses aga töö efektiivsus kohati kasvas ja teenuse kvaliteet oluliselt ei muutunud.

Mõnda teenust veebi kaudu osutada ei saa ning sel juhul pidi kohtumistel järgima ranget 2+2 nõuet. Nii näiteks võis olla väga raske lahendada perevägivalla või lastekaitsega seotud muresid internetis. Üldiselt leiti, et nn varjatud tegevused (nt perevägivald) muutusid veelgi varjatumaks, sest inimesed liikusid vähem ringi ja sotsiaalseid kontakte oli harvem.

Hoolekandeasutustes kasvas vajadus täistöökohaga õe järele. Hoolekandeasutustes töötavad õed ja arstid sageli osakoormusega, jagades koormust veel mõne teise hoolekandeasutuse või ka haiglaga. Inimesed liikusid eri asutuste vahel ja seetõttu oli viiruse edasikandumise oht veelgi suurem. Tööandjad tõid välja sellegi, et haiguslehte võtta oli majanduslikult soodne ja inimesed kartsid nakatuda, seetõttu võis juhtuda, et haigusleht võeti selleks, et vältida tööl käimist. Nii suurenes aga kolleegide koormus.

Kriisi ajal oli kohati rohkem asjaajamist. Hakati koguma statistikat asutuses olevate maskide ja muude vahendite kohta, kuid värskeid andmeid taheti saada liiga tihti. Kriisi süvenedes hakkasid teenuseid koordineerivad asutused saatma erisuguseid juhendeid, mille läbitöötamine ja kasutusse võtmine suurendas töökoormust.

Kurbust tekitas see, et avalik arvamus oli hoolekande teenuse osutajate suhtes vahel põhjendamatult kriitiline. Tervishoiutöötajaid kuvati kui kangelasi, hoolekandes töötavaid inimesi kui potentsiaalseid viirusekandjaid ja teiste nakatajaid. Eelmise aasta kevad oli sotsiaaltöö valdkonna töötajatele üldiselt väga raske, eriti vaimselt. Olulisemaks muutusid kovisioonid, kuid nende korraldamiseks tuli leida aega ja uusi viise, sest füüsiliselt enam kohtuda ei tohtinud.

Pikaajaline mõju sotsiaaltöö valdkonnale

Varandusliku ebavõrdsuse kasvust põhjustatud suuri muudatusi sotsiaaltöö valdkonnas ei nähta. Ebavõrdsuse tõttu võib küll kasvada abivajavate inimeste arv, suurendades sellega osutatavate teenuste mahtu, näiteks sotsiaalhoolekande ja lastekaitse alal ning tekitades vajaduse luua uusi teenuseid. Sellised muudatused võivad vähendada ligipääsu hoolekandeteenusele.

Üldhooldusteenus on juba praegu küllaltki kallis ning kui töötute arv jääb samale tasemele või suureneb, võib inimestel olla raskusi toetada oma lähedasi hoolekande teenuse omaosaluse tasumisel. Samal ajal võib see anda positiivse tõuke koduhooldusteenusele, mida on seni Eestis kasutatud vähe. Eestis elab liiga suur osa eakatest hoolekandeasutustes, olgugi, et koduhooldusteenuse kasuks räägivad hind ja mugavus ning asjaolu, et hooldusteenuse vajaja saab oma kodus edasi elada. Kui koduhooldusteenus muutub populaarsemaks, suureneb ka vajadus hooldajate järele.

Liikumispiirangute püsimisel on keerukaim ülesanne see, kuidas jätkata kõigi teenust pakkumist. Näiteks kuidas teha kodukülastusi ja märgata varjatud probleeme nagu koduvägivald? Tuleb leida viisid, kuidas osutada teenuseid virtuaalsetel platvormidel, kaotamata seejuures kvaliteeti.

Arvatavasti suureneb erisuguste tehnoloogiliste lahenduste, nt vestlusrobotite, robotlaste ja robotloomade kasutamine. Robotid pakuvad inimestele sotsiaalse kontakti asendust ning võivad aidata lihtsamates ülesannetes, nt tuletada meelde rohtude võtmist. Teenusesaajate arvutid seadistatakse valmisolekusse alustada videokõnelusi lähedastega häälkäskluste abil. Suureneb ka telemeditsiini ja -hoolekande osutamine, et vähendada tööjõuvajadust ning suurendada teenuse kättesaadavust.

Inimlikku kokkupuudet masinad lõpuni ei asenda, seega inimlik kontakt jääb ning võib muutuda senisest veelgi olulisemaks. Tuleks leida võimalusi tehisintellekti kasutamiseks sotsiaalvaldkonna asjaajamises, näiteks toimetulekutoetuste menetlemiseks. Eri digitaalsete vahendite kasutamine suurendab vajadust IT-spetsialistide järgi. Ületamist vajab digilõhe ehk asjaolu, et inimeste oskused ja võimalused digivahendite kasutamiseks on erinevad.

Koroonakriisist põhjustatud hõive ja oskuste muutus

Kriisi esimese laine ajal suurenes sotsiaalvaldkonna töötajate koormus hüppeliselt, kuid töötajate arv mitte. Pigem oli oht, et keegi jääb haigeks ning see suurendab teiste koormust veelgi. Saaremaal oli isolatsiooni ajal tööjõuvajadus suur. Inimeste värbamiseks tehti hooldajate ja abihooldajate kiirkoolitusi. Inimesed, kes töötasid mitme eri tööandja juures, otsustasid pigem jätkata tööd hooldekodus.

Tööandjad tunnetavad, et aastataguse ajaga võrreldes on lihtsam leida inimesi, kes soovivad töötada hooldajana. Osal spetsialistidel, näiteks loovterapeutidel ja psühholoogidel, kriisi ajal koormus vähenes, sest kliendid eelistasid otsekontakti vältida ning teenust ei saanud osutada ka täielikult veebis.

Sotsiaalvaldkonna töötajad pidid täiendama oma teadmisi ja oskusi viiruste vallas, nt õpiti juurde, kuidas peatada viiruste levikut. Üha vajalikumaks said erisugused suhtlemis- ja kommunikatsioonioskused, sh meediaga suhtlemine, seda eriti hooldekodude juhtide jaoks. Kriisi ajal kristalliseerus laialdasema töönõustamise ehk supervisiooni ja kovisiooni olulisus tööprotsesside mõtestamisel. Nakatumisriski vähendamiseks oleks viiruseperioodidel vaja kasutada rohkem e-õppe ja e-koolituse võimalusi.

Edaspidi on vaja end täiendada ja koolitustel osaleda nii sotsiaaltöö ja hoolekandeasutuste juhtidel ja spetsialistidel kui ka omaste hooldajatel. Sotsiaaltöö valdkonna juhid peavad oskama juhtida kaugtööd, kujundada ja arendada võrgustikke ning juhendada rühmatöid. Hoolekandeasutuse töötajatel on vaja arendada õpi- ning digioskusi, sh e-õppe lahenduste kasutamist.

Teenuse osutajatele tuleb kasuks teenusedisaini oskus või oskus seda võimaluse ja vajaduse korral tellida, et osata valida eri olukordades ja erisuguste klientide jaoks parimad teenused. Omaste hooldajatele võiks olla hästi kättesaadavad kodus hooldamise põhioskuste koolitused. Nendele, kes kaaluvad karjääri hoolekandeteenuse osutajana, võiks olla ümberõpe võimalikult paindlik ja praktiline, sh peaks uuesti läbi vaatama õppe alusmoodulite sisu ning spetsialiseerumise võimalused. Karjäärinõustajaid peaks julgustama, et nad soovitaksid erialavalikuna sotsiaaltööd.

Kokkuvõtteks

Sotsiaaltöö valdkonnas sai koroonakriisist tugevasti mõjutada töökorraldus. Töö tuli ümber plaanida kooskõlas eriolukorra nõuetega. Mõnes asutuses või omavalitsuses töö kvaliteet ja kiirus kasvas, mõnes jäi teenuste osutamine pigem seisma. Suurimaks riskiks oli töötajate või klientide haigestumine.

Oluliseks kujunes see, et meditsiiniteenus oleks sotsiaalhoolekande põhiteenuse osa, et ei tekiks tõrkeid raviteenuse osutamisel. Hätta jäädi pigem teenustega, mis nõudsid silmast silma kontakti. Ei olnud valmisolekut teenused päevapealt internetti viia. Klientide erisuguse interneti kasutusvalmiduse jm asjaolude tõttu ei saa seda täielikult eeldada ka edaspidi.

Oskustelt muutusid olulisemaks teadmised viiruse leviku peatamise kohta ning veelgi olulisemaks said suhtlemisoskus klientide ja nende lähedastega ning üldine kommunikatsioonioskus, sh suhtlemine meediaga. Stressi maandamiseks oleks vaja organiseerida rohkem töönõustamist kõigile töötajatele, seda ka virtuaalselt. Edaspidi tuleb teha suuri jõupingutusi, et kõigil sotsiaalvaldkonna töötajatel oleks võimekus kasutada erinevaid digilahendusi ja õpetada neid klientidelegi.

Sotsiaalvaldkonna spetsialistide tööd on vaja rohkem märgata ja tunnustada. Paljud küll ei tööta haiglates, kuid hoolitsevad abivajajate eest ning aitavad neil üle saada nii füüsilistest kui ka vaimsetest raskustest, sh koroonakriisisiga seotust. Meditsiiniteenuse osatähtsust hooldekodudes on vaja suurendada.

Töötajaid tuleks motiveerida kõrgema palga abil, et nad ei peaks töötama mitme tööandja juures. See omakorda vähendaks haiguse levimise ohtu ja parandaks töö mainet. Tuleb leida viisid, kuidas tagada sotsiaalteenuste osutamine üle riigi ka olukorras, kus inimesed ei tohi või ei saa liikuda.


Artikkel ilmus ajakirjas Sotsiaaltöö nr 2/2021

OSKA, tööjõu ja oskuste vajadus, COVID-19