Õigus loomupärasele väärikusele, otsustusõigusele ja „häälele“ inimõiguste vaatenurgast

Inimõigused on universaalsed ja võõrandamatud, need kuuluvad kõigile inimestele. Siinkohal hõlmab mõiste „kõik inimesed“ otsesõnu kõiki inimesi, ka neid, kellel on mõni tervisepiirang, puue või erivajadus. On ühiskonnagruppe, kelle õiguste teostumine aga ei ole iseenesest mõistetav ja kes vajavad täiendavat kaitset. Nende hulka kuuluvad eraldi sihtrühmana puudega inimesed. Analüüsin artiklis täisealiste eestkoste korraldust Eestis ja kutsun arutlema selle üle, kas igaühe põhi- ja inimõigused on ka tegelikult tagatud ja asjakohaselt kaitstud või suhtume ehk mõnda ühiskonnagruppi liiga patroneerivalt. Arutelu ilmestamiseks toon ka elulisi näiteid, millega olen juristina erialases töös kokku puutunud. 

Otsustusõigus kui inimõigus

Puuetega inimeste õiguste edendamise oluline verstapost on ÜRO puuetega inimeste õiguste konventsioon (edaspidi konventsioon), mis ratifitseeriti Eestis juba 2012. aastal. Selle kohaselt hõlmab mõiste „puuetega inimesed“ isikuid, „kellel on pikaajaline füüsiline, vaimne, intellektuaalne või meeleline kahjustus, mis võib koostoimes erinevate takistustega tõkestada nende täielikku ja tõhusat osalemist ühiskonnaelus teistega võrdsetel alustel“. 

Tuleb kõrvaldada igasugused ühiskondlikud piirangud ja võimaldada puudega inimestel ennast teostada teistega võrdselt.

Nii konventsioonis kui ka Eesti õigusaktides käsitletakse puuet kui pikaajalist seisundit, kuid konventsiooni määratlus on oluliselt laiem: esimesel juhul on tegemist subjektiivselt tunnetusliku takistusega ühiskonnaelus osalemiseks, teisel juhul peab takistus olema juba ilmnenud ja sotsiaalkindlustusamet peab olema selle tuvastanud[1]. 

Puude mõiste käsitlemisel on ka sisuline erinevus: konventsiooni järgi ei tuleks keskenduda diagnoosile ja sellest tulenevatele tegevuspiirangutele, vaid keskkonnast tingitud takistustele ühiskonnaelus osalemisel. Keskmes on inimene oma võimetega, kes kogeb nende realiseerimisel ümbritsevast tingitud takistusi. Ühiskond peab nende kõrvaldamisega tegelema, inimene ei ole võrdsustatud probleemiga. 

Konventsiooni eesmärk on „edendada, kaitsta ja tagada kõigi inimõiguste ja põhivabaduste täielikku ja võrdset teostamist kõigi puuetega inimeste poolt ning edendada austust nende loomupärase väärikuse vastu“. Konventsioonis ei kehtestata uusi õigusi, vaid korratakse üle teistes inimõigusi käsitlevates ja deklareerivates dokumentides ning kokkulepetes esitatud põhimõtteid, rõhutades kõigi, sh puuetega inimeste õigust võrdsele inimõiguste tagamisele. 

Kutsutakse üles austama iga inimese loomupärast väärikust ja väärtust, väärtustama autonoomiat, iseseisvust, osalemist ja kaasatust, võrdseid võimalusi ja mittediskrimineerimist.

Igapäevaelus on eriti tähtsad vabadus, eneseteostus, iseseisev otsustamine ja väärikus.

Konventsioonis on kesksel kohal artikkel 12, kus öeldakse, et puuetega inimestel on õigus- ja teovõime kõigis eluvaldkondades teistega võrdsetel alustel. Õigus- ja teovõime teostamisega seotud meetmed peavad olema kujundatud nii, et need austaksid inimese õigusi, tahet ning eelistusi. 

Puudega inimene on õigussubjekt, keda tuleb vajaduse korral toetada ja tema õiguste realiseerimiseks tuge pakkuda. Tuleb kõrvaldada igasugused ühiskondlikud piirangud ja võimaldada puudega inimestel ennast teostada teistega võrdselt nii isiklikus kui ka ühiskondlikus elus. Kõik inimesed peavad saama osaleda ja otsustada oma igapäevase elu küsimusi maksimaalselt iseseisvalt.

Iseseisvust tuleb austada 

Sotsiaalne õiglus on üks olulisemaid rahvusvaheliselt tunnustatud põhimõtteid: kõik inimesed on võrdsed olenemata oma taustast ja päritolust. Ühiskondlikud institutsioonid peavad tagama kõigile võrdse ligipääsu vabadustele, õigustele ja võimalustele. Ka Eesti põhiseadus peab keskseteks väärtusteks õiglust, õigust ja (sh üksikisiku) vabadust ning igaühe õigust vabale eneseteostusele (preambul ning § 19 ja 20).

Kuigi kõik inim- ja põhiõiguste loeteludes nimetatud õigused tunduvad samaväärsed ja vajalikud, on igapäevaelus eriti tähtsad vabadus, eneseteostus, iseseisev otsustamine ja väärikus. Eraldi väärivad tähelepanu iseseisvuse ja autonoomia austamine, mis inimõiguste vaatenurgast on seotud eneseteostuse ja otsustusõigusega. Inimesel peab olema õigus ise erinevate otsuste vahel valida ja otsuseid langetada. 

Pole selge, kui palju ja kuidas tuleb inimese vajadusi ning soove arvestada, seetõttu ei juhtu midagi, kui eestkostja otsustab oma parima äranägemise järgi.

Ühiskondlikust või kõrvalseisja vaatest võib otsus tunduda ka „vale“, kuid otsustajal peab olema nn eksimisvõimalus (nt võib inimene jaotada laiali oma kuusissetulek või teha majanduslikult ebamõistlikke oste, kas või osta kallis telefon või arvuti, valida teiste arvates sobimatut erakonda või poliitikut, kandideerida ise valimistel, kuigi see tundub rumalus, elada koos lähedaste arvates ebameeldiva inimesega või sobimatus elukohas, otsustada oma raviskeemi üle jne).

Omaette küsimus on, milliseid elulisi tagajärgi otsus kaasa toob ja kas inimene suudab otsustusprotsessis oma tahet teadlikult kujundada ehk saab aru, milliseid asjaolusid tuleb kaaluda, et teha kaalutletud ja asjakohane otsus. 

Näide

Keskealine mees, kellel oli mugavustega korter, eelistas elada pool aastat ehk kuni oktoobri külmade ilmadeni õues telgis, soovides nii ravida ägedat nahahaigust. Oli tegemist platseeboefektiga, veendumuse tervendava mõju või juhusega, kuid haigus taandus ja mees tugevaid ravimeid ei vajanud. Pidime koos mehega seisma selle eest, et temale ei kohaldataks tahtevastast ravi ega seataks eestkostet. Meie tegevus oli tulemuslik ja mees sai jätkata oma tavapärast elu. 

Konventsiooni järgi tuleb inimesele eneseteostuse, sh teovõime maksimaalseks realiseerimiseks pakkuda tuge ehk teenuseid ja abi ka otsustusprotsessis. Asjaomase abimeetmena ei nähta teovõime piiramist ega eestkoste seadmist. Rõhutatakse vajadust näha inimest täielikult õigus- ja teovõimelisena, inimese tahte nn asendamine teise inimese tahtega ei ole lubatud. Kui kellelgi on raskusi oma tahte kujundamisel, kaalutluse teostamisel ja otsuste langetamisel, siis tuleb pakkuda tuge ehk asendatud otsustamise mudeli asemel tuleb kasutada toetatud otsustamise mudelit. (CRPD 2021 ja 2018). 

Näide

Ühe eaka proua teovõimet on püütud aastakümnete jooksul korduvalt piirata, sest tema eneseväljendus ja mõttemaailm eristuvad tavapärasest. Kuid tema kodu on korras ja arved tasutud, rõivad puhtad, ta käib iga päev väljas, ka poes, arstide hinnangul ei vaja ravimeid. Eestkostet on soovinud seada kaugemad sugulased ilmselt proua hea varalise seisu tõttu. Senini on õnnestunud kõik kohtuasjad lõpetada eestkostet seadmata, kuigi vaidlusi on olnud palju. Proua saab iseseisvalt hakkama, ta teab, et võimalik on pöörduda omavalitsuse poole, kui tal peaks tuge ja abi vaja olema.

Kas eestkoste on toetav ja väärikas või äärmuslik meede?

Eesti tsiviilseadustiku üldosa seadus (TsÜS) määratleb piiratud teovõime eeldusena vaimuhaiguse, nõrgamõistuslikkuse või muu psüühikahäire, mille tõttu inimene ei suuda kestvalt oma tegudest aru saada või neid juhtida. Kui kohus on määranud sellises olukorras inimesele eestkostja, siis peetakse inimese teovõimet piiratuks ulatuses, milles talle eestkostja on määratud. Seega on eestkoste määramise eeldus inimese nn piiratud arusaamisvõime ja sellest tingitud puudulik võime oma huve kaitsta.

Eestkoste kui õiguskaitsemeetme eesmärk on pakkuda inimestele, kes vaimse tervise probleemide tõttu ise enda huvide ja õiguste eest seista ei suuda, tuge oma õiguste teostamiseks. Eestkostjal tuleb tegutseda kohtu määratud ülesannete piires ja otsuseid langetades arvestada ka eestkostetava soovidega. Sisuliselt näeb praegune kord ikkagi ette, et eestkostja teeb otsuseid piiratud teovõimega eestkostetava eest. 

Eestil tuleb tunnistada kõigi puuetega inimeste võrdsust seaduse ees.

Pole aga selge, kui palju ja kuidas tuleb inimese vajadusi ning soove arvestada, seetõttu ei juhtu midagi, kui eestkostja otsustab oma parima äranägemise järgi, ei kooskõlasta otsuseid eestkostetavaga ega võta arvesse inimese varasemat või kehtivat arvamust. 

Eriti keeruline on olukord siis, kui eestkostja ja eestkostetava arvamused lähevad lahku põhiväärtuste või eluliste harjumuste ning elukogemuse pinnal (nt soovib eestkostetav osta suitsu, tarvitada suuremas koguses kohvi, juua aeg-ajalt õlut või veini; eestkostetav ei soovi ennast tihti pesta või iga päev riideid vahetada, soovib intiimsuhteid erinevate inimestega). 

Konventsioonis on eriti rõhutatud puuetega inimeste õigus- ja teovõime teostamise absoluutsust. See oli inimõiguste valdkonna juristide ja õigusteadlaste jaoks kaua arutelukoht. Tõstatati küsimus, kas konventsiooni mõttes on teovõime piiramine üldse lubatav. Konventsiooni rakendamisel on jõutud selge arusaamani, et selle põhimõtetele tuginedes ei ole teovõime piiramine ja eestkoste seadmine lubatav. 

Inimese väärikus ja eneseteostusvabadus, autonoomia ning võrdsus tuleb tagada teiste tugimeetmetega. Sisuliselt räägime tugevast tugivõrgustikust ja sotsiaalteenustest, mis pakuvad vajalikku otsustustuge. Eestkostet nn tööriistakastis lahendusena ei ole.

Eestkoste seadmine ei saa olla mugavusmeede

Eesti riik kiitis konventsiooni heaks ühe erisusega, mille kohaselt on teovõime piiramine Eestis siiski lubatud. Eesti puuetega inimeste koda tõstatas 2018. aastal konventsiooni täitmise variraportis ühe probleemina konventsiooni ja meie riigis kehtivate põhimõtete vastuolu, soovitades kiita heaks ka kõnealune punkt ning liikuda asendatud otsustamise mudelilt toetatud otsustamise mudelile. 

Tähelepanu juhiti ka asjaolule, et eestkostet seatakse liiga palju ja liiga ulatuslikult ehk enamasti kõigi asjade ajamiseks, eestkostetava tahe ning soovid jäävad eestkoste teostamisel sageli tähelepanuta. Eestkoste seadmisel kõigi asjade ajamiseks peetakse eestkostetavat automaatselt ehk kohtuliku hindamiseta valimisõiguse teostamisel teovõimetuks. Variraportis tõstatati vajadus koguda ja avaldada eestkoste seadmise ja poliitilises elus osalemise piiranguga seotud statistikat, sest avalikkuses ei ole asjaomast kättesaadavat teavet. (Habicht ja Kask 2018) 

Eestkoste seadmine ei saa olla mugavusmeede, mida kohaldatakse igaks juhuks, sh inimestele, kes on tülikad, mõtlevad või käituvad teisiti. 

Näide

Olen abistanud noort meest, kes on suurt kasvu, kogukas ja kõvahäälne ning nn otseütleja. Alati oht, et ükskõik, kuhu ta läheb, tajutakse tema suhtlemisviisi agressiivsena. Aastate jooksul oleme korduvalt võidelnud selle eest, et tema üle ei seataks eestkostet ega paigutataks teda kinnisesse asutusse. Ühest kinnisest asutusest, kus ta mõnda aega elas, käis ta mitu korda ka nn hüppes, sest tal ei olnud tegevust. Kui asutuse juures tekkis võimalus teha talutööd, siis valitses kaua aega rahu ja tasakaal: mees leidis oma füüsilisele jõule väljundi ning sai ka taskuraha. See oli võit kõigi jaoks.

Ka konventsiooni sätete ja põhimõtete ülevõtmise hindamiseks moodustatud puuetega inimeste õiguste komitee rõhutas Eesti riigile 2021. aastal antud soovitustes, et Eestil tuleb vaadata läbi oma tõlgendus konventsiooni artikli 12 kohta ning tunnistada kõigi puuetega inimeste võrdsust seaduse ees ja nende õigust toetatud otsuste tegemisele kõigis eluvaldkondades. Soovituste kohaselt tuleb tsiviilseadustiku eestkoste kord tunnistada kehtetuks ja töötada välja kõigi puuetega inimeste toetatud otsuste tegemise süsteem. 

Toetatud otsustusmehhanismid peavad austama puuetega inimeste väärikust, autonoomiat, tahet ja eelistusi kõigi puuetega inimeste õigusvõime teostamisel. Vaja oleks võtta vastu tegevuskava kõigi puuetega inimeste täieliku õigusvõime taastamiseks, hoolimata puudest, ning tunnistada kehtetuks kõik diskrimineerivad sätted, mis piiravad puuetega inimeste õigust hääletada ja olla valitud. (CRPD 2021)

Eestkoste seadmine piirab oluliselt igapäevast tegevust ja ühiskonnaelus osalemist.

Nii sotsiaal- kui ka justiits- ja digiministeerium on võtnud soovitusi teataval määral arvesse. Aastal 2023 korraldati Eestis esimest korda eestkosteuuring (Trankmann jt 2023), mis tõi selgelt välja asjaolud, et eestkostetavate arv on järjepidevalt suurenenud, kümne aastaga on see koguni kahekordistunud (2013. aastal 2958 inimest, 2023. aastal 6036 inimest); eestkostet seatakse pigem kõigi asjade ajamiseks kui osaliselt; oluliselt on suurenenud ka valimisõiguseta eestkostetavate arv (2013 aastal 10%, 2022. aastal 82%). 

Lisaks tõstatati küsimused kohtuekspertiisi kvaliteedi kohta, asjakohastest sotsiaalteenustest kui eestkoste alternatiivist ja kinnitati taas, et Eestis kehtiv asendatud otsustamise põhimõte on vastuolus konventsioonis sätestatud toetatud otsustamise põhimõttega.

Ettepanekud kitsaskohtade lahendamiseks

Eesti puuetega inimeste koda on korduvalt pöördunud ministeeriumide poole inimõiguste põhimõtetest lähtudes (vt EPIKoda 2024 ja 2024 a). Seisuga 30. juuni 2025 oleme jõudnud eestkoste seadmise muudatuste väljatöötamiskavatsuseni (VTK), mis siiski kahjuks ei käsitle puuetega inimeste koja variraportis ja korduvates seisukohtades ega ka eestkosteuuringus nimetatud olulisemaid kitsakohti.

Eesti puuetega inimeste koda esitas ka VTK-le seisukoha, milles rõhutas, et eestkoste seadmise kaalumisel tuleb väga hoolikalt hinnata, milles tegelikult seisneb inimese huvide ohustamine eestkostet määramata ning kas eestkoste seadmisele oleks saanud kasutada alternatiive (sotsiaalteenused, volitus jms). 

Tähtis ka välja selgitada, kas vähem piiravate meetmete, nt sotsiaalteenuste kohaldamist on tegelikult proovitud või on juba ennatlikult tehtud järeldus, et alternatiivsed võimalused puuduvad. Teovõime piiramine ja eestkoste seadmine ei saa olla äärmuslik meede ainult seaduse sõnastuses, see põhimõte peab realiseeruma ka praktikas. 

Juhtisime tähelepanu ka vajadusele analüüsida eestkoste määramise ja valimisõiguseta eestkostetavate arvu suurenemise põhjuseid ning seda, miks seatakse eestkostet pigem kõigi asjade ajamiseks. Rõhutasime kohtuliku järelevalve tähtsust ja rolli eestkostja tegevuse üle nii eestkostjate toetamise, koolitamise kui ka ühtse kohtupraktika kujundamisega. 

Kohtute eestkoste järelevalve osakonda kogunevad nii head kui ka halvad näited, mistõttu peaks eestkoste järelevalve osakond olema kompetentsikeskus, kelle ülesanne võiks olla ka eestkostjate, sh kohaliku omavalitsuse eestkoste spetsialistide, juhtumipõhine nõustamine. (EPIKoda 2025)

Õigus olla tunnustatud ja kuulatud

Õigused ja teovõime ei ole lihtsalt hästi kõlavad teoreetilised terminid, mida kasutavad juristid ja inimõiguslased ning mõnikord ka poliitikud oma väidete ja sõnavõttude ilmestamiseks. Inimene, kelle teovõimet on piiratud ja kellele on seatud eestkoste kõigi asjade ajamiseks, jääb nii asjaajamisel ehk praktilistes küsimustes kui ka tunnetuslikult lisaks õigustele ilma ka nn häälest, õigusest olla tunnustatud ja kuulatud, kujundada ise otsuseid ja teha valikuid, kuigi need võivad olla kõrvalseisjale mõnikord ka mõistetamatud. 

Igaüks teeb vahel emotsionaalseid ja ebaratsionaalseid otsuseid, näiteks ostab ebamõistlikult kalli arvuti või tossud, teeb kulukaid kingitusi – see on inimeseks olemise ja iseotsustusõiguse loomupärane osa.

Inimõiguste vaatenurgast on oluline igaühe, sh psüühikahäirega ja intellektipuudega inimese „hääl“ ning seda tuleb kuulata, „hääle“ tekkimist ja püsimist toetada ja jõustada.

Eestkoste seadmine on seotud erinevate eluvaldkondadega, nagu õigus omandile, tehingute tegemine varaga, õigus valida elukohta ning otsustada ravi- ja sotsiaalteenuste üle, õigus pöörduda õiguste ja vabaduste rikkumise korral kohtusse, õigus valida, sõlmida abielu ja teha perekonnaõiguslikke tehinguid, sh kasvatada lapsi jms. 

Eestkoste seadmine võib piirata eespool loetletud õigusi, mis võib oluliselt mõjutada või lausa takistada igapäeva- ja ühiskonnaelus osalemist. Inimese õigus valitseda oma elu üle ja seda juhtida on teovõime piiramisel ning eestkoste seadmisel olematu, kontroll suuremate ja väiksemate tehingute ning ükskõik millise tegevuse üle on enamasti eestkostja sisustada ja määrata.

Lisaks tekitab eestkoste seadmise fakt eestkostetavas tunde, et teda peetakse mitteväärtuslikuks ja ebavõrdseks ühiskonnaliikmeks, teda ei kohelda võrdse partnerina eraelulistes suhetes, ühiskondlikus elus jms. 

Näide

Inimene, kelle suhtes on seatud eestkoste, läheb hambaarsti juurde, kus tuleb ennast ID-kaardiga tuvastada. Sellega tekib probleem, sest dokument on eestkostja käes.

Igaüks soovib, et teda tunnustatakse ja väärtustatakse igapäevaelus ega koheldaks nagu objekti, vaid kui subjekti, kes on õiguste omaja ning kandja, kellel on hääl ja kelle arvamusega igapäevasuhetes arvestatakse.

Eestkoste korral muutub hääl nõrgaks, kui mitte olematuks. Erinevaid, sh elukondlikke otsuseid tehakse küll inimese nimel, kuid tema eest, sageli arvestamata ja kuulamata tema tegelikke soove. Otsustajal on oma põhiväärtused ja arvamused, millest otsust tehes lähtutakse. 

Halvemal juhul on „hääl“ nii vaikne, et tuleb ette äärmuslikke, inimlikult kohutavaid ja lubamatuid juhtumeid, viitan siinkohal Rakvere Lille kodus[2] ja Pihlakodus[3] juhtunule. Ei saa nõustuda suhtumisega, et seadusi muutma ja inimesi päriselt kuulama hakatakse alles siis, kui juhtub midagi äärmuslikku.

Inimõiguste vaatenurgast on oluline igaühe, sh psüühikahäirega ja intellektipuudega inimese, „hääl“ ning seda tuleb kuulata, „hääle“ tekkimist ja püsimist toetada ja jõustada. Poliitilisel ja inimlikul tasandil puudub õigustus jätta üks osa ühiskonnaliikmetest kõrvale põhi- ja inimõiguste teostamisest. Kui kellelgi on vaja oma õiguste teostamiseks abi ja tuge, siis tuleb seda talle pakkuda. Seda tehes aga tuleb lähtuda põhimõttest, et inimesel säiliks autonoomia, eneseteostusvabadus, iseotsustusõigus ja loomupärane väärikus.