Skip to content

Areng töötajate toetamise ja taristu abil

Korraldus

Põhja-Sakala vallas on lähiajal teoksil paljutki – ehitatakse kogukonnamaja ja sotsiaalteenuste keskust, koostatakse heaolu profiili ja tulemustest lähtuvat heaolu arengukava. Sealses töökultuuris peetakse kõige olulisemaks inimesekesksust, koostööd valdkondade vahel ja töötajate toetamist.

Eveli Lilleoja
Eveli Lilleoja
sotsiaalosakonna juhataja, Põhja-Sakala vallavalitsus

Kohaliku omavalitsuse sotsiaaltööga ja -teenuste osutamisega olen seotud üle 12 aasta. Alustasin teenuste korraldamise ja osutamisega ning viimased kuus aastat olen andnud oma panuse valdkonna juhtimisse ja arengutegevustesse. Nende aastate jooksul olen saanud kogemusi kolmes omavalitsuses ja mõistnud, et kui soovida valdkonda arendada ja pakkuda inimestele vajadustekohast abi järjepidevalt, siis jätkusuutlikud on tegevused, mida rahastatakse kohaliku omavalitsuse eelarvest. Projektide rahastus on sageli lühiajaline ja sobib pigem teenusevajaduse väljaselgitamiseks, ka riigieelarveline rahastus ei anna sageli pikaajalist kindlustunnet. Ühel hetkel tulevad mõlemad kohustused omavalitsusele üle ja pole kindel, kas vald on suuteline jätkama samas mahus.

„Rahastusallikate vahel laveerides peab leidma lahendused riiklike suundade/soovide ja tegelike võimaluste vahel omavalitsuses.”

Näiteks asendushooldusteenused – kõik nõustuvad, et peres hooldamine pakub lastele parima kasvukeskkonna, paraku on keeruline peresid leida ja asendushooldusteenuse teised vormid on kulukamad kui riiklik rahastus.

Kõige keerulisem ongi tagada kohapeal teenused, mis vajavad taristut, näiteks varjupaiga-, turvakodu-, asendushooldusteenus, eluruumid sotsiaalsete erivajadustega sihtrühmadele. Vaba üüriturg toimib eraettevõtluse baasil suuremates linnades, kuid mitte väiksemas vallas. Taasiseseisvunud Eestis ei ole toimunud strateegilist elamumajanduse arendamist ja rahastust. Omavalitsuse jaoks on taristu väljaehitamine kulukas.

Taristu sotsiaalvaldkonna vaatenurgast

Põhja-Sakala vallas on käsil Võhma Kogukonnamaja ehitamine ning Kõpu sotsiaalteenuste keskuse (edaspidi KÕPU STK) rekonstrueerimine. Võhma Kogukonnamaja idee sai alguse juba enne 2018. aasta omavalitsuste ühinemist, kui Võhma linnavalitsus soovis saada ERFist rahastust erihoolekandeteenuse osutamiseks mõeldud hoone ehitamiseks. Negatiivset otsust analüüsides jõudsime järelduseni, et tegelikult vajame palju paindlikumat lahendust.

Põhja-Sakala vallas oli samuti vajadus üürielamispindade järele noortele ja eakatele, kes enam oma kodus iseseisvalt hakkama ei saa. Vallas peaaegu puudub vaba üüriturg ja kui oled alles tööle asunud või sissetulek on väike, on väga raske eluruumi osta. Eakatele saab iseseisva hakkamasaamise takistuseks kodus elades raskus puude ja vee tuppa toomisel, pesemisvõimaluse puudumine, 4.–5. korrusel elamine. Taotlesime KREDEXi kaudu rahastust meetmest „Kohaliku omavalitsuse üksuse elamufondi arendamise juhtumipõhine toetamine”. Ehitatavasse kahekorruselisse elamusse on plaanitud 23 korterit, neist kaks on 2-toalised ja ülejäänud 1-toalised kööktoad koos omaette pesemisruumiga. Korteritele lisaks on hoones tegevustuba, millele pääseb ligi ka ratastooliga, personaliruum ning pesuruum, kuhu tulevad pesumasinad ning kuivati.

Kui mõelda tulevikule, siis arvan, et Põhja-Sakala vallal läks hästi, sest see meede annab meile rohkem paindlikkust. Kui oleksime saanud erihoolekandeteenuste osutamiseks mõeldud hoone ehitamiseks rahastuse, siis oleksime olnud seotud ühe sihtgrupiga, riiklikult plaanitav eakate teenusmajade kontseptsioon kitsendab aga jällegi sihtgruppi ning lisab asjale ka sildi külge.

„Kogukonna ja väiksemate valdade jaoks on paindlikkus ülioluline.”

Kõpu STK kontseptsioon on veidi sarnane: hoonesse tuleb 13 eluruumi, tegevustuba, pesemisruum ja pesuruum avalike teenuste osutamiseks kogukonnale. Tegevustoas on plaanis pakkuda vaba aja ja huvitegevust kogukonnaliikmetelegi. Sidususe loomine kogukonnas on oluline ning loodetavasti suurendab see ka Põhja-Sakala valla tunnetust laiemalt.

Teekond hoonete kontseptsioonini sotsiaalosakonna juhataja pilgu läbi on olnud huvitav ja õpetlik. Olen pidanud korduvalt mõtlema asjaolule, kes vastutab selle eest, et hoone valmides oleksid ruumid kooskõlas vajadustega ja tagatud oleks kasutajamugavus. Kahjuks kogesin, et projekteerijad sageli ei mõtle kasutajamugavusele ja ruumide hilisemale sobivusele (erivajadusega) inimestele. Odavaima pakkumise teinud hanke võitja ei pruugi tähendada parimat tulemust omavalitsuse ja lõpptarbija jaoks.

Arengueeldused ja -tegevused ning valdkondade sidusus

Kuhu areneb sotsiaaltöö ja abivajadusele reageerimine, kui sotsiaalvaldkond peab kaasas käima ühiskonnas toimuvate muutustega? Kogemustele tuginedes näen, et muutused on kiired tekkima, juba poole aasta pärast võib seista fakti ees, et kavandatud tegevustes on vaja teha muudatusi. Põhja-Sakala vallas on käsil heaolu profiili ja tulemustest lähtuva heaolu (sotsiaalvaldkonna) arengukava ning valdkonna tegevuskava koostamine.

Sotsiaalala töös oleme pidevas liikumises, lahendame uusi olukordi ning pigem mõtleme sellele, mis on veel vaja teha. Arengukava koostamine on andnud võimaluse võtta hetkeks aeg maha ja analüüsida tehtut.

Hea on tõdeda, et selle peaaegu nelja aasta jooksul, mil olen osakonda juhtinud, on sotsiaalvaldkonna töötajad Põhja-Sakala vallas teinud head tööd, koduteenust ja sotsiaaltransporditeenust osutatakse üle valla ning valmivad majad pakuvad leevendust vajadusele kindlustada eluruum abivajadusega inimestele. Loodetavasti leiame ka lahenduse, kuidas võimaldada vältimatu abi korras eluruumi vajavatele inimestele ajutine peavari voodikohaga. Tegelikult praegu ongi parim aeg võtta kokku tehtu, teha prognoose ja seada sihte edaspidiseks, sest tulemas on kohaliku omavalitsuse valimised.

Heaolu profiil on toonud välja sotsiaalvaldkonna väga tugeva seotuse teiste valdkondade ja institutsioonidega. Ligipääsetavust saab tagada koos majandusosakonna ja asutustega; hea sotsiaaltöö tugevuseks on tugev noorsootöö; heaolu ja turvalisus eeldab koostööd politsei, päästeameti ja transpordiametiga; tugiteenused ja vanemaharidus haridusvaldkonnaga; arendustegevuste jaoks rahastuse saamiseks tuleb teha tihedat koostööd vallavolikogu sotsiaalkomisjoniga ja paljude teistega.

Siinkohal toon välja kaks meie valla head koostöökogemust. Tegelemine noortega on valla tuleviku jaoks võtmeküsimus. Põhja-Sakala vallas on NEET ehk mittetöötavate ega -õppivate noortega tegelemine noorsootöö osa, noortegarantii tugisüsteemi juhtumikorraldaja on alates selle aasta algusest valla noortekeskuse töötajate nimekirjas ning noorte toetamisel tehakse koostööd sotsiaalosakonnaga. Kogemusele tuginedes võib öelda, et see on ainuõige tee NEET-noorte toetamisel. Teiseks toon välja koostöö piirkonnapolitseiga, mida teeme järjest rohkem, sest juhtumid on muutunud keerulisemaks ning õigusrikkumisi või vägivallajuhtumeid arvesse võttes on lahenduste leidmine koostöös tulemuslikum.

Sotsiaalvaldkonna tugevuseks pean koostööd vallas valdkonnas töötavate töötajate ja asutuste vahel.

Töötajate toetamine

Oma töös kogen tihti, et kui teistes valdkondades inimese probleemiga ja murega lahendust ei leita, siis pöördutakse sotsiaaltöötaja poole. Juhina on töötajate toetamine olnud minu esimene prioriteet. Head klienditööd teeb ja inimeste tugevusi märkab töötaja, kes ise on toetatud ja hoitud. Paraku on sotsiaalvaldkonna töötajate tööks probleemidega tegelemine, töö on negatiivses foonis ja töötempo kiire. Tähtis on töökeskkond – nii füüsiline, vaimne kui ka sotsiaalne ja suhtumine abivajajasse ning sotsiaaltöösse tervikuna. Suhtumist mõjutavad vallavanem, volikogu, vallavalitsus, abivajavad. Põhja-Sakala vallas pea nelja töötatud aasta jooksul on minu juhiks juba kolmas vallavanem. Suhtumine sotsiaaltöösse on olnud seinast seina. Keeruline on panna ümbritsevaid mõistma sotsiaaltöö väärtuslikkust, kui vallavanema jaoks on sotsiaaltöö vähem tähtis. Seda rohkem oskan hinnata praegust juhti, kes mõtleb kaasa ja väärtustab kõiki valdkondi ning suudab näha tegevuste vajalikkust vallakodanikule. Töökeskkonna kujundamine saab alguse vallavanemast ja tema võimest usaldada ametiasutuses töötavaid inimesi ning nende arvamust, kogemust ja oskusi.

Ootused sotsiaal- ja lastekaitsetöötajale on suured ja surve on kiirreageerimisele, seda nii riiklikul kui ka kohalikul tasandil. Samal ajal unustatakse, et sotsiaaltöötaja töö ei käi graafiku järgi, mis tähendab, et pärast öist väljakutset ootavad hommikul kell 8 uued abivajajad. Tegelikult on riigis olemas väga hästi toimivad ööpäevaringselt töötavad institutsioonid ja loomulikult on oluline meiegi panus – saame inimestele selgitada, kuhu abi saamiseks pöörduda.

Oma töös näen, kui oluline on usaldada töötajat tema otsustes ja tegevustes. Heaks näiteks on lastekaitsetöö vanematevaheliste vaidluste korral, kus lastekaitse pooli ei vali ja seisab lapse heaolu ja õiguste eest. Lapsevanemate ootus on poole valimine ja ootusele mittevastamine võib päädida süüdistustega kohtus või meedias.

„Lastekaitsetöötaja vajab kindlustunnet, et tal on võimalik oodata oma juhilt tuge ja usaldust.”

Sotsiaaltöö toimib hästi kollegiaalse toetuse, nõustamise, arutelu ja otsustamise võimaluste olemasolu korral. Hästi on hakanud toimima osakonna koosolekud, mida peame üle nädala – see on nii otsuste tegemise, info jagamise kui ka pingete ja küsimuste mahalaadimise aeg. Võrdleksin oma meeskonda puslega, milles iga inimene on oluline osa tervikust, ühe tüki puudumise korral on pilt poolik. Samal ajal on see laienev ja arenev pusle, kus lisanduv tükike võib luua uue täiuslikuma pildi või muutuste korral anda tervikule uue värvingu.

Kohaliku omavalitsuse sotsiaaltöö on mitme näoga ja järjest olulisemaks saab paindlikkuse võimaldamine ja usaldus ning eri valdkondade lõimimine. Kõik selleks, et pakkuda inimesele tema vajadusekohast õigeaegset abi ning toetust ja mitte aidata kaasa õpitud abituse tekkimisele.

Lõpetaksin küsimusega mõtiskluseks: kas sotsiaaltöö on vahelüli või kõigi vahel? On ju sotsiaaltöö seotud paljude valdkondadega, kuid kas ta toimib kui ühendav vahelüli abi vajava inimese ning eri instantside ja asutuste/teenuste vahel või on lõksus kõigi vahel?


Artikkel ilmus ajakirjas Sotsiaaltöö nr 3/2021

kohalik omavalitsus