Sotsiaaltöö

Rahvusvahelise funktsioneerimisvõime, vaeguste ja tervise klassifikatsiooni (RFK) kasutuselevõtt rehabilitatsiooniteenuste planeerimisel võimaldas saavutada tõelise arenguhüppe: paranenud on nii spetsialistide teadlikkus kui ka oskused. Mis on muutunud ja kuidas on metoodika rakendamine sujunud?

Rehabilitatsioonisüsteemis pakutav abi on väga mitmetahuline ja klientide toetamiseks tuleb omavahel teha tihedalt koostööd. Võrgustikutöös saab kujundada kliendile oluliselt paremad, tema erivajadusi arvestavad tingimused ja tagada toetuse koolis, lasteaias, huvihariduses ning mujal.

Igaüks tahab tunda end vajalikuna, olla ära kuulatud, millegi osa, kuuluda kuhugi. Piirkondlik rehabilitatsiooniasutus saab teenuse kasutajaid igakülgselt toetada koostöös kogukonnaga.

Projektis „Ämmaemanda koduvisiidid esimestel eluaastatel“ töötati välja ja katsetati mudelit, kuidas ämmaemandate korduvate sünnitusjärgsete koduvisiitide kaudu toetada lapse saanud peresid ja ühtlasi hinnata võimalikke riske. Projekti üks järeldusi on, et selline teenus peaks olema kättesaadav Eesti igas piirkonnas.

Mirjam Bergknut on peaaegu 15 aastat töötanud Umeå ülikooli haigla vähikesksuses, kuid eelnevalt ka teistes tervishoiuasutustes. Tema sõnul liigutakse Rootsis, nagu ka mujal, inimkeskse teenuste osutamise suunas. Sotsiaaltöötaja on vähikeskuses kõrgelt väärtustatud: ta toetab patsiente elukriisides ja praktiliste küsimuste lahendamisel.

Rootsis on tervishoiu- ja sotsiaalvaldkonna lõimimiseks palju ära tehtud, kuid endiselt on probleeme koostööga ja õigusaktidest tulenevate erisustega. Nende üks õppetund on, et projektirahaga pole reformid elujõulised. Tervishoiu sotsiaaltööst on Rootsis saanud registreeritud kutseala.